Winter Xdream 2010 pidi olema meie vastsele tiimile (mis lõpuks sai prk. Ermide kaubamärgi auks nime Twister Female) testvõistlus, et kuidas siis koos võistelda on. Oli ootuspäraselt tore, aga testile kohaselt tuvastasime loomulikult ka asju, mida edaspidi parendada. No näiteks raja mahamärkimist kaardile ja läbitud punktide meelespidamist… aga sellest kõigest edaspidi.
Ma olen varemgi täheldanud, et Xdreami korraldajatel on mingi erisobing ilmataadiga, kes igaks võistluseks just selle jaoks ägedaimad ilmastikuolud annab. Nii on Winter Xdream pea alati pakaseline, olgu muu talv milline tahes. Nii ei olnud loomulikult mingi üllatus, kui tänavusel niigi külmal talvel võttis autotermomeeter –27 ette ja seda jonnakalt hoidis. Tähedki helkisid jäiselt ning kui koitma hakkas, rippus maa kohal pakasest hõõguv külmaudu.
Jõulumäel, tõsi, näitas termomeeter juba selget sooja: poole kümneks oli temperatuur tõusnud –23ni. Hirmunult toppisin seljakotti varukampsuni, oma asendamatu õhukese musta, ja paari varukindaid. Seljas oli Brynje pesu, särke koguni kaks – üks lühikeste, teine pikkade varrukatega, peal tuulekindel North Face fliis ja käes tuulekindlad Mammuti fliiskindad. Ka müts oli tuulekindlast fliisist ning jalas eest tuulekindlad liibukad ja Meindl matkasaapad bahillidega. Ette rutates võib öelda, et võinuks olla midagi veel – kuna liikusime rahulikult, hiilis pakane riiete alla. Aga vähemalt ei higistanud kordagi selga märjaks, mis muidugi oli sooja seeshoidmiseks väga hea.
Varustusest olid meil kaasas ka suusad, aga need jäid autosse: sellise külmaga tundus parem liikuda jalgsi. Küll aga ei lasknud end külmast ega lumest heidutada Leivo, Maku ja Elo, kelle tiim läks rajale… ratastel. Ühel teises tiimil olid küll samuti rattad kaasas, aga nood tõsteti autokatuselt maha ainult selleks, et kohe uuesti tagasi upitada.
Meie stardinumber oli 169 ja seda 170 tiimi seast. Otsustasime, et see on Urmo & Co alatu kättemaks seiklusspordihoroskoobi “stiilse kolmiku” ja tasuta koha eest :) Noh, viimasest reast startimise hea külg on loomulikult see, et võiduhimulised kaasvõistlejad ei jookse stardihetkel sinust üle.
Võtsimegi siis rahulikult ning siirdusime stardipaugu kõlades … hoopis riietusruumi poole. Ei, me polnud midagi maha unustanud, aga Margel tuli nutikas idee planeerida rada mitte sõrmeotsi jäätavas õueõhus, vaid mugavas soojuses. Arvasime küll, et sel moel oleme viimased võistluskeskusest lahkujad, aga kaugeltki mitte – varustusalas askeldas veel oma kümmekond tiimi küll suuski alla pannes, küll alt võttes.
No ja nii ta kulges. Suusaradade kokkupressitud lumi rudises jalgade all, tallutud radadel pahmis aga paksu puudrina saabaste või tossude ümber. Ühes kohas saime ka päris esimesi jälgi teha, kui ühest punktist (51) lõikasime otse teele.
Esimese tunni lõpuks tundsin, et mul külmetab… kann ja kintsude tagaosa. Marge arvas, et eks ikka see koht, kus kõige rohkem pekki ja tselluliiti – tõele au andes tuleb aga lisada, et ta ütles seda siis, kui oli tunnistanud, et temalgi on sama jama. Mitte muidugi, et temal kumbagi neist oleks… Võtsin siis kotist oma kampsuni ja sidusin käistega ümber piha nii, et temast moodustus mingi tagumine poolseelik. Aitas imehästi!
Meie strateegia – kui seda nüüd nii nimetada – nägi seekord algusest peale ette, et kõiki punkte ei võta ja oleme lihtsalt ilusad. Kaarti vaadates sai otsustatud, et jätame võtmata kaks kauget punkti rabas ning alumise kaare kolm viimast punkti. Siingi võib etteruttavalt öelda, et alahindasime ennast ja oleksime need isegi oma rahuliku testvõistluse tempo juures võttagi jõudnud. Finišis oli meil nüüd rohkem kui poolteist tundi ajavaru, sest finišilähedased punktid said kõik plaanipäraselt nopitud, kuid uuesti alla minna poleks enam kuidagi jõudnud (ega viitsinud, olgem ausad).
Mis aga plaani ei kuulunud, oli plaani muutus. Alla minnes olime kavatsenud liikuda kõigepealt paremalt ning võtta pärast 44ndat punktid 46 ja 47. Rajal aga otsustasime sujuvalt ümber ning liikusime vasakult, võttes punkti 48 ja jättes parempoolse serva tagasitulekuks. Mida me tagasi tulles muidugi ei mäletanud: teadsime kaljukindlalt, et 46 ja 47 on võetud ning marssisime (küllap ka magusas jutuhoos :) neist sirgelt mööda :) Võtmatus ilmnes alles söögilauas, kui püüdsime tuvastada, miks meil meile teadaoleva 23 punkti asemel on kirjas ainult 21. Käisime siis kõik SI-de väljatrükil olevad punktid kaardil üle… nojah. “Kolm blondiini” olnuks selles valguses meie tiimile mentaalselt õigem nimi olnud :)
Ja asi, mis tuleb meil veel kindlasti lihvida, on finišijärgne koostöö oma meeste tiimidega. Selles mõttes, et kuidas neid üles leida :) Seekord oli abiks telefoniga Urmo ning lõpuks said kõigi pereliikmete positsioonid tuvastatud.
Kokkuvõttes – meeldejääv võistlus just selle jäise külma, päikese ja imeilusa raba tõttu.
Kõva pakane, mis õhtuks küll “kõigest” –15 peale tõusis, põhjustas aga tõsise probleemi Makule, kes rabapunktis tossuga vette astus ning järgnevatel tundidel jala poole labajalani sõna otseses mõttes ära külmutas. Ülessulamine oli äärmiselt piinarikas – ei taha mõeldagi. Mul külmusid kunagi Leninil näpuotsad ning sellegi, kordades lühiajalisema, väiksema ja kergema kahjustuse sulatamine oli ikka MEELETU valu… Aga lõpuks surus Maku varbaid trotsides siiski saapa jalga, lonkas autoni ega tahtnud kuuldagi plaanist, et mina või Leivo talle autojuhiks hakkaks ja teine meie autoga kaasas sõites teda koju eskordiksime… Loodetavasti taastuvad ta varbad kiiresti, nii kiiresti kui see selles olukorras muidugi võimalik on.
___
Teiste muljed. Leivo kirjeldab raja läbimist rattaga (ja ma pean kituma, et ehkki ta seal ütleb "Beat me!", siis kui pärast võistlust suupi juures küsiti, et no kes teil küll selle "võiduka" rattastrateegia autor oli, vaatasid kohaolevad Elo ja Leivo teineteisele otsa ja ütlesid nagu ühest suust: "Maku! Teda pole praegu siin, võib kõik tema kaela väänata!" ;) Elo poolt sama vaade (lisaks info, et Maku jääb kuni kümneks päevaks haiglasse...) Tiit seevastu käis 4,5h pikkusel "jalutuskäigul" ja läbi lillede (ripsmetele kinnitunud jäälillede) kaarti vaatamas.
Esialgsed tulemused Xdreami lehel (eraldi lingina välja toodud ka ETV spordiklipp, kus ka meie tiim suures plaanis oma härmatist demonstreerib).