Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Billy Elliott

Aitäh Katile, kes viis mind vaatama Noorteatri muusikali “Billy Elliot”.

Postimehes oli ka põhjalik arvustus.

Mina isiklikult märgin, et huvitav oli näha Margaret Thatcheri eluloofilmist meelde jäänud söekaevurite streiki nüüd niiöelda rahvalikust vaatenurgast.

Valgeid roose. Ja tulpe

image

Kuna ma teen pää-äris paljusid asju siin maailmas parema meelega kui aiatööd, väärivad kindlasti märkimist roosi- ja tulbipeenra kevadtööd. Lõikasin tagasi rooside eelmise aasta kuivad oksad, kaevasin välja kuivanud põõsad (olid kuivanud juba eelmisel kevadel, aga siis veellootsin, et äkki ikka ärkavad uuele elule) ja kobestasin mulla. Olin koguni nii hoos, et otsustasin kuivanud rooside asemel maikuus aiandist uued tuua.

Tegelikult küll on see peenar suhteliselt kasutu, sest suurema osa ajast on roosiilu autoga varjatud. Aga noh, ilus ikka. Ja tubli olin ma igal juhul.-

Mobile first

Oli vaja teha personalijuhile slaid oma tiimi kohta, kasutades inimeste kontaktilehel olevaid pilte.

Pusisin pikalt mobiilis olevas ettevõtte kontaktikaustas ("Search Telekom directory") , mida inimeste leidmiseks igapäevaselt kasutan. Mida pole, on pildid. WTF?

"Vaata siseportaali kontaktidest," sain lõpuks asjalikku nõu.

Tõepoolest. Seal need olidki.

Küllap on sümptomaatiline, et mina, kes ma ise ju siseportaali funktsionaalsuse paikapanekul käppapidi juures olin, pole edaspidi kolleegide kontaktide otsimiseks mitte kunagi sealset kontaktiraamatut kasutanud. Kõik on käinud üle mobiili.

Peaks vist lagedale tulema kuldaväärt arendusettepanekuga, et ka mobiilis edaspidi pilte kuvataks. Kujutan juba ette, kuidas kõik selle olulise ja prioriteetse idee üle rõõmustavad.

Lihavõtted 2015

Tänavu aprilli algusse sattunud lihavõtted rõõmustasid küll sinilillede ja peenrast väljapiiluvate krookustega, kuid ilm oli vihmane-lörtsine (see tundub üldse olevat lihavõtteilma needus ükskõik kui soojal kevadel!), nii et ehkki käisime siiski ka sinililli korjamas, keskendusime maal rohkem tubastele tegemistele.

Sinililled Nõmme-lubjaahjul olid juba suured.

image

Pikka kanakari rõõmustas meid 50 muna ja vägeva karvajalgse kukega.

image

Nunnumeetri lõhkus armsuse üledoosiga Klaukse imearmas kutsikas Sami (lühend samojeedist), keda Janne lubas Karinil ja Helenil lahkesti isegi sülle võtta. Sellist koera vaadates võib minustki koerainimene saada Naeratus

imageimage

No ja muidugi kohustuslik programm “munade värvimine”. Kõige mugavam on munade pakkimiseks kasutada sukka, aga kuna katkisi sukki nappis, läks käiku ka vana hea marli. Memmel, muidugi, olid omal ajal spetsiaalsed munade värvimise lapid, mis pärast jälle puhtaks pesti ja järgmiseks aastaks tallele pandi, aga kiirustav tänapäev sellist praktikat ei harrasta.

Nii et munad enne…

image

… ja pärast.

image

Lihavõttelaud:

image

Eraldi väljatoomist väärib tibukorv, mille sisu – pahupidi  kollasest “dressiriidest” tibud samast materjalist rohelisel alusel – meisterdasin oma lastele Kati esimesteks või teisteks lihavõteteks. Algselt oli tibusid terve korvitäis (praegu imestan oma viitsimist neid õmmelda Naeratus ), kuid kaks aastakümmet on teinud oma töö ja pesakonda vähendanud. Aga nüüd saab korvi täiendada šokolaadimunade ja muu igal aastal uueneva väärtuslikuga. Ja üks puumuna (mida pildilt praegu küll näha pole) on pärit lausa minu lapsepõlvest! Nii et lihavõttekorv kui aegade side.

Teisel pildil demob Karin tänavusi kaunimaid mune omapeopesal.

imageimage

Ja lõpetuseks pilt isast, kes köögilaua taga jutustab, et püüab lihavõteteks ka  oma panuse anda ja et midagi ikka võtta oleks, seadis ta üles mutilõksud Naeratus Aga peab ütlema, et pühasid pidasid isegi mutid ning keegi lõksude vastu neil päevil huvi tundnud.

image

Suhkrupulm

Meie kuues pulma-aastapäev ehk suhkrupulm möödus tegelikult nii, et Leivo oli alles Norra suusaretkelt tagasiteel. Aga ei tasu kuupäevades liiga kinni olla, nii et tähistasime seekord oma pulma-aastapäeva lihtsalt päev hiljem. Ja pärast sauna, mis seletab minu õhetavat nägu – Leivo pandapäevitus on pärit Hardangervidda mäestikust.

Nagu meil tavaks on saanud, panin mina selga pulmakleidi (ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et tagumine kinnis läks katki, mistõttu varrukad ei tahtnud õigel kohal püsida – järgmiseks aastapäevaks teen korda!) ning Leivo leidis pulmalipsu ja –püksid. Taas peab ajaloolise tõe huvides märkima, et maratonitreeningute tõttu on need talle tublisti laiaks jäänud ja püsisid üleval põhiliselt rihma najal (ja see ilmselt järgmiseks pulma-aastapäevaks ei muutu).

image

Sellised me siis oma kiires saunajärgses ilus oleme. Juhin tähelepanu, et paremal nurgas on suusad Naeratus

Alloleval pildil paistab meie selja tagant aga päris-pulmade-eelne foto, kus poseerisime Jaan Künnapile tollal üsnagi talvises rannas.

image

Meie koosoldud aastad, nii abielu kui aeg enne seda, on olnud tore teekond ja on õnn seda jätkata.

Tagasivaated: Siit leiab meie kolmanda pulma-aastapäeva tähistamise pildid (kus sees on omakorda viited kahele esimesele).

Viiendal aastapäeval ehk puupulmapäeval kirjutasin mina oma blogisse nii ja Leivo nii (Leivo loo juures on ka meie pilt). Neljandast aastapäevast on meil kindlasti samuti pildid olemas, aga 2013.aasta kevad möödus kolimise ettevalmistamise ja minu tulevase seljaoperatsiooni tähe all, nii et need on kuidagi jäänud üles panemata.

Tarbija haarab klaviatuuri: supermarketite iseteenindus

Suure rõõmu puhul, et iseteenindus jõudis minu kodusesse Marienthali Selverisse, panen kirja oma kogemused supermarketite iseteenindusega.

Olen iseteeninduse kasutaja nii Prismas kui Selveris ja oma kogemuste põhjal üldistan, et tegu on kahe põhimõtteliselt erinevale tarbijagrupile suunatud kontseptsiooniga.

imageSelveri iseteenindus on väga mugav, kui sul on vaja osta palju asju. Esiteks on suuroste soosiva käru küljes iseteeninduspuldi hoidik, kuhu pulti on mugav käest panna, samas kui korviga väikeasju osteldes  kipub tekkima “kaks kätt kinni” efekt. Ning palju asju ostes on eriti märgatav kasu sellest, et saad läbipiiksutatud ostud panna kohe kotti ning sealt juba kodus kappi-külmikusse. Jääb ära tramburai “10 pakki piima kärusse-kärust kassalindile-kassalindilt kotti” – jättes isegi kõrvale nimetatud kaubaartikli lekkeohtlikkuse sellise väntsutamise käigus, on mugavuse vahe mitmekordne. Ja puldil saab sisestada koguse numbriga, st ei pea kümme korda järjest koodi piiksutama.

Muide, alles äsja õppisin Katilt koos temaga poes käies, et piiksutatavat koodi ei peagi otsima kauba pealt, vaid piiksutada saab ka kaubariiuli küljes olevat hinnasilti! Ise polnud ma selle peale tulnudki. Üks väike mugavusnipp jälle juures.

Selveri iseteeninduse ebameeldivaks küljeks on muidugi ostukontroll, mis nagu issanda needus tabab sind alati kas siis, kui sul on ülipalju kaupa või siis väga kiire. Ja vähemalt minu meelest on ostukontrolli ka ülemäära sageli – aga noh, ma ju ei tea, kui palju inimesed meelega või kogemata näppavad…

“Kas te tõesti tahate selle hunniku kõik uuesti läbi piiksutada?” küsis Leivo, kui sattusime ostukontrolli hiiglasliku kärutäiega.

“Ei!” ütles teenindaja rõõmsalt ja asus piiksutama. Kui kõik viimse pärmipulgani klappis, saime vastutasuks lausa kaks väikest Laima šokolaadi (mis tegelikult meile kummalegi ei maitse, aga teenindajale tagasi anda tundub millegipärast kah nagu kuidagi veider).

imagePrisma iseteenindus näib olevat suunatud pigem väikeostjale, kes ostab korraga vähe. Sest vähegi suurema koguse korral on süsteem “aseta kaup kaalule ja ära seda sealt enne maksmist eemalda” äärmiselt ebamugav. Asjad lihtsalt ei mahu sinna kaalu peale! Lisaks häirib mind kui riidest või jutest ostukottide kasutajat see, et oma kotti ei saa sinna kaalule panna, et ostud kohe koti sisse laduda: kaal tuvastab tundmatu objekti ja nõuab selle eemaldamist. Seega, kui iga kord just uut Prisma kilekotti ei osta, tuleb kaupa ikka kolm korda ümber laduda: riiulilt kärusse-kärult kaalule-kaalult kotti. Ajavõit null, ebamugavust suurema ostukoguse puhul palju: lisaks juba toodud kaalu väiksuse teemale ei ole vähemalt mina Prisma süsteemis leidnud, kuidas sisestada kogust numbritega, nii et kõik 10 pakki piima või 20 kohukest tuleb ükshaaval läbi skanneerida… Lisaks ei meeldi (puhtsubjektiivselt) mulle ka see lärm, mida Prisma iseteeninduskassad oma hääljuhistega teevad, aga selle olen ma valmis siiski leplikult ära kannatama.

Prisma süsteemi mugavus on muidugi see, et iseteeninduse kasuks saad otsustada igal hetkel: nähes pikka kassasaba, võid vabalt iseteeninduskassasse siirduda, isegi kui sul algul seda plaani ei olnud.

Aga jah, nädala sisseoste oste teeme me just suuroste soosiva iseteeninduse pärast Selveris. Ehkki päris huvitavatena tunduvad ka Prisma “telli ja tule järele” või Maxima kojutoomisega tellimise süsteem, siis seda ei ole me seni veel proovinud.

Kuidas ennast vigastada

Sarjast “Don´t try it at home” ehk “Totraid vigastusi”:

1. Mine üritusele ilma autota, sest tahad klaasikese veini juua.

2. Planeeri sealt öösel koju jalutada (ca 3 km).

3. Loobu punktist 1 või realiseeri see plaanitust oluliselt väiksemas mahus (vein pole hea, pole õiget tuju või mis iganes). Pinguta selle nimel, et saavutada tulemus “oleksin vabalt võinud ju autoga tulla”.

4. Hülga punkt 2, kui näed kaugusest lähenemas viimast trolli.

5. Söösta trolli suunas nii umbes Marek Niidu või Ksenija Balta (Eesti 200 m rekordi omanikud) kiirusel. Ära lase end segada, et oled pikalt kontsadel seisnud, lihased on külmad ja et sa pole kaugeltki mitte kumbki neist. Tööta igati selle nimel, et saada äkkspurdist mõne lihaskiu rebestus, mis sind hiljem mitu päeva isegi igapäevaelus häirib, trennitegemisest rääkimata.

Mina just nii tegingi.

Lõpliku stiilsuse saavutamiseks oleks tulnud veel trollist maha jääda, kuid nii kaugele ma siiski ei küündinud.

,

Pöörane laupäev

image

Selline nägi välja minu seekordne laupäevane mäkkejooksutrenn.

Esmapilgul üllatav, et kõige kõrgema pulsi sain niiöelda soojendusjooksu ajal – aga see sisaldas päris pikka tõusu (ja on näha, et mu pulss ei tulnud sugugi nii kiiresti alla kui võinuks, laskumise . Edasised ringid toimusid Vanaka peal “kausis” ning see tähendas, et üks tõus tuli võtta paksus liivas. Ja ma lihtsalt ei jaksanud! Ma konkreetselt ei jaksanud – just jõu mõttes - sealt kiiremini üles joosta, et pulss võinuks kõrgemaks minna.

Harjutuse osa oli ka see, et tõusust üles, taas siledale ja kõvale pinnasele jõudes tuli kiirust säilitada või tõsta. See mulle raskusi ei valmistanud, liivast välja saades võis lipata küll.

Ühesõnaga, siit moraal: jõudu on vaja!

Kui eelmisel korral oli võimalik koju jõudes voodisse variseda, siis seekord sellist õndsust endale lubada ei saanud. Pidin isegi trennist pisut varem lahkuma, et jõuda õigeks ajaks oma tudengite juurde ning neile kolm tundi loengut rääkida.

Oeh, no küll ma olin väsinud, kui koju jõudsin! Aga vähemalt siis oli voodi minu päralt. Tervenisti, sest Leivo n sõpradega Põhja-Norras suusatamas.

Operatsioon “Päästke Yello”

Kui tavaliselt armastab Yello mängu “Leia pildilt kass” (vaata allolevat fotot), siis reede õhtul sattus ta – ilmselt endalegi ootamatult – hoopis suuremasse kadumis- ja leidmismängu.

image

Reede pärastlõunal küsis Yello välja. Vaatasin poole tunni pärast – teda polnud näha. Kuna viimasel ajal on ta teinud pikki õuesolekuid (kui teda varem tuppa tuua, küsib kohe õue tagasi), ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu. Kui teda aga ka kahe tunni pärast polnud, tekkis juba väike mure.

Käisin trennis – ja tagasi jõudes polnud kassi ikka veel. Nüüd oli ta ära olnud juba viis tundi. Hakkas pimenema ja läks külmaks – ööseks oli ilmajaam lubanud tugevaid miinuskraade. Yellol on küll vägev kasukas, aga kus ta sellega siiski on?

Kõndisin mööda õue, sest Yellol on komme inimest nähes oma kassiradadelt tema juurde joosta. Ei kedagi.

Korra arvasin kuulvat nõrka mäud. Äkki on garaaži kinni jäänud?… Ei.

Äkki on naabrite garaažis? Vastutulelikud naabrid tegid oma garaažiukse lahti – ei olnud. Mäud kah enam ei kostnud, nii et arvasin, et küllap oli mäugujaks ületeemaja must kass, keda olime enne ka näinud.

Jätsin ööseks õuetuled põlema ning kuna tuul muudkui tugevnes, viisin trepi peale hõbedasse (soojustpeegeldavasse) matti keeratud voodriga kassipuuri. Et kui Yello öösel tuleb, on tal koht, kus pisutki sooja ja tuulevarju minna – suvel, kui ta tuppa tulla ei tahtnud, magas ta selles puuris pidevalt. Iga paari tunni järel käisin vaatamas – puur jäi tühjaks.

Järgmisel hommikul õue minnes kuulsin taas selgesti mäugumist.  Aga… ülevalt.

???

Kas Yello on taevas ja annab märku, et ma tema pärast enam ei muretseks?

Ei, selline mäugumine küll kasside paradiisist ei tule! See oli küll vaikne, aga paradiislikust rahust kaugel. Hoopis väga häiritud ja appikutsuv mäuu-mäuu.

Kui ka naabrinaine oli mäugumist kuulnud, oli selge, et ma hallukaid ei kuule ning et hääl tuleb teise naabri kuuri pööningult.

Relvastusime garaažis seisva vana tooliga (redelit ei leidnud ma ähmiga üles) ning asusime päästeoperatsioonile. Kuna kuuriomanikku ei olnud kodus, oli mul väga hea meel, et naabrinna kaasa tuli – kahekesi tundus võõrale pööningule ronimine ikka nagu kuidagi kobedam Naeratus 

Igatahes, toolilt sain jala tõsta mingile põiklatile, siis juba hiivata end luugist sisse (ehhee, ilmselgelt on ventti kätekõverdustest kasu olnud!) – ning seal ta oligi! Jooksis kohe minu juurde, nii et sain ta sülle, läbi luugiaugu naabrinnale ulatada ja siis ka ise oma turnimisavantüüri lõpetada.

Ei teagi, kuidas ta sinna pööningule sai, aga ära polnud ta igatahes enam saanud. Küllap oli see õhtunegi mäu ikka tema oma, aga kuna see oli ühekordne, ei osanud ma teda selle järgi leida.

Igatahes oli tal selle seikluse järel endaga tublisti tegemist, sest tolmuseks saanud kasukas vajas tublit puhastamist.

Ja minul oli tunne, nagu oleksime oma kassi ei tea mis suurest hädaohust õnnelikult tagasi saanud.

image

Pisikesed pihud ja piimalõhn

imageVäikesed lapsed, sellised veel beebitüüpi, on küll midagi niisugust, millest ma üle ega ümber ei saa. Isegi kassid pole mulle nii külgetõmbavad. Vist  Naeratus 

Igatahes, oli ülim rõõm käia tutvumas ühe uue ilmakodanikuga. Kes oli ka täiesti imeline rahulik ja rahulolev laps, täpselt selline, keda võiks kasutada musterbeebi näidiseksemplarina. Ilus veel peale selle.

Töökaaslane, kes juhuslikult nägi mu telefonis seda pilti, kus Kati väikest Meerit süles hoiab, oli üllatunud: “Oi, sa pole rääkinudki, et su tütar on lapse saanud? Poiss või tüdruk?” Hea, et ta vähemalt küsis, ma ise poleks niimoodi mõeldagi osanud (mina ju tean, kus ja kuidas on pilt tehtud) ning nüüd oskan siia ka selgituseks panna, et kooslus pildil on küll imearmas, aga juhuslik Naeratus