Peaks vist alustama agusihvkalikult. Et kui kõik ausalt ära rääkida, jõudsime meie Leivoga pühapäeval Kurkse sadamasse siis, kui Seikleja kajakid olid juba merel ja Maare ja Heiti polnud veel Tallinnast välja sõitnud. Ning lõpetama vabandusega, et selle kõige pärast ongi mul nüüd käsivarred päikesest nii valusad, et pika varrukaga pluusi ei kannata selga panna ja nägu nii põlenud, et kõik kahtlustavad mul hoopis joodikupäevitust (purjuspäi päikese kätte magama jäämist).
Kurkse sadamasse sissesõit genereeris koheselt sekelduse kohaliku vandiga. Nimelt astus meie juurde vene keelt kõnelev meeskodanik, ilmselt mingi sadama asjamees, kes väitis, et auto parkimine sadama territooriumil maksab 100 krooni ja kajaki vettelaskmine 30. Auto osas oli küll sadama infotahvlil suur ametliku pitseriga varustatud kiri, et sadamasse sisse sõita tohib ainult veesõiduki transpordiks ja sadama häireteta töö tagamiseks tuleb parkida sadama territooriumilt väljas. Nii tõstsimegi kajaki ja asjad maha ning Leivo viis auto värava taha. Asjamees ei paistnud väga õnnelik selle lahenduse üle, aga mis tal üle jäi.
Jäi veel kajaki vettelaskmise tasu, mille kohta ta osutas pastakaga oma laual ruudulisele paberile kirjutatud tasumäärale. Ja ütles, et kui me ei usu asja ametlikkusse, võime helistada Alekseile, kelle number oli samal moel teisele ruudulisele paberilehele kribatud.
30 krooni pole muidugi kemplemist väärt summa ja selle oleks võinud talle või Alekseile ilma igasuguse ruudulise paberita kasvõi tipiks anda - aga meil lihtsalt polnud kroonigi sularaha. Kaardiga maksmist olnuks väikses sadamas liig nõuda ja arvet, mille alusel pärast pangakontole tasuda, ei tahtnud asjamees meile kah kirjutada. Nii me siis lihtsalt röövisime Kurkse sadamat kolmekümne krooni ulatuses ja tõstsime kajaki tasu maksmata vette.
Edasi sujus kõik juba sekeldusteta. Sõitsime mööda vasakpoolse pakri rannikuäärt kuni majakani ja tegime seal kahetunnise mõlamise järel esimese väikese peatuse. Ronisime tuletorni ning imetlesime läbi binokli avanevat vaadet ja majaka otsas resideeruvat UFO-kujulist seadet - ilmselt siis kaasaegset majakalampi. Riidedki kuivasid kuuma päikese ja paraja tuule käes mõnusalt ära.
Edasi viis veetee mööda rannikuastangut (paremal vesi nii madal, et kajakist välja astudes oleksid jalad põhjas, vasakul aga oi-kui-tume sügavik) kahe saare vahele. Uppunud laeva vrakk, kaldal olev sõjaväetehnika romula, luigepesa, üksik sukelduja...Pakripärane romantika!
Sild kahe Pakri vahel on ehitatud suuremas osas maakividest tammile. Kunagi olevat seal sõitnud rongid ja tankid, praeguseks olid aga jämedad talad pehkinud ning sild paaris kohas sisse langenud. Nibinabin pääseb praegu veel kuiva jalaga üle, kui pisut turnida, aga ilmselt enam mitte aastateks: aeg ja vesi teevad silla kallal jätkuvalt oma tööd.
Enne viimast ülesõitu mandrile tegime neemenukal pikema peatuse. Grillisime ja tundsime end hästi - peaaegu ju nagu üksikul saarel, ainult et paat kui pääsemisvõimalus käepärast...
Tagasi tallinnas, juba teel kajakki tema paadikuuri viimas, küsis Leivo äkki, et kas ma olen käinud Muuga söeterminalis. Arvasin, et kui ma peaksin tegema pingerida kohtadest, kus ma käinud ei ole, kuid kuhu tahaksin minna, figureeriks söeterminal ilmselt seal kuskil päris lõpuosas. Selle peale oli muidugi kohe tarvis söeterminal ära vaadata :) Tegelikult oli väga tsiviliseeritud koht, ei mingeid huugavaid masinaid, labidatega nõgiseid mehi ja söetolmu pühapäeva õhtul. Ja nüüd ma olen siis ka söeterminalis ära käinud!
Ja last, but not least: Küllil, meie paadikoha perenaisel, on jälle mitu pesakonda imearmsaid kassipoegi. Minu lemmik, "pisike miuguv piiks", nagu ütleb Leivo, oli must valgete käppade ja kurgualusega pikakarvaline. Täpselt nagu meie Kisti, ainult et halli asemel must. Kisti ongi üks Külli kassidest, nelja aasta tagune mudel, nii et küllap see must talle kaugelt sugulane on.