Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Külm puudutus

Sõiduauto Opel Omega, mida juhtis 17-aastane noormees, sõitis teelt välja ja paiskus katusele. Juht suri saadud vigastustesse sündmuskohal.

Kirjutab Postimees.

Oli Katile ja sõbrannadele tuttav poiss.

"Sellised asjad juhtuvad ainult noorteromaanides!!!" shokeerus Kati.

Ei. Kahjuks mitte.

Kaks kändu

"Keel tõrgub seda ütlemast, aga tõesti, me oleme juba 37 aastat abielus olnud," ütles isa täna videolindile. "Ja see inimene" - siinkohal suunas ta kaamera emale - "näeb selle aja peale veel päris hea välja."

Ühesõnaga - tähistasime ema ja ise 37. pulma-aastapäeva. Umbes samamoodi kui eelmiselgi aastal.

Ja suvi algas täna ka.

Korteri-inimese rattapesu

Olen küllalt kuulnud ja lugenud ratturite imelugusid sellest, kuidas supipotis jalgrattaketti leotatakse või naise äraolekul salaja koos jalgrattaga dushi alla minnakse, et ka kallis sõber maastikuporist ja võistluste tolmust puhtaks saaks. Neist juttudest innustust saanuna proovisin minagi paaril korral porist ratast vanni tõsta ja dushi-survepesuga üle käia.

No vilets oli. Pärast kõik sodi ja pori täis. Ja ebamugav. Ratas kippus kogu aeg tagarattalt maha normaalsasendisse vajuma, sest ühe käega ei jaksanud teda hoida ja nii oli mitu sinikat sarvedest või pedaalidest garanteeritud. Ja pole mul ka seda õiget rattapede hinge, et tahaks niimoodi mässata. Aga 36h võistluse sopp oli vaja rattalt maha saada, varsti juba ju uus võistlus tulekul.

Nii helistasingi täna kodulähedasse autode Jazz kiirkäsipesulasse ja küsisin natuke ebalevalt, kas võib sinna ka rattaga tulla. Ja mis välja tuli! See on täiesti ametlik teenus! Maksab ainult 50 krooni - ja ausõna, nii puhas kui pärast seda pesu pole mu ratas vist uuenagi olnud. Nüüd saan ta muretult hooldusse anda, et enne XDreami kõik ka puhastatud ja õlitatud saaks. Tavaliselt HE remondikutid alati nurisevad, et ma oma ratast korralikult ei puhasta ega tema eest ei hoolitse.

Nii et soovitan - ärge minge rattaga dushi alla, minge Jazz pesulasse!

Ainult natuke napakas olemine oli, kui pesujärjekorras rattaga tähtsalt autode vahel ootasin. Üks autojuht jõudis koguni paluda, et ehk seisaks ma oma rattaga kuskil mujal ega võtaks pesujärjekorras ruumi... Aga kui rattapesijaid rohkem tuleb, küll siis ka autojuhid harjuvad!

Meenutus rahareformist

Terje sissekanne tuletas meelde, et jah, täna 14 aastat tagasi algas ju rahareform. Kolme päeva jooksul vahetati rublad kroonideks. Kurss oli 10:1 ja eraisik sai vahetada 1500 rubla. Kusjuures minul, lapsega üliõpilasel, oli ainult 508 rubla, mida vahetada. Sellest sündis ka minu esimene krooni-äri, kui nii võib öelda: sain rahavahetuspunkti ees ühelt rahakamalt inimeselt - jumala võõralt sealjuures - 992 rubla juurde, vahetasin ära ning teenisin selle tehinguga 10 krooni. Väga rahul olin.

Veel enne rahareformi oli mul eelmüügist ostetud Tartu-Tallinn bussipilet, sest mu õde Karin lõpetas keskkooli. Tallinna kolmandat, mis praegu Lilleküla Gümnaasiumi nime kannab ja kus ka minu lapsed käivad. Ka selles koolis oli rahavahetuspunkt ning seepärast pidid koolilõpetajad ja õnnitlejad liikuma kitsa tagaukse kaudu, sealt, kus muidu vanapaberit vastu võeti. Sest eesuksel troppasid ju rahavahetajad ning suhtusid äärmiselt kurjalt igaühte, kes üritas järjekorrast mööda trügida. Olgu tal lilled või lõputunnistus käes, ei lugenud.

Oli umbes samasugune palav ilm kui praegu. Väike Kati, kes Karini aktusel samuti kaasas oli, tüdines ära ja roosid vajusid longu. Ja rahavahetajate sumin kostus õhu liigutamiseks avatud saaliuksest sisse, direktori kõne ja viimase koolikellaga võidu.

Kuna mu tollane abikaasa oli käinud Rootsis tööl, elasime rahareformi-järgse kuu valuutast lisa vahetades ära. Muidu olnuks tõesti raske, seda eesti raha ju lihtsalt polnud piisavalt käes. Eestis aga oli tema esimene rahareformi-järgne palk 410 krooni, seda mäletan väga täpselt.

Mina tol rahareformi-suvel millegipärast tööl ei käinud. Ei mäletagi, miks. Isegi praktikat ei olnud, mis on kah imelik - igal suvel pidi muidu ikka ju kuskil praktikat tegema. Igatahes olin aastase Katiga lihtsalt maal, kus sai elamiskulud madalal hoida. Polnud väikeseid meeldivaid ahvatlusi ning mis seal salata, suuremas osas sai elatud vanemate kulul. Mis tundus nagu harjunum ja seetõttu mugavam kui mehe kulul elamine. Oh, kui naiivselt emantsipeerunud ja imelikult iseseisev ma 22-aastaselt ikka olin...

Igatahes mäletan ma väga hästi oma esimest olulist krooniostu. Augustis, kui sain teada, et ootan oma teist last, läksin poodi ja ostsin esimesed sinised sipukad, mis silma jäid. Õigesti tegin: sündiski poeg.

Päev Nikkerjärve rannal

Spordiklubi suvepäevad möödusid seekord rannamõnude tähe all. Kuna see on üks väheseid minuga seotud suvepäevaüritusi, kus ma viibin osaleja, mitte korraldajana, sai lebotamisest viimast võetud. Ei viitsinud ma kaasa lüüa üheski võistkonnas ega sportmängus ning laagriplatsil ilmutasin end põhiliselt söögiaegadeks.

Kuna Leivo täitis aega sportlikult ning läks ligi-kolmekümnekraadises-päikeses maratoni jooksma, läksin mina koos kõigi kuue lapsega Nikkerjärve äärde. Tõhus rannapäev sai: mina ja Kati juba tüdinesime päevitamisest, teised vees möllamisest mitte.

Õhtul sai Uno Kaupmehe saatel ikka natuke tantsitud ka. Ja makilt tulevale Metallicale kaasa elatud. Ja grillitud ja traditsiooniliselt priimusel pannkooke küpsetatud.

Jah, niisuguseid tegevusvabu, muretult maha vedeldud päevi võiks elus rohkemgi olla. Kuigi, mine tea, siis vist ei oskakski neid hinnata.

 

Mendid 150m

"Mendid 150m" - niisugune käsitsi maalitud hoiatussilt autojuhtidele oli noore heledapäise teetöölise rinnal maanteeremondi 30km/h tsoonis.

Lõbusaks tegi ja lehvitasin talle. Oleksin heameelega pildistanud - isegi fotokas oli kaasas - aga kus sa autoroolist saad.

Tegelikult hea, et ei pildistanud. Mine tea, äkki oleksin hoiatajale ebameeldivusi kaela toonud.

Varas jätab varnagi, tuli ei jäta sedagi

Valgejõel ja Vanakülas tänavu külajaanituld ei tehta. Võibolla organiseerimatuse pärast, aga võibolla ka seetõttu, et kevadine suurpõleng on hellaks teinud. (Remargi korras: ema ütles, et põlengu põhjustanud Laane olevat nüüd kahjude väljamaksmiseks müügis).  

Igatahes võib arvata, kui närvi ajas kolmapäeva õhtul üle küla laotuv paks tume suitsupilv. Mis muudkui tuli ja tuli, kuskilt Peterburi maantee poolt, suunast täpselt aru ei saanud. Tulekollet polnud näha, kuid tuul oli tugev ja suitsu poolt ja isa kaalus juba tõsiselt, kas peaks maja igaks juhuks kastma hakkama. Ning Kati ja Karin käisid metsas vaatamas, kas kuskil on juba ka tuld paistmas.

Kõne Päästeametisse andis vastuse, et põleb Mähuste järve mets. Meist tegelikult kaugel ja teisel pool suurt maanteed. Kergendus, sest eks oma särk ole ikka kõige lähemal.  

Tulekahju aga on muidugi suur. Vist isegi hullem kui kunagine Vihterpalu põleng.

Üks 78000st - Metallica!

Aitasime ka meie Leivoga eile kaasa sellele, et Metallica kontsert purustaks Eesti senised publikurekordid, mida hoidis Michael Jackson. Ja õnnestuski ära teha: metallicat oli kuulmas 78 000 inimest Jacksoni kunagise 77 000 vastu. 

Kontsert oli... võimas. Muud ei oskagi öelda. Läksime kohale natuke enne Metallica lavaletulekut ning selleks ajaks oli üritus tuurid üles võtnud ja rahvas aktsioonis. Juba Lauluväljaku ümbrus meenutas kergekujulist prügimäge lõhkiastutud topside ja joogipurkidega - melu oli käinud ju poolest päevast saati. Esimesel hetkel see häiris, isegi väga. Aga tagantjärele mõeldes veider - melusse sulandununa oli igal sammul jalge all ragisev plast pigem nagu lahutamatu osa fiilingust. Ning ka endal langes lõpuks tops tühjaksaanuna sinnasamasse jalge ette.

Sissesaamisel olime oletanud pikka ootamist, aga vähemalt sel kellaajal sujus kõik nagu kellavärk ning sissepääs koos kohustusliku läbikobamisega käis kähku. Mis aga kähku ei läinud, oli õlle- ja siidrisaba, sest enne Metallicat oli vist kõigil tulnud pähe endale uus jook osta. Aga lõpuks saime päikesest roosanäguliste soomlaste vahel siiski oma joogid kätte ja trügisime kontserti uudistama.

Päris fännitsooni me end läbi rahvamassi muidugi välja ei nihverdanud, stopp saabus umbes tuletorni joonel. Ees läks lihtsalt liiga tihedaks. Aga sealgi tümistas bass juba kehast läbi ja ümbritsev näpuviskamine haaras kaasa. Istusin vahepeal Leivo kukil - asi, mida minuga pärast 15.eluaastat vist pole juhtunud :) - ja lasin end kaasa haarata ühes taktis liikuvast pea-, käte- ja välgumihklimerest. Võimas, peab veel kord ütlema.

Tagasitulek oli ... samuti võimas. Haaratud kolonnis, mis hõlmas kilomeetrite ulatuses terve maantee Lauluväljakust Russalkani, kajasid lainetena hõiked ja laulukatked.

Ja James Hetfieldi tugevad valged hambad turritava halli habeme kohal jäävad mind ilmselt hulgaks ajaks unenägudes kummitama.

Statistikat laulude kohta ka. Postimees kirjutab: "Metallica esitas Tallinna 13. juuni kontserdil järgmised lood: Creeping Death, Wherever I May Roam, For Whom The Bell Tolls, Fade To Black, Battery, Master Of Puppets, The Thing That Should Not Be, Welcome Home (Sanitarium), Disposable Heroes, Leper Messiah, Orion, Damage Inc., Sad But True, Nothing Else Matters, One, Enter Sandman."

Teise korruse ehitustööd Väljaotsal

Isa on taas kord maja ümber ehitamas-täiustamas. Pildil istub ta ehitusmeistrina, prill tähtsalt ninal, maja trepil ja peab plaani. Või lahendab SuDokut, mis on tema kirg ja "suitsupaus" töövahelisel ajal.

Mis siis aga majaga tehtud saab? Katuse küljes on meil kogu aeg olnud väike sopistus aknaga ning kui teine korrus sai ehitatud, asus meie toas selles sopistuses aknaalune kapike. Nüüd seda sopistust enam pole.

Möödunud laupäeval tulid Peep ja Tõnu appi ning ühisel jõul lõhuti see sopistus maha. Täiendavalt osa katust ka, et toa juurdeehitusele ruumi teha. Oli tolmu ja prahti - eterniiditahvlite alt tuli välja kunagi paigaldatud pilpakatus, mille pilpad juba suht pudenevas olekus olid. Pildil suvaline vaade sarika alla.

Lammutusetapp lõppes suure auguga maja katuses. Sellest mul kahjuks pilte pole, sest fotoaparaati polnud kaasas. Allolev pilt on tehtud kolm päeva hiljem, kui augule juba seinad ja katus ümber on tekkimas.

Üldiselt kehtib ehitusel täis-patriarhaalne kord. Naised ei tohi oma nina vahele toppida, vaid tehku ehitusmeestele korralikku süüa või leidku endale muud tegevust, kus nad jalus ei ole. Mina ja ema koristasime laupäeval siis katuselt alla loobitud lammutusprahti.

Jüril oli ülesanne korduvkasutusse minevatest lattidest ja taladest sõrgkangiga suuri naelu välja kiskuda. Kui aga talasid tuli kiiremini kui ta naeltest puhastamisega järele jõudis ning ära väsis, võisime siiski ka mina ja ema selles töös kaasa lüüa.

Siin pildil on aga Jüri, hea nägu peas, tähtsas loodimistöös. Pildistatud on maja seest väljaspoole: ta seisab kaks aastat tagasi valminud juurdeehituse, nn. uue köögi katusel ja mõõdab aknalaua sirgust. Paari päeva pärast saab sinna paigaldatud suur aken ning Jüri selja taha jääb vaade, mis hakkab siis sellest aknast avanema.

Kajakiga ümber vasakpoolse Pakri

Peaks vist alustama agusihvkalikult. Et kui kõik ausalt ära rääkida, jõudsime meie Leivoga pühapäeval Kurkse sadamasse siis, kui Seikleja kajakid olid juba merel ja Maare ja Heiti polnud veel Tallinnast välja sõitnud. Ning lõpetama vabandusega, et selle kõige pärast ongi mul nüüd käsivarred päikesest nii valusad, et pika varrukaga pluusi ei kannata selga panna ja nägu nii põlenud, et kõik kahtlustavad mul hoopis joodikupäevitust (purjuspäi päikese kätte magama jäämist).

Kurkse sadamasse sissesõit genereeris koheselt sekelduse kohaliku vandiga. Nimelt astus meie juurde vene keelt kõnelev meeskodanik, ilmselt mingi sadama asjamees, kes väitis, et auto parkimine sadama territooriumil maksab 100 krooni ja kajaki vettelaskmine 30. Auto osas oli küll sadama infotahvlil suur ametliku pitseriga varustatud kiri, et sadamasse sisse sõita tohib ainult veesõiduki transpordiks ja sadama häireteta töö tagamiseks tuleb parkida sadama territooriumilt väljas. Nii tõstsimegi kajaki ja asjad maha ning Leivo viis auto värava taha. Asjamees ei paistnud väga õnnelik selle lahenduse üle, aga mis tal üle jäi.

Jäi veel kajaki vettelaskmise tasu, mille kohta ta osutas pastakaga oma laual ruudulisele paberile kirjutatud tasumäärale. Ja ütles, et kui me ei usu asja ametlikkusse, võime helistada Alekseile, kelle number oli samal moel teisele ruudulisele paberilehele kribatud.

Majakas Pakri otsal30 krooni pole muidugi kemplemist väärt summa ja selle oleks võinud talle või Alekseile ilma igasuguse ruudulise paberita kasvõi tipiks anda - aga meil lihtsalt polnud kroonigi sularaha. Kaardiga maksmist olnuks väikses sadamas liig nõuda ja arvet, mille alusel pärast pangakontole tasuda, ei tahtnud asjamees meile kah kirjutada. Nii me siis lihtsalt röövisime Kurkse sadamat kolmekümne krooni ulatuses ja tõstsime kajaki tasu maksmata vette.

Majakas UFO-gaEdasi sujus kõik juba sekeldusteta. Sõitsime mööda vasakpoolse pakri rannikuäärt kuni majakani ja tegime seal kahetunnise mõlamise järel esimese väikese peatuse. Ronisime tuletorni ning imetlesime läbi binokli avanevat vaadet ja majaka otsas resideeruvat UFO-kujulist seadet - ilmselt siis kaasaegset majakalampi. Riidedki kuivasid kuuma päikese ja paraja tuule käes mõnusalt ära.

Kahe Pakri vahel olev sild

Edasi viis veetee mööda rannikuastangut (paremal vesi nii madal, et kajakist välja astudes oleksid jalad põhjas, vasakul aga oi-kui-tume sügavik) kahe saare vahele. Uppunud laeva vrakk, kaldal olev sõjaväetehnika romula, luigepesa, üksik sukelduja...Pakripärane romantika!

Sild kahe Pakri vahel on ehitatud suuremas osas maakividest tammile. Kunagi olevat seal sõitnud rongid ja tankid, praeguseks olid aga jämedad talad pehkinud ning sild paaris kohas sisse langenud. Nibinabin pääseb praegu veel kuiva jalaga üle, kui pisut turnida, aga ilmselt enam mitte aastateks: aeg ja vesi teevad silla kallal jätkuvalt oma tööd.

Sild kahe Pakri vahel

Enne viimast ülesõitu mandrile tegime neemenukal pikema peatuse. Grillisime ja tundsime end hästi - peaaegu ju nagu üksikul saarel, ainult et paat kui pääsemisvõimalus käepärast...

Tagasi tallinnas, juba teel kajakki tema paadikuuri viimas, küsis Leivo äkki, et kas ma olen käinud Muuga söeterminalis. Arvasin, et kui ma peaksin tegema pingerida kohtadest, kus ma käinud ei ole, kuid kuhu tahaksin minna, figureeriks söeterminal ilmselt seal kuskil päris lõpuosas. Selle peale oli muidugi kohe tarvis söeterminal ära vaadata :) Tegelikult oli väga tsiviliseeritud koht, ei mingeid huugavaid masinaid, labidatega nõgiseid mehi ja söetolmu pühapäeva õhtul. Ja nüüd ma olen siis ka söeterminalis ära käinud!

Leivo Kurkse sadamas

Ja last, but not least: Küllil, meie paadikoha perenaisel, on jälle mitu pesakonda imearmsaid kassipoegi. Minu lemmik, "pisike miuguv piiks", nagu ütleb Leivo, oli must valgete käppade ja kurgualusega pikakarvaline. Täpselt nagu meie Kisti, ainult et halli asemel must. Kisti ongi üks Külli kassidest, nelja aasta tagune mudel, nii et küllap see must talle kaugelt sugulane on.