Get a life!

2012.aasta suvel kirjutas Justin ühele ajakirjale (vist oli Anne või Eesti Naine) kolumni, kus ka mind natuke kiitvas, natuke iroonilises võtmes ära mainitud. Kuna see on tore tekst, aga internetist ma seda ei leidnud (ei osanud leida), siis kopeerin siia alla autori faili (võib natuke erineda päriselt ajakirjas ilmunust, juhul, kui ajakirjas kärbiti või muul moel toimetati).

Omalt poolt kommentaariks niipalju, et ei reiside, laste ega töö osas pole küll keegi teine minu peale mõõdukuse ja parasjagu omamise pärast  kade olnud. Aga tõesti, Justin ja Epp on igas mõttes maksimalistlik ja kreisi paar, nii et sellest vaatepunktist võib minu elu küll ideaalselt harmooniline, rahulik ja kõike täpselt parasjagu doseeriv paista

____

Pürgides ideaalide poole

Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.

Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.

Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada enda ideaalide teostumist.

Ma olen Kaja ja Janeki suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.

Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…

Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.

Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…

Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.

See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul:tõusevad voodist ja lähevad jooksma.

Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

Ode Liisi 18.sünnipäev tuli sügisel, mis tänavu algas juba eelmisel päeval ja justkui märkimaks, et tegu pole enam suveajaga, sadas terve öö lakkamatut vihma. Aga nagu ikka Ode sünnipäevadel – hommikuks see lakkas ning pilve vahelt piilus pimestav sügispäike.

Ode veetis terve hommikupooliku köögis, et teha külalistele quiche´i, soolaseid muffineid, caesari salatit, torti, tuuletaskuid, jäätist, puuviljasalatit… Kuna mina ja Kati peame köögis askeldamist pigem tööks, olime natuke mures, et peaks sünnipäevalast sellest vaevast vabastama –aga kokkamist armastav Ode ajas meid konkreetselt jalust minema. Olgu, natuke abitöid lubas lõpuks teha.

Ja – Her Kitchen Rules! Kõik oli valmis täpipealt õigeks ajaks ning imemaitsev.

Sünnipäeval istusime ja rääkisime toredaid ühiseid mälestusi – eeskätt muidugi Odest. Väike valik neist.

Karin:  Vastsündinud Ode tundus imeväike ja peente jalgadega, ehkki tegelikult oli Kaja lastest sündides kõige suurem.

Kui ma teil kord Tartus külas olin, sattusin peale Ode jonnihoole. Ode tuli kööki, kus mina ja Kaja istusime ning kisas koleda häälega ja vaatas kurja näoga altkulmu. Kuna Kati ja Jüri jonnimist ma ei mäletanud või polnud neid eriti näinud, olin väga ehmunud. Jonniv laps tundus hirmutav ja võõrastav – ma ju ei teadnud väikeseid lapsi. Kaja võttis aga Ode sülle ning kui ma talle laua peal käelooma tegin hakkas Ode naerma. Mul oli väga hea meel J

Kui Ode, Kaja ja Kati tulid haiglasse vastsündinud Martinit vaatama, tahtis Ode kogu aeg, et ma Martini üles ajaks, aga Mummi keelas. Ehkki mina ise oleksin tahtnud. Ode oli 5a ja tundus juba hirmus suur.

Ode ütles väikselt väga rõhutatult „Ei!“ , kui talle miski ei meeldinud – aga kui Kaja ütles samamoodi, teda järgi ahvides „ei!“ , põrutas Ode: Sina EI ütle EI!“

Hirmus kahju oli Odest siis, kui tal oli pikka aega silmapõletik. Pikka eaga sellepärast, et algul raviti seda kui õietolmuallergiat, arst ei tundnud silmapõletikku ära.

Ja lõpetuseks kordaksin Onu Peebu natuke kahtlasevõitu komplimenti, aga siiski komplimenti, mille ta algselt kunagi mulle tegi: Kuidas kasvas sellest tavalisest pontsakast tüdrukust nii ilus neiu?

Mummi: Paljuräägitud lugu, kuidas Ode õppis jalgrattaga sõitma. Täitsa iseseisvalt, aina proovis ja kukkus, proovis ja kukkus. Lõpuks sõitis roosipõõsasse ja kukkus seal – aga pärast seda sai ka rattasõidu selgeks. Ilmselt ei tahtnud enam roosipõõsasse

Kui jalgratastest veel rääkida, siis enne pärisrattaga sõitma õppimist oli Ode väga usin ja osav tõukerattaga sõitja.

Ja kord hiljem sõitis Ode jalgrattaga – see oli maalt sinine „kitseke“ – Mäepealse mäest niimoodi alla, et ei pööranud teele välja, vaid pani risti üle tee ja siis edasi sealt järsust kaldast jõe poole.

Ode ise meenutab: „Nägin mäest alla sõites, et auto tuli, ehmusin ja pidurdasin. Auto läks eest läbi - aga mina olin nii ehmunud, et sõitsin edasi, risti üle tee, ja otse mäest alla.“

Vanaisa: Minul tekkis kunstiline inspiratsioon vaadates 2-aastast Odet selle roosipõõsa ees puhkpilli mängimas. Sai väga ilus foto!

Martin: Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis Ode rääkis lugusid oma siniste silmadega nukust.

Mammu: Kui Ode haiglast koju toodi, oli ta väga valmikene, üldse mitte vastsündinuna krimpsus, vaid väga ilus. Tegi silmad lahti ja vaatas uudishimulikult.

Ühte ehmatust mäletan ka mina Odega seoses: kui Ode oli 3-aastane, tahtis ta Vabaõhumuuseumis kõrgest kaldast alla astuda – suurivaevu sain kinni haarata.

Mingil ajal oli Ode mängus Proua Tammeorg, aga varsti hakkas ta väga vihastama, kui teda proua Tammeoruks kutsuti. (Heleni vahemärkus: „Aga mina tahtsin kunagi olla Shreki eesel!“).

Kõige ilusam aasta oli minu jaoks see, kui olime argipäevadel lastega kolmekesi Tartus – lapsed ootasid igal hommikul telefoni juures, kui vanemad Tallinnast helistavad, alles siis läksime lasteaeda.

Kati: Minu kõige esimene mälestus Odest on, kui läksime issiga Odele sünnitusmajja järgi. Meil olid punased roosid, mäletan haiglaseinu ja teadmist, et läksime Odet koju tooma. Lilled olid ilusad ja haiglalõhn veider.

Kord olime maal seenil ja leidsime Jüriga suure loomapealuu. Mõtlesime ja arutlesime, mis loom see on – siis tuli Ode ja ütles väga autoriteetselt, et see on jänes. Aga Jüri pööras pealuu jalaga teistpidi ja sel olid sarved küljes! Sarvedega jänes oli teema, millega sai hulk aega Odet narrida.

Veel üks narrimisteema oli Ode 10.klassi füüsika üleminekueksam, kui Ode arvutas lootusetult mööda selle, kui kiiresti teeb Kuu ümber maa ringi.

Jüri: Meil oli narivoodi. Ode magas üleval ja mäletan, et kord oli ta haige ja oksendas, ja mina ei julgenud siis magama minna.

Kati seoses narivoodiga: Meie mängus oli üleval lennuk ja all laev, ja alati kukkus mõni „laps“ lennukiaknast alla. Vahel viskasime teise lapse järgi, et mine allakukkunule appi.

Narivoodis olid meil kaisuloomad. Ükskord lugesime üle kõik kaisuloomad, neid oli üle 30. Kui Ode need kõik oma voodisse võttis, siis vaevu mahtus ta ise sinna.

Ode ise: Tartu-elust mäletan elutoa diivanit, mis eri osadest koosnes. Ja seda, et köögilauas olid prussakad – kui me ära kolisime, siis ma mõtlesin, et kas uued elanikud ikka teavad, et nad seal olid?

Esimesel koolipäeval kinkis 12.klassi tüdruk mulle pulgakommi. Ma kirjutasin selle oma päevikusse (Jüri: „Ja mina pärast lugesin!“)

Kõige hirmsam mälestus? Väikeolekust mäletan, kuidas kord kaotasin toidupoes emme ära. Olin väga hirmunud, jooksin ühe võõra naise juurde, arvates, et see on emme,  ja kohkusin veel rohkem – aga õnneks oli emme kolme sammu kaugusel

Kõige ilusam mälestus on aga sellest, kui emme tõi minu 8.sünnipäeva eel Kisti. Siis ma muidugi veel ei teadnud, milline põrgukass temast tuleb ja mis temas peitub (Kati: “Et temas peitub põis!”) Kisti oli päris tilluke, ma ma ei julgenud teda süllegi võtta, kartsin, et teen haiget – emme siis õpetas, et ühe käega tuleb pepu alt toetada. Meil olid küll Tartus ka kassid olnud, aga sel ajal olin ma ju väga väike.

Mäletan veel, kuidas varakevadel käisime maal jalutamas. Oli väga libe, jää peal vesi. Mummi lohistas mind enda taga mööda jääd, aga äkki kukkusime koos pikali lompi ega saanud kuidagi püsti, muudkui siputasime seal vees. Emme ka ei aidanud, ainult naeris südamest meie üle.

Kord oli meil kodus mahla, aga kui mina seda võtta tahtsin, olid Kati ja Jüri kõik juba ära joonud. Mina karjusin ja jonnisin emme süles „Ma tahan mahla!“ , aga Kati ja Ode lindistasid – tollal veel mingi kasseti peale - ja lasid mulle seda ette veel aastaid hiljem. Lõpuks läks see õnneks katki.

Üks lahe ütlus tuleb maalt meelde: Mina kivikuningas, sina sinikopsik!

Kairi: Üks hea sõnaleiutus Odelt. „Kaua sa siin rehad?“ küsi ta, kui Kaja võttis loogu üles.

Mart : Mäletan üht Ode juukselõikamist. Kaja ei teadnud, et me Odel juuksed lühikeseks lõikame, ja oli päris üllatunud, kui Odet nägi.

Kairi samast juukselõikusest: Me tegelikult ei tahtnud nii lühikeseks lõigata, ainult piirata, aga kuidagi tuli tuulehoog ja üks salk läks maha, siis tuli juba kõik samamoodi võtta.

Anna:   Kord väikestena peitsime end Odega vaarikapõõsasse. Kõik otsisid meid, terve pere, kõik muretsesid aga meie olime vait – tss, tss J

Leivo: Krimmis ühel palaval päeval läksime mägedesse ja lapsed tüdinesid kõndimisest suhteliselt kiiresti ära. Ode moodustas siis Kreetega liidu, et mitte enam edasi minna, vaid tagasi pöörduda. Ode: „Tundub, et me kaotasime, sest ma mäletan, et läksime edasi“. Leivo: „Aga te olite väga edukad selles, et olite järjekindlad om püüdlustes. Ja kõik tulid teie püüdlustega kaasa, kõik olid väga fantaasiarikkad endale edasiminekut takistavaid muresid leidma. „

Kreete: Varateismelistena olime pea iga päev käisime koos, tegime süüa ja üksteisele meiki. Lainerijoon tuli nagu pandal ning diskomeik tähendas erinevat värvi silmalauge. Lauvärv oli üldse ikka kulmuni välja. Aga soengut oli Odele raske teha, sest tal olid vahepeal ju lühikesed juuksed –soeng lõppes ikka sellega, et panin talle lihtsalt klambri pähe.

Sina vapper, elav, seltskondlik, kartmatu, lõbus, naljakas, hooliv, soe, sõbralik, ilus ja armas Ode – me kõik armastame ja hoiame Sind väga! Palju õnne sünnipäevaks ja tervele järgnevale eluteele!

Augustikuised vähipeod jõudsid Rootsi kolleegide kaudu ka minuni. Oli kõik: imeilus ümbrus, vaagnatäis vähke, naljakad mütsid, põlled, vähinoad, gurmeelisandid ja hea vein. Ja naerda sai rahvusvahelises kollektiivis seekord niipalju, et kõhulihased valusad.

Kuna eelmise aasta Hiiumaa laidude retkest jäid ainult head mälestused, otsustasime sõitu tänavu veidi teistsuguse marsruudiga korrata. Osaliselt oli muutunud ka seltskond: lisaks eelmise aasta Valdekule, Leivole ja mulle liitusid retkega Riho (kes küll retke kestel sai uue nime Priit), Katrin ja Lea. Lisaks seltsis meiega uus kajakk, Leivo uus ühekohaline WK 540, kes ilmselt saab selle retke järel endale nime “Lainetel tõttaja”.

Viimane asjaolu oli ka põhjuseks, miks “Valged aerud” sai seekord mehitatud naiskonna ehk minu ja Leaga. Kohtusime Leaga matka alguses esimest korda elus - kuid mõnikord lihtsalt läheb nii hästi, et sõidustiil, tugevus, elutunnetus ja huumorimeel sobivad niimoodi kokku, et võid leida inimese, kellega teinegi kord rõõmuga ühte paati istuda. Igas mõttes.

Esimese päeva plaan nägi ette sõita Rohukülast alustades Sõmerist ja  Kumarist mööda ning Kõrgelaiule. Algses plaanis olid edasi variatsioonid sõita pärast puhkust edasi Saarnakile või Hanikatsile (kõikide külastamise load olid muidugi kenasti olemas), kuid Kõrgelaiule jõudes, kui seljataga oli juba 33km, teatas Valdek: “Matke mind siin koos saarega!” – ja kuna keegi seda teha ei jaksanud, jäimegi sedapuhku kõik koos hoopis Kõrgelaiule telkima. Etteruttavalt peab ütlema, et paraku me edaspidi polnud nii altid Valdeku kogemuse ja soovituse järgi talitama, mistõttu reisi viimase päeva märksõnaks saigi pealkirjas tsiteeritud ja palju kasutamist leidnud mõte “Küll see Valdek ikka on tark mees!”

Aga esialgu oli kõik kena. Telgid püsti, söögid söödud, tegime ka jalutuskäigu kõrtsi, ajasime matka- ja muidujuttu ning kobisime pimeduse saabudes magama. Enne veel otsustasime, et anname kohalikule kolmetärnihotellile oma ekspertgrupi soovitusel veel ühe tärni juurde.

Hommikul tundus küll põhjust kahetseda, et me edasi ei sõitnud: lakkamatult ladistas vihma, nii et Hanikatsi või Saarnaki majades olemine tundus mõttena kordi mõnusam. Aga elu peamine kunst on, nagu õpetas juba vana hea Carnegie, oskus teha kätteantud sidrunist limonaadi. Nii otsustasime meiegi – seejuures erinevate telkkondade vahel konsulteerimata – et kasutame vihmast hommikupoolikut pikemaks magamiseks. Kuni Riho nii umbes südapäeval kõrvaltelgist helistas: “Peaks vist sööma minema ja siis vaatame, kas magame edasi?”

Nii hull lugu siiski polnud, sest vihm jäi juba järgi. Kella kaheks sai ka hommikusöök söödud ning siis – praktiliselt enne kukke ja koitu – olimegi juba merel.

Hanikatsi tervitas meid põldmarjade, viinamäetigude ja lambakarjaga.

Lambad, tõsi küll, olid ka Kõrgelaiul, kuid märksa väiksemas koguses. Eelmisel aastal Martaks ristitud väidetavalt kummitava perenaise maja oli endises heas korras ning muidugi sai meenutatud ka möödunudaastast Valdeku seletamatu kadumise ja kaevukukkumise- mõtte lugu. Tänavu täiendas Riho seda sellega, et kui Valdek korraks silmist kadus, soovitas Riho kohe vaadata, kas kaevul ikka on kaas peal – sest kui Valdek oleks kaevu kukkunud, siis vaevalt ta endale kaane peale tõmbaks… Aga kõik oli jätkuvalt korras, Valdek ilmus kohe uuesti välja, käisime ära tuuliku ja muidugi ka Rootsi kunni haua juures. Viimane oli täiesti samasugune kui aasta tagasi, kuid tuulik oli ajahambast räsituna kaotanud ühe tiiva ning ülesronimisredeli ja tema sisse olid pesa teinud vaablased.

Riho ja Leivo kandsid viisakate meestena hoolt ka Marta eest, viies talle pööningule tema voodi päitsisse väikese öönapsi. Ja Leivo vaatas läbi fotoobjektiivi tõtt oma suurima hirmu ämblikuga.

Edasine masterplan nägi ette põiget Kaevatsile, kuid laidudel palju käinud Valdek arvas, et tema ei viitsi seda otsa kaasa teha. Et läheb parem otse Saarnakile ja paneb sauna põlema, see tähendab küdema.

Tagantjärele vaadates näitas seegi Valdeku tarkust, sest tagasi tulles oli vastulaine päris suur ja tüütu, aga kuna me lühikesest otsast tingituna sellega kergesti hakkama saime, tekkis julgus juba ennastki targaks pidada. Pealegi oli Kaevatsi hobusekari (loendasime kaugelt kokku 23 looma) võimas ja vaatamist väärt, eriti kui nad jooksuhoos lakkade ja sabade lehvides üle kadakate hüppasid. Täitsa kohe nagu preeriafilmis, kui muidugi preerias oleks kadakaid.

Saarnaki saun oli kuum ja mõnus, õhtu tähistaevane ja soe. Seda üllatavam oli hommikune ootamatult sügisjahedaks keeranud tuul – mis aga ei takistanud meid jäämast oma plaani juurde, et võiks Saarnakilt otse Rohukülla tõmmata. Linnulennult 26 km, mis see siis vastutuulest ja –lainest hoolimata ära ei ole! Ainult Valdek arvas, et tema läheb juba Heltermaal maha ning sõidab üle mere valge inimese kombel praamiga, kuum kohvitass ühes ja õllepurk teises käes.

Ehh, jah. Esimesed 7 km läksid muidugi kergelt. Hiiumaa ja Kaevatsi vahel läbi mere kulgev autotee oli ülimadala veetasemega ning seal madalas solberdades hakkasime arutama, kes kellele peaks teed andma, kui autoteel kohtuksid näiteks kajakk ja auto. Või kui teel on jalakäijad ja kõrval ttuleb kajakk… Ja ennäe – kus jalakäijast räägid, seal ta ongi! Läbi mere asutus Kaevatsi poole neljaliikmeline seltskond! Väga lahe vaatepilt oli: inimesed keset merd.

Edasi enam nii lahe ei olnud. Lained olid nii suured, et eessõitev kajakk kadus lainemüüri taha, tuul virutas otse vastu, laine kastis mõnigi kord üle pea ja kiirus kahanes vahepeal 3km/h-ni. Leivo hoidis seltskonna moraali üleval sellega, et teatas iga kilomeetri järel, palju veel sõita on jäänud. Vist juba 15 kilomeetri peal oli Riho see, kes esimesena välja ütles: “Küll see Valdek ikka on tark mees!” ning sellest peale sai kõigil  iga kilomeetri läbimise kinniskujundiks laevatekil kuuma kohvikruusiga mõnulev Valdek. Õlle olime valmis suuremeelselt unustama: õlle nautimiseks oli meil lihtsalt liiga külm.

4km enne lõppu tegime peatuse: Rukkirahu tundus päikesesäras liiga ahvatlev, et temast niisama mööda sõita. Päikesesäras saareke osutus paraku lõikavtuuliseks, nii et peatuse märksõnaks sai Katrini hammastelõginal pakutud “S-s-s-s-okolaadi t-t-t-tahad?” – muidugi olime kõik ikka täiesti lõdisemas. Kajakipõlle alla sooja saada tundus pärast lühikest sirutust jälle täiesti ahvatlev.

Aga muidugi on raskused selleks, et neid unustada. See viimane pikk ja külmetav vastutuule-ületus saab kindlasti just selleks legendiks, mille järgi seda reisi mäletama jääme.

Tänavune suvi algas jaheda ja vihmasepoolse juuniga. Sama jätkus juulis ja korralikku kuuma suve on seni tulnud ainult paariks päevaks. Ma mõtlen sellist suve, kus ka öö on soe, nii et ei pea jakki selga panema ning tahaks lõpmatuseni õues istuda ja martiinit limpsida…

Aga ilmast hoolimata on muidu olnud hea suvi. Mõned vahepealsed sündmused, mida pole siia üles kirjutanud.

Ema ja isa 135 ja 43. Esimene number märgib nende tänavuste juubelisünnipäevade summat, teine koos elatud aastaid. Lisatud pildil on nad koos oma pesamuna-lapselapse Heleniga oma pulma-aastapäeval.

Kuna ema sünnipäev on talvel, mil tähistamiseks õuetingimused on ebamugavad, plaanisid nad sünnipäeva ühiselt tähistada isa sünnipäeva ajal suvel. Nii toimuski. Meie ja Karini pere poolt oli neile kingituseks suitsuahi, mille Karin Pärnust Tallinna organiseeris ja mis sealt minu autos maale edasi reisis. Ahi on veel sisse õnnistamata, ootab mõnd toredat tähtpäeva – hiljemalt Ode sünnipäeval septembris saab ka esimene suitsutuslaar tehtud.

Isa uus sõber! Kollane murutraktor! Ja et sõbrake ainult muruniitmisega ei tegeleks, ostis isa talle taha ka sinise käru. Esimesed reisijad selles olid ema ja Helen, aga siis juba jämedad männipalgijurakad: keeristorm oli maha murdnud meie krundi piiri lähistel kasvanud suure männi ladvaosa. Mänd kasvas täpselt elektriliini kõrval, aga vähemalt oli tuul nii viisakas, et viskas murtud puumüraka liinist teisele poole. Suve palavaimal päeval sai maasvedelev osa ära saetud ja küttepuudeks veetud.

Põuavälgud. 28.juuli õhtul oli taevas täis põuavälkude valgust. Ei vihma, ei müristamist. Ainult lämbe soojus, tumeöötaevas ja võimsad sähvatused. Istusime trepil ja imetlesime seda üle tunni.

Leivo USA-s. Seekordne komandeering oli lausa kaks nädalat, nii et lisaks rulluiskudele võttis ta kaasa ka jalgratta. Ja lõbutses hästi, kui mitte mainida seda, et kukkus rattal stemmi pooleks (või noh, see ilmselt oli osa lõbust), ehmatas mind selle kukkumise kirjeldusega ja oli üldse liiga kaua ära

MMM. Metsmaasikad, mustikad, murakad. Kõiki väga paju (olgu,murakaid siiski lihtsalt palju), aga ülejäänuid see-eest väga rohkesti. Ammu pole olnud hetke, kus metsmaasikamoosi on nii palju, et see tuleb purgiga külmkappi panna, mitte ei sööda kohe ja silmapilk ära! Ja kuna eelmisel aastal juhtus mustikatega selline lugu, et nad said juba veebruaris otsa, siis tänavu korjasime kohe väga palju.

Kate. Odel käis küllas iirlanna Kate, kellega ta ta tutvus eelmisel suvel Prantsusmaal. Väga tore tüdruk, kõige kohevama juuksepahmakaga, mida mu silmad kunagi on näinud. Kate naeris isegi selle peale, kui otse tema lennujaama mineku eel otsustas üks meie kassidest tema jaki täis pissida – ilmselt protestiks selle eest, et ta ära läheb, sest nii Kisti kui Tiffu võtsid Kate´i kohe tema saabumise järel omaks.

Red Hot Chili Peppers. Viimase hetke võimalus kontserdile minna, millest muidugi kohe kinni haarasime. Ma pole RHCP väga suur fänn olnud, aga üllatuslikult oli kontsert selline, et nautisin täiega. Ei heidutanud isegi selle kontserdi märksõnadeks olnud pikad õllesabad ja vihm, mis leotas jalgrattal läbimärjaks kohe koduuksest väljumise järel. Läksime jalgratastel, et vältida suurkontserdiga paratamatult kaasnevaid auto-ummikuid ning isegi vihmast hoolimata oli see kahtlemata õige otsus.

Kati praktika. Kati teeb pikka suvepraktikat advokaadibüroos, kus täidab ikka väga tõsiseid ja keerulisi ülesandeid. Juba mitmel korral pean ma kogema, et ei suuda enam täpselt aru saada, mis asja ta ajab, nõuandmisest rääkimata. Uus kogemus, kuidas lapsest areneb spetsialist ja professionaal. Ja mul on hea meel, et valitud ala paistab Katile meeldivat.

Jüri TTÜ-s. Pärast kahele alale dokumentide sisseandmist vali Jüri lõpuks elektroonika ja bioonika. Nii et varsti näen uue spetsialisti-professionaali sündi, kelle puhul pole mul lootustki aru saada, mis asja ta ajab. Üle kõige loodan muidugi, et ka tema on teinud õige valiku ja leiab õpitavast erialast endale rahuldust pakkuva töö. Potentsiaali on selleks igal juhul kõvasti.

Ees ootab veel palju toredat – näiteks perereis Lõuna-Poolasse.

30.juunil 2012 pidasid Kai ja Ivo oma pulmapidu. Need siia lisatud fotod ei ole fotograafi tehtud pärispulmapildid, vaid telefoniga tehtud klõpsud, aga noorpaar on õnneks  ilus igal pool.

Registreerimine toimus Tartus ning ehkki riiklik registreerimine on tavaliselt ja oli seegi kord selline, et registreerija teeb kõik, et rahvas nutma ei hakkaks, läksid mul Kai ja Ivo sisse tulles ikkagi silmad märjaks. See lihtsalt oli nii ilus! Ja muidugi tuli meelde, millise hingevärinaga ja mitte midagi nägemata ma ise Leivo käekõrval inimeste ette astusin… Pärast muidugi läksid mõtted pigem sellele, et kas registreerijal on üks või rohkem varianti sellest abiellumistekstist, kas tema kunstipärased lokid on päris või parukas, aga sündmuse ilu see ei kahandanud.

Pulmapidu toimus Äksis ja muidugi olid Kai ja Ivo kasutanud kõiki õuele ulatuva Saadjärve võimalusi. Pidu algas pulmarahva praamisõiduga (seal on tehtud ka esimene avafoto) ning õhtu jooksul proovisid kõik oma aerutamisoskusi väikeses paadis. Lõpuks, piinlik tunnistada, tuli jahtklubi vetelpääste meid sõbralikult noomima, et isegi kui kalda lähedal madalas vees sõita, võiks vähemalt lastel päästevestid seljas olla – no ja mõni täiskasvanu nendega koos paadis ei teeks kah paha… Kuna laste pidev talitsemine tundus lootusetu, siis otsustas ülekolmekümneste klubi, et pigem juba lustiga piiri pidada, paat üldse kaldale tõmmata ja aerud ära viia. Ilmselt oli see õige otsus, sest pidutujus mereleminejaid oleks õhtu jooksul küll ja küll leidunud ning mine tea, millega see kõik võinuks lõppeda. No ja isegi kui kõik hästi lõppenuks, peavad Ivo ja Kai ka edaspidi seal elama ja naabritest vetelpäästjatega häid suhteid omama…

Pulmavanemaks oli (minu jaoks üllatuslikult) Madis Ligi, kelle puhul ma küll terve igaviku mõistatasin, et kust ma teda tean. Pärast, nime küsides, sain muidugi aru, et tuttav hääl raadiost Ta sai väga hästi selle kireva kambaga hakkama ning ainus, mida ma soovitaksin ehk teisiti teha, oleks see, et vähem rõhutada oma pikka pulmaisa-staaži ja 25-aastase kaustiku väärtusi – igas pulmas võiks ikka olla tunne, et need naljad ja mängud on ekstra selleks õhtuks välja mõeldud, mitte 304 korda juba korratud… Aga see muidugi oli täielik pisiasi, lihtsalt mõttekoht pulmaisadele.

Kuna Leivo kohe esimese toosti peale nõudlikult “Kibe!” hüüdis, saigi ta kibekarjuja ameti endale. Pruutpaaril tuli demonstreerida igasuguseid suudlusi riigijuhtide tervitusest pulmasuudluseni, suudlevatest tudengitest pensionäri rõõmuni… Aga et nad hästi hakkama said ja viin aina magusamaks muutus, läks lõpuks ka nii, et Leivo ja Toomas röövisid pruudi ära – ikka sellesama paadiga (kuhu selleks ajaks said aerud organiseeritud) ning peigmehe ülesanne oli pruut mittetöötavate aerudega paadist kätte saada.

Tõttöelda ei hakanud Ivo ametlikku nõuet ära ootamagi. Viskas aga ülikonna ja särgi seljast, hüppas efektse peakaga paadisillalt järve ning kroolis paadini. Kalda ääres, kus jalad juba maas, haaras veel Kai sülle ja kandis kaldale. Nii et sai igati hästi hakkama, Kai saab väärt mehe!

Ühed tähtsaimad pulmakülalised olid muidugi Merli ja Kadri, ühtemoodi roosades kleidikestes nagu tupsud. Ja muidugi pruudi-peigmehe vanemad (Kai poolt oli esindamas küll Urve üksi). Ja külalised olid toredad, nii et kokku tuli üks igati vahva pulm. Kandlemängust Terminaatorini, pulmalaulikust Fraternitas Estica korporatsioonilauludeni. Väga tore oli näha Martinit tantsimas – neli aastat kooli tantsutunde on väga kasuks tulnud! Ode ja Kati tantsisid pärast nõrkemiseni surematute üheksakümnendate ja veel surematuma ABBA saatel. Ja magamaminek ei tulnud õieti nagu meeldegi. 

Meie püstitasime oma perele suure sinise telgi, mis oli peaaegu sama suur kui pidustuseks kasutatav valge telkmaja (OK, väikese liialdusega siiski…) Algul arvasime, et ühte sisemist poolt pole vajagi, aga kui Leivo telki tuli ning avastas, et peab nägema muru (sellest saab ilmselt pikaks ajaks meie peresisene nali)  ja et sääski on ka, panime käsikaudu ikka ka sisetelgi. Tõsi, poolenisti, nii et see rippus nagu romantiline baldahiin.

Viimased magamaminejad olid Kai ja Ivo ja mõned nende sõbrad. Ning Kreete ja Anna, kes veel varahommikulgi kaarte mängisid ja ringi jalutasid.

Hommik algas kaerahelbepudru ja värskelt korjatud maasikatega. Päris kahju oli ära sõita, sellised pulmad võiksid ikka kohe mitu päeva kesta!

Kui Jüril emakeele riigieksam läbi sai, arvas ta, et läks kuidas läks, soojusenergeetikuks peaks ikka võetama, seal sisseastumislävi pea olematu. Tegelikult, ja hoolimata sellest, et emakeel tõesti kõige nõrgema punktiskooriga tuli, saab ta TTÜ-s astuda mis iganes erialale ning nüüd, kui paberid sisse viidud, tuleb ühel hetkel teha lihtsalt otsus, milline siis lõpuks valida.

Minule Reaalkooli lõpuaktused meeldivad. Lapsed räägivad küll legende Polma kõnedest, aga minu meelest on see äge, et direktor ei räägi stampset juttu elluastumisest ega viiuli meelespidamisest. Kui Polma oma kõned ise kirjutab, on see eriti super, aga kui keegi teine, siis igatahes on see hea kõnedekirjutaja.

Igatahes – tuult tiibadesse, suur poeg ja suur või väike vend!

Lihtsalt üks armas pilt, tehtud Leivo poolt ajal, kui ootasime Jürit tema lõpuaktuselt. Minu nunnud

Kahekordse maailmameistri ja kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe 50.sünnipäeva puhul korraldas Eesti ratturite kogukond üle Eesti ühissõidud, kus koos veereti 50 km. Leivo organisseris meidki tandemiga starti, mis algas Pirita Hawaii eest.

Erika sai meie sõidul tehtud küll mitmed aastad vanemaks, aga see-eest mahtus marsruuti Jägala jõe rippsilla ületamine, imeliselt sile uus tee Maardu lähistel, kogu silda täitvast teeremondiautost möödapugemine ja muidugi tore seltskond.

Palju õnne tagantjärele, Erika!

PS. Pildikollaaž on näpatud Janne Jõgilt.