Et kõik ausalt ära rääkida, olin ma tänavu kirjas Tartu Maratoni 63km distantsil. Aga kuna suusailmad jõudsid tänavu hilja ning hoog oli raugenud, olin ma enne seda täpselt 4km klassikat sõitnud. Pluss mõniteist kilomeetrit XDreamil suuremas osas off-roadi ukerdades. Nii et otsustasin enesepiinamisest loobuda ning registreerusin ümber 31km-le. Ehk lasterajale, nagu ütlevad pika raja sõitjad.
Kuna aga Leivo oli - hoolimata oma selja- või roidevigastusest - täis meelekindlust minna pikale sõidule, algas hommik juba kell 4. Seda olukorras, kus eelmine õhtu oli lõppenud kell 12. Äratus, mõni uniste hammaste vahel keerlev suutäis, asjad autosse ja start Otepää poole!
Muidugi ei olnud me kohale jõudes kaugeltki esimesed: juba enne Otepää foori algas paras liiklusummik. Nii ei hakanudki me staadioni parklasse trügima, vaid jätsime auto esimesele vabale kohale väikses teeäärses parklas.
Eelmisel õhtul olime ilm.ee-st lugenud, et külma tulevad üksikud kraadid, ja valinud riietuse sellele vastavalt. Tuli aga hoopis rohkem, lisaks puhus ootamatult vinge tuul. Nii manitseti enne starti mitmel korral läbi mikrofoni, et tuleb ikka soojemalt riidesse panna. No aga mis sa paned, kui lisariided 200km kaugusel! Jäi loota ainult ilma soojenemisele. Leivo pani suusad alla ja läks ümber staadioni soojendusringi tegema, mina jooksin stardiala lähistel niisama edasitagasi. Ja pälvisin selle kohatu tegevusega paljude tuttavate tähelepanu: mitmedki olid märganud mind just tänu sellele süstikjooksule :)
Vaatasin ära pika raja stardi, kuidas kõik see mass - startis üle 3000 võistleja -liikvele läks. Ja liikusin siis ka ise: tagasi auto juurde, et viia see paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse finishisse ning sõita sealt suusabussiga lühiraja starti.
Muidugi oli mul tublisti aega. Lobisesin tuttavatega ja võõrastega, vaatasin ringi ja lasksin endale suusamäärimise teenust osutada. Tänud siinkohal sellele lokkidega määrdemeistrile, kellel olid käed kogu aeg nii tööd täis, et raha tuli talle põlletasku pista: pidamismääre püsis praktiliselt lõpuni kenasti all!
Kuna ilm oli jätkuvalt külm ja puhus vinge tuul, passisin peaagu stardini soojas suusabussis. Mistõttu olin stardikoridoris viimaste seas ja jõudsin stardikaare alt läbi esimesele laskumisele alles siis, kui see ja järgnev tõus juba inimkuhjadega kaetud oli. Lühiraja tagumise otsa sõitjad ei paista teaduärast silma suurema suusavalitsemisoskusega: sõidetakse üksteisele selga, vajutakse tõusule järgneval laskumisel tagasi. Ainult ime läbi õnnestus mul inimeste, suuskade ja keppide kadalipust läbi manööverdada.
Alguses tuli ikka korduvalt tsiteerida menuhitti "Kuradi külm on". Sõitmise asemel tuli suurem osa aega oodata, mil rahvamass end tõusudest läbi surub ning laskumistel paremat rada oodates mäe otsa passima jääb. Umbes 6 kilomeetri pärast olid aga suuremad tropid end lahti sõitnud ja sain hakata tempot valima nii, nagu meeldis endale, mitte eessõitjatele. Siis hakkas kohe ka soojem ja parem olemine.
Ega ma muidugi mingi suusaäss ei olnud ega vabanedes hullu tempot teinud. Sattusin ühte punti sõitma vanade suusahuntidega, meestega, kel vist pea kõik 37 maratoni läbi tehtud võinuks olla. Nad liikusid mõnusalt ja ühtlaselt: puhkisid mäest üles nagu vedurid, laskusid kindlalt ja jalga väristamat ning pikkadel siledatel lõikudel ei kütnud mul kiiresti eest minema. Sõitsin nendega koos kuni lõpuni välja.
Üllatavalt mõnus ja lihtne oli. Kõige pikem kilomeeter tundus olevat 6st 5ndani enne lõppu, enne ja pärast oli aga selge lust ja rõõm.
Rada oli üpris hea, arvestades, et üle 3000 inimese oli sealt enne mind üle käinud. Oli natuke rohututte ja mõnes kohas liiva - eriti Silberauto vahefinishi ees - kuid kinnijäämise ja kukkumise ohtu tekkis siiski eeskätt vaid toitlustuspunktides. Seal, kuhu hulk topse maha pillutud. Minul õnnestus ühele topsile täpselt suusaga sisse sõita, nii et tema kättesaamisega oli tükk tegu.
Ja muidugi finishi eel, kuhu millegipärast oli otsustatud saluudiga paberitükke puistada. Need olid piisavalt ebameeldivad veel ka siis, kui mina kohale jõudsin, 40 minutit varem olid aga mõnedki finisheerijad konkreetselt käpuli käinud.
Leivo juba ootas mind finishis. Tema Bergsoni-nimel-tagasihoidmise-ja-haige-selja-aeg oli 5:21, minul 3:04. Vaatasin ka oma eelmist Tartu maratoni poolrada 2003. aastal: aeg 3:20. Hurraa! Mu sportlik suusavorm on ilma mingit pingutust lisamata veerand tundi paranenud :)))
Pärast käisime veel Andrese ja Pilvi külalislahkes kodus ning alustasime õhtu eel tagasiteed. Ja sellestki sai täiesti maratonivääriline sõit: Neanurme kandis oli suur liiklusõnnetus ning maantee suletud. Seiklesime lõputus autorivis mööda lumiseid külavaheteid ringi sõites ning pärast Tallinna kolonnides.
Ja nagu ööpäev varem, sai magama jälle südaööl.