Get a life!

Jüri lõpuaktuse eel närvitsesin mina sündmuse olulisuse pärast umbes kümme korda rohkem kui asjaosaline ise. Tööasjadega tuli joonele saada ning siis ennast piduriidesse sättida. Viimane oligi keeruline, sest küll oli kadunud pluus, küll kingad... Lõpuks, tüdrukute abil ja Jüri stoilise pilgu saatel oli kõik valmis. Kolm punast lillekimpu said kah kaasa. Roosid minult, gerberad Katilt ja nelgid Odelt - vastavalt meie enda lille-eelistustele, sest meesterahvas, teadagi, lilli ei söö :) Punased lilled said aga valitud sellepärast, et Jüri pani musta ülikonna juurde punase lipsu ning punased lilled siis lihtsalt sobisid (jah, ma olen lillede sobitamise asjas paras snoob).

Kuna Lilleküla Gümnaasium on remondis ja asenduskool Valdeku tänaval parajalt kole, toimus lõpetamine Sütiste tee 21 asuvas vist TTÜ-le kuuluvas saalis. Mis oli ka hea, sest seal oli rohkem ruumi ja istekohti kui kooliaulas. Kati leidis vanad klassikaaslased ning Ode kui järgmise aasta lõpetaja valmistus tänavustele lõpetajatele lillede ulatamiseks, nii et mina sain kõigi kolme kimbuga rahulikult istekoha sisse võtta ja hinge tõmmata. Naljakas, aga igasugused laste lõpetamised lähevad mulle hinge ja teevad ärevaks hoopis rohkem kui enda omad... Kui kõlasid hümni esimesed helid, tuli mul lausa pisar silma.

Lavakujunduses kasutatud rakvere raiped levitasid magusat lõhna ja vähehaaval hakkas hea tunne. Aktus oli kah kena, selline südamlik ja mitte liiga ametlik-pidulik. Lootsin kuni viimase hetkeni, et ka Jüri isa tuleb, aga tal oli töö ja nii pidin suurepärase poja kasvatamise eest saadud tänukirja järgi siiski üksi lavale minema. Tõttöelda olen ma selle üle kurb - mitte muidugi lavalemineku pärast, vaid üldse. Aga noh, nagu öeldud, minu jaoks on need lõpetamissündmused  ja seal osalemine ilmselt olulisemad kui asi tegelikult väärt :)

Pärast surusime Jürile lilled pihku ( ja võtsime pärast tagasi, et autosse viia :). Pildistamine, käesurumised. Lapsevanemate ja sugulaste omavahelised muljetamised - üllatuslikult nägin ka mõnda vana tuttavat, kellest ma üldse ei teadnud, et meie lapsed samas lennus on. Mitteüllatuslikult on Jüri paralleelklassis minu kolleegi Kaia kaksikud pojad ja nii saimegi  Kaiaga arutada, millisel kohal meil kummalgi silm märjaks läks. Oh neid emasid :)

Õhtul sõime kodus torti. Lõpupidu klassi omavahelise peo mõttes on Jüril täna.

Leivo saatis MMSiga rajaskeemi. Proovin, kas õnnestub seda ka internetis avaldada nii, et ka midagi aru saada oleks.

Rõõm tõdeda, et üha kiiremaks ja närvilisemaks muutuvas õhustikus (masust rääkimata) võib ikka leida aega ja tahtmist (ja natuke raha) projektide käimalükkamise tähistamiseks. Nii koguneski pärastlõunal projektiga Ole Kaasas! hõivatud seltskond ühes huvitavas kohas - viikingite külas, et tähistada projekti esimese faasi ehk käimajooksmise lõppu. Nüüd, nagu pealik Ain oma minikõnes märkis, pole enam käivitamisraskustega kaasnevat stressi ja rabelemist, vaid kuna protsess juba sujub, sis muutuvad stress ja rabelemine rutiiniks :) 

Olgu selle stressi ja rabelemisega kuidas on (eks teda ole olnud küll omajagu), kuid igatahes oli see õhtupoolik küll täiesti stressivaba. Jagunesime kolmeks loe põhimõttel kolme viikingilaeva meeskonnaks ning hakkasime kohapealsete viikingite juhatusel mõõtu võtma. Pean tunnistama, et mulle küll sellised "rebi ja rabele" tüüpi mängud eriti ei meeldi, sest nende käigus võib kergesti haiget saada. Näiteks seisnes üks naiste võistlus seisnes selles, et kaks võistlejat pidid vasaku käega ühe pulga otstest kinni hoidma ning püüdma paremas käes oleva (õnneks küll pehme) nuiaga üksteist kehasse tabama. Sellest mängust õnnestuski mul kõrvale viilida :) Aga kui mu isiklikud mängueelistused kõrvale jätta, oli väga tore. Ja kui mõni sinikas kõrvale jätta, ei saanud keegi liigsest hasardist ka erilisi traumasid. Ja meie võistkond sai lõpuks auväärse teise koha! Kaotasime võidu kalapüügivõistlusel, sest konkureeriva meeskonna esindajal oli kaasas isiklik salarelv ehk spinning, samal ajal kui teised forellitiigis bambustoki otsa pandud tamiili leotasid :) Aga sellistel võistlustel ongi parim osa osalemisrõõm.

Saime proovida viikingite rõngassärki, vaadata hõbeehteid, kuulata tutvustavat juttu eestlaste viikingiajastust ja turnida püstpalklinnuses. Seda kõike, nagu öeldud, kohapealsete viikingite juhatusel ja õpetusel.

Muide, isegi kass oli viikingite külas stiilipuhas: suur kohevakarvaline Norra metskassi välimusega kolmevärviline kiisu.

Mul pole vist terves eelnevas kuulsusrikkas ratturikarjääris nii palju kumme purunenud kui viimase kuu aja jooksul.

Asi algas Harku metsas purunenud esikummist ja jätkus tühjaks visisenud tagakummiga 36-tunnikal. Ja täna, kui tahtsin rattaga Kona Crafti kolmapäevakule minna, oli tagakumm jälle tühi mis tühi.

Pumpasin kodus oma väikes ekäsipumbaga - ei midagi. Võtsin ette tee Statoili - neil seal muutunud õhusüsteem, kus kõigepealt tuleb valida rõhk. Mul pole aimugi, mis see rattakummis on, aga proovisin küll ühe, küll teisega... ei midagi. Alles pärast pikka pusimist sai kohuke (pealt brünett, hingelt blond) lõpuks aru, et praeguse ventiiliga ei saagi autopumba otsikut kasutada.

Kus häda kõige suurem, seal Hawaii Express kõige lähem. Nojah, mida oligi arvata - sisekumm oli katki. Ilmselt oli 36-tunnikast mingi killuke väliskummi sisse jäänud ja nüüd uuesti oma teravust näidanud.

Ja kolmapäevakule ma muidugi ei jõudnudki. Ilmselt tahtis saatus märku anda, et need sõidud siiski pole minu jaoks :) 

Minu kolleegidest on moodustunud paarikümneliikmeline punt, kes igal teisipäeval rulluisutamas käib - ja nii juba kolmandat aastat. Ma olen seni peljanud nendega kaasa löömast, kuna mu rulluisuoskused pole just kiita. Ning kuna seal pundis osaleb kolleeg Henri, kellest ma tean, et ta väga hästi sõidab, arvasin kõiki temasugusteks.

Aga nüüd võtsin ma kätte ja läksin (nõrgas lootuses, et ehk aitab vahepealne sõitmine öise Xdreami kirjelduses toodud ohtliku laskumise paremini üle elada). Ja nüüd on nii, et ma peaaegu et kahetsen taga neid kahte aastat, mil ma meie rulluisiklubiga sõitmas ei käinud :) Nimelt oli see supermõnus ja mulle just paras seltskond. Ja Henri oli võtnud treeneri rolli, kes meid kõiki juhendas ja õpetas.

Päeva parim osa oli aga see, kui Henri pani Vabaõhumuuseumi parklasse maha kaks kokkuvolditud kilekotti ning hakkasime ringis neid takistusi ületama: algul astudes, siis hüpates. Edasijõudnumate jaoks pani Henri teise kilekoti peale kandilise esmaabipaki, et oleks ka reaalsemat kõrge takistuse tunnet. Väga lõbus oli. Mängisime nagu lapsed seal parklas autode vahel. Õppisime ka pidurdamist, mina eeskätt V-piduri varbad-sissepoole-kiireid samme: varem olin V-pidurdanud ainult libisemise peal rullide ninasid sissepoole suunates. T-piduriga kipun endiselt ümber oma telje pöörlema hakkama ja üldiselt on kindlaim valik minu jaoks ikka jätkuvalt P-pidur ehk pepuli maha :)

Kokku sai sõidetud kolm Rocca-al-Mare seitsmekilomeetrist ringi.

Team Vaude on Sloveeniasse Velenjes asuvasse võistluskeskusse kohale jõudnud. Täna algavad instruktaazhid, kaptenite kogunemised jm ettevalmistustegevused. Asjade pakkimine niikuinii.

Huvitavast varustusest on tiimil kaasas suur Coleman Canyon 8 telk, mille Kaja ja Leiovo tänavu kevadel ostsid ja mida sai proovitud ainult Roheliste Rattaretkel, kus eriti ekstreemseid tingimusi ei olnud. Nüüd saab siis telki (mis oma olemsuelt on muidugi pere-automatka-elamu) ka pikemat aega välitingimustes püstitatuna testida.

SMS-reportaazhid eilsest õhtupoolikust (mida ma kohe ei saanud üles panna, sest olin internetist eemal):

Kell 17:39: "Velenjes püstitame praegu telki ja hakkame süüa tegema. Päike paistab siin järve kohal, kus surfarid liiguvad, ja sooja on 30 kraadi. Kõik oma valged põhjamaa kered oleme paljaks koorinud."

Kell 23:00 "Laagris paigaldasime meie suure telgi külge täismõõdus Eesti lipu. Pärast käisime ratastega Velenje peal kruiisimas. Leidsime suusahüppetorni ja ronisime ratastega sinna kõrvale. Mägesid on siin palju ja iga tipus on mingi kirik või kindlus. Paistab, et omal ajal oli kombeks olla mäetipu omanik.

Nagu mägedele kohane, siis hetkel kallab nagu oavarrest ja lööb välku. Kogu meie varustus - ka rattad - mahtusid õnneks suurde telki. Magamiseks oli meil kaasa võetud kaks väiksemat telki, milest aga üks lobudik hakkas läbi sadama ning Leivo ja Sven kolisid varustuse telki magama. Leivol on naabriteks rattad ja Sven on muu varustusega teises toas. Tegelikult aga mahuksid siia ka Reigo ja Siiri vabalt ära. Aga igatahes me loodame, et selle suure telgiga nüüd nii ei lähe, nagu ühes Amazoni foorumikommentaaris juttu oli. Igatahes saab ta nüüd korraliku vihmatesti."

Järgmisel hommikul, kell 9:00: "Suur telk püsis kuivana! Küll aga on öösel mitmed nälkjad ja limukad siia vihmavarju roninud."

Kell 18:34: "Kohale on jõudnud ka taanlased ja tšehhi tiim, sätivad oma varustust. Hommikul tegime 7,5km jooksu ja testisime oma ujumisvarustust: käisime kummimadratsite, kalipsode ja käe-ujumislestadega järvel.

Käisime ka tiiru kaubanduskeskuses ja sõime igaüks ühe suuure pizza. Enne poodiminekut ei läinud aga buss käima, sest olime külmkapi liiga kauaks sisse jätnud. Pärast edutuid bussi lükkamisi-käimalükkamisi saime kohaliku käest akujuhtmed. Kuid siis oli järgmine probleem: kus on aku? Pärast mõningaid telefonikõnesid leidsime aku juhi istme alt üles :) ja saime bussi käima.

Nüüd tunni aja pärast suundume registreerimisele."

Eeloleval nädalavahetusel toimub Sloveenias Europe World Adventure Race sarja kuuluv 50-tunnine seiklusspordivõistlus, kus eestist osaleb Team Vaude: Siiri Mere, Reigo Luurmees, Sven Liivand, Leivo Sepp. Start on alles reedel, aga teele tuli asuda juba täna, sest kohapeal on alates kolmapäevast juba instruktaazhid ja köieoskuste test jms.

Köievärki on sellel võistlusel üldse tõsiselt võetud: tõusumeetreid tuleb kirjelduse järgi tervelt 300, laskumist sealjuures ainult 100m. Ehk siis ilmselt tuleb paljudes kohtades köitega kaljust või muust takistusest üles minna. Eelmiste aastate piltidelt oli näiteks näha ka ülesanne, kus köiele tuli minna süstast. Nii et ilmselt saab olema põnev võistlus, ehkki ilmaprognoos lubab ka Sloveeniasse vahetpidamatult wet-wet-wet.

Ühtlasi koitis seoses köieülesannete tõsiseltvõetavusega ka minu tähetund, kui võistlejatel oli vaja kaasa võtta kohaliku alpinismiinstruktori poolt allkirjastatud paber nende köieoskuste kohta. Ja kuna mina sooritasin kolm aastat tagasi (ilmselt mingis meeltesegadushoos, muuga ei oska seda seletada) I kategooria alpinismitreeneri kutseeksami ja olen nüüd Eesti Olümpiakomitee poolt kvalifitseeritud treenerite nimekirjas, siis oli mul eluuhke tunne need tähtsad allkirjad anda. Peaaegu oleksin õhinaga oma kutsetunnistusest koopia kah teinud :)

Aususe mõttes olgu küll öeldud, et ehkki I kategooria kõlab vägevalt, on tegu EOK äraspidise loogikaga: I kategooria on kõige nõrgem ja VI kategooria (oli neid vist kuus?) kõrgeim. Aga no andke andeks, "kuuenda kategooria treener" ... :)

Aga kuna lõpuks on mul seda kategooriat ka reaalselt vaja läinud, siis mine tea, äkki aasta pärast asun isegi oma litsentsi pikendama. Ehk saab veel mõne allkirja anda :)

Seniks aga pean pöialt, et Vaudel Sloveenias hästi läheks. Kuna nad on sellisel võistlusel esimest korda (ja ka sellises koosseisus esimest korda), siis on esmane eesmärk võistlus läbida. Kõik muu on juba puhas boonus.

Jüril on tänase seisuga kõik põhikooli lõpueksamid selja taga - hinded kõik viied. Matemaatikas ka maksimumpunktid, mille üle mul on eriti hea meel.

Ja Kati elu esimene riigieksam - geograafia - päädis 92 punktiga. Hea algus, sellise lävendiga saaks juba väga mitmele poole sisse :)

Jüril on nüüd tulemas lõpuaktus, neljapäeval, ja pärast seda saabki juba dokumendid uude kooli sisse viia.

Nüüd, kus Kati on autokooliga lõpusirgele jõudmas (koputan siinkohal kolm korda vastu puud, sest eksamid on ju veel ees), võtsime kokku autokoolile läinud otsesed kulud.

7000 krooni autokooli tasu.
500 krooni esmaabikursuste tasu.
6250 krooni lisasõidutundide raha 10 kuu jooksul.
300 krooni riigilõivu minu juhendajatunnistuse eest.

Kokku 14050 krooni.

Ees ootavad veel eksamitasud, lubade riigilõivud jm otsesed kulud. Arvesse on võtmata aja- ja bensiinikulu nendel sõitudel, mis me minu juhendamisel tegime. Ja kaugemas perspektiivis on ees veel lõppastmekoolitus ehk nn.libedasõidu õpe.

Kusjuures, juba enne kui õpetaja Kati eksamile lubas, sõitis Kati minu meelest paremini kui mõnigi pärisautojuht, kelle kõrval ma olen istunud. Lihtsalt tal on väga põhjalik ja nõudlik sõiduõpetaja, mis minu meelest on (hoolimata sõidutundidele kulunud rahast) igati hea. Aga ikkagi tundub mulle, et varsti on lubade saamiseks odavam teha need kuskil mujal Euroopa Liidu riigis, muust maailmast rääkimata.

Aga kuidas jõuavad sellise kulukuseastme juures juhilubadeni need, kes seda kõige enam vajavad, näiteks maapiirkondade noored, kus vanematel palgad väiksemad ja tööpuudus suurem? Olgu, lisasõidutunde seal ilmselt võtta pole vaja, sõit õpitakse vanade parsade peal selgeks maast-madalast – aga isegi kohustuslik autokooli tasu on ju päris suur…

Täiendatud oktoobris 2009, kui Katil juhiload käes.

Teooriaeksami ja sõidueksamite tasud (sõidukesam ei õnnestunud esimesel katsel) 2200 krooni

Mingi võlgujäänud makse autokoolile, mis ilmnes alles koolist "lõputunnistuse" saamise eel 2100 krooni

Täiendavad sõidutunnid  3000 krooni (2400 krooni suvel ja 600 krooni eksami eel)

Juhiloa riigilõiv 400 krooni

Kokku lisakulud 7700 krooni

Kõik autojuhilubade saamiseks kulunud summad kokku 21 750 krooni.

Teha on veel lõppastme- ehk libedasõidukoolitus, mis on vaja läbida järgneva kahe aasta jooksul.

Eelmisel kolmapäeval (3.juunil) oli ka selline tähtis sündmus nagu Heleni lasteaia lõpupidu. Kiikhobu lasteaia kasvandikust saab alates septembrist Tallinna Inglise Kolledži õpilane.

Sellel pildil on Helen kodus oma kooliks ostetud kirjutuslaua taga. Eriti nunnu, peaaegu sama nunnu kui Helu ise, on taustal olev kiisudega tapeet :)

Käisime meiegi Heleni esimese eluetapi lõppemist tähistamas. Pildil on Helen koos Odega ja taustal paistab ka Toomas.

Pärast sõime Karini pool torti ning järgmisel päeval lendasid Karin, Helen, Toomas ja Martin nädalasele reisile Bulgaariasse. Kuna pärast nende reisilt naasmist algab lasteaias suvepuhkus, siis Helenil enam lasteaeda asja polegi.

Täitsa koolitüdruk valmis.