Get a life!

Pühapäeval käisime autotäiega maal - mina, Kati, Jüri, Ode ja Kairi.

Vaevalt saime auto kinni peetud, kui Jüri kohe kuurivõtme haaras, sae võttis ja pikkade sammudega metsa poole rühkis. Ikka selleks, et jõulukuuske tuua. Kairi veel hõikus järele, et Urvel ja Ennul on mingid kuused juba maha võetud (kõrgekskasvanud hekilatvade pügamine, eks ole).

Mõne aja pärast mõtlesime siis Kairiga, et läheme Jürile järgi. Et aitame kas kuuske valida või siis koju vedada või siis oleme niisama seltsiks. Ilm oli kah ilus ja lausa lust metsas jalutada.

Noh, varsti tuli välja, et päris jalutamine see just polnud. Pikka aega pidanud pluss- või nullkraadid tähendasid märga metsaalust, läbikülmumata raba ja pehmeid solukaid. Jüri, sunnik, oli ka nagu nimme valinud raja üle märgalade.

Kepsutasime siis meiegi talle jälgipidi järgi. Selles suhtes oli pehme maapind pigem õnnistus, sest Jüri suured saapad olid sinna selgelt nähtavalt augud vajutanud. Kuivemates-kõrgemates kohtades oli jäljeküttimisel abiks õhuke lumekirme.

Juba enne esimest sihti sulpsats minu jalg nii sügavale, et vesi tuli üle matkasaapa serva. Edasi oli minul siis muretu, võis igalt poolt läbi sumada. Kairi, kõrge säärega kummikutega varustatuna, püüdis veel mõnda aega jalgu kuivana hoida.

Sulps-sulps, lörts-lärts. Jüri oli ka üle raba läinud. Meie ikka järgi.

Siin ja seal oli ta metsa pidi tiirutanud. Sihi peal kuusekesi vaadanud, jälle edasi läinud. Ehh, kraav. Võeh, soluka.

Uustalu poole viiva sihi peal tüdinesime Kairiga ära. Võtsime ühe väikese kuusekese ja Kairi sumas sellega tagasi koju. Mina jätkasin huvipärast edasi mööda Jüri jälgi - et kui kaugele ta lõpuks siis kuuseotsinguil läks. Et kiiremini edasi saada, jooksin - peab ütlema, et päris naljakas oli seda teha oma kodumetsas, kus muidu käidud mustikal või lehmi koju ajamas :)

Jüri oli teinud kaare Uustaluni, kuid siis mõistliku inimesena metsast välja tulnud ja üle põllu kodu poole siirdunud. Mul vedas, pääsesin pikemast metsas müttamisest - vastupidi Kairile, kes läbi metsa tagasi ragistas.

Igatahes olime ühel hetkel kõik metsast tagasi - ka Kati ja Ode, kes omakorda olid vahepeal meile järgi tulnud. Ja kui kõigil teistel olid märjad ainult jalad, siis Jüri oli vahepeal sohu lausa vööni sisse vajunud. Aga kuuse tõi ikkagi ära :)

Meil oli tänavu hästi tore jõulupidu. Mulle juba ka sellepärast, et ma ise ei korraldanud :), aga tegelikult siiski lihtsalt sellepärast, et oli tore.

Vihjeks teistele, kes jõulupidudel midagi huvitavat ja teistmoodi teha tahavad: meil olid tänavu töötoad. Sai piparkooke kaunistada, Contraga kahasse luuletusi kirjutada, jõuluehteid ja postkaarte valmistada. Pidu, söök-jook ja tants muidugi ka, nagu ka õhtu ametlik osa peadirektori tervituskõne ja aasta parimate autasustamisega.

Aga jah, jätkuvalt on mul kahju, et suurtes firmades ei saa teha jõulupidu koos kaaslasega :)

Ma ei tea, on tegu mingite erilise intensiivsusega perioodidega elus, kus kohatud inimesed sinuga alatiseks jäävad, või on tegu lihtsalt väga eriliste inimestega. Igatahes on osade inimestega nii, et võid neid pikka aega mitte kohata, kuid kohtudes on tunne, nagu poleks vahepealset aega olnudki.

Ja pole sugugi nii, et räägime ainult vanu nalju ja meenutame vanu aegu ja võtame sisse rollid, mis meil kunagi olid. Ei - me oleme muutunud, meie eludes on uusi muresid ja rõõme ja me tunneme ja tunnetame seda vastastikku.

Ja kohtumine on nii hea, et annab sära tervele päevale.

Ma tundsin end tugevalt ära tarbijakäitumise uuringus, kus üht tarbijarühma iseloomustati koondnimetusega: "Laske mul olla". Need on inimesed, kes teevad oma valiku ratsionaalselt ning jäävad selle juurde, eelistades lühiajalist kasu toovate sooduspakkumiste vahel hüplemisele kindlustunnet ja garanteeritud kvaliteediga püsisuhet. Need inimesed sooritavad oma oste Selveris, hoiavad raha Swedbankis ja helistavad EMT-s. Mina, ühesõnaga :)

Nüüd aga tõukas mu armastatud Swedbank mind mu turvalisest "Laske mul olla" tsoonist välja, kaotades mulle ideaalselt sobinud määratud tagasimaksega Visa krediitkaardi. Ja pakkudes asemele American Express Blued, mille tingimused on "samad või isegi soodsamad kui Teie praegusel kaardil". Nojah, ongi, kui välja jätta minu jaoks olulisim - muretu kindlustunne, et sellega saab maksta praktiliselt igal pool maailmas. Isegi pangaesindaja, kellele uue pakkumise tingimuste täpsustamiseks helistasin, möönis, et AEB-l on eriti välisriikides maksevõimalused "tunduvalt piiratumad". Ja et Eestiski aktsepteerib seda vaid 84% maksekohtadest.

Seda kadunud kindlustunnet, et ma kuhugi minnes ei pea eelnevalt tegelema oma krediitkaarti kasutusvõimaluste tuvastamisega, ei kompenseeri minu jaoks ühekordne boonus 500 preemiapunkti näol ega see, et kaardil pole ühekordset 300-kroonist aastatasu, vaid kuutasu 25 krooni. Seda enam, et viimane polegi minu jaoks eelis - ma vihkan neid kontolt maha minevaid väikemakseid, sest unustan nendega arvestamise pidevalt ära ja vastavalt Murphy seadusele pole mul just sellel pisimakse päeval kontol üldse raha... Ning last, but not least - kui mu praegusel kaardil on pereliikme lisakaart aastatasuga 100 krooni, siis AEB-l kuutasuga 20 krooni ehk 240 krooni aastas.

Nii et ühesõnaga - MA EI TAHA seda AEB-d. Ja seega olen sunnitud taas sukelduma erinevate pankade krediitkaardipakkumiste maailma, et tuvastada enda jaoks sobiv uus krediitkaart. Swedbanki kaartidest sobiks minu eelistustega Visa Gold, mis sisuliselt on minu praegune kaart, kuid kullavärvi kujunduse ja pea kolm korda kõrgema aastatasuga. Nii palju ma aga kuldse kujunduse eest juurde maksta ei taha :)

Rahulik, kuid sihikindel trenninädal. Kuna juba murravad sisse jõulu- ja aastavahetusüritused, pidi nädala trennikorrad nelja peale suruma (loodan, et kell ei pahanda). Tulemustega olen ilusti järjel: aega 15 minutit rohkem, kaloreidki üle plaani kulutatud.

Jätkuvalt - hoolimata isegi tsooninumbrite kõrgemaks tõstmisest - on mul raskusi püsida esimeses pulsitsoonis. Seekord tuli mulle küll appi elu ise - nädala viimane trennikord oli pühapäeva hommikul, nii et pärast laupäevast koogi- (et mitte öelda veini-)õhtut, oli vastupidiselt tavalisele päris mõnus rahulikult lonkida.

Päevakajaliste trenninaljade Kuldmuna läheb aga Maarele: "Kõik, kes kardavad pimedas jooksmas käia, võiksid kanda valget nokatsit. Ka tavalised joodikud hoiavad kabuhirmus eemale."

Polegi meeles olnud kirjutada, et kauaremonditud köök on müüd valmis. Või noh, peaaegu - pliidiplaati veel pole. Kusjuures oli pliidiplaat tegelikult üks esimesi asju, mis ostetud sai... aga kahjuks osutus, et see ei tööta. Ja kuna tegu oli nii uue mudeliga, siis seda praegu Eestis ega lähiriikides peale näidiseksemplaride ei ole. Tuleb oodata, kunas need siia maailmanurka saadetakse.

Aga kõik muu on olemas. Köögimööbel Riz Köökidest, ahi ja nõudepesumasin. Uus köögilaud. Nojah, toolid ootavad veel oma järge.

Igatahes oli kõik nii valmis, et sai lunastada pulmas Maarikale Tõnise poolt antud lubaduse: põlle kandev Leivo küpsetab talle koogi. Tõnist kui peasüüdlast kutsusime ka, aga tema ei saanud siiski tulla. Väidetavalt oli tal teises linnas töö, kuid mina kahtlustan, et kuna ta tegelikult ütles "ainult põlle kandev Leivo", kartis ta seda vaatepilti oma silmaga tunnistada :)

Ja et seltsis oleks segasem, kaasasime seltskonda ka Tai-reisilt imekombel (läbi streikide ja kadunud pagasiga) tagasi jõudnud Heiti ja Maare. Ning lisaks koogile küpsetasime ahjus ka kartuleid ja liha. Ahjuroad olid valikus mitte ainult puuduva pliidiplaadi tõttu, vaid ka sellepärast, et need sai küpsema lükata ja ise vahepeal Piritale sportima sõita.

Kõik toimis suurepäraselt. Oli põll, oli kook, oli õhtusöök. Õhtu edenedes kasvas tühjade veinipudelite rivi kapiserval, seltskonnaga liitus Maarika tuttav autoajakirjanik ning Kreete käis vahepeal köögiuksel vaatamas, miks jutt nii valjuks on paisunud. Ilmselt vaidlesime sel hetkel, kas järgmisel hommikul kell 10 Maardus jooksustardis olla on võimalik või mitte (tervitused siinkohal Tiidule - loodan, et tal oli Leivost ja Heitist trennikaaslastena palju kasu :)

Igatahes võib nüüd öelda, et köök on saanud hea auraga - selline, kus on mõnus olla ja juttu jätkub kauemaks.

Nokia Eesti kutsus koostööpartnerid jõuluüritusele kuhu mujale kui vastsesse Nokia kontserdimajja. Üllatus oli aga see, et meelelahutuslik osa oli sisustatud Mikk targo 50.juubelile pühendatud kontserdiga "Sellest saab meie suvi".

Väga emotsioonikas oli - eriti inimese jaoks, kel enamiku lugudega ka mingi oma suhe on tekkinud.

Oh neid üheksakümnendate megahitte - "On küll hilja" ja seesama nimilugu "Sellest saab meie suvi"! Oh neid sähvivaid tulesid ja esimesi eredaid emotsioone ööklubidest! Mitte et ma oleksin seal väga palju käinud, pigem ikka harva - lõppude lõpuks olin ma 24-aastasena juba kolme lapse ema ja ka loomult polnud ma just suurem asi klubibeib -, aga võibolla just sellepärast ongi need üksikud korrad (ja need laulud!) nii hinge kaevunud. Kui mul oli klubivalguses erendav neoonkollane pluus ja silmameik, mida tollases naisteajakirjanduses iseloomustati kui "tüdruk, keda ei ärata äratuskell, vaid politseiniku koputus uksele"...

Ja oot, kui vana ma olingi, kui jumaldasin Marju Länikut laulmas "Armastab, ei armasta, on karikakar selleks ju loodud..." ja kui pisara tõi silmanurka vana-aasta õhtul tele-eetris kõlav "Head uut aastat, head uut aastat, neile kelle sõprusest mööda minna ei saa..." Oli see nüüd 12 või juba lausa 13? ...

Ja õhtu üllatus minu jaoks - ka "Neiu mustas kleidis" on Mik Targo laul!...

Tore nostaligiline kontsert oli. Tore oli ka ohjeldamatu tsättimine tuttavatega nii vaheajal kui kontserdijärgsel koosviibimisel.

Ühest sünnipäevakingist, pulsikellast, olen juba palju kordi ja pikalt kirjutanud, kuid tegelikult sain sünnipäevaks veel palju muudki :)

Lapsed kinkisid kaks piletit Linnateatrisse etendusele "Kivid sinu taskutes".  Väga ilus idee - kinkida emotsiooni ja elamust. Olin väga õnnelik.

Eile realiseerisime need piletid ära ja käisime Leivoga teatris. Olen veel rohkem rahul, sest etendus oli suurepärane. Tõsi, vahepeal kippus kergelt sassi minema, keda näitlejad parasjagu kehastavad, aga lõpuks said kõik otsad taas kenasti kokku. Sai selgeks ka etenduse plakati kujundus - lehm punasel vaibal :)

Meeldejäänud fraas (kahjuks mitte täpses sõnastuses), sobib kasutamiseks ilmselt ka eestlaste meelelaadi kohta:

"Meie, iirlased, võime küll teha ja olla ja protestida, aga siis jõuab kätte õhtuse lüpsi aeg... ja me läheme koju."

Ma olen väga hea laps olnud, sest hommikul oli mu voodi ees ammune tikitud jõulususs (ajast, kui lapsed väiksed olid ja ma neist igaühele suure jõulusussi või -soki õmblesin) ning selle sees šokolaadist jõuluvana.

Väga armas...

Üldse meeldib see päkapikutamine mulle väga. Nüüd, kus lapsed suured on, käivad päkapikud üldiselt küll ainult advendipäevadel, mitte igal õhtul. Aga ikkagi käivad!

Ja näe, minu juures ka :)
____
Täiendatud. Isver, minu juures käivad päkapikud iga päev! Ma ei taibanud kaks päeva soki sisse vaadata ja täna hommikul oli temaatiline meeldetuletuskiri öökapile pandud :) Nii armas :)

Sel nädalal olin ma tubli. Esmaspäeval käisime Kati ja Odega Premias uisutamas, K, N, R ja P tegin 30-44minutilised erineva pulsisagedusega jooksuotsad Merimetsas.

Ja ei saa jätta kirjutamata täiesti soovimatut mõtet, mis tabas mind kolmapäeval, kui olin jooksmisega hilja peale jäänud, kell oli juba üheksa läbi ja teed inimestest tühjad. Ja päeval olin  just lugenud eksperthinnagut, et Šnelli pargi kurikamaniakk võib olla vaimuhaige - mille arvamiseks ei peagi tegelikult ekspert olema - ning muidugi tekkis siis väga ebamugav paralleel "seevaldi" lähedalolekust ja mõttest, et hull võib ju just selle pargiga erilist sidet tunda... ühesõnaga, pimedamates kohtades oli pulss kontrollimatult kõrge ja silmad luurasid iga võimalikku liikumist nii lähedal kui kaugel...

Järgmistel päevadel püüdsin jooksma tormata kohe töölt tulles, mis aga oli natuke ebamugav - mulle meeldiks mõned koduasjad korda ajada ja alles siis uuesti välja minna.

Tulemus: Esimeses tsoonis tuli trenni 20 minutit rohkem kui vaja oli, teises 10 minutit vähem, kolmandas 1 minut rohkem. Asi on selles, et mu kell näitab nädala treeningute kohta protsente (näiteks: Tsoon 1- 47% täidetud, Tsoon 2 - 44% täidetud, Tsoon 3 - 26% täidetud) ja ma pean tõsist ajugümnastikat tegema, et puudujäävat osa minutitesse ümber arvutada. Kuskil korra nägime ka päevadetreeningplaane... aga need olid vist teiste programmide juures.

Ühesõnaga - ma pean pulsikella paremini tundma õppima (ehk on seal siiski ka muud näitajad saadaval) või siis vajadusel täpsemalt matemaatikat tegema. Puudujäänud 10 minutit teises tsoonis oleksin täna vabalt võinud ära teha ju, aga olin teise tsooni minutivajadust valesti rehkendanud.

Väga positiivne kogemus on see, et pooletunniseid trenne on hoopis lihtsam päevakavasse mahutada kui varasemaid pikki jooksuotsi. Ja kui veel see kurikamaniakk kätte saadaks, oleks täielik pidu.
___
Täiendatud uue nädala alguses. Eelmise nädala treeningkava täpse järgimise eest premeeris kell mind karikapildiga ekraanil. Väga armas temast :)