Get a life!

Kui ma mõni aeg tagasi kurvastasin, et Kisti läks suvel kaduma, siis nüüd on rõõm, rõõm, rõõm - Kisti on kodus tagasi! Oma peaaegu kolmekuulisest hulkurielust nälginu, pulstunu ja võibolla haigena - aga tagasi!

Paar nädalat varem oli ta ennast oma kadumamineku õues - Ode isa naise suvilas - üle hulga aja ilmutanud. Siis teda kätte ei saadud. Eile aga ei suutnud ta singi ahvatlusele vastu panna ning tuli inimeste juuresolekust hoolimata sööma. Ja Ode isa krabas ta kinni, küüntest-hammastest hoolimata.

Kodus pesid Ode ja Jüri Kisti kõigepealt puhtaks -lisaks kõigele oli ta olnud ka kohutavalt räpane. Ja nüüd magab meie hulkurielust päästetud kassike tüdrukute toas põrandale pandud fliisil ning aegajalt kutsun ma ta kööki sööma. Arvame, et söögu ta vähem korraga ja sageli, sest tõttöelda on temast alles ainult luu, nahk ja vildiks paakunud karv.

Jah, see karv. Pika pehme aluskarvaga kass ei saa metsikus elus oma kasuka hooldamisega iseseisvalt hakkama, eriti kui kodus on tema kõrgeaususe karva kamminud terve hoolitsejate armee. Kisti udupehmest kohevast kasukast on moodustunud ühtlane vilt - oh, tegelikult isegi mitte ühtlane, sest kohati on ta mõned paakunud kohad vist ära kiskunud. Kõhualune näiteks on praktiliselt karvutu. Ja külgedelt lõikas Ode ettevaatlikult osa vilti naha lähedalt ära, nii et sealt näeb Kisti välja nagu pooleldi pügatud lammas.

Ja kõhn on ta, nii hirmus kõhn! Kisti on väike kass, peene ja õrna luustruktuuriga, ning praegu tundub tema pea selle koletukõhna keha kohal hiigelsuur ning käpad hiigelpikad.

Vist on ta ka külma saanud, sest köhatab-turtsatab aegajalt. Ning tema muidu nii õrn hääl on praegu kärisev ja kähe... Ja nurrumine väga vaikseks vaibunud...

Käpaalused, tundub, on Kistil katkised ja valusad. Ja ühel käpal vist midagi tõsisemalt viga, sest ta toetub sellele ettevaatlikult ja kräunatab liikvele minnes. Esmaspäeval loodame temaga loomaarstile pääseda, et Kisti tervisest ja tervisehädadest põhjalik pilt saada ning asjatundlike juhiste järgi tegutsema hakata.

Aga kui ma kartsin, et äkki on Kisti lõplikult metsistunud ning koduski pelglik, siis see hirm oli küll asjata. Ta käitub kodus nagu alati. Mul läksid silmad märjaks, kui hommikul ütlesin "Kisti-Kisti!" ning tema selle peale püsti tõusis, oma hommikuse, mu kõrvale nii tuttava intonatsiooniga näugatas ja köögi poole siirdus. Nagu alati, nagu igal hommikul - ainult toolile ei hüpanud, et saaksin teda kammida...

Igatahes oleme väga õnnelikud. Nii armsaks saab üks kass, kes on kuus aastat sinuga koos elanud, et temast ilamjäämine on suur kurbus ja tagasisaamine seda suurem rõõm.

Minn & Co annavad teada, et jõudsid täna 4800m kõrgusele Tharpu Chuli baaslaagrisse. Kõik on korras - ja Pilvi ütleb, et saab alles nüüd aru, mida mäed tõeliselt tähendavad.

Annapurna piirkond on lausa masendavalt ilus ja võimas: täisringina on horisondil seitsme-kaheksatuhandesed tipud.

Pilvi ja Minn ja veel teisigi toredaid inimesi on praegu reisil, ütleks lausa, et ekspeditsioonil Nepaalis. Täna tuli SMS:

"Kuna mõnda Minni sõpra huvitab tema ja tema sõprade saatus Nepaalis, siis teatame, et jõudsime Annapurna BC-sse ja homme lähme üles Tharpu Chuli peale."

Tõlkeabi ka mõnedele võibolla alpinismikaugetele sõpradele: BC on baaslaager, kust alustatakse tõuse mägedele. Annapurna (kõrgusega 8091m) baaslaager asub 4130 meetri kõrgusel. Tharpu Chuli on mägi Annapurna regioonis. Ta on Nepaali kõrguselt 17.tipp kõrgusega 5663 meetrit ning see on esimene mägi, mille reisiseltskond plaanib ära võtta. Edu ja palju külmunud sõrmi-varbaid! :)

Üha rohkem vabade hetkede tegemisi ja mõtteid liigub pulmade suunas. Kuna me pulma stiili ja olemuse osas üsna täpselt teadsime, mida tahame, on üldised ettevalmistused selles osas kulgenud ladusalt. Eelbroneeritud on koht, pulmavanem, fotograaf ja ansambel – kõigi puhul oleme kasutanud oma sõpruskonna abi. Koostamisel on kutsed ja külaliste nimekiri – nagu ikka, tahaks ju kutsuda palju rohkem armsaid inimesi kui nimekirja mahub…

Nüüd on siis päevakorral riided.

Pruudil teatavasti peab seljas olema midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut. Algul arvasin, et laenatuks võiks olla näiteks kleit, aga siis ütles Leivo, et  tema tahaks Seda Kleiti mulle ikka päris oma ja päriseks – nii, et seda pärast pulmi ka maha ei müü (pulmad.ee foorum nimelt kubiseb kuulutustest „Müüa pruutkleit. Kantud ainult üks kord.“) Muidugi tegi see avaldus mind õnnelikuks ja meele meeldivalt härdaks ning otsustasimegi, et kleit saab selleks uueks asjaks, mida kindlasti kandma peab. Laenan siis kasvõi taskurätiku :)

Kleidi värvis pole küsimus – kindlasti valge! Valget pruutkleiti võivat küll kanda ainult üks kord elus, aga pole probleemi: esimest korda abielludes ma valget kleiti kandnud. Muidugi ei tule see praegune kleit pitsivahuselt tütarlapselik – tõttöelda ei oskaks ma ka kahekümneaastast ennast sellisesse sobitada, veel vähem siis praegu. Ettekujutuses on pigem midagi gracekellylikku – kas valmiskujul või vajadusel õmmelda lastes. Sest on juba aru saada, et ega sellist eriti kerge leida ei ole.

Ka Leivo ülikond tuleb valge ning seda on vaat et raskemgi leida kui gracekellylikku pruutkeliti. Uurime erinevaid salonge ja meesterätsepaid.

Meie pulm tuleb minu lemmikaastaajal, varakevadel, mis aga Eesti oludes tähendab parajat ilmariski. Sealtsamast pulmad.ee foorumist ostsin tüüpilisest "üks kord kantud" kuulutusest valge ... ma ei teagi, mis asja, kasukjakk võiks ehk selle kohta öelda. Kodus vajus Ode seda nähes näost ära ja tõstis süüdistavalt häält, et kas tegu on ehtsa karusnahaga väikeste loomakeste seljast... Ei ole!!! Lihtsalt näeb välja väga ehtne (ja oma tegelikust hinnast kallim) - aga tegelikult me isegi ei kaalunud minu välisrõivastuse valikul pärisnahka. Loomakaitsjast tütre selgitustöö on ilmselt mõju avaldanud :)

Humoorika riietusteemalise vahepalana mõjus aga külaskäik noorpaaride salongi Tartu mnt 69, mille veebiküljelt olime leidnud ilusa valge ülikonna ja ühe enamvähem sobiva kleidi pildi. Maja ise oli seestpoolt kindlalt kaheksakümnendatesse kinni jäänud, aga me ei lasknud end sellest segada. Läksime vapralt õige ukseni ja astusime sisse. Tagaruumist tuli müüja, naeratas napilt, kadus kohe tagasi ja hakkas seal paberiga krabistama. Seisime natuke aega nõutu näoga keset väikest tuba – ühes seinas peigmeeste ülikonnad kuldsest punase ja mustani, teises kohevad pruutkleidid, millest enamik asetses maitseskaala slaavilikumal osal. Akna all stangel peletas pilku odav väljamüük kasutatud, juba võrdlemisi trööbatud kleitidest. Lahkusime vaikse paberikrabina saatel ja loodame, et muud kohad on paremad.

Matkaajakiri GoDiscover on välja kuulutanud vahva konkursi "Aasta Seiklus 2008" ja mina olen seal zhüriis.

Kui arutasime praeguseks juba laekunud projekte, pakkus üks hea huumorimeelega zhüriiliige: "Mina olen pensionifondidega täiesti tundmatutes sügavustes ja otsin põhja - aga see vist ei lähe arvesse?"

Ei lähe jah, sest aastal 2008 on selliste sügavuste avastamine paraku absoluutne mainstream. Kõik muud seiklejad võiksid aga oma käesoleva aasta tegemised üle vaadata ning konkursil osaleda - tähtaeg on 15.november 2008.

Kohe esimesel hetkel, kui seda kuskilt lehesabast lugesin, meeldis mulle Rimi kaubandusketi idee õmmelda vanad reklaamibännerid poekottideks. Kuna mu praeguse poekoti (PVC-st Ferrino reklaamkott, mille Matkasport kunagi mingil puhul kinkis) nurgad on juba katki kulunud, otsustasin endalegi selle Rimi taaskasutuskoti soetada.

Aga... See kott oli nii väike! Peaaegu poole väiksem kui minu praegune, millele kah tuleb suurematel ostupäevadel kilekott appi võtta.

Keerutasin kotti nõutult käes ja mõtlesin, et kas see on nüüd kaudne signaal, et tuleb vähem ostma hakata. Või siis Rimi ei tea oma keskmise ostukorvi suurust. Või ongi nende keskmine ostukorv nii üllatavalt väike.

Või siis on neil tegelikult ükspuha, kas neid kotte tarbitakse või mitte ja bännerite taaskasutus oli lihtsalt ühekordne turundustrikk endale tähelepanu tõmbamiseks.

Nojah. Eks ma siis teen nii, et kui keegi Krimmi või Venemaale läheb, palun endale poekotiks tuua sealsetel turgudel müüdava Cucci, Mochino või Kalvin Clein kirjadega suure uhke üleõlakoti. Siiamaani kahetsen, et ma ise ühte eksemplari Krimmist kaasa ei toonud.

Spordiklubi Salongstuudio 99 (seal käib sportimas Kati) palus minul kui lapsevanemal kinnitada oma lapse osalemist klubi treeningutel, et saada Tallinna linnalt jätkuvat laste sportimise soodustust.

Kinnitamine läbi www.eesti.ee oli imelihtne ja mul on jälle juures positiivne kogemus e-riigi asjaajamisest.

Alternatiiv oli ... minna isiklikult kohale Tallinna Spordi- ja Noorsooametisse Vabaduse platsil ja küsida vanemspetsialisti Janek Küppari jutule, et siis kohapeal kinnituse blankett ära täita. Minu kallistused e-riigile, et ma seda füüsilist käiku tegema ei pea! Ja et vanemspetsialist saab seetõttu teha tõepoolest oma ametinimetuse väärilist tööd, mitte ei pea tegelema lapsevanema paberavalduse vastuvõtmise, andmete sisestamise ja muu sellisega.

Neljapäeval, 16.oktoobril 2008 sai Ode Liis suhu ülemise hambarea breketid. Samal hetkel jõustus ka nätsukeeld ja tabu karamellkommide katkinärimisele.

Ode naeratus on endiselt armas, nüüd metallist breketite välgatuse tõttu ka kuidagi ulakas või kelmikas.

Kevdsuvel alanud ja raviplaani järgi edenev ortodondil käimine jätkub kuu aja pärast alumise breketirea saamisega ning  profülaktilise visiidiga suuhügienisti juurde.

Ode ise kirjutab oma breketite kohta nii:

"Eile kell 5 õhtul hakati minule breketeid suhu paigaldama. See kestis umbes 25 minutit ja oli väga ebamugav, sest ma pidin oma suud kogu aeg lahti hoidma ja mu keel ja alahuul kuivasid, nii et lõpuks oli tunne, et jooks sada liitrit vett ära. Vastupidiselt paljude arvamusele polnud breketite paigaldamine üldse valus, vaid üpriski tobe :D

Minu breketid erinevad teiste omadest selle poolest, et mul ei ole selle peal värvilised kummid, vaid täitsa tavalised breketid on. Hõbedased ja enam-vähem ilusad. 9 päeva enne breketite panemist tõmmati minult 2 hammast välja. Hammaste väljatõmbamine ise polnud valus, sest mulle tehti 4 tuimestussüsti, aga pärast kui tuimestus hakkas üle minema, oli mul hirmus valus. Õnneks mul see valu ei kestnud kaua :)

Igatahes taas breketitest rääkides, oli tänase päeva põhilause mulle: "Ode, sul on breketid?" "

Ode ja Kreete hakkasid käima MyFitnessi trennis - seal Rocca alMares, mis enne kandis nime Coral Club.

Ja Ode sai endale liikmekaardi, kuhu eesnime kohale oli kirjutatud Liis ja perekonnanimeks Ode. Kui ta protestis, et see pole ju tema õige nimi, ütles vormistaja, et uue kaardi tegemine maksab 200 krooni. Ja kuna Ode seda maksta ei tahtnud, siis tehti temast pilt, et kui ta edaspidi tuleb ja isikut tõendaval dokumendil ja klubikaardil oleva nime mittesobimisest mingi jama tekib, siis saab pildi alusel tema klubikuuluvust tõestada.

Nojah. Kuipalju lihtsam olnuks klubil see 200-kroonine (?) kahju uue kaardi tegemisest sisse võtta ja vormistaja eksimuse parandamiseks uus korrektne kaart väljastada - seitsmesajakroonise kuumakse eest poleks seda vist ka liiga palju tahetud.

Nii tore, et Kati jõudis eile öösel Moldovast tagasi. Kodu on nüüd, noh, nagu komplekteeritud jälle :)

Moldova oli olnud päiksepaisteline, kultuurishokiga (isegi eelnevalt Ukrainat külastanud Kati jaoks, kes ometi teadis, et prill-laud on luksus), poliitiliste pingetega (Transnistria!), sisuka tööga (valmis mingi eelnõu) ja rohke kohaliku veiniga (millest ühe pudeli ka mina kingiks sain). Ja isegi meie mõistes üsna odav: Kati mobiiliarve sellel nädalal oli sama suur kui kogu muu reisi maksumus. Mis tegelikult tähendab küll seda, et ma olin unustanud lapsukesele sõnad peale lugeda, et välismaal tuleb telefoniga ümber käia ülisäästlikult.

Aga see viimane on muidugi tühiasi selle rõõmu kõrval, et ta jälle tagasi on. Terve eilse õhtu tahtsin teda muudkui kallistada.