Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kodustest e-asjadest

E-valisin täna ära. Parteil, kelle kasuks olen aastaid hääletanud, kandideeris minu ringkonnas ka üks mu tööalane tuttav, keda valimisväliselt tubliks inimeseks olin pidanud. Nii et erinevalt eelmisest korrast oli valiku tegemine tänavu lihtne.

Orkutis ja veel mõnel pool käib aga diskussioon EMT m-valimiste klipi ja selle reminderi üle. Et kas võib ikka üks erafirma võtta sõna nii püha asja nagu valimised teemal. Eh, eks see väikeseks tirriteerimiseks oligi tehtud... aga kuna tehnoloogiline valmidus m-valimisteks saab alates aprilli keskpaigast juba olema, oleks Eesti kui e-riigi staatuse hoidmiseks ju igati lahe, kui uus ametisse astuv Riigikogu selle seadusemuudatuse ära teeks.

Ega muud polegi vaja muuta kui sõnastust. Valimisseaduse § 44 lg 2 sätestab, et valija tõendab oma isikut isikutunnistusele kantud digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadi alusel. Nii et tuleb lihtsalt isikutunnistuse (loe: ID-kaardi kiibi plastümbrise) kõrval ka mõni muu vorm ette näha, kuhu digitaalset tuvastamist võimaldavad sertifikaadid on kantud. Sest sertifikaadid ise on ju täpselt sama kõvad ja isegi samast kohast välja antud.

Peakski vist hakkama uurima, kuidas kodanikualgatuse korras seadusemuudatuse ettepanekuid teha :)

 

Bergson: esimene, lühim etapp tehtud

Otseinfot rajalt ei ole, eks seda ole ka võistluse algjärgus liig oodata. Nii et kajastan veebis väljas olevaid tulemusi.

Praegu on lõppenud orienteerumise linnajooks (linnulennult 5km), millest väljus võitjana kohalik Poola tiim Speleo Salomon 44 minutiga. Eesti tiimidest oli ISC 12. (51 minutit), Twister 14. (52 minutit) ja Mountain Loghome 17. (56 minutit). ISC puhul tekitas vahepeal segadust protokolli ilmunud märge "Finished", kuid see koristati sealt umbes poole tunni möödumisel, nii et ilmselt on ISC siiski jätkuvalt rajal ja tegu oli sisestaja praagiga.

Kuna aga tulemusi uuendatakse vist ainult iga ala lõpus, siis praegu tuleb oodata 49 km trekkingu tulemusi. Kuna selle käigus tõustakse ka Sniezska mäe otsa (1602m), siis ilmselt ülikiiresti seda etappi ei tehta.

Alade järjekord ja pikkused (meetodil lõika-kleebi Bergsoni lehelt):

Stage 1  – Orienteering                                  –     5 km
Stage 2  – Trekking                                         –   49 km
Transition Area D
Stage 3  – Cross-county skiing                    –   30 km
Transition Area D
Stage 4  – Trekking                                         –   38 km
Transition Area A
Stage 5  – Mountain biking                            – 105 km
Transition Area C
Stage 6  – Trekking                                         –   26 km
Transition Area C
Stage 7  – Mountain biking                            –   65 km
Transition Area A
Stage 8 – Cross-county skiing, Trekking   –   35 km
Transition Area A
Stage 9 – Mountain biking                              –   43 km
Transition Area B
Stage 10 – Trekking                                         –   18 km
Transition Area B
Stage 11  – Mountain biking                           –   17 km

Et võistlejatel hiljem süda soojaks läheks sellest, et nende peale mõeldi, koondan kokku ka lingid, kus olen leidnud midagi selle võistluse kohta. Näiteks hoianb pöialt Mariliis .

Bergson: võistluseelsel ööl veel ärevust pole

Täna hommikul toimus Bergson Winter Challenge pidulik avamine, kohal oli linnapea isiklikult. Tema peamine sõnum kaheksast riigist kokku tulnud võistlejaile oli, et kohalikud 1600-meetrised mäed olevat sama rasked ja ohtlikud kui Alpid. Selle peale olid võistlejad arutanud, et ilmselt pole ta siis Alpides käinud - ehkki alahinanta ei tasu muidugi ühtegi mäge.

Võistluseelses varustuse kontrollis oli erilise luubi all olnud meditsiiniline ja tehniline varustus. Arusaadav, tegu on ju pika ja - hoolimata sellest, et tegu pole siiski Alpidega - raske ja ohtlikugi võistlusega.

Mis aga tänavu esimest korda võistlema tulnutel meele mõruks tegi, oli see, et rada kordab suures osas eelmise aasta trassi. Nii et eelmisel aastal osalenutel on suur konkurentsieelis teadmisest, mis ees ootamas.

Rajamuudatus on siiski ka: hommikul öeldi, et vöibolla jääb ära esimene 30km suusaetapp (pole lund). Teine, kõrgemal asuv suusaetapp pidi aga toimuma igal juhul ja olema siis plaanitust pikem. Ja tervelt 40% ulatuses pidi seal kindlasti ka suusatada saama! Igatahes sättis Mountain Loghome lootusrikkalt oma suuskadele "karvad" parajaks. ("Karvad" on suusakde alla kahepoolse teibi põhimõttel kinnitatavad ribad, mis pärikarva libisevad, vastukarva aga tagasilibisemist takistavad - mäest üles rühkimisel vajalikud abimehed.)

Kilode kaupa keemiat (energiasööke jm) on Mountain Loghome´il kah kaasas. Tanel teadvat hästi, kus ja mis hetkel mida tarvitada, ütlevad teised. Tanel seevastu mainib tagasihoidlikult, et ta lihtsalt uskus kõike seda, mida müüjad talle jutustasid. Ja üldse olevat nende keemiakogum köömes ISC omaga võrreldes: neil olevat sellega terve toa põrand kahekümnesentimeetrise kihina kaetud.

Ning suur osa tänasest päevast oli kulunud varustust vahetusalade (transition area, edaspidi TA) järgi jagades. Varustust on nimelt võimalik sinna ette saata.

Õhtul oli võistlejaile pidulik õhtusöök, mis (alati rahulolematutele?) eestlastele oli küll tundunud mitte eriti pidulik, et mitte öelda maitsetu.

Ilm on pidevalt +5 (Eestis samal ajal -15 või rohkem), nii et kõik kahetsevad, et õhemaid võistlusriideid kaasa ei võtnud.

Start on homme kell 12, Eesti aja järgi kell 13.

Bergson: tiimid võistluspaika teel

450 kilomeetri pikkune Bergson Winter Challenge toimub Poola-Tshehhi piirialal, nii et teekond sinna on juba ise paras ettevõtmine. ISC tiim, kes sõitis öö läbi, olevat praktiliselt juba kohal, Mountain Loghome, kes Poola alguses hotelli ööbima jäi, seikleb hetkel keset Varssavit. Sõiduvahendiks on dzhiip, rattad järelkäru peal taga. Tanel roolib, Minn harjutab kaardilugemist (kaardiks on kohalikust telefoniraamatust välja rebitud leht).

Pilvi, kellele ma mingil heldushetkel kaks karabiini laenasin (tavaliselt ma turvalisusekaalutlustel oma rauda välja ei anna), teatab, et ta pole neid ei kõrgelt kukkuda lasknud ega neisse mingil muul moel ohtlikke mikropragusid tekitanud. Veel.

Tundub, et neil on seal autos päris lõbus :)

ISC strateegilistest ettevalmistustest on teada nii palju, et eile nägin Randyt Borni pulbreid-batoone-geele kokku ostmas. Seda juba pealevaatamisel energiat andvat ja samal ajal iiveldama ajavat kastitäit vaadates oli mul ikka tõsine heameel, et mina sinna võistlusele ei lähe. Sest kui multispordis üldse on midagi ebameeldivat, siis just need energisöögid ja -joogid. Aga ilma kah ei saa...

PS. Marge, oleks tore, kui Bergsoni ülevaateid ka Twisteri infoga täiendaksid, kui neist midagi kuuled. Mitte et see esimene kirjutis siin nüüd liiga sisukas ja täiendamisväärt oleks, aga edaspidi on kindlasti enamat :)

PPS. Kokkuvõtlik info võistluse kohta ja Eesti tiimide nimekiri asub siin.

Kati, poliitagitaator

Kati ja Ester said endale töö: jagada Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas valimispropaganda trükiseid. Kuna on tegu enamvähem normaalse parteiga, on mul selle üle vanemlikult ainult hea meel: las rügavad ja tunnevad, kuidas raha teenitakse. Sest ega neli tundi päevas 600 trükisega mööda linna kapata mingi meelakkumine pole. Tõsi, ühe teise partei puhul oleksin ma olnud valmis laskma neil kergelt raha saada ja maksma neile 35 krooni tunnis, et nad seda EI teeks :)

Bergson: minekuärevus

Mul on tunne, nagu hakkaksin ma ise Bergson Winter Challenge´ile minema. Ei, mitte et ma nii hirmsasti tahaks seal Poola mägedes 450 kilomeetrit trekkingut, suuska ja ratast panna... aga natuke ikka nagu tahaks ka.

Sellepärast olengi käinud kiibitsemas, kuidas võistlema minevad tiimid Lasnamäe Spordihallis köietrenni teevad või kuidas Leivol on terve elutoapõrand täis laiali laotatud asju, mis tuleb vahetusalade järgi kottidesse ja kastidesse grupeerida.

Ettevalmistused on alati pool võlu.

Möödunud vastlapäev

Vastalahommik algas varase ärkamisega, et jõuaks juba hommikusöögiks kuklid vahukoorega täita. Kukleid ma tänavu ise ei küpsetanud, ostsin poest. Vahukoore loomulikult ka. Küll aga nägi Ode, kes kah varakult üles tõusis, tublisti vaeva, et lasta vahukoor kuklisse tordipritsi abil. Nii ilusa vahukooresortsuga kukleid pole meil varem küll olnud!

Vastlaliu sain autoga, tööl maja alla garaazhi sõitmise kaldteel. Õnneks olin garaazhiuksele piisavalt vara helistanud, nii et ta jõudis napilt-napilt üles õigele kõrgusele kerkida, kui mina oma vastlaliuga tulin.

Õhtul sõin hernesuppi ning jäin praktiliselt kohe pärast seda magama. Ja nägin veidraid unenägusid, nagu ikka liiga täis kõhuga magama minnes.

Täna aga on juba tuhkapäev.

 

 

Tartu Maratoni lasterada tehtud

Et kõik ausalt ära rääkida, olin ma tänavu kirjas Tartu Maratoni 63km distantsil. Aga kuna suusailmad jõudsid tänavu hilja ning hoog oli raugenud, olin ma enne seda täpselt 4km klassikat sõitnud. Pluss mõniteist kilomeetrit XDreamil suuremas osas  off-roadi ukerdades. Nii et otsustasin enesepiinamisest loobuda ning registreerusin ümber 31km-le. Ehk lasterajale, nagu ütlevad pika raja sõitjad.

Kuna aga Leivo oli - hoolimata oma selja- või roidevigastusest - täis meelekindlust minna pikale sõidule, algas hommik juba kell 4. Seda olukorras, kus eelmine õhtu oli lõppenud kell 12. Äratus, mõni uniste hammaste vahel keerlev suutäis, asjad autosse ja start Otepää poole!

Muidugi ei olnud me kohale jõudes kaugeltki esimesed: juba enne Otepää foori algas paras liiklusummik. Nii ei hakanudki me staadioni parklasse trügima, vaid jätsime auto esimesele vabale kohale väikses teeäärses parklas.

Eelmisel õhtul olime ilm.ee-st lugenud, et külma tulevad üksikud kraadid, ja valinud riietuse sellele vastavalt. Tuli aga hoopis rohkem, lisaks puhus ootamatult vinge tuul. Nii manitseti enne starti mitmel korral läbi mikrofoni, et tuleb ikka soojemalt riidesse panna. No aga mis sa paned, kui lisariided 200km kaugusel! Jäi loota ainult ilma soojenemisele. Leivo pani suusad alla ja läks ümber staadioni soojendusringi tegema, mina jooksin stardiala lähistel niisama edasitagasi. Ja pälvisin selle kohatu tegevusega paljude tuttavate tähelepanu: mitmedki olid märganud mind just tänu sellele süstikjooksule :)

Vaatasin ära pika raja stardi, kuidas kõik see mass - startis üle 3000 võistleja -liikvele läks. Ja liikusin siis ka ise: tagasi auto juurde, et viia see paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse finishisse ning sõita sealt suusabussiga lühiraja starti.

Muidugi oli mul tublisti aega. Lobisesin tuttavatega ja võõrastega, vaatasin ringi ja lasksin endale suusamäärimise teenust osutada. Tänud siinkohal sellele lokkidega määrdemeistrile, kellel olid käed kogu aeg nii tööd täis, et raha tuli talle põlletasku pista: pidamismääre püsis praktiliselt lõpuni kenasti all!

Kuna ilm oli jätkuvalt külm ja puhus vinge tuul, passisin peaagu stardini soojas suusabussis. Mistõttu olin stardikoridoris viimaste seas ja jõudsin stardikaare alt läbi esimesele laskumisele alles siis, kui see ja järgnev tõus juba inimkuhjadega kaetud oli. Lühiraja tagumise otsa sõitjad ei paista teaduärast silma suurema suusavalitsemisoskusega: sõidetakse üksteisele selga, vajutakse tõusule järgneval laskumisel tagasi. Ainult ime läbi õnnestus mul inimeste, suuskade ja keppide kadalipust läbi manööverdada.

Alguses tuli ikka korduvalt tsiteerida menuhitti "Kuradi külm on". Sõitmise asemel tuli suurem osa aega oodata, mil rahvamass end tõusudest läbi surub ning laskumistel paremat rada oodates mäe otsa passima jääb. Umbes 6 kilomeetri pärast olid aga suuremad tropid end lahti sõitnud ja sain hakata tempot valima nii, nagu meeldis endale, mitte eessõitjatele. Siis hakkas kohe ka soojem ja parem olemine.

Ega ma muidugi mingi suusaäss ei olnud ega vabanedes hullu tempot teinud. Sattusin ühte punti sõitma vanade suusahuntidega, meestega, kel vist pea kõik 37 maratoni läbi tehtud võinuks olla. Nad liikusid mõnusalt ja ühtlaselt: puhkisid mäest üles nagu vedurid, laskusid kindlalt ja jalga väristamat ning pikkadel siledatel lõikudel ei kütnud mul kiiresti eest minema. Sõitsin nendega koos kuni lõpuni välja.

Üllatavalt mõnus ja lihtne oli. Kõige pikem kilomeeter tundus olevat 6st 5ndani enne lõppu, enne ja pärast oli aga selge lust ja rõõm.

Rada oli üpris hea, arvestades, et üle 3000 inimese oli sealt enne mind üle käinud. Oli natuke rohututte ja mõnes kohas liiva - eriti Silberauto vahefinishi ees - kuid kinnijäämise ja kukkumise ohtu tekkis siiski eeskätt vaid toitlustuspunktides. Seal, kuhu hulk topse maha pillutud. Minul õnnestus ühele topsile täpselt suusaga sisse sõita, nii et tema kättesaamisega oli tükk tegu.

Ja muidugi finishi eel, kuhu millegipärast oli otsustatud saluudiga paberitükke puistada. Need olid piisavalt ebameeldivad veel ka siis, kui mina kohale jõudsin, 40 minutit varem olid aga mõnedki finisheerijad konkreetselt käpuli käinud.

Leivo juba ootas mind finishis. Tema Bergsoni-nimel-tagasihoidmise-ja-haige-selja-aeg oli 5:21, minul 3:04. Vaatasin ka oma eelmist Tartu maratoni poolrada 2003. aastal: aeg 3:20. Hurraa! Mu sportlik suusavorm on ilma mingit pingutust lisamata veerand tundi paranenud :)))

Pärast käisime veel Andrese ja Pilvi külalislahkes kodus ning alustasime õhtu eel tagasiteed. Ja sellestki sai täiesti maratonivääriline sõit: Neanurme kandis oli suur liiklusõnnetus ning maantee suletud. Seiklesime lõputus autorivis mööda lumiseid külavaheteid ringi sõites ning pärast Tallinna kolonnides.

Ja nagu ööpäev varem, sai magama jälle südaööl.

 

Pesunaise kevad

Kui viid pesu veebruarikuu hommikul välja ja õhtul on kõik kuiv - siis on on ikka kevad ligidal küll.

(Eesti rahvatarkus, Tallinn, 2007).

 

Aja-uni

Nägin eile öösel täiesti enneolematut, reaalsusega kummaliselt segunevat und. Nimelt nägin unes, et minu mobiiltelefonil, mis mind hommikul äratama peaks, on kell kaks tundi vale. Nii et ma pean õigeks ajaks tööle jõudmiseks ärkama mitte 6:40, mil telefon heliseb, vaid juba 4:40.

See tundus nii tõene, et stressasin selle üle vist terve öö. Et kuidas ma ikka kaks tundi enne helisemist üles saan. Pidevalt vaatasin kella ja arvutasin, kaua ja kui julgelt veel magada saab. (Arvan, et tegin seda päriselt, mitte ainult unes, aga päris kindel ei ole).

Ühel hetkel tuli aga päästev mõte: ma võin ju telefonil helisemise aega muuta!

Seda hakkasin ma küll päriselt tegema. Sest voodiäärel istudes telefoni näppides ärkasin äkki täielikult üles, mõte lõi selgeks ja imestasin, et kust mul küll selline idee. Ja miks ma seda teen.

Aga tunne, et mobiilikell on vale, oli ikka nii usutav, et tõusin üles ja käisin seda kahe päriskella juures kontrollimas. Esimese juures igaks juhuks veel ei uskunud.