Get a life!

Üle päris mitme aasta õnnestus taas panna jalg Keri saare pinnale. Kohapeal pilte ei teinud, siinsel kaatri peal ja tagasiteel telefoniga klõpsatud fotol paistab Keri juba kaugel silmapiiril.

Üldiselt oli keri ikka endine – silma järgi polnud ka tuletorn aastate jooksul enam kahjustusi saanud. Ja väidetavalt Astridi poja tehtud pilt on ikka seina peal alles. Või on see nüüd juba saare legend – igal juhul on see ka legendina tore

Ja merel ja väikesaar(t)el käimine on minu jaoks alati emotsioon omaette.

Leivo on ikka aegajalt käinud sellisel toredal ettevõtmisel nagu Hawaii Expressi “Hommikused veeremised” – igal kolmapäevahommikul koguneb kell 6:30 punt (maantee)rattureid ning teeb “rahuliku kiirusega” (ehk kiirusega kuni 30km/h) pooleteisetunnise tiiru varahommikuses linnas. Sõidu lõpetab kohv, puder ja saiakesed Reval Cafes. Ah jaa, vahepeal on veel kommipeatus, kus saab batooni ja energiakommi.

Paar nädalat tagasi arvas Leivo ilmselt, et peaks selle sõiduga ikka kõvemat trenni saama. Nii ajas ta välja tandemratta ja minu, et sellise kooslusega hommikusõidule siirduda.

Peab ütlema, et kell 6 varahommikul rattasõidule minna polnud päris minu ettekujutus mõnusast trennist – aga ettekujutused on mõnigi kord ekslikud ja nii selgi puhul. Tore seltskond, ootamatu fiiling, mis tuleb suure pundiga sõitmisest (jalgratturite parv on isegi autoliikluses arvestatav jõud – väga sõbralikult lastakse kogu kolonn pöördel läbi, peateele välja sõita jne – täiesti uskumatu minu jaoks, kes ma rattaga linnas sõitmist ikka pisut pelgan), huvitavad kohad… Alahinnata ei saa ka vahepealset kummikommipeatuse-emotsiooni

Ilmaga on meie sõitudel kah vedanud. Esimese kolmapäeva varahommikul oli väljas soe niiske udu, mis varsti 25-kraadiseks hommikukuumuseks muutus. Täna, kaks nädalat hiljem, tervitas välikeskkond alguses karge 9 soojakraadiga – aga peagi hakkas päike siiski jõudsalt soojendama.

Ja muidugi on sõidu parim osa Reval Cafe koorekohv ja soojad pirukad!
__

Kes nüüd HE ühissõitude (neid on lisaks “Hommikustele veeremistele” veel teisigi) vastu huvi tunneb, siis vaadake HE Facebooki või kodulehte - seal on kõik kirjas.

Mul oli igas mõttes peaaegu täiuslik puhkus. Troopilised ilmad, mida ma armastan ja soojad ööd, mida ma eriti armastan: kui ka õhtul hilja välja minnes ei võta vastu külm rõskus. Mustikaid oli palju, aega oli palju – nii palju, et sai mõõdukalt igavustki tunda. Seda on tegelikult väga vaja, et vahepeal vedeled lihtsalt niisama. Loed vanu raamatuid, mida oled kümneid kordi lugenud või raamatuid, mis otseselt midagi ei anna, vaid lihtsalt sõna otseses mõttes aega veedavad. Räägid inimestega oma ümber igapäevaseid argijutte, aga arutled ka maailma üle ja meenutad lastele “vanu aegu”, et ka nende süda ja hing saaksid ajasidemetega seotud selle maalapi, õuekaskede ja pääsukesepesade külge. Õhtul jooksed, päeval käid jõe ääres… Vahepeal teed ehk mõne kasuliku asja ka.

Maugutamine, ütleme Kariniga selle kohta – selline meie sõna, meie jaoks teise tähendusega kui muudele.

“Peaaegu” oli puhkus aga täiuslik selle tõttu, et Leivo oli ära Seattle´is ja ma tundsin temast salamisi puudust.

Tulevaste aastate ilu nimel lõikas Kairi tugevalt tagasi maja ees vohava valge kibuvitsroosi. Endisest lopsakast põõsast ei jäänudki õieti midagi järele, sai teine sama kleenuke kui Kairi isegi

Mummi armastab lilli ja nii täitusid emadepäevaks kingitud lillekastid pidevas õies olevate taimedega. Ja erinevad roosidki  muudkui õitsevad ja õitsevad, muudest lilledest rääkimata.

Floksid, maakeeli “ploksid”, on veel Memme ajast, nagu ka kõik muud püsikud, mis kasvamise osas nõudlikud ei ole ja palju hoolt ei vaja. Aga gladioolid on minu armastus – nende suurimad hiilgeajad on küll alles ees, peenar alles hakkab vunki sisse võtma.

Ma üritan oma puhkust sättida mustikate valmimise ajale, sest mustikamoos on üks meie kõigi lemmikuid. Nagu ka mustikakissell ja mustikapirukas. Nii et seda arvestades oli  kamba peale korraga 14 liitrit mustikaid korjata käkitegu!

Lisaks sai järgnevatel päevadel korjatud ja toormoosistatud mustsõstraid (samuti üks lemmikmoose) ja pandud külmikusse neli liitrit punaseid sõstraid, et nad seal külmunud marjadena oma “lödikoogi” aega ootaksid. (“Lödikook” on Ode poolt pandud kole nimi maitsvale koogile, kus muretaignapõhjale pannakse punaseid sõstraid ning kallatakse peale hapukoore-muna-suhkru segu.)

Pohla tammis on kajakimatkajate hüvanguks läbipääs, kust kulgeb ka jõe peavool. Kuna voolukiirus on seal alati päris arvestatav olnud (Karin suutis kord väiksena Pohla tammist isegi allavett minna), tuli kellelgi mõte võtta vahtplastist ujumislaud ning sellel istudes tammist alla sõita. Laud on vajalik nii paremaks pinnalpüsimiseks kui selleks, et pärast tammi tulevale madalikule põrutades peed ja selga ära ei kraabiks.

Mõnikord läheb ikka natuke nihu ka . Siis on päris tegemist, et pidama saada ja siis niimoodi püsti tõusta, et vool riideid seljast ei vii

Rein Sikk kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, kuidas Nõmmeveski sild lootusetult laguneb ning metallivargad on relakaga välja lõiganud jupi endise hüdroelektrijaama jämedat raudtoru.

Tõesti laguneb see seni ajahambale hästi vastu pannud ehitis igast otsast. Minusugusel tööstusromantikul, keda on alati paelunud mastaapsed ehitused, on sellest äärmiselt kahju, ehkki Nõmmeveski juga ja kanjoni loodus on endiselt imeilus.

Ning kuna häving sünnitab hävitamislusti (nn. lõhutud aknaga auto sündroom), on kellelegi ette jäänud isegi tuletõrje veevõtukoha silt. Ja sedagi pole asendatud, vaid tükid “nipukatega” mingil moel kokku tõmmatud. Käib veel küll.

Ja isegi vett on paisu taga oluliselt vähem – paisu ju enam praktiliselt pole. Ujuda siiski sai. Ja kõik muu, nagu öeldud, on endiselt oma salapärasel ja veidi müstilisel moel ilus.

Meie vana ahi oli omadega üsna läbi: plekk-kest kuumast auklikuks kulunud ning seest kukkusid tükati kivid. Nii et tänavu käisid isa ja Jüri ostmas ahjukive ning paar nädalat hiljem võtsid meespooled ette ahjulammutuse. Naistetööks jäi eelnev tubade tühjendamine ja mittejalusolemine (mistõttu ongi pildid tehtud halva nurga all ja vastu valgust, sest ma ei saanud ju hakata lammutajatest mööda trügima).

Pottsepatööd õppis isa juba nooruses ning teenis sõjaväeski endale selle tööga lisaraha. Ka Väljaotsa senine ahi oli tema välja mõeldud ja üles ehitatud – ja väga hea ahi oli.

Uus ei tule enam plekk-ümbrisega, vaid ilusatest punastest tellistest.

Isa/Vanaisa oskab teha absoluutselt kõike. Küll laob üles ahju, nii et nina nõgine; küll õpetab meile köögis, kuidas teha õiget värskekurgisalatit. Ja kui on üksi maal, kirjutab majaraamatusse (ilmselt igavusest) selle kõige paremad sissekanded. Näiteks: “Peab koristama, sest varsti tuleb ju proua”.

Täiesti kuldaväärt isa ja veel kuldaväärsem vanaisa.