Get a life!

Sõnumitooja edastab hea uudise, et Levira ja Tehnilise Järelevalve Amet jõudsid digitaalse telesignaali mõõtmiste tulemuste põhjal järeldusele, et Vihasoo piirkonna jaoks tuleb paigaldada täiendav kohalik telesaatja.

Tsiteerin: "Vihasoo piirkonna külad nagu Nõmmeveski, Joaveski, Kõnnu, Parksi, Murksi, Vanaküla asuvad maastikuliselt keerulisel alal, suurte saatjate signaal sinna ei jõua, sest kõrge mets varjab levi. Uus saatja parandab digilevi kvaliteeti. Vajalikud sagedusloa taotlused on esitatud, uus saatja paigaldatakse esimesel võimalusel. Arvatavasti kinnitatakse saatja Vihasoo külas asuva mobiilimasti külge. Kui ettevalmistused lähevad plaanipäraselt, siis on võimalik, et uus saatja saab paika juulikuu lõpuks."

Tegelikult on küll nüüd tänu digiboksile meil maal telepilt isegi üllatavlt hea. Varem olime ilmselt lihtsalt harjunud udukogusid nägema :) 

Subtroopiline ilm: palav, raske õhk ja vabastav äike. Õhtu oli nii ilus ja soe, et läksime Leivoga vanalinna jalutama.

Vanalinna tegelikult ei jõudnudki, sest teele ja Tallinna Lillefestivali väljapanekm Tornide väljaku pargis, läbivateks teemadeks aed kui paradiis ja vanaema lillepeenar.

Väga- väga ilus oli, ehkki mitmed aiad on veel täies ilus õide puhkemata.

X-T teine etapp Taevaskojas oli selle võistluse jaoks üllatavalt rahvarohke. Ja ka – mitte küll üllatavalt, sest seda võistlust tundub õnnistatavat ilusa ilmaga – väga päikeserohke. Mis muidugi ei takistanud mul enne võistlust jätmast rattavahetusalasse maha joogikotti ja lootma, et saab need kaks tundi ka ilma veeta hakkama.

Rattavahetusalasse? Jah, rattad tuli seekord enne starti transportida stardi-finišipaigast eemale ning kõik rattaetapiks vajalikud asjad rataste juurde jätta. Mina jätsin igaks juhuks sinna (lisaks juba mainitud joogisüsteemile) veel hulga asju, mis olnuks põhimõtteliselt kasulikud juba jalgsietapil: sportlikud päikseprillid, GPS, batoonid. Aga noh, sai edukalt hakkama. Seda enam, et kuna eelmisel õhtul (et mitte öelda öösel) olime Urmase ja Marge külalislahkes kodus rohkelt veini ja koduahjus suitsutatud liha manustanud, võtsime tempot rahulikult.

Üllatused algasid juba stardis, kus tiimide kaardid polnud kenasti numbrite järjekorras, vaid läbisegi ja igaüks pidi oma kaardi sellest segadikust üles otsima. Aga läks seegi õnnelikult, kedagi pikali ei joostud ning küllap leidsid kõik kaardigi suurema vaevata.

Kaardileidmisega üllatused veel ei lõppenud, vaid kohe tuli täita lisaülesanne. Võis tegelikult küll ka täitmata jätta, aga kolm punkti jäänuks siis kindlasti kaduma, nii et enamik, kui mitte kõik, jäi kohapeale arvutama.

Arvutama? Jaa. Kaardil tuli kokku liita jalgsi- ja rattaetapi punktide väärtused, lugeda kokku kattuvad punktid (need, mis olid esindatud nii jalgsi- kui rattakaardil) ning leida, mitu punkti olid korraldajad maastikule paigutanud.

Väga lihtne – võtsime legendiriba ette ja liitsime punktide esimesed numbrid kokku, mina jalgsi-, Leivo rattaetapi omad. Siis liitsime. Kattuvad punktid ja punktide koguarvu leidsime samuti legendi järgi – aga mõnedki kaasvõistlejad hakkasid hoolega kaarte kõrvutama ja punkte loendama, mis loomulikult oli esiteks ajamahukam, teiseks rohkem eksimusi võimaldav. Igatahes olime üks esimesi tiime, kes rajale läks!

Jalgsietapil veetsime metsas kaks tundi, et võimalikult varakult rattale istuda. Toredaim oli ujumine Taevaskojas üle jõe – saanuks ka üle paarisaja meetri kaugusel oleva silla, aga ilm oli palav ja vesi jahe, nii et muudkui kõrgest kaldast alla ja vette. Läbi vee tuli käia veel paar korda ja ehkki “Kas teie tahaksite sellise ilmaga riietega vette minna?” (Copyright Priit Pullerits) kõlas mitmel pool ja mitmest suust, leidus tahtjaid veel kahel teiselgi korral. Tõsi, siis polnud vaja ujuda, jalad jäid põhja ja piisas solberdamisest.

Rattaetapis oli vaja mind rattakandmise alal tugevaks treenida, nii et tegime paar lõiku läbi võsa ja metsa, ratas õlal. Ja eriliseks maasikaks sai otse finiši eel olev punkt, kus rattaga tuli üles ronida sellisest seinast, kus Künnapi klubi saaks raudselt juba köieltõusu harjutada. Päris üles ma omal jõul sealt ei saanudki, vaid Leivo, kes oli oma ratta üles viinud, tuli mulle vastu ja jooksis mängleva kergusega ka minu ratast tassides tippu välja.

Õnneks oli sealt finišisse ainult laskumine.

Ja rõõmsa üllatusena segavõistkondade kolmas koht.

Meie teekond:

Jalgsi: 22-41-31-30-40-20-57-32-36-55-23-42-39-33-43-56-21-Vahetusala
Rattaga: 43-33-39-23-55-58-46-48-52-47-59-38-32-30-41-49-22-Finiš

2.juulil sündis Kai ja Ivo perre teine tütreke, nii et kaheaastane Merli muutus hoobilt suureks õeks.

"Kai sai Misuri" oli kirjas Kairi poolt edastatud sõnumis, kus ka vastse pisilase nunnuroosa pilt juures.

Sest Misur - see on meie siseringi nali, mille autoriks Martin. Ükskord hakkas ta arutlema, et mis peaks Merli õe või venna nimi olema. Et esitäht M, see peab jääma. Järgmine täht Merli nimes on e, selle asemel peaks panema tähestiku teise täishääliku ehk i ja samamoodi r-ga, mis tuleks asendada tähestiku järgmise kaashäälikuga ehk s-ga. Seda, millise loogikaga sai l-ist u ja i-st r, ma enam ei mäleta, aga igatahes tuli nime-ettepanekuks täiesti geniaalne Misur. Mille peale meie, suured, muidugi naerukrampides maas väänlesime, ja mis muidugi koheselt selle tulevase beebi koondnimetuseks kinnistus.

Tegelikult saab ta endale kauni ja korraliku tütarlapsenime Kadri, ja palju õnne talle tema äsajaalanud eluteeks!

30.juunil suri meie viimane kõrbe-kääbushamster Rosin. Matsime ta maale Pisikese ja Tillukese juurde, keset õue suure kivi äärde, kus juba mitukümmend aastat puhkab ka minu kunagine suur kolmevärviline hamster Kiki.

Nüüd on kõrbehamstrite puur riiulis tühi ja sellise tühjana kuidagi väga pilgule ette jääv. Odegi arvas, et peaks kellelegi ära kinkima...

Sest uusi kõrbehamstrikesi meie koju enam ei tule. Ka selle otsustas Ode.

Ajakirja "Jooksja" suvenumbris oli vahva jalgrattasõnastik, mis Indias sõitvatele karvajalgadele puust ja punaselt selgeks tegi, milline peab olema õige ratturi sõnavara ja mida need "India" ja "karvajalad" üldse tähendavad. Väga lõbus lugemine oli.

Kuna ka seiklusspordis on vahvat ja niiöelda erialaspetsiifilist sõnakasutust, siis võiks ühiste jõududega ja üldiseks meeleheaks kokku panna ka seiklusspordi sõnastiku. Ma teen otsa lahti ja kui mõni seiklussportlane keset suurt suve arvuti taga on, siis täiendage kommentaarides!

Exceli-etapp - Aeg finiši ja autasustamise vahel, kui korraldajad kontrollivad võistlejate tulemusi ning lisavad tiimi tegelikule finišiajale rajal välja teenitud trahve või boonuseid. Sarnaselt jooksu-, ratta-, kanuu- ja rulluisuetapile võib kaasa tuua igasuguseid üllatavaid ümberpaiknemisi tiimide pingereas.

Hajutus - nipp, kuidas korraldajad saavad tiimid lahku ajada ja konksu panemist vähendada: igal tiimil on punktid erinevas järjekorras ja keegi ei tea, milline variant on teisel. Kasutatakse ka tiimisisest hajutust ehk siis teatud etappidel peab iga tiimiliige liikuma mööda erinevat rada.

Jooksukumm - abivahend nõrgema võistkonnakaaslase aitamiseks jooksuetapil. Jäme ja umbes pooleteise meetri pikkune kumm (näiteks koormakinnitus), otsas konksud ja sobivates kohtades aasad. Ühe otsa kinnitab ümber oma puusade vedaja, teise veetav. Kinnitamine käib aasast läbi pistetava konksuga (sõlme teha pole ju aega). Kuna sageli kasutatakse seda abielupaaridest koosnevatest võistkondades, tuntakse jooksukummi ka hellitusnime "veniv abieluside" all.

Kollektiivne aju -  Mitte Delfi (sorry, Hans H.Luik!), vaid orienteerujate ühistöö kaardilugemisel ja liikumistee valikul. Organisatsiooniteooria väidab, et grupi sooritus ületab alati grupi üksikliikmete soorituste summa, nii et kollektiivse aju teadmise järgi rongis liikumine on tavaliselt kiire ja efektiivne. Või siis totaalne läbikukkumine, kui ise enam kaarti ei jälgita ja ühel hetkel avastatakse, et kollektiivne aju on teinud vea ja ollakse lootusetult eksinud.

Konksu panema - olukord, kus orienteerumisoskustelt nõrgem, kuid füüsiliselt kõva tiim jookseb keerulisema rajaosa hea orienteerujaga võistkonna kannul. Konksu lahtihaakimiseks võib esimene tiim kasutada teesklevat kaardilugemispeatust, kollektiivset kingapaela sidumist vms, kuid sageli kordab ka konksus olev tiim sama manöövrit. Üldiselt suhtutakse "konksu" sõbralikumalt siis, kui nad ise oma teguviisi tunnistavad ja eriti siis, kui nad võimalusel omalt poolt ka mõne vastuteene osutavad, näiteks järgneval rattaetapil veavad.

Lisaülesanne - igasugune ootamatus rajal, mille eesmärk on tuua võistlusse vaheldust (kurjad keeled ütlevad, et segadust). Kas sa muidu roniksid keset kanuusõitu õllekastide virna otsa või määraksid puiduliike või taevakehade järjestust? Lisaülesande mittetäitmisele (või ebatäielikule täitmisele) järgneb reeglina trahv.

Loha - eespool olevate võistkondade poolt rohtu/alusmetsa/pokude vahele tallatud selgelt nähtav rada.

Nobedate näppude voor - Esimesed tunnid Xdreami B-rajale registreerumisel. Kuna tahtjaid on mitmel aastal olnud rohkem kui stardikohti, kindlustavad endale koha kiiremad registreerujad.

Pokuporno - Algselt nime saanud kilomeetrite kaupa pokude vahel sõtkumisest, hiljem laiendatud tähenduses igasugune etapp, ku rajameistri ja osalejate arusaamad huvitavast maastikust kardinaalselt lahku lähevad.

PT - Abivahend asendamaks kompassi, GPSi ja muid navigeerimisriistu, maakeeli persetunne. PT-d mõõdetakse randides (Eesti tuntuima seiklussportlase Randy Korbi auks). Allikas: Soosambla Suusaklubi.

Rajameister, üldistatult korraldajad - Isik(ud), kes annavad endast parima seiklusvõistluse sünniks ja keda on seetõttu ka parim süüdistada kõiges, mis tagab tiimi kesise soorituse. Klassikat: "Mis need korraldajad õige mõtlevad!" "Kas teie tahaksite sellise ilmaga riietega vette minna?"

Rong - Kollektiivse aju maine kehastus. Ehk siis ridamisi jooksvad orienteerujad, kes a) ühiselt suunda korrigeerivad või b) loodavad, et esimesed teavad, kuhu joosta.

Suundorienteerumine, ka suund-o - Kaardile kantud punktid tuleb läbida kindlas, rajameistri poolt etteantud järjekorras. Tavaliselt toob kaasa siksakitava liikumise, mis on tingitud rajameistri püüdest paigutada piiratud territooriumile võimalikult pikk liikumisteekond või suunata võistlejad läbi võimalikult huvitavate kohtade. Tuleb tähele panna, et huvitavast on igaühel tavaliselt oma arusaamine ja see ei pruugi rajameistri omaga kattuda.

Tulip - orienteerumine legendi järgi stiilis "100 meetrit otse, kruusatee", "35 meetrit vasakule, metsarada".

Trahv - karistus lisaülesande mittetäitmise, punkti võtmata jätmise, kontrollaja ületamise, võistlusreeglite rikkumise vms eest. Trahviks võib olla tegevus (näiteks iga vale vastuse eest peab tiim jooksma 300m ringi), ooteaeg (iga vale vastus annab 3 minutit ooteaega, mis tuleb kohapeal ära sitsida) või tulemusele liidetav lisaaeg finišis (näiteks iga võtmata punkti eest lisatakse tiimi finišiajale 15 minutit). Kontrollajaga võistlusel on finišisse hilinemisel trahviks ka punktide mahaarvamine (näiteks -1 punkt iga kontrollaega ületava minuti eest).

Valikorienteerumine, ka valik-o - Kaardile märgitud punktide läbimise järjekord tuleb endal valida. Variantideks kas kõikide punktide läbimine või siis "kolm viiest" tüüpi valik, kus tuleb otsustada ka see, millistesse punktidesse üldse minna.

Vedama, ka tuult tegema - jalgratturite grupis ees sõitma. See on kõige raskem ja väsitavam positsioon, tagasõitjail on esimese tuules oluliselt kergem.

Vedamissüsteem - abivahend nõrgema võistkonnakaaslase aitamiseks rattaetapil. Tugevama kaaslase ratta sadulaposti ümber kinnitatakse kumm, mis omakorda läheb läbi sobiva jämedusega ja umbes meetripikkuse kerge toru. Kummi otsas on aas, mille nõrgem kaaslane peab sirgetel teelõikudel tõstma oma rattalenksule kinnitatud konksu külge. Vajalikul hetkel saab süsteemi kiiresti lahti võtta, lükates aas üle konksuotsa. Toru ongi vajalik eeskätt selleks, et pinge all lahtipäästetav kumm hooga kodaratesse või vedajale selga ei vingataks.

Viga tegema - orienteerumisel eksima, mitte kõige otsemat teed punkti minema. NB! Käänamisel kasutatakse vormi "Me tegime seal viga", mitte "Me tegime seal vea". Ilmselt sellepärast, et näiliselt ühekordne aps (näiteks liiga vasakule pööramine), mille kohta võiks öelda "tegime vea" annab tulemuse, kus seda viga muudkui jätkatakse ja jätkatakse ja jätkatakse - muudkui minnakse edasi liiga vasakule. See pole mingi ühekordne värk, vaid viga tehakse ju aina edasi!

Ode ja Anna valmistuvad maleva esimeseks vahetuseks - tänavu siis Elistvere loomapargis - ning minu püha ülesanne oli aidata maalt linna Anna jalgratas. Nimelt toimub selle malevarühma tööle- ja kojusõit jalgratastel, mis tuleb malevlastel endal kaasa võtta.

Kuna lapsed märkisid, et olid juba küpseid metsmaasikaid näinud, võtsime ette esimese tänavusuvise korjeretke. Lihtsaima: autoga "Valgejõe keskuse" tee algusse ja mööda pervi jalutades tagasi.

Olid küpsed küll, vähemalt pooled. Ja suured ja magusad...

Ja kuna Lõuna-Eestis on maasikaid kuuldavasti eriti palju, siis järgmise nädalavahetuse X-t võistlus Taevaskojas möödub minul küll ilmselt maasikanoppimise tähe all :)

Mammu kutsus mu Veera sünnipäevaks Tartusse. Et aitaksin tal korraldada - ikkagi 85.juubel, ehkki külalisi pidi tulema vähe ja kõik omad - ja et tooksin ühtlasi ka tema siis tagasi koju.

Muidugi aitan ma Mammut hea meelega ja muidugi oli meeldiv mõelda taaskohtumisest inimestega, keda polnud aastaid näinud... aga muidugi kripeldas mul sees ka halva inimese mõte, et miks ei tee seda kõike Mammu poeg ise, kelle nägemisest ka tema sugulased ju siiski suuremat rõõmu tunneksid kui minust. Seda enam, et ma olen harjunud ka sugulaste ringis käima koos Leivoga, aga eelmise abielu kaudu saadud lähedaste ringi- ehkki ma ka neid hinges oma sugulasteks pean - tundus teda nagu veider kaasa kutsuda... See kõik tegi mu eelmisel õhtul üsna mossitavaks ja vägisi tikkusid pähe mõtted raisatud laupäevast.

Aga siiski oli kõik tore. Lausa üle ootuste tore oli näha mu sealpoolse suguvõsa lemmikuid, Natit ja Maiat-Ennu, ning Mammu rõõmus rahulolu sujuvalt ja ilusti kulgenud päevast oli minugi rõõm.  Veeragi oli sünnipäevaelevusest tragim kui muidu, viibis mõtetega kohal tänases päevas ja võttis õnnitlused vapralt vastu.

Jaaniaegsel kahel vabal päeval käisime koos Leivoga ratastega sõitmas. Eriti väärib märkimist tõsiasi, et elus esimest korda sõitsin ma ... rattakingadega!

No tegelikult siiski mitte päris esimest. Eelmisel suvel olin paarikilomeetrise otsa käigus katsetanud Leivo kingadega. Et kuidas on kinga pedaali külge kinni-lahti saada. Mingit erilist muljet sellest tollasest katsetamisest ei jäänud. Ja veel üks kord olin sõitnud rattakingadega, aga tavaliste pedaalidega, nii et jalad ei olnud ratta küljes kinni ja see ilmselgelt ei loe.

Nüüd aga võttis Leivo minu jaoks kaasa Kreete rattakingad ning pidin pikematel otstel ratta küljes olemse tunnet harjutama.

Algul oli päris hirmus. Ma ikka väga kartsin, et ei saa kinga pedaali küljest lahti ja kukun. Proovisin siis muudkui vaikselt sõidu ajal: kinni-lahti, kinni lahti. Väga kergelt käis, nii et Nõmmeveskile jõudes oli suurem kartus juba hajunud.

Aga üle Joaveski rippsilla ja üle väikese kanali viiva silla ma siiski ratta küljes kinni olles sõita ei julgenud. Eelmisel suvel oma rattaga sõitsin sealt üle, aga nüüd tulin maha ja lükkasin ratast käekõrval. Tublisti lisas eneseusaldust see, et enne rippsilda jalad ilusti ja õigel hetkel lahti sain :)

Ja siis tuli juba vaimustus rattakingadega sõitmisest. Kõigepealt sellest, et pedaali saab jalaga ka tõsta, mitte ainult vajutada. Ja siisõpetas Leivo ka järsematest mäenukkidest püsti üles sõitmist (mida tossudega on raske teha, sest jalg kipub pedaalilt libisema), sadula kohal püsti sõitmist, ratta v"väänamist" ja muud toredat.

Ega minust muidugi ratturit ei saa, aga rattakingad tahan ma nüüd küll osta. Niisama sõitmiseks.

Tänavu oli väga ebatavaline jaanipäev - teate ju küll, et jaani- ja jõululaupäeval on tavaliselt +10 kraadi ja sajab vihma. Tänavu oli aga +25 ning ei sadanud midagi.

Ebatavaline oli jaanipäev ka selle tõttu, et maal olime ainult kuuekesi: Kairi, Mart, Martin, Jüri, Leivo ja mina. Muidugi meil siis mingit suurt jaanimöllu ei olnud- tegime tuld ja olime niisama, mõtlikult ja veidi nostalgiliselt.

Ja jaanituli oli suure osa aast hoopis jaanisuits, sest lkkesse sai visatud rohkesti heina. Oli teda ju maha niidetud, ja kuhu teda ikka panna.

Jaaniusski oli tänavu ebatavaline. Mitte see helendav asjake, vaid priske vaskuss, kes oli teinud endale pesa lõkkeplatsile veetud kuuseokste kuhja alla. Või oli ta seal okstes olnud juba siis, kui Ode, Anna ja Kreete oksakuhja lõkkeplatsile kärutasid... Igatahes lasksime tal rahulikult pihlakapõõsasse vongelda.

Ilus rahulik jaanipäev oli, arvasin mina, täiskasvanu.

"Kõige igavam jaanipäev oli," arvasid Mart ja Martin.