Täna hommikul oli oma puuris surnud vanem meie kõrbe-kääbushamstritest, ema Tilluke. Ta oli tõesti juba päris vana - meie koju jõudis ta aprillis 2007, nii et surres oli ta kahe ja poole aastane, mis nii väikese loomakese puhul on ülimalt soliidne iga. Eks ta nägi vanakesena välja kah - pea pealt kiilanev, koivakesed kangevõitu. Kui ukerdades selili veeres, oli hulk aega siplemist, et jälle püsti saada.
Noorpõlves oli Tilluke aga igavene kratt. Kord pistis isegi puurist plehku ja pääses napilt kassi käest.
Tillukese tütar, kes kah juba pea poolteist aastat vana, jookseb ja hüpleb nüüd puuris üksinda ringi. Üldiselt oleme pidanud neid loomakesi paarikaupa, sest nad on seltskonda armastavad olendid, aga Ode on arvanud, et enam ta endale uut kõrbe-kääbushamstrit ei taha. Eks me vaatame ja suhtleme oma hamstrikesega siis ise ja pakume talle seltskonda.
Minul aga tuleb täna läbi suure lumesaju võtta taas ette sõit maale, et sängitada Tilluke tema juba varem surnud elukaaslase Pisikese kõrvale õuekivi alla. Pisike oligi me esimene kõrbe-kääbushamster - oleme nüüdseks nende loomakestega koos elanud juba kolm ja pool aastat. Kõigepealt, mais 2006, saabus meile Pisike. Aasta hiljem tõi Ode talle seltsiks Tillukese ning veel aasta hiljem pisike suri. Mõni päev pärast Pisikese surma sai Tilluke aga pojad, kellest üks tütreke ongi nüüd meie ainuke kõrbe-kääbushamster.