Reede lõunal, kui kurikuulus Monika oli napilt möllamise lõpetanud, korraldas meie korteriühistu lumekoristuse. Seda oli tõesti hädasti vaja, sest labidatega enam hakkama ei saanud - lund polnud enam kuhugi panna. Nüüd aga olid juba mitu päeva varem sildid väljas, et reedel kella üheni maja ees mitte parkida - ning lõviosa autoomanikke oligi suutnud oma sõiduvahendid ära viia. Muidugi ei liikunud kuhugi majaesine raudvara - kolm sõidukit, millest kahel rehvidki veljeni tühjaks vajunud. Need on nüüd hanges, sest sahatööst jäi paratamatult nende ette ja kõrvale vall.
Muidu aga valitses terve ööpäeva maja ees tõeline parkimisparadiis. Igal pool mujal olid tänavad lumme mattunud, Kristiines suuresti ka ühesuunaliseks muutunud - meie maja ees aga oli kõik puhas ja sile, lumi mitte lihtsalt ühest kohast teise lükatud (ehk lõputu võitlus teedepuhastusmasina ja kojameeste vahel), vaid ära. Saate aru: ära.
Aga ainult ööpäevaks, nagu juba korduvalt öeldud. Sest laupäeva pärastlõunal, oh seda rõõmu, hakkas pahmima uut lund. Ja kui Monika ajal oli tuul veel niipidi, et väga suuri hangi majaesisele ei kuhjunudki, siis nüüd on pühapäeva õhtuks kõik kapitaalselt lumme mattunud.
Varsti nõuab sel moel juba meelekindlust, et jätkuvalt soovida valgeid jõule.
Täpselt teiseks advendiks lõi oma lopsakalt pillava õie lahti aknalaual elav ratsuritäht.
Ja selline näeb ta välja vastu talveõhtust linnatulede sära. Pilt tuli küll ebaprofessionaalselt värisevakäeline ja udune, nii et fotograafid, ärge vaadake - aga mulle ta kuidagi… meeldib.
Ode Liis sai hakkama perekondliku vägiteoga, kogudes kooli füüsikaolümpiaadil nii palju punkte, et ilmselt läheb edasi linnavooru. Füüsikas polegi minu mäletamist mööda keegi varem koolivoorust kaugemale jõudnud. Mujal reaalainetes küll (Jüri näiteks jäi kord ülinapilt joone alla keemia vabariiklikku vooru pääsemisest), aga füüsikas võib pesamuna teha ajalugu.
Ja kuidas reageeris füüsika-alaste pingutuste jätkumisele ajalugu tegev pesamuna ise?
"Nõõuuu!"
Kuskil septembri keskel ostsin Nõmme turult 30-kilose koti kartuleid ning praegu, kolm kuud hiljem, tõstsin põhja pealt viimased köögi korralisse kartuliämbrisse.
"Kui siit edasi mõelda, siis kevade tulekust lahutab meid vaid üks kott kartuleid," arvutas Kati aja lineaarse kulgemise käegakatsutavasse mateeriasse ümber.
Jõulupidustused algasid tänavu tööjõulupeoga. Kuna eelnenud nädalasse olid jäänud pingelised tööpäevad (keegi twitterdas, et keelekümblus käib läbi katastroofi - Estonia hukkumine õpetas rahvale selgeks termini "vöörivisiir" ning meie kräšš "tuumikvõrgu"), tundsin end äärmiselt väsinuna ning plaanisin varakult koju minna. Aga pidu oli äge nagu ikka, tühja kõhu peale joodud vein mõjus ja nii saatsingi Leivole rohkete kirjavigadega järeletulemispalve alles pärast südaööd. Ah jaa, vahepeal oli hädasti vaja ka peo fotostuudios hüppepilti organiseerida - pikas kleidis ja tikk-kontsadega, eks ole. Ilmselt ainult tänu venttis toimunud hüppeharjutustele toimus maandumine edukalt ja kontsad jäid terveks.
Järgmisel hommikul oli tuumapohmelli tunne. Terve pühapäeva veetsin voodis, kus Leivo mind aegajalt piilumas käis. Tegelikult, nagu hiljem ilmnes, olin saanud ka külmetuse ja äärmine nõrkus tuli ka päris korralikust palavikust...
Pühapäeva õhtul käisime Leivoga veel ka teatris "Pansot" vaatamas. Hea tükk oli, ehkki ilmselgelt tulnuks kasuks parem teatriajaloo tundmine, et kõigest süvitsi aru saada.
Ning nädalavahetuse viimase pooltunni veetsin soojalt riidesse topituna õues, et daamiliku aeglusega väärikalt lumelabidat liigutada ja "Tantsud tähtedega" finaalsaate stuudiost saabuva Kati ja Ode auto jaoks ilus pesa süvistada.
Kadripäeval alanud lumesadu.... noh, kestab vahelduva eduga siiani. Tegelikult tore, ehkki autokohtade väljakaevamine on üks lõputu projekt.
Täna jõudsin lõpuks niikaugele, et ostsin suure lumelabida. Parem rasked labidatäied kui lõputu hulk labidatäisi :)
Varsti tuleb juba minna maale jõulukuuske otsima ning kuna Vanakülas oli vahepeal lausa Eesti lumerekord (ja aina on juurde sadanud), siis kujutan ette, et kuuskedest on näha ainult ladvad. Igatahes põnev saab olema.
Leivo soetas teatripiletid Draamateatrisse “Vombatile” – tükk juba kaua mängukavas olnud ja kuuldavasti varsti oma eksistentsi lavalaudadel lõpetav tükk, nii et viimane aeg ära vaadata.
Naerda sai palju ja näitlejad olid lihtsalt suurpärased. Aga läbi lumise vanalinna kodu poole jalutades jõudsime Leivoga mõlemad järeldusele, et jäi nagu justkui pooleli või et meelde jäi “püsse”, mis laval pauku ei teinudki. Näiteks jäi meile mõlemale meelde stseen tundmatu mehe pildiga, mis perekonnaajaloo uurija mapi vahelt välja pudenes ja mille üle mitu fraasi vahetati. Ja kuna naabrimees rääkis, et ta ei tea oma vanaisast midagi, siis mina olin üsna kindel, et see pildil olev kadunuke osutubki – nagu Ladina-Ameerika seriaalis – tema kaotsijäänud vanaisaks. Või et pruuti otsiva sõbra ja perekonnaajaloo uurija vahel hakkab midagi toimuma. Aga ei. Ilmselt sellepärast, et nagu pereisa laval ütles: “Inimeste elus ei juhtu nii, et kõik sündmused on kokku kuhjatud nagu sada aastat ühte päeva”. (Kokkuvõttev tsitaat, tegelikult ütles ta seda mõnevõrra põhjalikumalt ja pikemalt).
Googeldades leidsin ka ühe arvustuse, mis etenduse sisu ja parimad kohad nii hästi ära toob, et mul polegi mõtet endal kirjeldamisega vaeva näha ja saan lihtsalt nõus olla.
Suusasaapad käivad meil suviti karpides, sest siis on neid lihtsam ladestada laealusesse kappi. Nüüd kolisime nad suvekorterist välja – ning pruukis vaid korraks jätta saapakarp avatuna diivanile, kui juba oli Tiffu seal sees.
Selleks, et kassile rõõmu teha, jäigi karp mitmeks päevaks diivanile. Kuni Tiffu lõpuks temast tüdis.
Hämmastav on tegelikult see, kuidas suudab üks päris kopsakas kassitükk end nii väikeseks kokku voltida, et 30x30 karpi mahtuda. Koos sabaga, sealjuures.
Kahjuks pole aga Tiffu (vastupidiselt Kistile) kuigi hea poseerija ja hakkab fotoaparaati nähes kohe liigutama. Kõik pildid said udused.
Kadripäeval hakkas lund sadama –muudkui sadas ja sadas ja sadas päevade kaupa, vahepeal korraks vaibudes, kuid 27.-28.novembril praktiliselt päevad läbi.
Laupäeva hommikul küsis Leivo, kes esimesena aknast välja vaatas, et kas ma ikka mäletan, kuhu oma auto jätsin. Ühiste jõududega kaevasime selle hangest välja ning minu kaevetööd jätkusid Välja tänaval, kus tuli autole uus parkimiskoht tekitada. Ühtlasi puhastasin ära siis ka Nunnu (niisuguse nime pani Kati Mazdale) ja tema ümbruse…
… ainult selleks, et pühapäeva hommikul avaneks uuesti samasugune pilt.
Lumerohkust kasutades käis Kati juba reedel Nõmmel suusatamas ning kolmekesi (mina, Ode, Kati) kordasime seda pühapäeval. Äsjasadanud kuiv lumi pole just kõige paremate libisemisomadustega, kuid sellest hoolimata oli väga mõnus selle talve esimene suusatamine.
Peaaegu oleksin öelnud “selle aasta esimene”, aga see olnuks muidugi ilmne vale. Igatahes loodan, et see ei jää selle aasta viimaseks. Külma ju lubab vähemalt järgmise nädala lõpuni.
Millegipärast on nii, et kui ilmad halvaks lähevad, tabab mind spordivaimustus. Eelmisel aastal, kui olin saanud sünnipäevakingiks spordikella, käisin usinalt jooksmas. Tänavu, näe, olen nakatunud kepikõnni, ventti ja spinninguga. Viimases olen käinud küll vahelduva eduga, lihtsalt ei jõua, ehkki käiksin meelsasti igal teisipäeval. Treener Maris on tore ja eriti meeldib mulle tema "Sõidame!" pingutavamate lõikude eel.
Eilses Sparta spinningus oli uuendusena seinale kuvatud treenijate pulsisagedused ja treeningu intensiivsus. Kahjuks jäin mina seekord trenni natuke hiljaks ja vajalikku vööd endale võtta ei saanud, aga järgmisel korral püüan küll varem kohal olla ja ennast ekraanil näitama hakata.