Kui tavaliselt armastab Yello mängu “Leia pildilt kass” (vaata allolevat fotot), siis reede õhtul sattus ta – ilmselt endalegi ootamatult – hoopis suuremasse kadumis- ja leidmismängu.
Reede pärastlõunal küsis Yello välja. Vaatasin poole tunni pärast – teda polnud näha. Kuna viimasel ajal on ta teinud pikki õuesolekuid (kui teda varem tuppa tuua, küsib kohe õue tagasi), ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu. Kui teda aga ka kahe tunni pärast polnud, tekkis juba väike mure.
Käisin trennis – ja tagasi jõudes polnud kassi ikka veel. Nüüd oli ta ära olnud juba viis tundi. Hakkas pimenema ja läks külmaks – ööseks oli ilmajaam lubanud tugevaid miinuskraade. Yellol on küll vägev kasukas, aga kus ta sellega siiski on?
Kõndisin mööda õue, sest Yellol on komme inimest nähes oma kassiradadelt tema juurde joosta. Ei kedagi.
Korra arvasin kuulvat nõrka mäud. Äkki on garaaži kinni jäänud?… Ei.
Äkki on naabrite garaažis? Vastutulelikud naabrid tegid oma garaažiukse lahti – ei olnud. Mäud kah enam ei kostnud, nii et arvasin, et küllap oli mäugujaks ületeemaja must kass, keda olime enne ka näinud.
Jätsin ööseks õuetuled põlema ning kuna tuul muudkui tugevnes, viisin trepi peale hõbedasse (soojustpeegeldavasse) matti keeratud voodriga kassipuuri. Et kui Yello öösel tuleb, on tal koht, kus pisutki sooja ja tuulevarju minna – suvel, kui ta tuppa tulla ei tahtnud, magas ta selles puuris pidevalt. Iga paari tunni järel käisin vaatamas – puur jäi tühjaks.
Järgmisel hommikul õue minnes kuulsin taas selgesti mäugumist. Aga… ülevalt.
???
Kas Yello on taevas ja annab märku, et ma tema pärast enam ei muretseks?
Ei, selline mäugumine küll kasside paradiisist ei tule! See oli küll vaikne, aga paradiislikust rahust kaugel. Hoopis väga häiritud ja appikutsuv mäuu-mäuu.
Kui ka naabrinaine oli mäugumist kuulnud, oli selge, et ma hallukaid ei kuule ning et hääl tuleb teise naabri kuuri pööningult.
Relvastusime garaažis seisva vana tooliga (redelit ei leidnud ma ähmiga üles) ning asusime päästeoperatsioonile. Kuna kuuriomanikku ei olnud kodus, oli mul väga hea meel, et naabrinna kaasa tuli – kahekesi tundus võõrale pööningule ronimine ikka nagu kuidagi kobedam 
Igatahes, toolilt sain jala tõsta mingile põiklatile, siis juba hiivata end luugist sisse (ehhee, ilmselgelt on ventti kätekõverdustest kasu olnud!) – ning seal ta oligi! Jooksis kohe minu juurde, nii et sain ta sülle, läbi luugiaugu naabrinnale ulatada ja siis ka ise oma turnimisavantüüri lõpetada.
Ei teagi, kuidas ta sinna pööningule sai, aga ära polnud ta igatahes enam saanud. Küllap oli see õhtunegi mäu ikka tema oma, aga kuna see oli ühekordne, ei osanud ma teda selle järgi leida.
Igatahes oli tal selle seikluse järel endaga tublisti tegemist, sest tolmuseks saanud kasukas vajas tublit puhastamist.
Ja minul oli tunne, nagu oleksime oma kassi ei tea mis suurest hädaohust õnnelikult tagasi saanud.
