Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Käime jooksmas!

Võtsime lastega ette, et igal õhtul pärast minu tööd käime Merimetsa teel pisut jooksmas.

Kati jookseb hipodroomi lõpuni ning sealt siis veel "prügikastiotsa", st järgmise prügikastini.

Jüri jookseb hallide väravateni ning siis edasi postivahede kaupa: 3 postivahet jooksu ja 3 kõndimist, siis "prügikastiots".

Ode jookseb valgete väravateni ning siis edasi oma graafikus, iga kord pisut rohkem kui eelmisel. Seda tema graafikut ma ei oska täpselt kirjeldada.

Siis söödame vahepeal hobuseid naatidega, mida metsa alt kiskuda saab, ja pöördume tagasi. Jälle igaüks oma tempos ja oma graafikuga.

Eesmärk on vähehaaval distantse pikendada ja nii ikka päris pikka maad järjest joosta. Kati võiks Cooperi 5 saada ja Jüri 4. Ode veel Cooperit ei jookse vist järgmisel aastal, aga kasuks tuleb see kindlasti ka talle.

Kursuse lõpupidu vol 3

Täna kohtusime oma EBSi magistrikursusega MBA 2002 (see on meie alustamise aasta) Taanilinna kohvikus, et tähistada järjekordse kolmiku edukat lõpetamist. Eelmisel kevadel lõpetas 5 (jee, ma olin esiviisikus!), talvel vist 4 ja nüüd 3. No peaaegu 4, sest üks kaitses küll edukalt magistritöö, kuid ei läbinud TOEFL-testi, mis jääb nüüd edaspidiseks. 55 alustanu kohta pole see just kõva tulemus...

... aga me oleme siiski üks haigelt lahe kamp! (tsitaat praeguselt Suusaliidu presidendilt Jüri Järvel). Või nagu ütles Anne, meie üks lahedamaid kursaõdesid, kes muuhulgas oli ka meie inglise keele õppejõud:  millega küll minul on nii vedanud, et ma just sel aastal magistratuuri tulin? Nojah, muud kursused on:

1. valdavalt kohe pärast ülikooli magistartuuri läinud, seega rumalad ja noored (olgu, see läheks aastatega mööda);
2. ei saa isegi magistratuuri ajal kooliväliselt kokku ega pea pidusid (olgu, nad on ehk ülikoolisuhtlusest tüdinud);
2. on 85% ulatuses naised (mis on juba täiesti parandamatu, ehkki meie kursuse mehed ütlesid, et nemad just selles punktis suurt probleemi ei näeks).

Taanilinn oli muidu lahe koht, aga no ütleme - väikeste puudustega. Näiteks külastas ettekandja meid üliharva (ehkki olime ainsad külalised). Ja siis ei suutnud ta kuidagi meeles pidada, mida tuua - ilmselt oli 17 inimest nende reatorani ja vinoteegi jaoks liig. Kolmandaks oli nende menüü küll hästi mõeldud, kuid tohutute kirjavigadega. Iga lehekülge iseloomustas mõne suurmehe tsitaat toidu kohta - hea mõte, kui suurmeesteks poleks valitud Bernard SHOW, Mark TVAIN jne. Põhiprobleem oli ka toitude õigekiri, eriti sõnade kokku-lahku kirjutamine.Õhtu lõpuks võtsin ma menüü ette ja parandasin teiste naeru saatel kõik vead.

Hmm, millegipärast ma arvan, et Taanilinna personal mulle selle eest väga tänulik ei ole.

Aga toidud olid neil väga head ja koha säravaim täht ilmselgelt kokk.

Natuke raamatupidamist

Eile õhtul püstitus taas kord üks igavene ja igihaljas küsimus - et kuhu kaob raha. (Kust tekib tolm ja kuhu kaob aeg on teised samaväärsed). Lõin siis kokku püsikulud - korterilaen, kommunaalmaksed, elekter, internet, mobiil, lastekindlustus, pensionikindlustus, õppelaen, laste taskuraha - ja suurem osa küsimusest sai vastuse. Kõigele sellele kulub ligi 11 000 krooni kuus!!! Lisaks veel söök, riided, jalanõud ja rõõmsad kulud.

Positiivne asja juures oli see, et ma üldse imestasin, kuidas ma sellise kulude struktuuri juures nii hästi rahadega välja tulen.

Ja ka see oli positiivne, et tegin endale suveks majandusplaani, kuidas kooli alguseks 4500 krooni kõrvale panna. Siis saab laste koolikuludega kergemini hakkama ja krediitkaardisumma ei lähe liiga suureks.

Ja eriti positiivne on see, et suve väiksemad kommunaal- jms kulud saavad kõik investeeritud rõõmsateks kuludeks! Näiteks olen arvutanud, et s Ahvenamaa rattareis maksaks koos lastega ca 5000 krooni...

Kõige positiivsem on aga arvuline tõdemus, et saan majanduslikult hakkama ilma J toetuseta, ilma et minu ja laste senine elustandard oluliselt kannataks.

Kodune päev

Hommikul käisime Kati ja Odega Merimetsa teel jooksmas (Jüri on jätkuvalt Peterburis, sellepärast kolmekesi). Siis õmblesin Katile seeliku ning õhtul käisime tüdrukutega suure Jüri ja Margoti vastset kassipoega vaatamas. Viisime talle kingituseks kassipesa, mida meie Meow elamiseks ei kasuta, aga pisike võttis meelsasti omaks.

Oli mõte minna ka Vanalinna päevadele ja/või rattaga sõitma, aga need jäid tegemata.

Kasutu päev

Täna sajab jälle aegajalt vihma ja on hall unine ilm.

Koristasin hommikul terve igaviku kööki ja vannituba ning siis sõitsime lastega Euronicsisse, et Jürile üks mängukonsool osta. Aga poes oli ta väga mitusada krooni kallim kui veebis, nii et ma ei ostnud seda. Jüri oli poe peale vihane ning poetas isega paar solvumispisarat. Tulime sama targalt koju tagasi.

Siis läkski kõik pisisebimiste tähe all. Lõunasöök, Jüri juuksurisse viimine, poeskäik, Jüri laevale sõidutamine.

J. viis Kati ja Ode Eesti-Lichtenstein jalgpallimatshi vaatama, vähemalt neil oli lõbus. Ja Jüril loodetavasti ka - ta sõidab praegu laevaga Peterburi poole.

Mina vaatasin jalkat telekast. Eesti võitis 2:0, aga ka mäng oli natuke uimane ja unine.

Helge hetk oli see, et sadamas kinkis keegi mees mulle kimbu piibelehti. Tuli lihtsalt trepist alla ja pistis lilled mulle pihku. "Palun võtke," ütles veel, ja kadus, enne kui teda õieti vaadatagi jõudsin. Küllap ta ootas kedagi, keda ei tulnud. Tegelikult kurb.

Kool läbi!!!

Täna oli siis ajalooline päev, kus Kati lõpetas 7., Jüri 5. ja Ode 4.klassi. Odel olid kõik viied, Katil kehaline 4 ja Jüril olid neljad kehaline, kunst ja käsitöö. Lisaks oli muidugi pihuga aukirjau ja diplomeid igasuguste olümpiaadide, esinemiste, prnaglimiste ja muu eest.

Odele kinkisin kooli lõpu puhul Monopoli mängu, sest teadsin, et ta seda tahab. Teistega peame koos poes käima kinki valimas. Jüri soovi ma küll tean, aga ma lihtsalt ei oska seda ise osta! See on mingi arvutiga seonduv ese, vist mäng :) 

J. viis lapsed Nukuteatrisse Naksitralle vaatama. See oli tal tore mõte, ehkki Nukuteatrist on lapsed ehk pisut välja kasvanud. Mina käisin vastas, et lapsed autoga koju tuua, ja nägin etenduse lõpus kah neid hiigelmõõtmetes nukke - päris vahva.

Pärast mängisime kodus neljakesi Monopoli ja see oli väga lõbus. Kati võitis, nagu (peaaegu) alati strateegiamängudes. Mis teha, mis teha, nagu ta ise ütleb.

Ekskursioonisaatjal on tore töö

Kaks päeva pidasin täiesti põnevat ametit: olin Kati klassiekskursiooni saatja. Ekskursioon toimus Soomaal, kus esimesel päeval pidime kanuuga sõitma ja teisel rabamatkama, aga see viimane jäi kahjuks ära. Esiteks sellepärast, et sadas hullult vihma ja teiseks sellepärast, et Loodusmatkade bussil, mis meid sohu pidi toimetama,läks radiaator katki.

Ekskursioon algas kell 6.30 Balti jaamast, kus õpetaja ja saatja töö oli oma tibud (neid oli kahe klassi jagu) üle lugeda ja ühte vagunisse toimetada. See kulges kenasti, ehkki ma 8.klassi lapsi üldse ei tundnud ja Kati klassijuhataja kah peaaegu mitte - aga õnneks ei tikkunud keegi neist seltskonnast irduma. Männiku jaamas tuli peale ka nende õpetaja, nii et tundmatuse mure kadus.

Hommikul olid kõik lapsed üsna unised ja rongisõit kulges rahulikus meeleolus. Ilm oli ka vihmane, mis hommikusele unisusele oma panuse andis.

Tori rongijaamas oli meil vastas nii Loodusmatkade auto/buss kui nende kolleeg-konkurent Aivar Ruukel oma tuttava minibussiga. Loodusmatkade sõiduvahendisse poleks kõik meie ligi 40 rahvast ära mahtunud ja nii tehti sõbralikku koostööd. Aivaril endal oli sel päeval kantseldada jalgrattagrupp, kes bussiteenust ei vajanud. Lisaks ootasid seal meid autoga kaks kaheksanda klassi ekskursioonisaatjast isa, kanuu katusel.

Navesti jõe ääres said tulevased kanuuhundid matkajuht Koidult esimese lõbusa instruktaazhi sõiduvõtete kohta (sisaldas muuhulgas teadmist, et mõlast lahkub õige kanuumatkaja ainult surnuna või matka lõpus jms) ning sõit võis alata. Jagasime oma rollid nii, et isad oma kanuuga olid kõige lõpus, mina aga kuskil keskel - esimesed saavad eeldatavalt endaga ise hakkama, kui nad juba teistel eest ära suudavad sõita. Kuna ka mõlemad õpetajad olid kanuus esimest korda elus ning üks neist oli juba tugevas penisonieas, siis nende ülesanne oli teekond lihtsalt edukalt ära sõita.

Mina olin ühes kanuus Kati ja Looraga ning see oli igati tore paatkond. Algul oli Kati ninas ja Loora keskel, aga natuke enne lõunat vahetasime nende asetusi, et ka Loora saaks eesolemist proovida. Mina olin mõlemal juhul tagaistmel.

Tegelikult läks lastel kanuutamine isegi üllatavalt hästi. Algul käidi muidugi sinkavonka ninapidi kallastes, aga peagi said sõudjad asja selgeks ning kursi sirgeks. Kolm paatkonda (sh see, kus olid mõlemad õpetajad) jäid ülejäänud üheksast küll üsna tublisti maha, nii et lõunapeatuses tehti vangerdus: esimestest kanuudest tõsteti üks tugevama poiss nendesse paatkondadesse ning sealt siis üks "vahetusliige" poiste kanuudesse. See võrdsustas kanuude tempo.

Lõunat sõime Jõesuus Kodu kõrtsis ja pärast külmvihmast sõitu oli soe lõuna ja soe ruum ülimõnus. Mõnus oli ka see, et ees ootaval Pärnu jõel lubas Koit kiiremat voolu ja rohkem kärestikke, nii et sõit paistis emotsiooni- ja vaheldusrikkam kui Navestil tõmbamine.

Viimase jutu kohta pidi muidugi paraku ütlema, et lubamiseks oli see hea küll. Tegelikult oli Pärnu jõe vool vaid pisut kiirem kui Navestil, ja kärestikud olid kah sellised, et oleks võinud ikka palju suuremad olla. Paaris kohas ikka lainetas ja vett pritsis, aga ühine ootus oli ikka palju enamaks. Meie paatkonna emotsionaalseim hetk jäigi hoopis Navestile, kus tammist üle sõites korraks kivi otsa kinni jäime ja kanuu korraks ohtlikult kõikuma jäi. Sama trikki kordas teiste kivide juures veel paar paatkonda, üks koguni nii tõsiselt, et isad pidid aitama teda lahti päästa.

Kuna matka pikkus oli kokku 23km, tundus lõpu eel sõit juba nii pikana, et õpetajad (kes nüüd ühe tugeva poisi Eveni toel esimeste hulgas olid) hakkasid kahtlema, kas me oma ööbimiskohast mitte Urumarja spordibaasist juba mööda pole sõitnud. Kiire telefonivestlus Koiduga aga kinnitas, et kõik on korras - hiigelsuurest põllukivist polnud me veel mööda sõitnud.

Lõpuks jõudis aga ka kauaoodatud Urumarja kätte ja järjest hakkas kangete jalgadega rahvas kanuudest maale kakerdama. Loomulikult oli peaaegu kogu sõidua aja uitsetanud peenemat või jämedamat vihma, nii et liigutuste kangusele lisandus ka külmakangestus. Ümber küll keegi polnud käinud, aga enam või vähem läbimarjad olime kõik.

Sellel pildil randub kanuu hüüdnimega Titanic, koosseisus Genes, Kertu ja Kristjan. Oma nime sai ta muidugi just selle järgi, et ta kuidagi pöörata ei tahtnud ja järjekindlalt kaldasse jooksma kippus.

Riided kuivade vastu vahetatud, algas juba parem elu. Püstitasime telgi, mille elanikeks said seekord mina, Kati, Ester, Loora ja Liina. Seitsmendikest olime meie ainsad telkijad, teised ööbisid Urumarja laagri tubades. Kaheksandikest seevastu telkisid kõik, välja arvatud nende õpetaja.

Telkimine oli hoolimata ladistavast vihmast õige otsus. Urumarja toad olid nõukaaegse remondiga kitsukeste narikohtadega võrdlemisi ebameeldivad ruumid. Ja maksid 100 krooni öö ühele inimesele (koos linadega veel 125)! Ja vastu hommikut oli tubades külmaks läinud, smas kui telgis oli kogu aeg mõnusalt soe.

Ah jaa, õhtul jäid kõik üpris ruttu magama, sest oldi väsinud. Ei olnudki mingit vaeva, et öösel möllu ei oleks! No majades natuke ikka oli ka, ukselingid olid ära pasteeritud ja Liina teksapüksid, mis nöörile kuivama olid jäänud, oli veetud poiste toa akna alla ja väidetavalt neile peale pissitud. Esimese probleemi lahendasime nii, et süüdlasi otsimata nühkis igaüks puhtaks oma toa lingi ja teise osas tuvastas klassijuhataja nuusutamise teel, et pissimise jutt oli poiste väljamõeldis, ning Liina sai oma püksid tagasi.

Teine päev oli pointless, nagu juba algul öeldud. Pärastlõunal, kui vihm enamvähem üle oli, alustasime jalgsimatka Tori poole (7km), et vähemalt midagi teha oleks. Teel tabas meid aga muidugi jälle vihm, nii et Tori kiriku juurde jõudes olid kõik läbimärjad ja varjusime ühe poe esikus. Poepidajad ei pahandanudki, sest loomulikult ostsid kõik ootamise ajal mingit ninnunännut.

Siis tuli Loodusmatkade buss ja viis meid Jõesuusse sööma. Ja söögiajal läks ilm jälle ilusaks, nii et kui meid oli Torile tagasi toodud (rongini oli nii-ii palju aega, et Koit arvas, et selles niiöelda jaamas lihtsalt surdaks igavusse ja oldagu pigem Toris), saime käia Tori põrgut ja kirikut vaatamas.

Jah, ilmselgelt oli see Tori kurat, kes meile ilmaga selliseid vingerpusse mängis. Kati annetas talle 10 senti ja õhtuni oli ilm päikseline.

Nii saigi Kati Tori kuradiga sõbraks.

Rongi oodates oli meil muidugi üle tunni vaba aega, nii et poisid tegid leitud käepärasest prahist rööbaste kõrvale lõkke ja püüdsid plastpudelit plahvatama saada. No siis pidi ekskursioonisaatja neid loodusõpetuslikult harima, et nii väikse lõkke peal sulab pudelisse enne auk, kui õhk sees niipalju kuumeneda jõuab et pudel plahvatab :)

Lõpuks tuli aga ka rong ja õhtul kella üheksa paiku olime taas väsinult, kuid õnnelikult kodus.

Minu Aafrika

Eile õhtul vaatasin USA filmi "Minu Aafrika" (1985), tehtud Karen Blixeni samanimelise romaani (või eluloodraama?) järgi ja võitnud seitse Oscarit.

1914.aastal siirdub peategelanna Aafrikasse, et koos oma seltskonnalõvist võluva mehega hakata pidama seal farmi. Ent abielust ei saa asja, istandus laostub, ja naine siirdub tagasi kodumaale - olles lennuõnnetuses kaotanud ka oma Elu Armastuse, Aafrika safariküti.

See oli kaunis ja kurb film, natuke raske ja väga tõetruu. Ei mingit liigset dramaatikat, suurepärased näitlejad (peakangelannat mängis Meryl Streep).

Ja moraal? Mul oleks hea meel, kui ka mina suudaksin - hoolimata kõigist tema tegudest ja sigadustest - oma eksmehega samamoodi sõbraks jääda nagu Karen suutis. Aga loomulikult ma ei taha, et minu safarikütt, kes näitab mulle maad Jumala pilgu läbi (viib lendama) ja päästab mind lõvide käest, traagiliselt surma saaks.

Aga see oleks siis muidugi juba hoopis teine lugu. Ma ei ela ju ka Aafrikas.

Jalgrattal Paldiskist Tallinnasse

Pühapäevase pika rattatatrenni käigus sõitsime Leivo ja Alariga läbi Nissan Maratoni raja ehk 73km Paldiskist Tallinnasse. Kogukilometraazh tuli minul pisut üle 90, kui juurde liita ke hommikune kulgemine Balti jaama ja pärast finishist koju.

Tähelepanuväärne oli veel see, et Leivo leidis üles 3 nädalat tagasi kaotatud kummiheeblid. Nimelt eelmisel treeningsõidul aitas ta ühels sõitjal purunenud ketti parandada, ning kummiheeblid pudenesid kuidagi rohu sisse ja jäidki sinna. Kuna aga koht lagunenud naja lähistel oli meil hästi meeles, said ca 10cm pikkused ja maskeerumise nimel loomulikult ka musta värvi heeblid ootamatult kõrgeks kasvanud rohu seest siiski avastatud.

Aga sõitjaid oli peale meie muidugi rohkesti - samal päeval toimus ka seesama Nissan Maratoni võistlussõit. Ainult selle vahega, et meie kolm alustasime Paldiskist kell 10 ehk siis kaks tundi enne võistluse ametlikku starti. Minul oli veel kange tahtmine kihlvedusid sõlmima hakata, et kus kohas esimesed võistlejad meile järele jõudma hakkavad, aga mehed ei võtnud vedu, vaid arvasid, et meil on nii suur edumaa, et kui me pikalt piknikku ei pea, jõuame enne võistlejaid lõppu välja. Neil oli tegelikult ka täiesti õigus. Me tegime rajal kaks peatust (ühel sai õlitatud rataste kette ja teisel pisut söödud), kuid sellest hoolimata jõudis enne meid finishisse ainult viis põhisõidu võistlejat ja umbes sama palju lühikese matkaraja sõitjat. Liider Alges Maasikmets kimas meist mööda mõni kilomeeter enne Harku metsa, ülejäänud juba Harku metsa sees: pikal ja raskel rajal olid vahed ikka päris pikaks veninud.

Rada oli keeruline, kuid elamusrikas. Kiviklibustest ja augulisest kruusateedest, juurikarohketest kitsastest metsaradadest ja lahtisest liivast ma ei räägigi, kõige rängemad olid ikka järsud tõusud ja laskumised. Mina muidugi kõndisin enamiku neist (eriti laskumistest) ja see pole mingi näitaja, aga raja iseloomust annab märku see, et isegi Leivo tuli ühel laskumisel rattalt maha (mida minu silmad pole seni veel kunagi näinud). No aga see laskumine oli ka selline, kuhu Künnap laskujate turvamiseks juba tugiköie üles paneks :)

Sellel Leivo tehtud pildil ma parasjagu laskun ühest mäest - pildil ta millegipärast ei paista ta üldse nii järsk olevat :)

Proovisin paarist mäest ikka ratta peal kah alla tulla. Üks proovimistest lõppes tee ääres olevas sügavas augus - rada oli kitsas ning tuli keerata puu ja augu vahelt, aga kartes lenksuga puu taha kinni jääda, keerasin liiga augu poole. Aga kord nähes, et kukkumine polegi nii hull, oli järgmisi laskumisi juba kergem ette võtta.

Vahepeal sõitsime Alari lapsepõlvemaadel ehk tema suvila läheduses. Siis oli minul palju abi ja moraalset tuge Alari teadmistest "järgmise kurvi taga on liivaauk", "siin tuleb nüüd hüpekas" jms - hea julge oli sõita!

Kirkamad hetked rajal: kahe paekiviastmega hüpekas, järsk laskumine alla oja juurde ja selle kivise oja ületamine (pärast muidugi sama järsk tõus teisest kaldast üles), põllutöömasinatega lõhki ja hiigelrööbastesse sõidetud põlluveer ... Tüütuim oli pooleteisekilomeetrine rappumine Harku metsa kandis, kus taguots viimast vatti sai ja keel hammaste vahele kippus jääma.

Finishisse jõudes oli aga ülitore - täitsa võistluse tunne tuli :) Nägin ära ka karini sõbranna Merle mehe Rauli finisheerumise. Temast on tõeliselt kõva jalgrattur saanud - Nissan maratoni lõpetas ta lausa 10. kohal! Mäletan, et kui ta kolm-neli aastat tagasi hakkas tõsisemalt ratast sõitma, siis Merle nurises, et mees on muudkui rattaga ja rattaga :) Nüüd aga oli Merlegi lapsega finishis vastas ja kõik paistsid väga rahul olevat.

Erimärkus rongisõidu kohta. Kell 8:35 väljuvale rongile oli maratonlaste jaoks broneeritud neli vagunit, kus ratturid koos ratastega siis tasuta Paldiskisse sõita said. Keegi usin Elektriraudtee töötaja otsustas aga, et kui broneeritud ja Paldiskisse, siis tuleb nende uksed kuni Paldiskini suurte metallklambritega sulgeda, et vahepealsetes jaamades vale rahvast sisse ei tuleks. Paraku Lillekülas, Nõmmel, Keilas jm elavad ratturid olid arvestanud kodujaamas pealetulekuga. Pärast nõutut perroonil edasitagasi sagimist siirdusid nad koos oma rattaga sinna, kuhu said - esimesse tavareisijate vagunisse. Kui see mõne jaama järel juba ümmargust kuju hakkas omandama ning ei rattaga ega rattata rahvas enam sisse ei mahtunud, tundus asi konduktorile ilmselt juba kahtlane ja ta tuli uudistama, kui palju reserveeritud vagunites ruumi on. Need olid loomulikult kolmveerandtühjad! Siis oli liigusinal klambrimehel muidugi jooksmist, et klambrid ära võtta  :)

Sellel Leivo tehtud pildidl oleme mina ja Alar ühes kolmveerandtühjas vagunis.

Alari tehtud pildid: http://users.emt.ee/~alar/paldiski_05/

Leivo tehtud pildid: http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/05%20Paldiski%20Tallinn%20rattasõit/