Get a life!

Mäepealse Memm kukkus laupäeval kodus - ta on nüüd juba talvitumas tädi Malle juures - ning murdis puusaluu. Mis peatselt 96-aastaseks saava vanainimese puhul üldse kerge juhtum ei ole.

Aga kui Memme esmaspäeval Keskhaiglas vaatamas käisin, oli ta masendusest ja pessimismist sama kaugel kui päikesesüsteem mustast august. Või kaugemalgi.

Kuna Memmel on haiglavoodis palju aega ja mitte midagi teha (lugeda selili ei saa, raadiot ei olnud Mall veel tuua jõudnud), mõtles Memm pikalt läbi, mida ta veel teha tahaks.

Näiteks tahab ta minna Pirita uude katoliku kirikusse jumalateenistusele (ma ei tea, kus see on, kuid olin nii liigutatud, et olin valmis teda kohe sinna viima, kui ta jälle astuda ja istuda saab). Ja Loksa surnuaiapühale. Ja Krimmi-ema juurde suvel. Krimmi-emaga on Memmel muide ammune kokkulepe, et nad mõlemad elavad vähemalt 100-aastaseks. Krimmi-emal pole enam palju pingutada, ta saab jaanuaris juba 99. Aga tal on vaja ju veel edasi panna, et ikka ära näha, kas ka Memm oma lubadust peab....

Memm on ikka uskumatult helge inimene!

Muidugi tuli külaskäigu kestel ette ka nukraid noote. Näiteks siis, kui Memm ütles, et kui väga tunneb ta puudust võimalusest oma noorusaega meenutada - pole ju enam peaaegu kedagi, kes oskaks kaasa rääkida. Ja korra ta ikka ka poetas: "Ei tea, kas ma siit enam tõusen..."

Tõused kindlasti, pead tõusma! Head paranemist, armas Memm!

Kui ma olin pühapäeva hommikul end rogaini järel siiski (ja kell 7!) voodist üles ajanud ning täitnud ära oma hommikuse eksperdikohustuse Tallinna linna ettevõtlike noorte ees (oh neid kergemeelselt antavaid lubadusi igal pool kaasa lüüa!), oligi aeg nii kaugel, et minna Rabajooksule. Koos kõigi lastega ja Karin lõi kah kampa.

Mina küll täiesti mõistetavatel põhjustel jooksuäss ei olnud, kuid olin valmis koos Odega rada läbi jalutama. Sest Odel on esmaspäeval hindele krossijooks ja ta ei plaaninud rabajooksuga jalgu valusaks ajada. Kati ja Karin lippasid stardipaugu kõlades kahekesi minema, Jüri võttis oma tempo ning mina ja Ode tegime esimese kilomeetri kerget sörki, et siis kõndima hakata. Sest siis tulid mäed, millest ma jätkuvalt ei tahtnud alla joosta.

Kõndisime kilomeetri ära, aga siis arvas Ode, et tal on minuga kõndida liiga aeglane ja igav, nii et ta jooksis ette ja kadus varsti mu silmist. Mina püüdsin siis kõndides pikemaid samme võtta, et mitte liiga kauaks rajale jääda.

Neljandal kilomeetril paistsid aga eest - Kati ja Karin. Jalutasid nagu kaks mauku ja kaugelt näha, et lobisesid omavahel :) Poole kilomeetri pärast sain nad kätte ja jätkasin samas jalutamislobisemise tempos. Millegipärast arutasime tervisesportlastega juhtuvate õnnetuste üle. Mina olin see tark, kes teadis, et kokku kukuvad noored mehed, kes on varem kõvad sportlased olnud ja hiljem, väiksema treenituse juures, usuvad end sama kõvad olevat kui parimail päevil. Ja et vanematel on valdavalt tegu südamerikkega.

Ja siis lamas raja kõrval üks mees, kellele anti esmaabi ja kohale jõudis ilmselt korraldajate auto. Tulede sähvides saabus kiirabi. Kuna meie abi vaja ei olnud, kõndisime edasi.

Finishis kuulsime, et lamaja oli olnud Rainer Vakra - Nõmme linnaosa vanem, endine keskmaajooksja, kes oli esitanud väljakutse ja lubanud kõigile, kes teda Rabajooksul võidavad, Sportlandi 250-kroonise kinkekaardi. Millegipärast oli mul esimene mõte, et vaene mees - missugune ilkumine nüüd lahti läheb selle õnnetu väljakutse pärast. Siis alles märkasin mõelda, et loodetavasti pole temaga midagi väga tõsist. Ilmselt liikus Karini mõte sama rada, sest ta märkis, et nüüd võiks kõik 1200osalejat jalad harki ajada ja lubatud kinkekaarti nõuda... Aga juba olid korraldajadki sellele mõelda jõudnud, sest mikrofonist öeldi maha, et kinkekaardi said 100 esimest lõpetanut ning olgu teistel niipalju härrasmehelikkust või daamilikkust, et mitte kaarti küsima tulla. Usutavasti keegi ei läinud ka.

Igatahes oli mul hea meel, et mina kogemata kombel 100 parima sees ei olnud. Kindlasti olnuks kuidagi ... ebamugav seda kaarti saada.

Aga meie seltskonna Rabajooks lõppes sel moel, et meid kõiki võitis algselt kõndida plaaninud Ode. Õnneks ei olnud mina enda võitjatele midagi lubanud :)
___
Täiendatud: Marek Tihhonov (kes reaalselt esisaja sisse tuli ja võibolla oleks ehk ka muidu Vakrat võitnud) kirjutab just neidsamu mõtteid.

Ja veel nägin ma Rabajooksul üht oma majanaabrit kõrvaltrepikojast, keda nägin ka rogainil ja kes rabajooksis nüüd oma pojaga. Temal oli küll kadestamisväärselt kerge samm! Smala ajal kui minul on veel vastu õhtutki jätkuvalt sellised poolpuujalad...

Rogain on tõeline orienteerujate laulupidu. Kohal on pöörane hulk inimesi, kes viimseni on valmis sügismärjas metsas ja poris tundide kaupa punkte otsima.

Meie tiim - Leivo, Alar ja mina - otsustasime veeta metsas 8 tundi. Kaartidele sai joonistatud ca 62km pikkune rada, arvestusega, et keskmiselt liigume ca 7km/h ja lõpus siis aeglasemalt. Olgu kohe ette öeldud, et prognoos sai 10km võrra liigoptimistlik, mis aga ei tähenda seda, et oleksime tund-poolteist varem finishisse tulnud.

Kõigepealt oleksime kohe alguses tülli läinud. Nimelt ütlesin mina kaarte kiletama jäänud Leivole ja Alarile, et lähen kempsusabatama (sabad olid tõesti üüratud). Saba seistud, olid stardini loetud minutid, nii et läksin ootele oma stardikoridori juurde. Mehed aga läksid mind ootama kempsude juurde ja ootasid seal stardipauguni. Me lihtsalt polnud kokku leppinud, kus taaskohtuda! Ja muidugi oli siis kaks arvamust, et kus olnuks see õige ja loogiline koht. Demokraatia põhimõtte alusel (kaks arvasid ühtemoodi) oli õigem arvaus muidugi meestel, aga ega ma tahtnud seda tunnistada :)

Olime raja teinud arvestusega, et alguses võtame jooksukamad punktid ja pärast, kui niikunii enam joosta ei jõuaks, tuuseldame metsas. Nii viis esimene ots meid üle elektrijaama silla, pärast üle rippsilla tagasi ja siis joonelt Neeme poole. Suuremas osas jooksime mööda maanteed, põigates vahepeal kõrvale punkte võtma.

Poolsaare tipus oleva punkti lähistel oli ees takistus haisva veega laia kraavi näol. Mitu võistkonda ragistas küll pilliroos paremat ületuskohta otsides, mitu siirdus taamal paistvate majade poole silda otsima. Ei ole inimestel ikka multispordikogemust, mis ütleb, et igalt poolt tuleb otse läbi panna :) Meil hüppas Leivo karmauhti kraavi - ja mis jäi siis mul ja Alarilgi muud üle, kui talle järgneda.

Neemel sai meil täis ka veerand aega ehk kaks tundi. Olemine oli veel uskumatult hea.

Tagasiteel korjasime metsast mõned väärtuslikumad punktid ning võtsime suuna Kaberneemele. Ebameeldiva üllatusena tabas kuskil metsade vahel ka leotav paduvihm. Nojah, näo pesi higist küll puhtaks, kuid hoolimata katvast veekindlast jakist oli ikka väääga ebamugav kõik see värk sel hetkel. Õnneks läks vihm üsna kiiresti üle, päike tuli taas välja ning tumedas pluusis turi hakkas meeldivalt kuumenema.

Kui pool aega ehk neli tundi möödas, võtsime jooksutempo maha. Kõndisime mööda ilusat sihti ning sõime võileiba. Seda harilikku kestvusspordi võileiba: Rukkipala mõlemad pooled rohke võiga kaetud, keskel kotletid ja juust. Vist oli aga võileib seekord väga rammus saanud, sest kui pärast taas jooksma hakkasime, tahtis Alaril kotlet vägisi suhu tagasi tulla. Mis muidugi jooksmist mugavamaks ei teinud, kuna see 4,5 tundi jooksnuna niigi juba ebamugavaks kiskus. Minul näiteks hakkasid endast märku andma reielihased.

Kõige raskem oli minu jaoks aga kuues tund. Nii et kui Leivo ühel hetkel kotist multispordikummi võttis ja küsis, keda te vedada võiks, olin kohe suure rõõmuga ennast pakkumas. Nii jooksimegi pika jupi paarisrakendina. Ja varsti juba kolmikuna, sest ühel hetkel kiskus Alaril jalg hirmsasti krampi ja jäi väga valusaks, nii et tema sai endale kummi teise otsa. Ning Leivo sai kahe inimese vedamise koormust testida.

Tegime ka esimese rajakorrektuuri: tagasiteel otsustasime, et jätame ära algselt plaanis olnud punkti 45 (asus kaugel metsas) ning kohe varsti järgmise: et ära jääb ka 57 (veel kaugemal).

Kaks tundi enne lõppu õnnestus minul ka kaelani märjaks saada. Teele jäi kraav - just nii lai, et hüppega üle ei lähe. Leivo hüppas kuhugi kolmveerandi peale ja vajus puusani vette. Mina mõtlesin, et mis ma ikka hüppan - ja astusin. Aga perv oli järsk ja vesi läks kohe kalda äärest sellesse puusani-sügavusse - ja sellega arvestamata kukkusin ma kraavi küljeli. Oi, vesi oli külm küll!!!

Jalad olid selleks hetkeks juba päris valusad ja liigutamine vaevaline. Neile tegi külm karastus küll ainult head: kartsin, et hakkavad ehk krampi kiskuma, kuid vastupidi - liikusid oluliselt paremini kui enne. Küllap selleks, et kehale sooja teha :)

Tegime veelkord raja lühendamise korrektuuri: seekord sai hüljatud üsna mitme punkti läbimise plaan. Õigesti sai tehtud, sest lõpp oli ... vaevaline. Lisaks lihastele olid mul valusad ka põlved (mitte kogu aeg, aga allapoole astudes) ning tunda andis juba ka üldine väsimus. Finishisse jooksime, aga ütlen veel kord, et see oli... vaevaline. Ent me jooksime kogu viimase lõigu. Kummi otsas jooksmise rõõme sai nautida seekord Alar, minu kohustus oli nende tandemiga sammu pidada. Endalegi üllatuseks jaksasin ka.

Finishiga aga seiklus veel ei lõppenud. Sest Leivo avastas, et on kuskil teel kaotanud ... autovõtme.

Eks kujutage ette: Sa oled väsinud. Su riided on märjad (joostes ei saa arugi, seisma jäädes hakkab kohe külm). Kõik Su asjad on aga autos - ja selle võtit ei ole.

Leivo käest sain tema kuiva särgi, mida ta oli seljakotis kaasas kandnud, Tiina käest sooja fliisi ja vesti. Tiina oli ka see hea inimene, kelle autoga Tallinna saime - ringiga läbi Leivo juurest, et võtta büroo uksekaart ja tuua büroo seifist varuvõti. Kasutasime ka Tiina telefoni, et saada kätte Toomas (kõigepealt ringiga tuvastada tema telefoninumber, sest ka minu telefon oli ju autos), et paluda tal meid autotsi tagasi Jägalasse auto juurde transada (algulplaanisime tulla minu autoga, kuid selle võti mu käekotis ja käekott muidugi... Leivo autos). Uskumatu, kui palju sekeldust võib tuua ühe väikese asja kadumine :)

Ning kui ma õhtul lõpuks Leivo autost oma maja ees maha astusin, arvasin ma, et homme ei saa ma küll voodistki üles - niiiii kangeks olid jäänud väikseimadki jalalihased!
____
Täiendatud: Tulemused on väljas. Oma 99 kogutud punktiga ja ajaga 07:48:45 oleme 58. kohal (õigel ajal lõpetas 432 võistkonda), segavõistkondadest 17. kohal (lõpetas 209 võistkonda). Tänu sellele, et me lõpus jooksime, edastasime 6 võistkonda, kel samuti 99 punkti (võrdsete punktide korral saab parema koha varem finisheerinud võistkond), kuid kaotasime pooleteise minutiga ühele lätlaste võistkonnale. Oleks võinud kaks minutit kiiremini joosta küll :)

Teiste muljed lihasuretamisest Jägala kandis. Ja kuidas algselt 35km mõõdetud rada ka pärast lühendamist 45 km pikkuseks osutus.

Mõnikord teen ma ka iseendale nalja sellega, kui rõõmsalt ja altilt ma igasuguste kampaaniatega kaasa lähen. Et maksan nüüd deebetkaardi asemel Hansapanga krediitkaardiga, sest selle eest saab punkte ja punktide eest tasuta lõhnaõli ja muid toredaid asju. Et mul on rahakott täis kaupluste kliendikaarte, sest nendega saab 2-5% allahindlust. Ja kui Hulludel Päevadel poleks nii meeletult rahvast (massis trügimine võtab mult igasuguse energia), oleksin ma kindlasti kohal sealset odavat kempsupaberit ostmas.

Minu viimane kampaania-alane saavutus on see, et vahetasin kolme tasuta taldriku nimel ostukohta. Tavaliselt käin suuremaid toiduoste tegemas Merimetsa Selveris (Selver on üldse mu lemmikpood), nüüd aga Linnutee Rimis. Sest Rimist saab igapäevaste ostude eest kleepse ja nende eest lõpuks kolm Rosenthali taldrikut.

Karin lööb kah selles kampaanias kaasa ja üks tema kleeps jäi minu kätte. Pean nüüd pidevalt enesega võitlema, et seda mitte oma kupongi peale ära kleepida :)

Täna on rahvusvaheline lemmikloomade päev. Meie kass Kisti Kasutu Meow (pildil) sai selle puhul tavalisest erilisemat kassitoitu, rott Nürksa Rotu Nussa jooksis hommikul mööda Ode kätt ning kõrbe-kääbushamstrid Pisike ja Tilluke said imetletud.

Aga just eile kuulsin, et üht teist kassi on suvilapiirkondade vahel rängalt jalaga löödud. Mul oli kohutavalt kahju - nii sellest, et mis inimene see küll on, kes väikesele karvapallile jalaga virutab, kui sellest, et ka mina olin kaudselt selle kassi käekäigus süüdi. Sest kuuldes, et omanikud on ise juba linna kolinuna kassid veel mõneks ajaks omapäi suvilasse jätnud (käivad neile muidugi süüa viimas), hakkasin korraks küll teravalt õiendama, et nii ei tohi - kuid hammustasin siis keeleotsa. Et pole nagu viisakas teisi täiskasvanud inimesi elama õpetada. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud edasi õiendama, isegi kui oleksin selle tõttu endale solvumise, etteheited ja pahameele kaela tõmmanud.

Ja tööl rääkis täna üks ema, kuidas tema esimeses klassis käiva lapse õpetaja soovitas lemmikloomade päeval igaühel oma lemmik kooli kaasa võtta. Appi!! Õpetajal olid kahtlemata head kavatsused lastele loomaarmastuse õpetamiseks ja ilmselt ka tore ettekujutus, kuidas kõik rõõmsalt lemmikutega hullavad. Aga koolipäev kestab ju ka esimeses klassis päris kaua. Ning minu töökaaslane ütles, et tema igatahes ei soovi kujutledagi, kuidas nende dobermann melust ja võõrast ümbrusest heitununa end lapse käest lahti rebides nii lapse pinginaabri kui tolle tsintsilja närvivapustusse ehmatab. Kui see tsintsilja muidugi pole melust, silitavatest kätest ja ja võõrast ümbrusest juba varem närvivapustust saanud... Nii et tema saatis lapse - tolle pisaratest hoolimata - kooli ainult koera fotodega.

Aga teeme siis täna kõik oma lemmikutele kaks korda rohkem pai kui tavaliselt, jookseme ja mängime nendega, näitame välja oma armastust samamoodi, kui nemad näitavad meile - ning peame alati ja iga hetk meeles, et vastutame kõigi eest, kelle oleme taltsutanud.
___
Täiendatud õhtupoolikul. Välja on kuulutatud allkirjade kogumine loomakaitse parendamise nimel Eestis. Ma ei ole seni kunagi mitte üheski internetiallkirjade kogumise ürituses osalenud, aga nüüd osalesin. Loomakaitse Selts teeb minu meelest väga head tööd, eelkõige just inimeste suhtumise muutmisel, ja kokkupuuted selle juhi Helen Roosimägiga on alati turgutanud usku headuse võimalikkusse.

Kui kolmelapselise pere vanimal lapsel täitub 16 eluaastat, saavad lapsed Tallinna ühistranspordi sõidusoodustust edasi ainult siis, kui see vanim jätkab oma õpinguid koolis.

Normaalne. Ainult et lapse jätkuvat õppimist peab e-koolide ja muude elektrooniliste andmebaaside ajastul kinnitama kooli blanketil direktori allkirja ja pitseriga varustatud tõendiga. See tuleb viia linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda, kus tähtis paber vastu võetakse ning kolme lapse nimed pastakaga paksu kaustikusse kirjutatakse.

Ja saabki sõidusoodustusega ID-pilet aktiveeritud.

Uued argirutiinid on paika loksunud ning meie kodune hommik näeb välja selline:

6:40 Mobiil annab äratuskella. Mina tõusen, riietun koduriietesse ja koperdan kööki. Panen keema tee- ja kohvivee, sätin lauale tassid-taldrikud-söögiriistad, võtan kapist ja külmkapist toidu. Virgematel hommikutel teen ka midagi valmis - täna näiteks ahjujuustusaiu (saialõigud kaetud kodujuustu ja pärisjuustuga ning ahjus kuumaks küpsetatud).

6:45 Ärkab kass. Tuleb kööki, näub nõudlikult ja hüppab taburetile. Kammin teda (seda peab tõesti iga päev tegema, muidu on Kisti inetult klimpis kasukaga või oksendab sisselimpsitud karvapalle). Pesen ta kausi, panen värske toidu ja vahetan jooginõus vee. Kass sööb (või ei söö, vaid näub edasi, et midagi paremat saada).

6:50 Keedukannus on vesi keema tõusnud. Panen teematerjali Bodumi kannukesse ja kohvipuru oma kruusi, kallan vee peale ja jätan tõmbama.

6:52 Lähen vannituppa, pesen näo, käin kempsus, teen oma voodi üles, võtan kapist selleks päevaks ette nähtud tööriided ja panen need voodile valmis. Kammin juuksed. Mõnikord (täna mitte) teen silmatriibud ja värvin ripsmed.

6:59 - 7:00 Äratan lapsed (need, kes lähevad esimesse tundi). Lähen kööki, võtan ahjust valmis saiad (täna, mitte alati).

7:02 Laps(ed) tuleb(vad) kööki. Tavaliselt on nii, et Kati ja Jüri tulevad otse voodist, Ode käib enne nägu pesemas. Kõik on veel magamisriietes. Mõnikord liitub meiega ka Mammu (tema ärkab ise ja kui ärkab, siis tuleb). Sööme.

7:05 Kass kraabib lärmakalt oma kempsusolevas kastis (tõepoolest väga regulaarselt igal hommikul umbes samal ajal :)

7:10 Lapsed on söömise lõpetanud, tõstavad nõud kraanikaussi (või jätavad lauale) ning lähevad riietuma ja hõivavad kordamööda vannitoa. Mina pesen nõud, panen liisule ja kappi. Pühin laua, puhastan kraanikausi. Pühin põranda, kui sinna on midagi pudenenud.

7:17 Tühjendan kassikasti, loputan, panen uued paberid (meie kass kasutab tükikesteks lõigatud ajalehti). Pakin prügi väljaviimiseks. Pesen hambad. Mõnikord (näiteks täna) panen sisse lokitangid ja koolutan tukka (see on liiga pikaks kasvanud ja tükib silmadesse). Riietun tööriietesse. Viin koduriided kappi.

7:33 Mina ja Kati asutame minekule. Mõnikord seltsivad meiega Jüri ja Ode, mõnikord lahkub Ode juba varem (7:19) - talle meeldib varakult kooli jõuda. Jüri, vastupidi, lahkub mõnikord ka esimesse tundi minnes meist hiljem.

Ca 7:44 Panen Kati Reaalkooli ees maha.

Ca 7:55 Olen oma töölaua taga.

Hakkasin mõtlema, mida ma olen teinud möödunud seitsme päeva jooksul. Ühel töisel-argisel nädalal, jättes kõrvale töötunnid:

* käinud Kati uues koolis lapsevanemate koosolekul

* käinud maal (oli vaja Kati ratas linna tuua)

* keetnud salatiks hiigelsuure kõrvitsa (poole neljapäeva õhtul ise, teise poole laupäeval koos Kariniga tema juures - minu kodus lõppesid purgid otsa)

* käinud rulluisutamas (ilm ju ilus ja niisama sõita mulle hästi meeldib)

* koristanud, pesu pesnud, poes käinud, süüa teinud, muidu askeldanud

* käinud Odega Merimetsas jooksmas

* ja Katiga Kõrvemaa rattasõidul

* Kariniga chillinud

* taaslugenud läbi 3 naistekat - "Vendela", "Rebecca" ja "Armastuse heitlikkus" (ilmselt naiselik asendustegevus ootamise ajal)

* arvutanud läbi oma pensioni- ja muud fondid ja kindlustused ja tõdenud, et suurem osa neist on ikka veel mõttetus seisus ehk miinuses (aga lootus jääb, et ehk tegin aegväärtustes või mujal arvutustes enda kahjuks vea - rahandus polnud ülikoolis mu tugevaim aine. Pealegi on enamik neist prjektidest ka üsna algusjärgus, vaid mõned aastad toiminud)

* teinud taaskord geniaalse säästuplaani, kuidas üks vajalik summa kokku saada (ja mitte kulutada seda kolmveerandi täitumise järel muude huvitavamate asjade peale)

* teinud sama geniaalse lisatulude teenimise plaani, millega aidata isal järgmisel kevadel finantseerida Väljaotsa maja uut katust (erinevalt eelmisest peab see plaan kindlasti ka vett)

* ... ja korteri uusi aknaid (ilmselt Karini-Toomase aknaprojekti halb mõju - kuni korterijagamise vaidluse lahenemiseni poleks mul ju otstarbekas siia ühtegi investeeringut teha)

* pühendanud Mammu raviteemadele ühe täispika päeva

* ja osa teisest päevast ka (asjaajamine perearsti juures)

* üritanud taasmõista vektorite sihti, suunda, avaldamist ja mida kõike veel (Kati õpib õhtuti matemaatikat ja küsib aegajalt midagi)

* külastanud Odega messi "Laps ja pere" (ja tõdenud, et oleme sihtgrupist juba välja kasvanud: polnud meie jaoks midagi põnevat. Tegime tiiru ära, täitsime Reformierakonna ankeedi (minu ettepanek on tasustada täiendava vanemapuhkuse päevi mitte miinimumpalga, vaid vanema keskmise palga alusel), ostsime kaks purki Lepassaare mahemett ja lahkusime)

* olnud.