Tänavu läks siis nii, et saime öiste meeskondlike päästetööde võistlustel esikoha. Aplaus, palun. Mul on tõesti ülihea meel. Seda enam, et vahepeal tekkis juba tunne, et kapten Leivo ei saagi tiimi kokku - võimalikel võistkonnakaaslastel tuli alati midagi vahele ning nad pidid kõrvale jääma.
Aga lõpuks formeerus Leivo eestvõttel tiim "Maastikumehed" koosseisus Leivo Sepp, Heiti Hallikmaa, Randy Korb, Riho Västrik ja mina. Alpinistide seltskonna jaoks üllatav kooslus, sest Heiti ja Randy, Eesti multispordi tipptegijad, olid alpinismiga piirdujate jaoks tundmatud suurused. Ka minu jaoks üllatav kooslus, sest kuna mina ka multisportlasi ja nende saavutusi tean, pole ma mitte kujutlenudki end võistlemas ühes tiimis sellise tasemega meestega. Olgugi nende "põhierialast" kõrval. Ja jätame siinkohal kõrvale ka Leivo, kes kindlasti suudaks multispordis kõvemini müristada, kuid lihtsalt vanast sõprusest minu ja Alariga tiimis viitsib olla.
Randyst aga sündis juba enne võistlust legend. Vaadates Rannamõisas pangalt laskumise ja tõusmise nõlva, mis algajad naissoost laskujad mõnigi kord kiljuma paneb ning kuhu Künnap liikumise hõlbustamiseks alati sõlmedega köie paigaldab, märkis Randy, et siit saab ju lausa rattaga alla sõita. Järgmisel päeval rääkisid kõik aukartlikult: "Üks mees ütles, et see on rattanõlv!"
Meie võistkonna nimigi sündis Heitist ja Randyst inspireerituna. Kui Leivo seletas Rihole (temaga olime ühes päästetööde võistkonnas ka aastal 2004, kui saime teise koha) uute võistkonnakaaslaste tausta, kasutas ta väljendit "multispordimaastiku tegijad". Mille peale Riho talle omase huumorisoonega: "Aa, maastikumehed!". Sõna jäigi tiimisiseselt kasutusse ja formeerus lõpuks ka võistkonna nimeks. Mis siis, et selle taustast me ainult ise aru saime.
Käisime eelnevalt ka öösiti harjutamas, et panna paika tööjaotus ning tegutsemise järjekord. Ilmselt saigi hästitoimiv koostöö ja rollijaotus meie edu eelduseks.
Ööl vastu pühapäeva sadas hooti paksu märga lund ja tuiskas. Pool tundi pärast südaööd, kui meie võistkonna stardiaeg tuli, oli aga ilm kuiv ja lisamärga taevast ei kukkunud. Täiskuud, meie harjutusööde sõpra, küll ei olnud, kuid taevas ja lumi peegeldasid teineteise võidu vastu ja täiesti kottpimedaks ei läinudki.
Võistlus alga kanderaamil oleva kannatanu (80-kilone liivakott) transportimisega nõlvast üles ning 1,4 kilomeetrise kanderaamitassimisega. Ülesminemise nõlv (seesama Randy "rattanõlv") on Rannamõisas üpris järsk ja jäine ja nii olime plaaninud algul, et teeme üles polispasti ja aitame kanderaami sikutada. Lõpuks piirdusime siiski ainult ülevaltjulgestusega: mehed tarisid neljakesi kanderaami, mina julgestasin.
Kanderaamiringil oli meie starteegiavaliku aluseks see, et viiekesi kanderaami ümber sebida pole mõtet. Seda enam, et järgmiseks ülesandeks oli ühel tiimiliikmel altjulgestusega ja kolme puuri paigaldades üles minna ja kaldale jaam teha. Üks tiimiliige julgestaks teda, ülejäänud kolm vahiksid niisama ja külmetaksid oodates. Nii jäigi, et mina, kellest tassimisel niikuinii suurt tolku ei oleks ja Leivo kui osav ronija ja jaamameister jooksime kanderaamist ette ning ülejäänud mehed tassisid kolmekesi. Kanderaamiga tulek võtab ikka nii palju aega, et nende kohalejõudmise ajaks oli üles jõudnud Leivo jaama valmis teinud ning Riho sai kohe ronida puure välja keerama. Mina, Randy ja Heiti valmistasime sel ajal ette kannatanu: kinnitasime kanderaami külge polispasti otsa, mulle julgestusköie ning ühendasime minu ja kanderaami enesejulgestusega. Minust nimelt sai kanderaami saatja.
Olime saatja osas ka proovinud, kas suure tugeva mehe saatjaks panemine annaks lisaefekti (jaksab paremini kanderaami tagant aidata), kuid otsustanud, et pigem mitte: põhiliselt tuleb kanderaam siiski polispastiga üles sikutada ning sel juhul on parem, kui tema küljes on kergemakaaluline inimene. Kes siiski peab suutma kanderaami takistustest eemal hoida ja võimalikult palju ise üles ronida.
Tuleb öelda, et reaalse kanderaami saatmine oli märksa raskem kui autokummi puhul, millega olime harjutanud. Ta oli pikk ning kippus otstega igale poole kinni jääma. Oli ikka tõsine pingutus, et - kassid kõvasti jäässe lööduna - kanderaam iga ülestõmbe hetkel nõlvast eemale tõmmata. Käed ja õlad on siiani tuimad ja valusad.
Aga jah, veel raskem oli polispasti juures. Seda tõmmati kolme mehega ja ikka oli ränk. Mina poleks kindlasti jaksanud nii kõvasti tõmmata, kuid tugevam inimene poleks saanud kanderaamile saatjana rohkem kaasa aidata. Tõsi, ta saanuks seda oluliselt väiksema pingutusega kui mina :)
Kannatanu Rannamõisa pangale hiivatud, tuli ta sealtsamast ülesõiduga alla läkitada. Selleks pidi Riho kiiresti laskuma alla ning tegema merejääle piisavale kaugusele kolme puuriga jaama, kuhu pangalt diagonaalis alla tulev ülesõiduköis kinnitada. Legendi järgi oli all jõgi ning teist kallast markeerivast autokummist varem maad puudutanud kanderaam loeti kohtunike poolt jõkkekukkunuks. See aga tähendas trahviminuteid. Nii saigi meie ülesõiduköis ikka korralikult pingule tõmmatud ning kannatanu kuivalt üle. Teised laskusid jaamast tugiköiel (ülaltjulgestusega) ning viimane pidi laskuma jääpuuri väljatõmbamisega - Jaani iga-aastane lemmikülesanne.
Siinkohal jagunes meie tiim jälle osadeks: kuna järgmine ülesanne oli 6km jooks kui vastupidavuse näitaja, startisime sellele jooksule järgemööda. Mina kui kõige aeglasem jooksja laskusin esimesena, võtsin kassid alt (paksus lumes on neist rohkem tüli kui kasu) ja pistsin kohe punuma, juba all olev Riho võttis merejaama maha ja järgnes mulle, siis Heiti, kelle ülesanne oli jõuda kõige ette ja valmistada viimase ülesande, pangalt laskumise jaam, ning viimastena Randy ja Leivo. Randy ootas ära Leivo allajõudmise, võttis tema käest osa varustust, ning startis. Leivo kui jääpuuril laskuja ja selle väljatõmbaja jäi veel varustust maha võtma ning järgnes viimasena.
Kuus kilomeetrit jooksu on tühiasi, kui teed seda jooksurajal ja jooksuvarustuses. Aga põlvini Rannamõisa panga alla kuhjunud tuisulumes sumbates, jää alt pressinud sulavees solberdades ning lumme mattunud kivide otsas kakerdades on see... no igatahes mitte tühiasi. Õnneks jagunes rada 3 km sinna ja 3 tagasi ning tagasitee viis juba panga pealt, kus sees jalgsirajad ja lõpuks isegi autotee.
Mina olin võtnud endale eesmärgiks joosta nii kiiresti, et jõuaksin veeta ühe otsa uhkes üksinduses: lootsin, et enne Tabasalu majade lähistel madalduvale pangale keeravat teed keegi järele ei jõua.
Peaaegu see õnnestuski. Pangaletõusu alguses möödus Heiti ning mind tabas peaaegu alaväärsuskompleks nähes, kui kergelt ja kiiresti jooksis ta üles pikast ja võrdlemisi järsust nõlvast, mida mina võtsin astudes. Kui mina üles jõudsin, kumas Heiti pealamp juba üle lagendiku ja kadus peagi metsa vahele.
Varsti pärast lagendiku lõppu jõudis mulle järgi Randy. Kuna temal jaamaehitamise ülesannet ei olnud, tegi ta ettepaneku, et võib mind köide võtta ja pisut vedada. Ma ei olnud seda kunagi varem proovinud, kuid väsimus oli juba tinana jalgades ja ees veel mitu kilomeetrit, nii et miks mitte.
Kinnitasime Randy enesejulgestusotsa minu vöösüsteemi ja läks lahti. Randy ees nagu hobune või kelgukoer, mina köie otsas taga. Ja lihtsalt uskumatu, kui palju sellest abi oli! Jalad kerkisid maast nagu nõiaväel ning Randy kogenud vedajana oskas suurepäraselt hoida mulle sobivat tempot ja rütmi. (Kogenud vedajana sellepärast, et pikkadel multispordivõistlustel viivad võidu peale võistlejad sel moel edasi oma kustuvat kaaslast. Oma lõbuks tegijad tõmbavad sellises olukorras lihtsalt hinge.)
Igatahes, kui Heiti puhul imetlesin ma tema sammu kergust ja kiirust, siis Randy puhul ei jõua ma siiani ära imestada jõudu ja võimsust, mis näiliselt täiesti pingutuseta ka minu vedamisega hakkama sai.
Jaamas oli ootaval Heitil jõudnud juba kergelt külm hakata, kui meie kohale jõudsime. Meie laskusime alla, kus ootasid joped ja Maret sooja teega, kuid Heiti jäi järgmisi ootama.
Riho saabumise ja laskumise järel algas närvipinge. Kui kaugel on oma tehnilise ülesande varustust korjama jäänud Leivo? Mis on praeguseni lõpetanute parim aeg ning kas meil on lootust seda lüüa? ... Teadsime, et meie oleme raja hästi teinud, kõik sõltus sellest, kui hästi olid sellega hakkama saanud teised. Peamiseks konkurendiks pidasime võistkonda, mille liikmed erinevates koosseisudes on eelnevatelt tehnilistelt võistlustelt võidukohti noppinud. Lootust tõstab kohtuniku info, et noil olevat ülesõit ebaõnnestunud ja kannatanu mitte isegi jõkke, vaid juba esimesele kaldale maha prantsatanud - nii et kümmekond trahviminutit kindlasti kirjas. Aga ikkagi: kui palju aega meil veel on? Kas üldse on?
On küll. Leivo jõuab kohale, julgestab Heiti alla ning järgneb ise kahekordsel köiel kihutades, eralduskarabiini ja kaheksaga. Köis siugleb probleemideta läbi karabiini, viimased jooksusammud - finish!
Meie aeg on 2:22. Ka trahviminuteid arvetamata oleme favoriitidest kiiremini teinud ja ehkki meist hiljem startinud võistkonnad on veel rajal, võime juba tol hetkel olla üsna kindlad, et esikoht on meie.
Ja nii ongi. Tulemused siin.