Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tormi tõttu tööd tegemas, kuigi pühapäev

Ööl vastu tänast tabas Eestit torm, millest ennustati viimaste aastate võimsaimat. Ja oli ka. Öösel Pärnus puhanguti kuni 31 meetrit sekundis puhunud tuul tõstis Pärnu lahes veetaset ja ujutas üle Pärnu ja Haapsalu rannapiirkonna, Pärnu üleujutatud piirkondadest on evakueeritud üle 200 inimese. Sama seis on Haapsalus, aga evakueerituid on vähem, "kõigest" 100. Kuus inimest, kes ise kohatei peaaegu vööni ulatuvas külmas vees kahlata püüdsid, on viidud alajahtununa haiglasse. Pärnu kriisiteenistus on nördinud uudishimulikest, kes autodega kriisipiirkondade äärseid tänavaid ummistavad ning kriisimeeskonna tööd takistavad.

Mina olen turvaliselt kodus, aga täna terve päeva tööd teinud: kuna tormi tõttu on Eesti Energia andmetel pingeta ligi kolmandik kõigist alajaamadest, ei ole voolu ka EMT mastidel ja tugijaamadel ning kui akud lõppevad, lülituvad tugijaamad üksteise järel välja. Pärnumaale kui kõige kriitilisemasse kohta saadame varugeneraatori, mujal (Lõuna-Eesti, Saaremaa, Viljandimaa on ka üsna kriitilises seisus) jääb üle ainult elektri tagasitulekut oodata.

Minu ülesanne oli täna riiklikule kriisijuhtimismeeskonnale võrgu hetkeseisude kohta infot edastada, aga muidugi ka meediale olukorda kommenteerida. Erilise nutikusega torkas silma üks reporter, kes küsis, miks me mujalt Eestist oma paljusid tugijaamu Pärnusse ei vii. Püüdsin talle siis selgitada, et kui tal on korteris elekter ära läinud, ei päästa külmikus sulavat jäätist see, kui talle veel kolm mittetöötavat külmkappi viia...

Muudest asjadest: Jüri tegigi väga õnnelikult vannitoa seina augu ja pani uue dushi üles! Ta on mul nii tubli - pean juba valvama hakkama, et ta kogu meie pere meesmajandust oma KOHUSTUSEKS ei hakkaks pidama. Sest see ahistab, eriti neis asjus, millest jõud veel üle ei käi...

Kati aga näitas üles ennastsalgavat tormitrotsimist ning käis ilusalongis, et teha endale kõrva veel kolmas auk. Nojah.

Õhtul palus kriisikomisjon inimestel kenasti kodus püsida. Kuigi ma arvan, et uudishimu ja seikluslust on inimkonda tublisti enam edasi aidanud kui alalhoidlikkus, järgin praegu seda palvet 100%. Lihtsalt, tänase päeva järel tunnen end kriisikomisjoniga üsna seotud olevat, ja see telefonis öeldud ütlus, et krdi uudishimulikud jalus... no ei lähe meelest. Telefonivõrgu ülekoormusega on sama seis: enamik koormusest tuli ilmselt kõnedest "vau, kui tugev teil seal tuul on?" Vähemalt mina sain üsna mitu sellist kõnet... Lõpuks tegi kriisikomisjon isegi avalduse, et ärge ilma tungiva vajaduseta niigi ülekoormatud võrke koormage... aga see leidis ilmselt sama vähe järgijaid kui üleskutse kenasti kodus püsida....

 

Taas kodupäev: ettevalmistused pikaks äraolekuks

Kuna juba pooleteise nädala pärast lähen kodus peaagu kuuks ajaks minema, püüan justkui ära teha kõik asjad, millest räägitud, aga mis muidu jaguneksid pikema aja peale.

Täna käisime Jüriga mööda poode, et leida Odele ja Jürile laua kohale riiuleid. Viadukti tee ehitusmaterjalipoes kohtasime Leivot (kel ilmselt samasugune ette-ära-tegemine käsil). Leivo soovitas ilusaid lauajuppe ja rauast nurki riiuli tegemiseks, aga mina kahtlesin, kas me sellise riiuli kindlalt seina saame. Mille peale Leivo avaldas karmi tõe, mille peale ei mina ega Jüri polnud kumbki tulnud: valmisriiulit pole ju põrmugi lihtsam seina kinnitada.

Pidasime siis Jüriga murelikult aru, mida teha - ja otsustasime seinariiuli mõttest loobuda. Ostsime mööblipoest ühe põrandal püsiva riiuli (1.70 kõrge) lastetuppa. Kirjutuslaua kohal olevate riiulite rajamine jääb edaspidiseks plaaniks.

Panime sedagi riiulit kokku, nii et kruvide keeramisest rakud pihus. Ai, kui valus oli seepärast viimaseid kruvisid kinnitada! Keerasime küll Jüriga kordamööda, et vahepeal saaks käsi puhata ja toibuda, aga ikka...

Siis ostsime Ode voodile uued põhjalauad (vanad oli ta osaliselt katki hüpanud) ja kruvisime ka need kindlalt kinni. See oli juba lihtsam töö, aga naha võttis märjaks siiski.

No ja kui juba remondiks läks, ostsime uue dushisegisti (vana veel küll toimis, aga oli näha, et hakkas omadega läbi minema). Aga sellega oli jälle häda - ikka seesama, et vaja vannitoa seina üks lisaauk saada senisega võrreldes... Oeh. Kuna olime täna juba väsinud, ei hakanud augu tegemist üritamagi. Jääb homseks. Ma küll natuke kardan, et keraamiline plaat läheb puurimisest katki, aga Jüri arvas, et tuleb puurida plaadi vahekohta (tõestitõesti - vaatasin järgi ja osutus, et ka eelmine oli vuugi sisse puuritud!) Eks siis homme proovime, kui julgeme :)

Oh, ja veel ostsime Jürile uued saapad (vanad ähvardavad iga hetk ära laguneda ja ma ei taha, et see hetk tuleks siis, kui mind kodus pole).

Igatahes olin ma kogu sellest sahmimisest õhtuks surmani väsinud. Ilmselt ei ole ma veel haigeolemisest päriselt toibunud, sest tunnen end tõeliselt kurnatuna. Hilisõhtuks oli mind küll veel külla kutsutud ühte väga toredasse kohta - aga kumm on täiesti tühi. Lähen magama.

Kodupäev

Täna oli mul tervis juba nii korras, et tegelesin kodutoimingutega. No kraamimine jms. Ja siis käisime lastega poes, sest nad olid ammu tahtnud endale voodite kohale lampe saada ja nüüd ostsime need siis ära.

Jüri ostis endale ka puuriotsikute komplekti oma uuele trellile, mille ta jõuluteks sai (ise tahtis!). Ta ostis need Prismast, mille puhul mina kahtlevalt pead vangutasin, aga tema oli täiesti kindel - vaata, need on nii jämedad ja tugevad ja maksavad ka ainult 50 krooni. No OK, veenmine alati ei aita, oma kogemused peab igaüks ise saama, ja 50 krooni pole suur kooliraha. Ostsime ära.

Muidugi läks kohe esimene puur kiviseina augu tegemise katsel kõveraks. Mitme otsiku abil said augud lõpuks tehtud, aga kruvide sissekeeramisel jälle - otsik oli nii pehme, et läks kruvi sees lihtsalt ümmarguseks ega keeranud midagi. Lambid sai Jüri siiski seina, aga on nüüd kindel: tööriistu tuleb osta tööriistapoest ja tööriistad peavad väga head olema (ja siis ilmselt on nad paratamatult ka kalli(ma)d, mis teha.)

 

Puudutades tühjust

Olengi vahepeal haige olnud - üsna mitu päeva, niimoodi vahelduva eduga, et korra läheb paremaks ja siis viskab jälle palaviku üles ja on halb olla (süda paha).

Üldse on meil kodus täielik laatsaret. Ka Jüri oksendas eile, Odel algas see juba eelmise nädala lõpul ning ka Kati oli vahepeal siruli. Minul oli nii halb, et isegi ajaveebi ei tahtnud kirjutada.

Eile õhtul oli aga mul üsna hea, nii et läksin koos teiste Aconcagua 2005 grupi liikmetega Leivo poole filmiõhtule. Üks Aconcagua-film ja "Touching the Void" olid programmis.

"Touching the Void" oli mõjuv ja mõtlemapanev film kahes sõbrast, kes ronisid kahekesi Siula Grande lääne(?)nõlva. Loomulikult ei olnud tegu dokumentaaliga - loomulikult sellepärast, et sel ronimisel neil kaamerat kaasas ei olnud. Film oli hilisem lavastus koos ronijate selgituse-analüüsiga, mida nad tol hetkel mõtlesid ja miks nad midagi tegid.

"Puudutades tühjust" - see on hea pealkiri filmile, mis analüüsib valikute tegemist elu ja surma piiril. Valikuid, mis kõik on halvad ja olukordi, kus puudub teadmine, milline valikutest võib olla vähem halb. Otsuseid, mille tegemisest halvem on ainult nende tegemata jätmine...

Mida hakkad sa peale, kui ligi 6000m kõrgusel murrab su partner jalaluu? Kui sinus vähegi inimest on, püüad muidugi teda alla tuua. Järsul seinal siis köie otsas alla lasta, eks ole. Aga mida hakata peale siis, kui sõber sinu nägemis- ja kuulmisulatusest väljas jääb rippuma tühjuse kohale, saamata sealt ei edasi ega tagasi? Ja sina ei tea, mis temaga juhtunud on. Tead ainult, et köis on pingul, ehkki ta peaks endale positsiooni tegema ja köie vabastama.

Sa istud, köis sinu vöösüsteemis. Ka sina ei saa nüüd edasi ega tagasi, sest köis on pingul.

Köis on ikka ja ikka pingul. Tunni, teise. Sõbra raskus hakkab sind vähehaaval sinu positsioonilt alla vedama.

Te mõlemad võite ainult aeglaselt surma oodata. Või kui sinu positsioon järele annab, koos kukkuda.

Võibolla on siiski midagi teha? Püüda teha ankrut, mille külge sõber riputada ja siis asja vaatama ronida? ... aga puuderlumes? üksi? käed köie küljes kinni? ...

Mingil hetkel pusid sa kuidagimoodi välja noa. Ja lõikad köie läbi.

Tapad sõbra, et anda endale elulootust. Pole ju mõtet üllalt kahekesi hukkuda? Või siiski on?

...Paradoksaalsel kombel osutus seekord köie läbilõikamine pikas perspektiivis õigeks valikuks. Sõber ei hukkunud: meeletu õnn pidurdas ta elusana jäälõhes ja meeletu elutahe sundis lõhest välja ronima.

Välja ronima lõhe põhja laskudes, sest ülespoole ronida murtud jalaga ei saanud. Meeletus lootuses, et äkki on seal mõni ava või väljapääs. Oligi.

Ja siis aina laskuda ja laskuda oma murtud jalaga... Kuni nõrkemiseni peaaegu telgi juures, kus seesolijad nõrku hüüdeid õnneks kuulsid. Ja telgist välja julgesid tulla, teadmata, kas hüüab seal inimolend või surnud mehe vaim...

Lõpp oli hea, aga kõik ei olnud hea: köie läbilõikaja sai tohutu kriitikatulva osaliseks. Kriitikatulvaga ei ühinenud aga kunagi tema sõber, kelle ta köit läbi lõigates alla kukkuda lasi.

Sest nagu d`Artagnan Athose pihtimuse peale ütles: "Sa tegid, mis pidid tegema. Võibolla tegid Sa valesti. Ma ei mõista Sinu üle kohut."

Orav kurgus

Eile õnnestus mul saada mingi külmetus- või viirushaigus. Pigem vist viimane, sest kõigepealt oli meil haige Ode: väike palavik, suur nohu ja tunne nagu oleks "orav kurgus", nagu ta ütles: ajab köhima, nagu silitaks seal orav oma sabaga, ja kurgus kratsib, nagu roniks orav seal oma teravate küüntega.

Eile õhtul oli minul ainult suur nohu, aga täna hommikuks jõudis orav ka mulle kurku ronida. Sai seda küll hommikul ravida püütud - igasuguste tavaliselt väga efektiivsete vahenditega - aga ei midagi. Tööl ilmestasin koosolekuid pidevalt aevastades ja turtsudes ja hääl oli täiesti ära, ainult kähisesin ja sosistasin. Tõttöelda oli väga vastik olla, kogu aeg mõtlesin, et nüüd lähen küll kohe koju - aga jõudsin koju ikka kell 18 alles. Siis kukkusin küll kohe voodisse ja ärkasin alles praegu. Kraadisin, mul on 38,4 palavikku.

Homme jään ilmselt koju.

Tuulest viidud

Tänane päev möödus suuresti "Tuulest viidud" tähe all - nimelt kandis ETV seda üle ja loomulikult pidin ma seda vaatama. Hoolimata sellest, et olen teda näinud kordi ja kordi - kinos, Soome kanalil, taevakanalitel. Rääkimata sellest, et raamatki on ribadeks loetud... Noh, eks sellele filmile omal ajal antud 8 Oscarit aitavad vabandada mu halba maitset.

Õhtul aga läkisme Katiga Leivo poole: MTÜ majandusaasta aruanne tuli valmis teha ning ekspeditsiooni toetuseks saadud rahad raamatupidamistada. Saime sellega edukalt hakkama. Hurraa!

Esimene päev

Täna hommikul magasime kuni 11ni. Süüa hommikul ei tahtnud, läksime vaatama Trummi, kas suusatada saab. Saab küll 1,4 km rajal, ütles üks vana suusahunt, kes selleks kellaajaks juba oma uue aasta esimest suusasõitu lõpetamas oli. Meil olid aga kaasas 2 kelku (Odel ja Katil) ja 1 ufo (Jüril) ja nii läksime ja lasime nendega sillamäest alla (sillast alates, mitte päris ülevalt). Siis tulime koju ning pärast läksime Kati ja Odega suusatama ka. Sõitsime kaks seda lühikest ringi, Kati sõitis mõlemad korrad täisringid, mina ja Ode viilisime esimesel ringil viimasest kurvist ja Ode ei tahtnud teisel ringil enam üles sillale tulla, et oli olnud liiga jube alla sõita.

Nägime suusaradadel veli Hennu, keda tavapäraselt tuli aasida tema Riigikogu-liikme staatuse pärast (nii on suguvõsas kombeks ja kuidas siis minagi muidu sain). Vahetasime muljeid meile teadaolevate sugulaste aastavahetus-ettevõtmiste üle (kes kelle pool oli ja mida tegi). Ka see on suguvõsas kombeks. Tore on, meiepoolsed teated on nüüd suguvõsale tamtammi kaudu edastatud. Ja siis tegi Henn mulle ja Odele, kes me koos Ode tempos kakerdasime, terve ringiga pähe!

Homme saaks minna Jäneda kanti uut suusarada proovima. Mõtleme veel, kas minna.

Uus hea aasta

Eile oli vana-aasta õhtu, mille me (mina, lapsed ja Mammu) olime kodus. Suur Jüri oli ühe oma sõbra pool. Mina ja lapsed käisime õhtul kolmeks tunniks ka Karini pool, kes oli kah lastega kodus.

 

Ja siis panime koos lastega kirja, mis neile aastast 2004 kõige rohkem meelde jäi. Siin see on. Sulgudes olevad selgitused on minu poolt.
____

 

Mammu polnud tänavu kordagi haige südame pärast.

 

Veebruaris tõime endale 2 tantsuhiirt, Nutsu ja Näksu. Märtsis sündisid neil esimesed pojad ja aprillis teised. Detsembris surid Näksu ja Kohupiimajuustuke (see oli üks hiirepoeg esimesest pesakonnast, kellest juba kuu aja pärast oli saanud muidugi suur hiir) ära ja siis tõime uue emahiire, Nutsi. Jüri tegi tantsuhiirtele oma kodulehekülje.

 

Meowile (meie kass) tõime aprillis isakassi, aga Meow peksis ta voodi alla ja poegi ei tulnud. Maal lasksime Meowi õue ja ta kakles seal Intsuga (see on ülepõllu-naabrite suur kirju isakass) ja Meow tegi Intsule tappa. Teisel korral pääses Meow ise lahti ja eksplooris maja õue, kuni Ferri (vanaema koer) ajas ta puu otsa, kust emme ta redeliga alla tõi.

 

Ode Liis käis jõuluekskursioonil Kohtla-Nõmmel. Kaevandusekskursioon oli väga tore, ehkki Ode oli seal juba käinud, aga söögiks pakutud hamburger oli väga halb.

 

Kati 6.klassi lõpuekskursioon oli Kihnu, Kati oli seal kah juba käinud. Sinna sõites oli tugev tuul ja laine laksus üle praamiserva. See oli lahe.

 

Jüri lõpetas algkooli (4 klassi). Jüri käis sel puhul issiga Soomes, aga klassiekskursioonile ei tahtnud ta minna.

 

Käisime kõik koos – Mammu, emme, issi, Kati, Jüri, Ode- Rootsis aprilli lõpus.

 

Kati ja emme käisid Soomes, sest emme oli saanud laevapiletid Soome Tallinna Sügisjooksu 10km jooksul.

 

Ka issi ja Mammu käisid Mammu sünnipäeval Soomes.

 

Ode Liis käis issiga Soomes oma sünnipäeval. Issi käis Moskvas rongireisil.

Emme ronis Mont Blancile juulis.

 

Kati tegi teledebüüdi saates Tegelikkuse KesKus, kus nad kirusid koos sõbrannadega kooli ja ajaloo õpetajat.

 

Issi kirjutas Eesti Naisesse loo Katist ja tema sõbrannadest.

 

Tähekeses oli lugu meie pere tantsuhiirtest ja kassist.

 

Kati, Ode ja emme käisid Roheliste Rattaretkel. Kati sai endale uue jalgratta, Ode sai Kati endise ratta endale.

 

Emme, Ode ja Kati käisid EMT talvepäevadel. Sõitsime Kääriku radadel, mis on lahedad. Emme ja Ode käisid Aegviidus suusatamas, Kati ja emme mitmel korral Trummis. Oli lumine talv.

 

Kati õppis rulluiskudega tagurpidi sõitma ja hüppama. Emme õppis rulluisutama J. Jüri õppis jalgrattaga sõitma. 

 

Emme sai 35. Ode sai 10, see oli tema esimene juubel. Mammu sai 70 ja sünnipäevaks teleka. Niisama sai Mammu endale mobiiltelefoni, sest issi oli enda telefoni tema voodi alla ära kaotanud ja ostis endale uue. Kui vana telefon välja tuli, sai Mammu selle endale.

 

Mäepealse memm (minu isapoolne vanaema, laste vanavnaema) sai tänavu 93 ja saatis meile jõulukaardi. Tema peaaegu noorim lapselapselaps Helen  on temast 90 aastat noorem! Helen on peaaegu noorim sellepärast, et tänavu augustis sündis Singal ja Priidul tütar Sabiine-Liisa, kes on nüüd veel noorem kui Helen.

 

Väljaotsa memmel (minu emapoolne vanaema, laste vanavanaema) pole enam kanu. Ja ta ise on üsna nõrk ja haige.

 

Onu Ahto suri ära, tal oli vähk. Kati, emme ja Mammu käisid tema matustel, mis õnneks olid tuhaurni-matused, ei pidanud laibaga tõtt vaatama. Ikka oli väga kurb.

 

Mammu ja issi käisid Setu Kuningriigi päeval ja jüripäeval. Issi tegi läbi teenistuse Setu sõjaväes (20 min).

 

Issi pidas alates sügisest paastu ja käis hommikuti jooksmas, millega võttis 18 kilo alla. (y)

 

Issi läks jälle tööle, SLÕhtulehte, toimetajaks.

 

Emme sai magistriks, lõpetades kevadel EBSi. Sügisel hakkas ta õppima hispaania keelt.

 

Kati sai poolaasta lõpus koolist 300 krooni, sest oli klassi parim õpilane ja ruulis koos Estriga inka olümpiaadil (ülelinnaline 2. koht) ja haridusamet sakib, sest diplomil oli kirjutatud 3. koht (n). Kati ruulis jälle ka matemaatika olümpiaadil, kus sai 24,5 punkti ja esikoha oma koolis.

 

Kati hakkas käima aeroobikatrennis. Ka Mammu käis kuu aega trennis (muidugi teises kui Kati).

 

Karinil ja Toomasel oli 5. pulma-aastapäev. Martin sai uued prillid. Prillid sai ta endale eelmisel aastal.

 

Suvi oli külm ja vihmane. Ainsal soojal nädalal oli troopika, väga palav ja paduvihm, nii et oli üleujutus, nii et Harku järves ujusid WC-dja junnid ja Tuukri tänaval sõideti kummipaadiga. Ujumas käia sai vähe, sest oli külm.

 

Mammu käis kaks korda Käsmus kirjanike puhkemajas, juulis ja septembris. Issi oli temaga lapseks kaasas.

 

Käisime Pärnu veekeskuses.

 

Vanaisa hakkas maal palkonit ümber ehitama. Karp on valmis ja soojustatud ka. Vanaisa kaevas sinna kanalisatsiooni kah. Kraanikausi ja kraani panid nad Jüriga enne aasta lõppu kah paika.

 

Maamaja ümber tegi vanaisa aia.

 

Justusel on 2 poega, must ja hall. Justus on meie maakass, kellest kõik arvasid algul, et ta on isane, sellepärast selline nimi. Aga siis sai ta äkki pojad!

 

Jüri ja Ode pesid Meowi (aka Kisti, Kasutu ja Mejos) eile õhtul (30.12) puhtaks.

 

Kati, Ode, Jüri ja emme käisid septembris Viru rabas rabamatkal.

 

Emme, Kati ja Ode käisid pikal rattasõidul (45km) Lahemaal.

 

Ode Liisi ei tohi enam Pooks nimetada (see oli pikka aega tema hüüdnimi, sest ta on ju lastest kõige noorem ja kolmeaastaselt kimas ka tõukerattaga ringi). Kassil on eriväljaõpe: kui Ode Liis Pino karjub nagu segane: „MA EI OLE POO” umbes 20x järjest, siis Meow tuleb ja ampsab teda. :S

 

 

Internetiseeritud!

Täna käis Leivo meil ja parandas ära arvuti, mis oli juba pikka aega olnud sellises seisus, et ei saanud internetti. Ühesõnaga, internet oli katki. Elioni ADSL-mees, kes varem meil käis, oletas, et mingi kaabel on lahti läinud, aga garantiiajale viidates ei hakanud arvutit lahti kruvima. Jüri arvas, et kuna arvuti ei leia võrgukaarti, siis pigem on võrgukaart paigast ära. Aga kuna tema on 11-aastane alles, uskusin ma Elioni meest rohkem.

Igatahes keeras Leivo arvuti naksnaks lahti, pani võrgukaardi õigele kohale - ja kõik töötas!

Jüri oli jube uhke ja mainis vähemalt kolm korda, et tema oligi nii arvanud, et võrgukaart. Muidu oli ta aga natuke närvis, tahtis kõigest aru saada ja hästi tark paista ja ütles kogu aeg kõige peale, mis Leivo talle õpetas, "Jah, jah, ma tean". No mine võta kinni, äkki teadiski? :)

Aga ühel hetkel ei suutnud ta märkimata jätta "Mul tuli praegu meelde, kuidas isa printeri vastu seina puruks lõi". Mul oli sel hetkel nii palju tundeid - armastus oma poja vastu, häbi, viha... Sasisin Jüri juukseid ja oskasin ainult öelda "See oli temast rumal". Ma ei tea, mis ma peaks tegema, et ta selle unustaks. Või õigemini - sellest üle saaks. Maailm peaks olema laste jaoks kindel ja turvaline koht ning vanemad ei tohiks seda oma emotsioone välja paisates kõigutada...

Igatahes olid lapsd õhinal terve õhtu arvutis, andsid kordamööda oma msn-sõpradele teada, et nad on virtuaalelus ja jälle olemas. Isegi kass tunnetas õhtu tähtsust, seades ennast enne magama minu laptopikotti ja pärast arvuti peale istuma. Siis võtsid lapsed ta kinni ja viisid pessu, mlle tulemusel on nüüd mu voodijalutsis üks märg vettinud kassiniru, saba nagu roots. 

Tegelikult alustasin ju kirjutamist internetist. Sest kõige toredam on see, et mul on nüüd kodus ka Wifi! Saan läptopiga voodis istuda ja internetis olla. Näiteks ajaveebi kirjutada, mida praegu just teen.

Mina ja Aasia katastroof

26.detsembri varahommikul toimus Lõuna-Aasias, Sumatra saare rannikumeres maavärin, mille tugevuseks hinnati esialgsetel andmetel 8,9, hiljem isegi kuni 11 magnituudi Richteri järgi. See oli viimase 40 aasta tugevaim maavärin. Indoneesia rannikumeres tekkinud hiidlaines hukkus esialgsetel andmetel üle 10 000 inimese, praeguseks (kolm päeva hiljem) on hukkunute arv tõusnud 100 000ni. 

Kõige rohkem said kannatada Indoneesia, Sri Lanka ja India idarannik, Malediivid, samuti Tai lõunarannik. Kuna kõik need on tuntud turismipiirkonnad, on suur osa ohvritest turistid.

Kuna katastroofipiirkonnaas viibib Välisministeeriumi praegustel andmetel ka 307 eestlast, otsustas minu tööandja EMT täna, et katastroofipiirkonna kriisinumbritele helistamine on EMT lepingulistele klientidele tasuta nii Eestis kui välismaal. Kuna mina olin selle mõtte initsiaator (olen selle üle täitsa uhke), jäi muidugi minu teha ka selle praktiline korraldamine kliendiinfost ja billingust kommunikatsioonini (viimane on mu põhitöö).

Nii oligi, et maale laste järgi sõites ajasin terve tee telefonitsi asju küll Välisministeeriumi ja küll meie maja rahvaga. Nii et sõitsin Valgejõe teeotsast mööda!!!

Ja maal polnud ka aega muuks, kui lasta pesakonnal kähku riidesse pakenduda ja asuda tagasiteele. Nüüd on lapsed kodus ja mina tagasi tööl. Õnneks hakkab asjaajamine juba ühele poole saama!