Get a life!

Leivo jõudis täna Poola võistluselt tagasi. Kahjuks magasin maha tema saabumisest teavitava SMSi, nii et jõudsin shampusega kohale siis, kui ta juba ammu kodus oli.

Aga - nii hea meel on. Ise ka poleks uskunud, et nii palju ootasin :)

Käisime Katiga sõitmas Kõrvemaa rattamaratoni lühikest 16km etappi. Minek, muide, oli Kati idee – mina olen rattasõidud vist spordikalendrist täiesti maha kandnud.

Olime korra mõelnud ka 38 km peale, aga kirjapanemise hetkel septembri keskel oli külm ja ladistas vihma, nii et mõte ukerdada 38km märjas liivas ja libedatel puujuurtel ei tundunud üldse tore. Pealegi oli see Kati jaoks esimene rattavõistlus üldse, nii et polnud mõtet liiga palju ette võtta.  

Ilm oli – vastupidiselt registreerimise ajal toimunule – imeilus. Kui olime kaasa võtnud igaks juhuks ka kilekad, seljas oli pika varrukaga särk ja selle peal rattapluus, siis kilekas jäi kohe autosse ning järgmisena loobusin mina särgist ja Kati rattapluusist. Ning ikka hakkas metsa vahel palav – sooja oli 29. septembril 22 kraadi! Alar (lisatud foto on kah tema tehtud), kes samuti 16km rajal pereüritust tegi, möönis, et on ikka tõesti soe, kui isegi minul on lühikesed varrukad – tavaliselt olen ma ju üsna paksult riidesse pakitud.

Sõit oli tore. Kati muretses algul ühisstardi sagimise ja tiheduse pärast, aga kõige hullem ei olnudki. Ehkki, kuna tegu oli matkasõiduga, oli palju selliseid sõitjaid, kes igal väiksel tõusul otse keset teed või liivalaigu ees ettearvamatult rattalt maha astusid. Või ootamatult ette sõitsid. Aga vähemalt ükski kord oli siis minul elu võimalus end ässana tunda – Xdreami radadel olen ikka mina see pidur, kes teistele ette jääb J

Tore, rõõmus ja meeleolukas sõit oli. Lähme Katiga teinekordki.

Telefonikõne Mountain Loghome´ilt: Viimane, parvetamise etapp tähendas muuhulgas seda, et autokummidest, lattidest ja uudest etteantud vahenditest tuli endale parv ehitada. Erilise armastusväärsusena olid aerud korraldajate poolt olemas. Meie sidusime kummid üksteise järgi.

Kulgesime nii umbes imiku roomamise kiirusel, ehkki kõik rassisid kõigest jõust. Vihm peksis näkku, oli tugev vastutuul. Kõik see kestis umbes tund aega, aga tundus kestvat kordi ja kordi kauem.

Nüüd istume, lõdiseme ja joome shampust :)

Nüüd võib juba ka enne võistlust tehtud plaanist rääkida: plaanisime lõpetada 63 tunniga. Oleksime lõpetanud ka, kui seda ühte karurohket punkti poleks vahelt ära võetud - nüüd tuli ajaks ca 56 tundi.

Igatahes - supertunne on.

SMS Vaudelt: Jõudsime oma hädise parvega finishisse. Shampus pritsitud ja pesus käidud.

Palju õnne!!! Ülikõva!!!

Telefonikõne Mountain Loghome´ilt: Lükkame ratast 750m pealt 900 peale. Oleme rattaetapil olnud 14 tundi, kuhu sisse jääb ka 2h köieülesannet ja 1,5h magamist. Magada, tõsi küll, plaanisime pool tundi, aga kui olime end mingi sara all hõbedasse kilesse keeranud ja siruli visanud, hüppas kell kuidagi iseenesest tunni võrra edasi.

Öösel tuli meeletu vihm ja äikesehoog, ukerdasime ratastega mudavoolustel teedel ja kivide vahel. Olemist ei teinud toredamaks see, et jälle kostis läbi pimeduse ümberringi võimsat möirgamist.

Nüüd on päike väljas, võtsime joped maha ja ka jalad hakkavad juba jääst sulama.

Kell 21:30, telefonikõne Mountain Loghome´ilt:

17 tundi tegime trekkingut ja see oli tõesti karm. Kogu aeg mägedest üles ja alla. Lõpuosas andsime Vaudele veel ühe tunni edumaad, nad on nüüd ees 4 tundi.

Pärast trekkingut oli rulluisk - mäest alla olid kiirused ikka suured! Kiirabiauto sõitis ees ja näitas ohtlikumaid kohti. Ja pärast mäest üles... no see oli ikka kogu aeg mäest üles, mitte ühtegi tasast lõiku ei olnud.

Nüüd siis taas rattal. Sõidame kontrollpunkti poole, kus ootab ees kolm köieülesannet: tõus, laskumine ja jõeületus. Paar väiksemat köieülesannet on juba olnud: esimesel etapil tuli ronida mööda võrku sillalt jõkke punkti võtma ja tagasi, eelmises punktis tuli turnida kose kohal.

On kottpime, teisel pool mägesid sähvib äike.

Kell 13:00, telefonikõne Mountain Loghome´ilt:

Kõmbime muudkui mäest üles ja mäest alla, jälle üles ja jälle alla. Oleme seda teinud juba viimased 12 tundi, isegi rohkem. Praegu läheme alla 500m peale, sealt tõuseme jälle 1200-le. Jalad on heas korras.

Vaude juhib, aga eelmises punktis ütles kohtunik, et vahe on vähenenud.

Üks trekkingu punkt, mis meie meelest oleks olnud põnev, jäeti ootamatult ära. Põhjuseks ütlesid kohtunikud lakooniliselt: "Animals". Täpsustava küsimuse peale, et mis loomad, tuletati meelde sõna "bear" - ja et lausa "Two bears". Et kes need seal öösel siis möirgasidki...?

Kell 16 loodame olla juba rulluiskudel. Sõita tuleb kolm korda mööda ühte ja sama 7-kilomeetrist lõiku: mäest alla, üles ja uuesti alla. Teel on hea asfalt (sõitsime sealt ratastega üle ja nägime), aga tõusude ja languste kohta oskab öelda alles pärast seda, kui esimene ots tehtud. Siis teab ka, kui palju asfaldilihvi võivad küljed või sääred saada (ehk siis kui kiire ja kukkumisohtlik on mäest laskumine).

Aeg on juba selline, et igaühel on juba kinnismõte asjast, mida ta tahab.

Pilvi tahab Munamäele (selline väike, madal ja armas mägi, mitte nagu need siin).

Maku tahab B-vitamiini (näiteks õlle kujul).

Minn tahab õlut (hüsteeriliselt, ilma B-vitamiini taha varjumata).

Leivo tahab Vaude kätte saada (ja neist rulluiskudel mööda minna).

Eile õhtul kell 23:15, SMS Vaudelt: Ratas tehtud. Kõhud sooja sööki täis. Ratas oli huvitav - pikad tõusud ja tohutukiired laskumised. Jätkame jalgsi. Head ööd!

Jah, meil siin oli head ööd, nemad kaheksakesi seal Poolas panid aga öö läbi edasi.

Hommikul 7:30, telefonikõne Mountain Loghome´ilt: Ratast oli umbes 6 tundi, nii et kella üheteistkümne paiku oli see läbi ja jätkasime trekkinguga. Kui seda oli 7 tundi tehtud, vaatasime kaardilt, et thetud on ... umbes kolmandik. Sest rada käib mägedes ülesalla ning ei tõusud ega laskumised ole kergete ja laugete killast. Kõrgeim tipp, mille otsa tõusta, oli 1346, aga enne seda tuli ületada veel mitmeid 1300 kanti mägesid.

Kui olime teel mööda harja selle kõrgeima tipu poole, oli kottpime. Ja äkki kostis alt sügavast orust... kohutav möirgamine. Minn arvas, et küllap on sinna vangistatud lohed. Õnneks me ei näinud.

Vaude on eespool ja mäe tippu olid nad jätnud meile... klaaspudelis õlle. Aitäh, sõbrad! Ainult et... /Kaja kommentaar: levi muutus nii katkendlikuks, et ei saanudki kahjuks aru, mis värk selle õllega edasi oli. Vist ei saanud Mountain Loghome seda kätte, vaid kuulis alles all kontrollpunktis, et kuskil üleval pidi olema neile jäetud õlu).
___
Võistluse ametlik raport on Sleepmonstersi lehel. Seal on ka pilte meie võistlejatest.

Kell 16:12. SMS Vaudelt: Võtsime suuna kajaki lõppu. Teised 20 min maas. Ilm hea, tuju veel parem.

Kell 17:27 Kõne Mountain Loghome´ilt: Sõidame vesijalgratastega - ühe peal on jalgrattad, millega peame jõudma üle Solinski järve. Vesijalgratas on muidu hea, aga kriiksub metsikul ning lisaks tilgub temast ka mingit vastikut õli. /Kaja kommentaar: kõne taustaks kostub tõesti nii terav kriiksumine, et varsti hakkavad ilmselt ka sõitjate kõrvad õli või s***vett tilkuma/.

Ujumine ja kajakk on läbi ja läksid päris hästi. Üks veider punkt oli ka: läksime sinna, kus punkt pidi olema - aga see oli vales lahesopiotsas. Reigol (Vaude) oli äpardus ujumisetapil: tema kummimadrats läks katki, nii et nad tulid kahekesi ühe madratsiga. Aga kuna neil olid lestad jalas, polnud see suur takistus. Kajakis sai aga Vaude edumaa, sest neil olid suured merekajakid, millel on oluliselt parem minek kui meie kaasavõetud minidel. Meil oli küll kaasas ka puri, aga ilm oli nii tuulevaikne, et polnud põhjust seda välja võtta.

Solinski järvel on järsud kaldad - veest kerkib pea igal pool kaljusein. Ees paistab üks neem, loodetavasti saame seal randuda ning rattad maha pakkida.

Samal ajal käivad siin järvel mingid politseiõppused, visatakse inimesi vette ja tõmmatakse jälle välja.

Pidevalt filmitakse ja pildistatakse. Ilmselt tehakse sellest hiljem kokku montaazh, kust jääb mulje, et oli metsikult võistlejaid. Mis siis, et kõik kannavad numbrit 2 (Vaude) või 3 (Mountain Loghome). Number 1 otsustati korraldajate poolt jätta välja andmata.

Kui saame neemel maanduda, ootab ees pikk ratas.

Käisin täna maal ema ja Memme juures. Enne minu tagasisõitu istusime kella seitsme paiku uues köögis (mis tegelikult polegi enam uus, aga nimi on säilinud), jõime piparmünditeed ja rääkisime juttu. Sellist melanhoolset, ilmselt sügisest mõjutatut.

Ja vaatasime, kuidas tanuma pihlaka tagant kerkib valkjasse taevasse õrnroosa täiskuu. Jah, just roosa - mitte oranzh, kaame ega kuldne, nagu kuud tavaliselt kirjeldada saab.

24.-30. septembertoimub Poolas 80-tunnine kestvusspordivõistlus Adventure Racing Poland Championship 2007, kus osaleb ka kaks tiimi Eestist: Vaude ja Mountain Loghome. Nagu võistluse nimest näha, on tegu ka Poola meistrivõistlusega. Minu roll on kajastada (ise Eestis olles) huvilistele võistluse käiku, mida vahendatakse mulle rajalt telefonitsi.

Esimene suur uudis on see, et kui Mountain Loghome ja Vaude olid kohale jõudnud, olid kõik võistlejad kohal. Ei, eestlased ei jäänud tulekuga liiga viimasele hetkele: teisi võistlejaid põhirajal lihtsalt ei olegi!

Sest Poola tipptiimid ja Poola suurim võistlusekorraldaja on omavahel kuuldavasti tülis ning seetõttu on Poola tiimid otsustanud seda võistlust boikoteerida.

Seega - kui mõlemad Eesti tiimid lõpuni vastu peavad, saab üks neist Poola meistriks ja teine saavutab auväärse teise koha :)

Mountain Loghome viskab nalja, et selle võistluse näol on neil nüüd siis erakordselt hästi korraldatud treeninglaager ning ka Vaude ei lase end morjendada võistkondade vähesusest, sest läheb tegema oma esimest nii pikka võistlust ja eesmärk on edukalt lõpetada, et siis juba kogemuse võrra rikkamana järgmistele võistlustele mõelda. Loodetavasti ei pahanda ka poola tiimid liiga palju eestlastest "streigimurdjate" peale, kel ju poolakate omavahelise arveteklaarimisega asja pole, kuid vaidlusalusel võistlusel osalemine (koos sellega kaasneva töölt puhkuse võtmise jms-ga) pikalt plaanis olnud.

Mis puudutab lühemat speed-rada, siis seal on võistlejaid hulgi. Ilmselt on küsimus siis selles, kas ja kellel on õigus välja anda Poola meistri tiitlit.

Nüüd aga siis ka telefonireportaazh Leivolt:

Oleme hommikusöögi lõpetanud ja räägime kelladest. Minnil uus vinge kell GPSiga, mille abil hakkame oma teekonda salvestama. Keskpäeval on infotund, kuhu lähevad võistkondade kaptenid - muidugi on nendeks Siiri ja Pilvi.

Taustinfoks alad ja järjestus:

1. ujumine 1,5km - kaasas on näiteks täispuhutavad madratsid, et hoida kokku kehasoojust ja energiat.
2. kajak/süst - 42km - Eesti tiimidel on kaasas oma süstad, sest kohapealsed osutusid juba piltide järgi otsustades ebasõidetavateks.
3. ratas 71km - muidugi on kaasas ka oma rattad (pididki olema, see on osa kohustuslikust varustusest).
4. köieülesanded ratta vahepeal - ka ronimisvarustus pidi endal kaasas olema, nii et enne sõitu käis üle-eestiline kokkulaenamisprojekt (nõutud oli üpris spetsiifilisi asju ja neid oli vaja kõigile tiimiliikmetele).
5. trekking 68km
6. vaheülesanne
7. rulluisutamine - 22km - ikka oma uisud on kaasas.
8. ratas 130km
9. köieronimisülesanded ratta vahepeal
10. rafting 2,5km.