Get a life!

Firma suvepäevad möödusid nädalavahetusel tavapäraselt imeilusa ilmaga. Tavapäraselt selles mõttes, et ma pole organiseerinud mitte ühtegi suvepäeva, kus oleks sadanud! :)

Põhikorraldus oli tellitud Action Grupilt, kelle kohta on mul ainult kiidusõnu. Juba kolm, kui isegi mitte neli aastat oleme nendega koostööd teinud ja alati on kõik  sujunud suurepäraselt. Seiklust pakkusid Seiklejad, lapsed meisterdasid mereröövliaardeid Surya keskuse käe all, tantsuks mängis Bad Orange... Üldiselt oli kõik nii hästi, et ka mina ise sain suvepäevadest rõõmsalt osa võtta, mitte ainult orgunnides ringi sahmida.

Selle aasta suvepäevade märksõnad olid minu jaoks:

Beebibuum. Margotil ja Aivol on imearmas tita, Otto ja Eneli kaksikud on ootamatult suureks kasvanud oma kärus, Aave ja Rauli kaksikud, oh imet, juba rääkima hakanud... "Titekärusid on rohkem kui autosid!" vaatas üks kolleeg jahmunult ringi. Oli tõesti palju. Vahva ja armas oli.

Fotojaht. Mina ei olnud seda enne teinud, nii et väga äge tundus. Saime kätte paki pilte (15) ülesandega otsida üles pildistatud kohad ning teha seal filmikunstiteemaline fotolavastus. Stiilis "Agnes, Gabriel ja tahmaste nägudega Ivo sõjamehed" rannas suure kivi juures, "Pulp Fiction" kohaliku gräfitiga kaetud bussijaamas, "Brokeback Mountain" kitsega kivi otsas jne. Minu meelest oli fotona parim meie grupi pilt postkontori esisel killustikuplatsil tehtud "CSI kriminalistide uurimisobjekt" (pilt lisatud), aga lõikasime odavat populaarsust hoopis pildiga "XXX stuudio staarid fotograafidele poseerimas" (lisatud alumine foto). Kuna mu sisetunne ütleb, et kolleegid ei pruugi olla huvitatud selle pildi äratuntavast 
levitamisest J, lõikasin fotot (küll tema kompositsiooni rikkudes) nii, et meie profiili keeratud näod ei paista. Mina olen kõige parempoolne ning otsustasin selle pildi põhjal, et peaks vähem õlgade trenni tegema (hmm, nagu ma praegu üldse teeks?), et mitte liiga musklis välja näha. Suurel ekraanil näidatuna paistsid mul teiste kõrval ikka väääga mehelikud õlad, eks see ole harrastustele makstud lõiv...

Täiuslik lõpuchill. Kuna suvepäevad lõppesid pühapäeva lõunal, chillisime pärast Karini, Kairi ja lastega Käsmu rannas. Ehkki korralduslikult oli olnud mulle väga kerge üritus, olin lõpuks siiski täiesti väsinud. Nii et mõnus laisk pärastlõuna rannas koos kolme paadi ja seitsme lapsega (kui ka Katit veel laste hulka lugeda) oli suurepärane.

Eile õhtul said Leivo pool talvepuud keldrisse kantud ning pärast Heiti ja Maare pool katusel ronitud. Mina ja Maare vaatasime katusel niisama, aga mehed korraldasid töise köieharjutuse "Vihmaveetorude puhastamine": Leivo julgestamisel laskus Heiti mööda korralikult kaldus plekk-katust servani, et koukida vihmaveetorude otstest välja sinna kogunenud kultuurikiht.

Kuna minul midagi teha ei olnud, oli seda enam aega niisama olla. Katusel oli... kuidagi ootamatult emotsionaalne. Selline kassi tunne - oleks lausa füüsiliselt tahtnud mõtlikult saba vonksutada ning siis aeglaselt mööda katuseharja korstna taha jalutada.

Viimast, muide, ma tegingi, sest katuseharjal oli korstnapühkijaredel.

"Esimene tõelise suvetundega päev" - nii ütles Karin pärast seda, kui olime lastega ja ise Sakus rulluisutanud ning pärast kella kümne paiku õhtul Männiku karjääri kaldal hänginud. Viimast sellepärast, et Helenil ja Martinil oli vaja küll vette joosta, küll liivanõlvast ülesalla tormata.

Tõeline suvetundega päev - nii ütlesin mõttes mina, kui olime hilisõhtul veel ka Leivoga Pirital ühe uisutiiru teinud ning jalutasin, uisud käe otsas, südaöö paiku autost koduni. (Jalutasin aga sellepärast, et hilja tulles pole maja ees enam autokohta ning parkida tuleb kuhugi kaugemale).

Saku rulluisutamise esimene pool möödus lastega mässates - Karin Martiniga, mina Heleniga. Ehkki Martin on kaks aastat vanem, osutus minu töö lihtsamaks, sest väike Helen oli rullidel ootamatult tragi. Hoolimata isegi sellest, et tal olid jalas Kati esimesed ehk siis igivanad rulluisud, millel nii rattad kui laagrid oma "kõlblik kuni" ammu ületanud. Helen aga on loomult vapper - ei tekkinud tal mingit kõhklust laskumise ees ega heidutanud kukkumised (viimaseid tuli muidugi palju ette). Martin seevastu on rohkem minu masti sõitja - tundub, et ta lihtsalt kardab.

Pirital tegi Leivo oma kiirusel täispikkuses raja, mina pool (pöörasin tagasi sel hetkel, kui tema juba tagasi tulles minuga kohtus). Aga üllatavalt hea oli sõita - sellist rahulikku rulluisukulgemist ma tõesti juba täiega naudin.

Ning kõige krooniks leidis Leivo õhtul oma riiulist Heleni jaoks ühed oma lastele väikseks jäänud rulluisud, Kati vanadest märksa uuemad ja paremad.

Pühapäeva õhtul käisime Leivoga külas. Ja enne muidugi koos võõrustajate ning koer Faustiga Saku metsa vahel jooksmas.

Muidugi sai räägitud multispordist ning selle tulemusel läheb ka Leivo sügisel Poola :)

Jutu käigus sai tolmust puhtaks ka klopitud ühe unistuse mõtteline kaust. Ning kuna ka Andresel ja Pilvil oli samasugune kaust paari aasta paksuse unustusetolmu all, siis... ehk saavad need kaustad ühendatud ja unistus hakkab reaalset vormi võtma.

Praegu tundub küll nii.

Asjade juhtumahakkamiseks ei olegi palju vaja.

Aina ja igal pool märkab silm autosid, millel sinimustvalge lipuke tagaukse kohal katusel. Täiesti uus mood - mitte kunagi varem, isegi mitte suurte jalgallimatshide ajal pole seda näha olnud.

Pronksöö järel ärganud rahvuslik enesekehtestamisvajadus?

Ehkki ajalehtedes on kirjutatud tänavusest suurest murakasaagist, on meie Vaeseväsitaja raba sel aastal murakavaene. Ema ja Kairi käisid täna hommikul rabas ning saabusid tagasi napi liitriga.

See-eest on palju mustikaid. Eile läksime Kairiga ligilähedale, oma sauna taha metsa suurele sihile, ning korjasime tunni ajaga kumbki kaks liitrit. Sai rohkelt toormoosi saiaga söömiseks.

Mustikal tahan ma kindlasti veel käia, sest oma metsa mustikamoosiga pirukas on üks mu talviseid nõrkuseid.

Tänavuse suve tegijad maal on Plasku, Punnpepu ja Pissikoletis - ehk siis vanaisa kolm kummipaati. Nimed on saanud kaks esimest muidugi Durreli järgi, viimane aga sellest, et Martin kord (ei tea, kas kogemata või meelega) tema külje vastu pissis. Kolme peale on neil ka tervelt kolm aeru.

Paatidega käime Pikkjärvel, kus lapsed nendega ringi sõuavad (muidugi käib siis lõpmatu tüli aerude pärast) või ümberminekut ja merelahingut mängivad.

Ja vesi on Pikkjärves soe - isegi mina käisin ühel päeval pikalt ujumas.

Vaevalt kuu aega sai meil olla kõrbehamster Tilluke - ja nüüd on ta kadunud. Kadus nädalavahetusel, mil meie maal käisime. Ilmselt surus end puurivarbade poolesentimeetrisest vahest läbi, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Seda enam, et tema liigikaaslane Pisike on selles puuris juba pikalt elutsenud.

Tõsi, kui ma reede hilisõhtul koju tulin, oli Kisti kahtlaselt ärevil kööginurgas oma toidukasti nügimas. Arvasin, et radiaatoritorude ruumis seina sees on hiir. Küllap aga oli kuskil seal Tilluke.

Ma ei usu, et Kisti ta kätte sai. Siis oleks temast ühtteist näha jäänud, tean oma kassikogemustest. Küllap lipsas Tilluke kuskilt torude vahelt minema.

Ode oli muidugi lohutamatu - aga mis parata...

Täiendatud 9 tundi hiljem, ca 23:30 juhtunud sündmustega. Südaöö eel muutus Kisti kahtlaselt ärevaks. Jooksis Mammu tuppa ning jäi vahtima kirjutuslaua kõrval asuva paberikasti taha. Pupillid avardunud, sabaots võnksumas, kõrvaotsadki võbelemas. Tema kassi-meeled olid kinni püüdnud midagi, mis inimeste tömpidele tajudele tundmata. Liigutasime Odega ettevaatlikult kasti, ning sealt, vaevalt paarisentimeetrisest praost kasti ja seina vahel, vupsas välja...  Tilluke! Tegin vist elu kiireima liigutuse ja püüdsin imeväleda loomakese õrnalt pihku.

Oh seda rõõmu!

Ja et Tilluke uuesti välja ei lipsaks, sai tema asupaigaks teine, turvalisem puur Pisikese elupaiga kõrval. Kuni ta ajapikku paksemaks muutub ja Pisikese mõõdud omandab. Seni näevad nad teineteist kahjuks läbi kahe puuri, sest Tillukest pidav puur oleks kahele hamstrikesele liiga väike.

Martinile kinkisime lasteaia lõpetamse puhul raamatu "Liivahiirte suur seiklus". Nüüd on meil oma kodus siis läbi elatud "Kõrbehamstri suur seiklus".

Kõiges, absoluutselt kõiges on süüdi Euroopa Liit. Nüüd ka selles, et minu (ja mitmete IT-inimeste) puhkus sai nädala võrra edasi lükatud - eks ikka rändlusmääruse pärast, mis seab mobiilioperaatoritele kohustuse just nimelt juulikuus uued hinnad kehtestada ning selle muutuse kliendikommunikatsioon ette valmistada.

Ehh, ma ütlen. Oleks järgmisel nädalal vähemalt halvad ilmad :)

Liitun blogiringiga "7 vähetuntud fakti minust" :)

1. Oskan käsitsi lehma lüpsta ning vokiga kedrata.
Need oskused õpetas mulle vanaema, minu Väljaotsa Memm. Kindlasti saaksin nende töödega veel praegugi hakkama, ehkki protsess võtaks ilmselt kaua aega (lüpsmisel) ja tulemus poleks kvaliteetne (ketramisel). Lisaks õpetas Memm veel igasuguseid vanaaja-naistetöid, näiteks kanga ürgamist, aga sellega ma küll iseseisvalt hakkama ei saaks - kõik pasmad ja piivahede arvestused on peas sassis.

2. Ühest töökohast on mind sisuliselt lahti lastud.
See oli Era Panga Grupp panga moratooriumi eel. Ühel päeval öeldi mulle lihtsalt, et homme pole vaja tulla. Muidugi ei makstud mingit koondamistasu, tehti hoopis tagasiarvestus enam kasutatud puhkuse osas. Majanduslikult oli see töökaotuseks väga ränk hetk: tollane abikaasa oli just eelmise kuu palgaga põhjalikumalt pidu pidanud, Kati kuu aja pärast esimesse klassi astumas, minul aga äkki järgmine palk tulemas teadmata kust ja teadmata millal. Aga kuna ma olin ammu tunnetanud, et selle firma asjad vabalangemises allamäge lähevad, olin juba ringi vaatamas uue töökoha järele. Otsustaval personalivestlusel käisingi juba töötuna, kuid ei öelnud seda. Kodus ka ei öelnud, et mul enam tööd pole - ütlesin, et võtsin puhkust. Mammu  ning mu ema-isa oleksid muretsema hakanud, abikaasa aga mitte-aidata-saamise kurvastusest jooma kukkunud. Vähemalt nii ma tollal arvasin.

Seda nüanssi oma elust olen ma seni rääkinud vist ainult Katile :)

3. Mul olid 5%lised rohelised läätsed.
See peaks tegelikult neile, kes mulle mu eelmiste läätsede kandmise ajal otsa vaatasid, teada olema :) Praegused läätsed on mul tavalised ja värvitud, rahast hakkas ostmise hetkel kahju. Võibolla järgmised saavad jälle rohelised olema.

4. Mul on kõhu paremal pool suur arm rängast pimesooleoperatsioonist.
8-aastaselt tegin teise katse varases nooruses loojakarja minna (esimene oli 5-aastaselt paadist vette kukkudes): mul lõhkes kodus pimesool. Ning meie rajooniarst ei saanud aru, miks on mul kõhus nii meeletu valu, soovitas aga sooja kotti peal hoida. Kui palaviku lakke lõi ja ma juba enamvähem sonisin, kutsus ema kiirabi. Olin kaks kuud haiglas, kus mind opereeriti veel ka teist korda, sest sodi jäi esimesel korral sisse ning palavik ja põletik püsis. Ning neid sonde ja torusid, mida pärast veel kaua haavas hoiti, samuti neid valurohkeid puhastusprotseduure - neid ei taha mitte meenutadagi. Tulemuseks on arm, mis otsekohesemad (et mitte öelda ebaviisakamad) inimesed saunas ahhetama võtab ning millest tänapäeval keegi uskuda ei suuda, et see on lihtsa pimesooleopi tulemus.

5. Mulle meeldib puude otsas ronida.
Meeldis lapsepõlves ja meeldib siiamaani, nii ebaväärikas kui see ka ei ole. Lapsepõlves kasvas meil õue peal hiigelsuur vaher, mille maaga paralleelsete okste külge kinnitas isa peenematest männitüvedest lihvitud kuni kuuemeetrise pikkusega postid. Neid mööda tuli üles ronida, kätega puuoksast haarata ja jalad hopsti oksale järgi vinnata. Edasine oli juba kukepea. Ja mööda posti tuletõrjuja kombel alla sõitmine selge lõbu. Ning me (mina, Karin ja Kairi) ei saanud üldse aru, miks külalised hirmunult ahhetavad ning meie vanematelt küsivad, kas nood tõesti meie pärast ei karda. Praegu ei saa ma aru sellest, kuidas nad tõepoolest ei kartnud :)

6. Olen täis ebausku.
Ärge tulge mulle ütlema, et õuel kukkuv kägu ei tähenda surma, selili lauale pandud leivapäts ei kutsu vaesust majja ning katkikukkunud peegel ei too seitset aastat õnnetut armastust! ... Tegelikult muidugi proovin neist tähendamissõnadest ja ebauskudest teadlikult üle olla ning neid unustada, sest neid teada on kurnav.

7. Oskan kaarte panna ja kätt vaadata.
Külanaaber Mätliku Rutt õpetas 10-aastasele minule selgeks käejoonte lugemise ning täditütar Maret kaartide tähendused (Maret, mäletad - need olid Sul ühte väiksesse taskumärkmikku lausa värviliste pliiatsitega üles tähendatud :). Ning kuna ma olin terane laps, oli mul tuttavate ja sugulaste kohta igasuguseid huvitavaid teadmisi või kuulujutte kõrva taha pandud, mida siis käe või kaartide tõlgendamisel välja tuua. "Issand, kuidas see tüdruk küll oskab!" ahhetati sünnipäevadel ja muudel pidustustel, kus huvilistele algul nalja pärast, hiljem juba inimeste tungival soovil ennustasin. See jant kestis oma paar aastat. Mingil hetkel hakkas aga mulle endalegi tunduma, et ma Oskan - kõrva taha pandud teadmisi ei olnudki enam vaja, käsi ja kaardid jutustasid nagu iseenesest mingit lugu. Ilmselt mõtlesin ma need lood küll rolli sisse elanuna lihtsalt välja (olin paljulugenud, hea sõnavara ja fantaasiaga laps) - aga äkki tundus ennustamine mulle hirmutav. Küllap olin saanud nii suureks, et mõista: niisuguste asjadega ei tehta nalja.

Kellele ma teatepulga edasi annan? Näiteks Gea, Kajakas, Anneli, Liisu, Kati... Tundub seniste ringide põhjal selline naisblogijate sisene asi olevat, nii et mehi pole vist hea toon soovitada?