Get a life!

On neli taime, mille lõhna vastu ma lihtsalt ei saa. Need on näsiniin, jasmiin, ööviiul ja... rakvere raibe. Nende lõhnas on midagi niisugust, et ma muudkui nuusutan, nuusutan ja kunagi küllalt ei saa.

Praegu on esimeste rakvere raibete õitsemise aeg. Üdini magus lõhn levis tänasel imesoojal õhtul nii Kristiines, kus käisin jalgsi poes, kui Kalamajas, kus Leivoga Maare juurde jalutasime.

Rakvere raiped lõhnavad. Suvi on käes.

Pühapäeva hommikul sõidutas Leivo mind sadamasse, kust siirdusin koos Spordiklubi välejalgadega ja veel ligi 200 naisega Helsingisse jooksma Naisten Kymppit. Ek siis naiste kümne kilomeetri jooksu, mis toimub Soomes juba 24. kevadet. Ise pööras Leivo autonina Tartu poole, et ka tänavu sõita läbi Tartu Rattaralli.

Ma polnud Naisten Kymppi asjadesse eriti süvenenud ja nii selgus sadamas mulle ebameeldiva üllatusena, et tagasi tuleme alles 21:00 väljuva Rosellaga, mis on Tallinnas südaööl. Hankisin kähku alternatiivide tutvustuse ehk kiirlaevade graafiku. Kaalutlesin kiirelt, kas mõttetum on raisata 440 krooni tagasisõidupiletile või 7,5 tundi oma elust Soomes passimisele - ja teadsin kindlalt, et valin varasema laeva.

Pärast kolmetunnist igavat loksumist Rosellal astusime Helsingis maale. Maijooksu korraldajad kogusid oma "tibud" sadamas kokku, kuid soovi korral võis ka ise stardipaika jalutada. Meie kümneliikmeline Spordiklubi esindus valiski viimase võimaluse ning jalutasime läbi tulbipeenardes ja päikesesäras Helsingi. See linn ON ilus, pole midagi öelda!...

Aga küll on Soomes ikka palju naisi! Ajal, kui meie kohale jõudsime, olid kõik kohad neid juba täis :) Kaasa arvatud tulevane stardikoridor, kus peatselt algamas soojendusvõimlemine. No mis seal tahta, kui osalejaid oli olnud hilisematel andmetel lausa 17 000 (!!!!)

Riietusime, saime kätte randmepaela ja T-särgi (mulle sattus suurus XL, nii et loodan sellega Mammut rõõmustada), viisime kotid pakihoidu. Ning püüdsime teha strateegilist lüket, poetades end küljelt võimalikult stardikaare lähedale. Nii me siis - Kristiina, Jaanika, Ingridi, Liina ja vist veel mõni, keda ma pärast enam inimulgas ei näinud - libistasime end vähehaaval (üks inimene korraga!) aina ettepoole. Esimene peaaegu-rahulolu saabus siis, kui kepikõndijaid enam ümbruskonnas näha polnud :)

Lõpuks saime päris head positsioonid üpris stardikaare lähistel. Küll mitte päris "peavoolus", nii et oli mõningane oht, et kui kõik see mass liikuma hakkab, ei mahu me kuidagi stardikaare alla või et surutakse meid lausa selle vastu. Aga igal juhul oli see parem kui kuhugi tuhandete lõppu minna.

Kui start anti (enne muidugi kohustuslk tantsuline soojendusvõimlemine, mis oli lõbus, kuid tihedalt kokkupressitud rahvahulgas üsna kasutu), sujus kõik oodatust paremini.Ei olnudki kardetud hullu rüsimist, mindi sujuvalt ja viisakalt. Ning liikumagi sai päris hästi - esimesed jooksusammud olid minul juba ca 50m pärast starti.

Rada oli kergelt lipatav, ikkagi asfalt. Vahepeal ka kergelt kruusa. Väiksed tõusud, lauged laskumised. Eriti lahe, et pidevalt oli teel ergutust: pasunakoor, tantsutüdrukud, bänd, võimlemisrühm... Vahva! Andis tõesti indu juurde! Samuti väärivad märkimist teeäärsed fännklubid, kes "omadele" (kolleegidele, pereliikmetele, sõpradele..) mahla- ja maasikalaua katnud. Ja ega nad kadedad olnud: ametlkke joogipunkte oli rajal vist kaks, kuid mulle pakuti küll juua lausa viiest kohast :)

Lõpetades jagasid mehed kallistusi ja Keno loto pileteid. Mulle pileti andjal oli käel Suunto kell, mis näitas sel hetkel 13:51:20. Noh, kui see kell oli õige ja distants täielikult 10 km (5-6 km vahe ja viimane km tundus mulle küll kahtlaselt lühikesena..), siis olen väga rahul!

Kristiina ja Jaanikaga veidi murul istunud, venitanud ja hinge tõmmanud, vahetasin aga kähku riided ning kiirustasin sadamasse 15:00 väljuva Nordic Jet Line peale. Jõudsin ilusti.

Ja viimaseks maasikaks oli SMS Leivolt: 126 km rajal koht esialgsetel andmetel 201, aeg 3:05. Jeee!!! Kui veel arvestada, et 1-200 stardinumbrite alt stardivad eliitratturid ja profid, tegi ta täna vist küll supersõidu!

Ode ja Jüri läksid isaga tolle uue naise suvilasse, nii et ma olin suhteliselt lastevaba. Sest Katit, kes tuli tagasi ööbimiselt sõbranna Estri pool, ei saa ju enam lapseks lugeda :)

Ilm oli äikese-eelne ning ühel hetkel kiskuski toa pimedaks-pimedaks. Tassisin lilled vihma ootuses rõdule - ja siis kähku tuppa tagasi, sest tõusis ülitugev tuul ning vihma tuli kah mitte piiskadena, vaid lausa ämbrist. Vist oligi selle aasta esimene äike...? Pärast seda võib siis palja tagumikuga maas istuda, nagu vanarahvas ütleb.

Maas istumiseks ja ka millegi muu mõistliku tegemiseks oli õues liiga märg. Nii uimlesime Katiga terve ennelõuna niisama ringi. Noh, natuke koristasime, natuke proovisime riideid selga, natuke lobisesime... Siis tuli beibedel mõte minna poodlema .

Vale mõte oli, sest üldse polnud poetuju. Mitte kumalgi. Tiirutasime Ülemiste keskuses ülemise korruse ringi läbi ühtegi poodi sisse astumata. Lõpuks kohusetundest ühte astusime. Ja tulime ära :)

Aga ilm oli vahepeal ilusaks läinud ja asfalt kuivanud. Nii helistasime Kairile ja kutsusime nad rulluisutama. Saku juurde.

Rulluisutamises on minul saabunud areguseisak, st. juba kahel korral pole ma suutnud midagi juurde õppida. Aga kuna ma oa esimeses faasis ikka väga kaua koperdasin, siis ega teine faaski saa rutem minna, onju?

See-eest Kairi tütar Anna (11a), kes alles hiljuti endale rulluisud sai, sõitis nii ringi kui ülejala. Viimast ka väga kiiresti. Pikal paarikilomeetrisel sirgel püüdis teda taga ajada üks Arctic Spordi pluusis osav ja kiire rulluisutajanna, kuid sai ta kätte alles autode juures (mina jälgisin seda kõike muidugi oluliselt tagantpoolt :). "Kuule, sa oled ju väga kiire!" oli naine Annale tunnustavalt öelnud, enne kui uuele ringile läks. Anna ei läinud, ja tagasi sõites jäi ta autos peaaegu silmapilkselt magama. Aga no ausõna, kadedaks võttis: miks minul sellist rulluisuannet ei ole??? :)

Siis olid kõhud tühjad, ning Kairi lastega koju viidud, tegie Katiga kiired grillpraed Pirosmanis. Kiire tähendas küll, et toidu saime kähku kätte pärast tellimuse esitamist, tellimuseni läks aga hulk aega, sest rahvast oli meeletult palju. Saba peaaegu uksest väljas! See koht on kogu aeg üpris popp olnud, nüüd siis ilmselt väga popp.

Siis viisin ka Kati teiste juurde suvilasse ning läksin ise Leivo poole. Valmistusime homseks spordipäevaks - Leivo Tartu Rattaralliks, mina Naisten Kymppiks. Vamistusime - see tähendab, et sõime torti ja jõime minu lemmikmagusat siidrit :)

Õhtu eripära oli meeletu udu. Vanalinna tornid tundusid olevat pilvede sees nagu mäetipud, Pirita tee äärest ei paistnud merd ning nägi ainult paari meetri kaugusele.

Kati on paar aastat käinud näiteringis, õigemini näitestuudios "Kruvikeeraja". Kuulub sinna 11 noort näitlejat ja samuti noor juhendaja Ande (kodanikunimega Andres Jakovlev).

Ande kirjutatud on ka enamik nende poolt lavale toodavaid näidendeid. See, mida meie vaatamas käisime, oli "Kõik on mõeldav". Nagu kavaleht ütles, Stephen Kingi samanimelise jutustuse ja Stanislav Lemi "Solarise" ainetel. Pole ilmselt üllatav valik ühe äsja gümnaasiumist tulnud eneseotsinguvaevas lavastaja kohta :)

Lavastaja kiituseks tuleb öelda, et tekstina ülimalt segane tundunud lugu oli laval siiski enamvähem raamidesse surutud ja arusaadavaks mängitud. Lausa huvitav oli. Ja peaosa kandev noormees mängis tõeliselt hästi - ma üldse ei imesta, et ta pärast Saaremaal toimnud kooliteatrite festivali ilma katseteta teatriklassi kutsuti. Ülejäänud olid harrastusteatri ootuspärane tase - paar sähvatust hästi äraõpitud osatäitmise taustal. No aga oma last on alati uhke vaadata :)

Ja tõepoolest - respekt Andele, kes on viitsinud vaeva näha ja juba pikka aega selle kambaga mässata.

Ode tuli eile õhtul välja avaldusega, et ma ta juuksed maha lõikaksin. Nii-ii lühikeseks (näitas umbes kõrvanibu keskele).

Mulle meeldivad küll tüdrukutel pikad juuksed, aga mis sa teed, kui laps tahab. Pikad poolpikaks (õlgadeni) olin tema varasemad pikad, paksud ja blondid juuksed hiljuti niikuinii lõiganud.

"Kahetsema ei hakka?" küsisin igaks juhuks paar korda üle. Ei, ei hakka.

Nüüd siis ongi lühikeste juustega. Viimati olid tal sellised 3-aastaselt.

Sobib küll, aga ikkagi - mulle lihtsalt meeldivad pikad rohkem...

No on lihtsalt naljakaid hetki, mis kaua aega hiljemgi naerma ajavad :)
_____

Vestlus käib uudistoodete ja vanade tuntud asjade uuel moel esitlemise-pakendamise ümber. Õhtu, juhtmed juba parajalt krussis ja väss peal.

Koostööpartner reklaamiagentuurist (jumala tõsise näoga): "Filtrikohvi ju teate? Väga edukas toode. Nüüd on siis vene segmendile tehtud ka tee. Filtritee."

Mina (mõeldes kõhklevalt, et mine tea, äkki luuaksegi sel moel uut tarbimisharjumust): "Ee... Kas seda kasutatakse siis filtrikannus tee keetmiseks?"

Koostööpartner: "Ei, seda kasutatakse Aljoshale pärja viimiseks."

_______

Oleme Leivoga Kumus ETV Live sarja raames Hedvig Hansoni kontserdil. Tore südamlik jazz ja pärastine imekaunis õhtu vihmajärgses lõhnavas kevadises Kadriorus.

"Tead, ma tahaksin tema kohta kogu aeg Helly Hansen öelda," poetab Leivo vaheajal.

Loomulikult on see nakkav. Edaspidi tikub ka minul pidevalt mõtete vahele "Helly Hansen" - kasvõi selleks, et kohatult muhelema ajada.  

Vestlus käib uudistoodete ja vanade tuntud asjade uuel moel esitlemise-pakendamise ümber. Õhtu, juhtmed juba parajalt krussis ja väss peal.

Koostööpartner reklaamiagentuurist (jumala tõsise näoga): "Filtrikohvi ju teate? Väga edukas toode. Nüüd on siis vene segmendile tehtud ka tee. Filtritee."

Mina (mõeldes kõhklevalt, et mine tea, äkki luuaksegi sel moel uut tarbimisharjumust): "Ee... Kas seda kasutatakse siis filtrikannus tee keetmiseks?"

Koostööpartner: "Ei, seda kasutatakse Aljoshale pärja viimiseks."

Eesti multispordi liider ISC Adventure Team on startimas Shotimaal võistlusel Adventure Race World Championship ehk multispordi maailmameistrivõistlusel. Võistlusel, kuhu ei pääse kaugeltki mitte igaüks, vaid 60 parimat tiimi kogu maailmast.

Eesti tiimi kuuluvad Randy Korb, Rain Lond, Ruth Vaher ja Andres Hiiemäe. Kohapealses toetustiimis on Maret Vaher ja Elo Saue. Ja et infot ja emotsiooni võimalikult kiiresti Eesti kaasaelajateni tuua, on toetustiim kontaktis minuga, kes ma istun kodumaal arvuti taga, ja vahendan rajal toimuvat ISC Adventure blogisse.

Nii et lugege rajal toimuvast: http://seiklussport.blogspot.com/

Vahetulemused ja muu ametlik info: http://www.sleepmonsters.com/
____
Ja et ümber lükata ISC blogi parema veeru tõttu juba levima hakkavat eksiarvamust: EI, mina siiski ei kuulu ISC Adventure Teami :) Nimekiri seal näitab ainult seda, et ma olen liige antud blogi tiimis -ikka selleks, et sinna uudiseid sisestada :)

Palju õnne meie kassile - ta saab täna 5-aastaseks. Ja on olnud kõik need 5 aastat imekaunis (millest ta ise suurepäraselt teadlik on), täiesti kasutu (mida armastab eriti rõhutada praktilise meelega Jüri) ja meile kõigile ülimalt armas (viimane omadus käib ilmselt kaasas kõikide kaunite ja kasutute asjadega).

Tõttöelda on 23.mai näol küll tegu kokkuleplasliku sünnipäevaga, sest kassi sünnikodu perenaine Külli täpset päeva ei mäletanud. Ja Ode siis lihtsalt valis siis sünninädalast ühe kuupäeva - sama, mis on ka tema enda sünnipäeval.

Eile õhtul olin ma kuidagi suutnud selle tähtpäeva ära unustada, nii et pidin veel hilisõhtul poodi minema, et homsele sünnipäevalapsele vahukoort ja krevette osta.

Kassielu, tõepoolest...

Meie mongoolia liivahiir oli täna hommikul oma puuris surnud.

Öösel ragistas veel puurivarbade kallal ja ronis krabinal ringi - tema puur on toas, kus ma magan, nii et korraks ärgates kuulsin ja kuulatasin tema tavapärast askeldamist.

Meie juures on ta elanud kaks aastat.

Tegime Jüriga talle karbikesest kirstu. Tore hiir oli.