Get a life!

Just sõbrapäeval sain oma eksilt kuulda, et ilmselt tuleb mul hakata temaga kohut käima: juriidilises keeles väljendudes soovib ta taganeda meie abielulahutuse eelsest kokkuleppest. Mida mina, rumal, ei olnud nõudnud vormistada kohtus ja notari juures. Nüüd siis peab, et ma terve elu ei jääks istuma võimalike uute meelemuutuste pommi otsa.

Ja olin kogu aeg olnud veel nii rahul, et meil on õnnestunud normaalselt ja inimlikult, ilma kohtuta lahku minna. Sest tegelikult on ta ju tore inimene.

Näed siis.

Aga mul on lapsed, armastus, kass ja kindel meel, mille abil me kindlasti kõigest üle saame.

Mõtlen sellele homme.

Erinevalt eelmisest aastast, mil võtsime Winter XDreami punktid lisavarustusest ainult matkakeppe kasutades, otsustasime tänavusel võistlusel startida suuskadel. Sest koht oli Haanja ning võis oletada, et saab palju kasutada sealseid suusaradu. Pealegi arvas Leivo, et viimane aeg on hakata tegema trenni järgmisel nädalavahetusel toimuvaks Tartu Maratoniks. Eks ta ole: mul on selleks valmistudes seljataga juba 4 suusakilomeetrit (Priit, kui Sa seda loed, palun andesta mu pühendumatus!) ...

Tallinnast keset pehmet talveööd (-9 kell pool kuus hommikul) sõitma hakates ehmatas päris ära, kui autotermomeeter läks vabalangusse võrdeliselt sellega, kuidas auto Lõuna-Eesti suunas edenes. Kambja kandis laksas ära -26, pärast mida tundus Haanja keskuses olev -20 juba täiesti normaalne. Eks kõik siin ilmas ole suhteline!

Nii külmilusat koitu ei olnudki ammu näinud. Täiesti ümmargune päike tõusis punaselt hõõgudes, puud kiirgasid härmatises ning isegi suitsusammas korstnate kohal tundus külmununa.

Stardis oli inimesi nii jalgsi, suuskadel, räätsadel kui ratastel. Startis üle 150 võistkonna! Osalt küll kahekesi, kui tiimiliige viimasel hetkel ära langenud. Stardieelse aja lustakaim hetk oli, kui läbi mikrofoni otsiti võimalikku asendusliiget Eesti Energia Spordiklubi tiimi: et kui seda kuuleb mõni vaba sportlane jalgrattaga, löögu kampa. Kummaline küll, kuid väga palju rattatrenni tegijaid poole meetri paksuse lumega Haanjas silma ei hakanud :)

Vähemlustakas, oluliselt vähem lustakas oli aga see, et Leivo oli hiljutisest seljale kukkumisest saanud endale roidesse ja lihasesse liigutusi takistava valu. Seepärast oli ta üks esimesi, kes juba enne võistlust arstipunkti külastas ning sealt valuvaigistit palus. Ja igaks juhuks meid juba ette hoiatas, et võibolla võib meie seekordne üritus korraldajate plaanitust lühemaks jääda.

Kaheraudsest anti stardipauk ning avasime kaardid. Ennäe, tegu oli valikorienteerumisega ning ainus kohustus oli võtta järjest punktid 51 ja 52 (nende vahel oli lisaülesanne). Pidasime pisut plaani ja siirdusime reipalt rajale, arvestusega teha raja alumine kaar suuskadel ja ülemine pärast joostes - seal oli palju suuri teid.

Kohe esimesel kilomeetril sai selgeks, et 4 suusakilomeetrit on ikka ettevalmistuseks vähe. Väga vaevaliselt tuli see suusasamm mul! Ja kui ühe talu hoonete vahele tuli mööda järsku, konarlikku ja kurviga jalgrada laskuda, õnnestus mul loomulikult kohe ka kukkumisega algust teha. Õnneks pidas ka Leivo alguses hoogu ning ainult Alar uhas kaugel ees - mis tal viga, Tamsalu-Neeruti maratoni poolrada ju äsja ära tehtud :) Siis aga hakkas ka Leivol valuvaigisti mõjuma ning ta liitus uhajate klubiga, st Alariga. Ning mina püüdsin abitult Kikut imiteerides neist mitte väga kaugele maha jääda, et neil mind oodates mitte külm ei hakkaks.

Ränkadest miinuskraadidest hoolimata oli ilm tegelikult imeline. Päike paistis juba kuumalt ning ka liikumisest oli pehmelt öeldes palav. Ühel hetkel Alari taga sõites langes pilk tema mütsi alt välja paistvatele juuksesalkudele: oo, mis ilusad härmalokid! Ning ka minu patsiotsad pole vist kunagi paistnud nii blondid kui seal kahuselt jääs olles...

Kuna võistluse märksõna olid järved, viis rada eeldatult üle järvede. Mõnelgi neist oli topeltjää: pealmise õhukese kihi all mõni sentimeeter vett, selle all pidav jääkaas. Jooksjatel võisid saada saapad märjaks, suusatajatel oli aga ebameeldivam lugu: suusa alla moodustus vee ja lume koosmõjul paks jääklomp, nii et kumbki suusk tundus kaaluvat terve tonni ning tekkinud jää mahanühkimine oli paras tegu.

Kuidas oli suusaradadega? Jah, oli. Muidugi sai sõita ka mööda radu, kuid vahepeal tuli siiski suusad alt võtta ning võsastunud mäkke ronida. Või paljakssulanud asfalti ületada. Või sõita jäätunud teel, kus olnuks kohasem uisutada. Keskmine tempo tuli sama, kui oleks ilmselt tulnud joostes, kuid laskumised olid tõesti mõnusad - see õigustas nii suuskade tassimise kui vaevalised aeganõudvad tõusud (pidamismääre olnuks abiks, aga no ei olnud seda ju :)

Tipphetk oli muidugi see, kui Alar otsustas hooga otse üle kännu sõita. Üks tema suuskadest aga päris sama meelt ei olnud ja otsustas selle peale pooleks lõheneda. Egas midagi, Alar jätkas kahestunud või kahekihilise suusaga, kus pealmine pool plastiku kohal lõbusalt laperdas. Aga nagu ta ise arvas, oli nüüd vähemalt olemas õigustus realiseerida ammune plaan ja endale uued suusad soetada!

Umbes kahe tunni pärast hakkas Leivo jälle tõusudel grimasse tegema: valuvaigisti mõju oli haihtumas. Alar pakkus, et jätkame nii kaua, kuni Leivo oma enesetunde põhjal otsustab - aga mina teadsin, et katkestamise otsust Leivo enda hooleks jättes jätkame kindlasti kuni lõpuni, olgu tal selleks ajaks või roideotsad läbi naha väljas. Nii et rakendasin projekti TOM (Täna Otsustan Mina) ja ütlesin, et läheme siit ristist otse finishisse. Mehed küll veel kobisesid midagi eesootavast huvitavast lisaülesandest, aga kes neid enam kuulas :) Nii jätkasimegi joonelt finishisse.

Jooksuring jäi küll tegemata, kuid seda enam võib nüüd puhta südametunnistusega öelda: tegime suusatrenni Tartu Maratoniks.

Vahva võistlus oli, nii et tänud korraldajatele, stardis ja rajal kohatud tuttavatele ning muidugi ka ilmataadile.

Vahekokkuvõte ka laste vahepealsetest tegemistest.

Koolis on praegu käimas suusatunnid. Nõmme spordikeskuses, kuhu meie juurest pole just parim bussiühendus, lisaks veel probleem suuskade transportimisega mittejust liiga tühjas bussis. Seepärast püüan õhtuti neile võimalikult sageli transporditeenust osutada, et mink-tulek mitteliiga ebamugav ei oleks (eriti tulek, kus iga 20 minuti järel käivat bussi tuleb oodata palava nahaga).

Suusatunnid on esmaspäevast neljapäevani ning käia tuleb igaühel küll ainult 5 korda, kuid harva juhtub, et suusatamamineku päev sobib ühtviisi kõigile kolmele pluss veel mulle. Sagedamini on autos 1-2 last ning nii ma muudkui kihutan päevast päeva Trummi vahet. Iseenesest on need sõidud alati lõbusad ja toredad ja mul pole sellise autojuhiameti vastu midagi - ainult aeg, aeg... Ode on praeguseks käinud juba 6 korda (ta tahab käia 10 korda, et saada kaks viit), Kati 3 ja Jüri 1 kord (ta oli vahepeal haige). Nii et ideaaljuhul peaks ma transporditeenust osutama veel neljal õhtul.

***
Õppetöö kõrval väärib koolielus märkimist temaatiliste riiete nädal. Oli pehme päev, soengu päev, rannapäev jne ning igal päeval tuli välja näha päeva stiili kohaselt.

Rannapäev sattus muidugi päevale, kui hommikul oli akna taga 18 kraadi külma, nii et õhukestele sukkadele ja pluusikestele ei saanud mõeldagi. Ode lahendas asja nii, et pani rannariided pluusi ja teksade peale. Pildil poseerib ta oma kostüümiga kodus.

Soengupäeval punusin Odele pärjana ümber pea punutud nn. vene patsi. Vahva oli.

Kati tegeleb oma teemapäevade-riiete ja -soengutega rohkem ise (pehmel päeval võttis kaasa padja, rannapäeval oli plätudes ja riietus pärast läbi külma kooli jõudmist ümber seelikusse jne), Jüri aga ei taha sellistes aktsioonides kaasa lüüa. Millest mul on kahju, aga kui ei taha, siis ei taha.

***
Laupäeval oli Jüril matemaatika olümpiaadi Tallinna voor. Ise arvas, et pool läks seal hästi, pool mitte. Aga tähtsam kui koht on kindlasti kogemus linnavoorus käimisest, eriti kui tegu ainega, mis talle hiljem ilmselt oluliseks muutub (kui säilib huvi elektroonika ja muu sellise vastu). Ja ka talle endale meeldis sinna minna. Järgmisel laupäeval on tal ka geograafia olümpiaadi linnavoor, aga selle üle ta küll nuriseb, sest geograafia talle just väga ei meeldi.

***
Sel ajal, kui Jüri tegi oma olümpiaadi, käisime meie Kati ja Odega Tartus Mammut vaatamas. Mammu on juba peaaegu nagu "päris", st selline nagu meie Mammu ikka on. Ainult väga kõhnaks on ta vahepeal jäänud, nii et Ode lubas talle kord, kui ta koju jõuab, kohe suure kana küpsetada.

***
Kati hakkas käima Stuudio99-s trennis. Nüüd on pidevalt jalad, käed, selg, kõht ja kõikvõimalikud muud lihased valusad. Latiinoaeroobikat oli neile õpetanud hispaanlsest treener ning ainuüksi selle tunni kirjeldusest tekib tahtmine ka endal taaskord mõnda trenni minna :)

***
Lastegas on tore. Lihtsalt.

Nüüd võib selle juba välja öelda. Et kõiki meie viimase aja tegemisi on katnud must vari - nii suur, nii sünge, et sarnaselt vanade eestlaste hundist mitterääkimise kombele pole me söandanud tema nimegi suhu võtta. Ainult mõelda, kui sedagi.

Umbes kuu aega tagasi avastati Mammul rinnavähk.

See on diagnoos, mille sõna teisest poolest on küll ja enamgi, et taas kord tunnetada: inimesest endast ei sõltu siin maailmas midagi, tuleb lihtsalt alistuda sellele, mida Saatus su ellu toob. Ja mõelda, et et kõik, mis sinuga juhtub, on kirjas taevatähtedes juba enne su sündi, nagu ütles Sinuhe.

Täna tehti Mammule Tartus operatsioon.

Kõik läks hästi, kasvaja oli alles algusjärgus ja ehkki järgneb veel profülaktiline keemiaravi, võime juba julgemalt loota, et Mammu paraneb. Täna, mõni tund pärast narkoosist toibumist, oli ta juba nii terve ja tubli kui selles olukorras vähegi olla saab. Tõusis voodis istuli, pahandas ühe sugulase peale (see on kindel märk Mammu toibumisest) ning lõpuks vastas isegi telefonikõnedele.  

Nüüd tuleb uskuda paranemisse. Sest usk liigutab mägesid, miks siis mitte ka neid taevatähti, kuhu saatus on kirjutatud. Kui neid muidugi üldse on vaja liigutada - võibolla on kõik tähed juba enne Mammu sündi head lõppu näidanud sellele vähiloole.

Ma väga tahan mõelda, et see nii on. Ja et vähk ON võidetav.

Õhtul pool üheksa helistas Leivo ettepanekuga minna Nõmme Seikluspargi jääseinale või Rannamõisa panga looduslikule jääle ronimist harjutama. Esimest korda sel hooajal siis, aga vabanduseks sobib küll, et jääd kaua aega ei olnud :)

Nõmmele nii hilja enam ei saanud, niisiis Rannamõisa. Külma oli paar miinuskraadi, aga panga serval ulus lausa uskumatu tuul, pekstes liiva- ja kruusarahet valusalt vastu nägu. Tõeline rõõm oli üle ääre saada, kus valitses ilus vaikne talveilm kergete miinuskraadidega.

Jääd oli kah, panga küljes rohkemgi kui merel. Laine peksis tuulega ikka üsna kalda alla, kitsuke jääserv oli pidevalt veemärg ning meri kohises nagu suurte sügistormide ajal. Jääsein oli märg ja pehme, kirkat ei tulnud mitte lüüa, vaid paigutada (tsitaat Leivolt). Kuna pidevalt vulises mööda suurimat sammast vesi, oli mul alla tagasi jõudes tunne, et nüüd olen küll läbimärg. Üllatus - ei olnudki! Ju siis olin suutnud lõpuks ometi ronida põlvedega seina puudutamata :)

Ning kiidusõnad kolleeg Rihole, kes vastutasuks suvise kasside laenutamise eest oli mu Campi rihmikud nõelteravaks teritanud.

Läks meil katki wireless-võrgu jaoks vajalik antenn. Egas midagi: väike mure, kindlasti saab K-Arvutisalongist vajaliku asja.

"Vaadake, vitriinis on kaks tükki," osutab müüja. "Valige, kumba soovite."

Vaatan ja valin. Mõlemal on aga loetletud täpselt ühesugused omadused, hindki krooni pealt üks ja sama. Kas olen mina loll või milles asi?

Kuna ma IT ja wireless-võrgu alal tõepoolest just eriline kompetentsikeskus ei ole, otsin hulk aega püüdlikult erinevusi, mille alusel otsust langetada. "Aga mis neil vahet on?" söandan lõpuks siiski müüjalt küsida.

"Teine on ju teistsuguses karbis!" viitab müüja tõsiasjale, mida olin loomulikult märganud, kuid seni vajaliku tähelepanuta jätnud. "Kumba soovite?"

Soovisin oranzhi- ja hallikirjut.

Palun soovitage, kust leida head sisekujundajat või pigem sisearhitekti, kes aitaks sisustada üht suurt köök+elutuba ruumi.

Abi oleks vaja nii funktsionaalse plaani koostamiseks (kuhu panna diivanid, kuhu tugitoolid, kuhu söögilaud jne) kui ka edasise stilistilise lahenduse loomisel.

Mööblisalongide sisekujundajad ilmselt ei sobi, sest funktsionaalne plaan peaks nende juurde minnes endal olema. Eks on midagi kah, aga ei ole kindel, on see ka hea ja mõistlik.

Ja... mitte liiga ekstravagantse maitsega ei peaks sel kujundajal/arhitektil olema. Eeskätt peab selles ruumis olema mugav elada, siis alles ilus vaadata. Lastega niikuinii ei saa toolide ega muu täpsest asetusest kinni pidada, peaasi, et toolini jõudmiseks ei pea tegema lugupidavat väljapeetud kaart ümber klaaslaua ning sel toolil oleks mõnus istuda :)

Palun soovitage, kel teadmisi ja/või kogemusi sisekujundajate osas!

Minu talvetõbi on jõudnud staadiumi, kus mul kas üldse pole häält või on see ragisev ja kähisev. Ja otse loomulikult oli tegu suurepärase ajastusega ja mul tuli eile õhtul pidada kolmetunnine loeng Tallinna Ülikoolis.

Kui õhtul kell üheksa koju jõudsin, arvasin, et ei suuda enam kunagi mitte ühtegi sõna öelda. Aga lastega oli tore lobiseda ning siis tuli Leivo suurepäraste uudistega, nii et ikkagi suutsin.

Kaks päeva olin võidelnud loiduse ja õhtuse hüperväsimusega, mida lihtsalt pingelise aja süüks pidasin. Täna ärkasin - selge, haige hoopis. Kurk valus, pea paks.

Jüri on juba poolteist nädalat köhida paukunud, Kati oli haige minu Marokos-oleku ajal ja Ode jäi kergelt tõbiseks ema sünnipäeval.

Seda kõike ajal, mil tuleks hoopis suusatada.

Puhkuselt tagasi jõudes on elu väga kiiresti käima läinud ja toimunud mitmed väga märkimist väärt sündmused, mis aga ajapuudusel tuleb ainult lühidalt üles tähendada.

Maare ja Heiti. Otse Marokost tulles siirdusime Leivoga Heiti ja Maare pidulikule õhtusöögile, millega nad tähistasid oma elu suursündmust. Pulmaks ei tahtnud nad seda nimetada - ja kui ma algul ei saanud päris hästi aru, miks, siis pärast sain küll. Ei olnudki pulm selle sõna tavalises mõttes, oli üks eriline, ilus, pidulik, armas ja väga elus õhtu. Saue mõis oma varaklassitsistlikus ilus ja maaliliselt eripalgeliste siseruumidega andis sellele ka omalt poolt täpselt sobiva aktsendi. Ja kirsiks tordi peal oli muidugi Maare kleit - punane.

Suusahooaeg avatud. Laupäeval sõitsime Kati ja Odega kaks tiiru Nõmme 2km rajal. Rohkemaks polnud aega, sest siirdusime ema sünnipäevale. Silmanurgast sai ära nähtud ka Nõmme Spordikeskusse kerkiv jääsein, millel 10. veebruaril ronimisvõistlused tulevad. Ja Jürile sai ostetud uued suusasaapad - number 47 (!!!)

Ema 60. Ema tähistas oma ümmargust numbrit Valgejõe seltsimajas. Kahjuks olid külmade ilmade saabumisel paljud kutsutud haigeks jäänud ning tulemata jäänud ning ka osad kohaletulnud olid pooltõbised, nii et pidu möödus eeldatust väiksemas ja vaiksemas seltskonnas. Aga kohustuslik Laurentsius sai siiski ära tantsitud, isa ja Malle eestvõttel kohustuslikud laulud ("Me sulle õnne soovime"-ga alustades ja "Kalle Kustaga" lõpetades) ära lauldud. Ja isa kandis ette omatehtud seitsmesalmilise luuletuse sinilillest, mille ta kord Valgejõe metsade vahelt leidis, sealt linna viis ja kus sinilill algul kuidagi ära harjuda ei tahtnud, kuid lõpuks siiski võrseid ajama hakkas. Lõpp oli paljutähenduslik: lubadus sinilill varsti tema kasvukohta tagasi viia.

Kaminatule soojusest virgus ilmselt kuhugi lae vahele talvituma suikunud liblikas, nii et kõigil kohalolnuil tuleb nüüd kirju liblika aasta.

Räätsaproov. Leivo tellis Bergson Winter Challenge kahele võistkonnale lumeräätsad, mis nüüd kohale jõudsid. Mina sinna 120-tunnisele võistlusele küll ei lähe, kuid seda altim olin minema Vanakale räätsadega kõndimist proovima. Pole ma küll mingi räätsaspetsialist - senine kogemus piirdub lapsepõlves Väljaotsa Memme punutute järellohistamisega - kuid sellest hoolimata või just seetõttu võib öelda, et väga head räätsad olid. Nii mugavad, et nendega harjus praktiliselt silmapilkselt.