2013.aastal juhtus tagasi vaadates päris palju asju. Isegi väga palju. Igapäevase elamise käigus nagu ei saanudki aru. Järelmõjud ulatuvad ka tänavusse aastasse ja see on tegelikult hea: 2013.oli järelikult alguste, mitte lõppude aasta.
See siin pole tähtsuse pingerida, vaid järjestus, milles aastasündmused mulle meelde tulid.
Raamat/film. Minu noorteromaan „Hetk enne homset“ võitis eelmisel aastal Tänapäeva noorteromaanide konkursi ja ilmus nii paberkandjal kui e-raamatuna. Raamatu tuules sai minust LP noorteteemadel kirjutav kolumnist ning lisaks viis „Hetk enne homset“ mind kokku Katrin Lauriga, kes pani ette algatada raamatu põhjal filmi tegemine. Osalesime EV 100 filmi-ideede konkursil ja oleme praeguseks läbinud edukalt kaks vooru (ideekonkurss ise ja laiendatud treatment), lisaks kohtunud väliskonsultant Christian Routhiga, kes treatmenti hindas ja stsenaariumi edasise ülesehitamise osas nõustas.
Tänavune väljakutse ongi kirjutada valmis selle võimaliku filmi stsenaarium. Ja et see oleks väga hea stsenaarium, mitte lihtsalt kuidagi valmis tehtud! LP kolumne kirjutan kah rõõmuga edasi, olen uhke selle võimaluse üle. Lisaks mõlgub mõttes kolm (kolm!) uue raamatu ideed, peaksin neist ühe välja valima ja tänavuse aasta jooksul vähemalt selgeks mõtlema.
Ka Leivol ilmus eelmisel aastal raamat, „Robootika – see on imelihtne!“ Tegu siis mitte ilukirjandusliku teose, vaid õppematerjaliga. Ka Leivol on uue raamatu mõte juba olemas, tegeleb materjalikogumisega. Äkki jõuame ka järgmise raamatuni ühiselt, ühel ja samal ajal.
Toimetamine. Lisaks oli 2013 mul viljakas toimetamisaasta, mille väärikaks lõpuks ja pärliks sai detsembris ilmunud „Minu Narva“ (Katri Raik). Samamoodi oli rõõm teha „Minu Jakuutiat“ (Aimar Ventsel), „Kas süda on ümmargune 2“ (Epp Petrone) ja „Minu Stockholmi“ (Rita Ahonen). Natuke olin tegev ka „Minu Tokyo“ (Maarja Yano) juures. Hämmastavalt palju, aga tegelikult jäi paljudega töö varasemasse aega – eelmisel aastal jõudsid mitmed raamatud lihtsalt ilmumiseni. Tänavune aasta tuleb ilmselge mõõn, aasta esimesse poolde on plaanitud ainult üks (aga see-eest kindlasti töö mõttes vahva raamat): Hille Hanso „Minu Istanbul“.
Kodu. Müüsime kaks Kalamaja korterit ja ostsime Kristiinesse maja – tähendab, poole paarismajast. Välja korter on endiselt alles, meie üliõpilaste baasiks ja kodupesaks.
Tänavune eesmärk on Räägu-kodu vaikne arendamine (sh laenu võimalikult suur tagasimaksmine), Välja-kodus teha vajalikud tööd (köögikappide ülemise rea välja vahetamine, pisiremont, pesumasina äravoolusüsteem jms)
Avastasin, et nö majapilti mul polegi, seega iseloomustab uut kodu Leivo suvises grillitegevuses kodusel õuemurul.
Lapsed. Kati lõpetas TÜ juura bakalaureuse ja Ode Liis Reaalkooli gümnaasiumi (pildil on õed Kati lõpupäeva hommikul). Kati elab nüüd Lundis (õppides sealses ülikoolis Euroopa Liidu äriõigust) ning Ode Liis Tartus (õppides prantsuse keelt). Välja tänava kodus on püsivalt lastest (kui neid veel nii nimetada) ainult Jüri, sest TTÜ on jätkuvalt Tallinnas ja tal on seal käsil elektroonika ja bioonika teine kursus. Kreete ja Laura jätkavad gümnaasiumis (11.klass), Ramses põhikoolis (8.klass), nende elupaigaks on Räägu-kodu.
Tänavune soov on see, et tahaksin osata hoida ja arendada suhet oma suurte lastega suhet niimoodi, et nad oleksid läbi elu mu sõbrad, kaaslased ja partnerid, aga et ma neid ikka vahel emana nunnutada saaksin. Naudin näiteks uutmoodi suhet Jüriga, kui ta on üksi kodus peremees ja kasside valitseja – kas tõesti on see tore ja asjalik noor mees minu poeg…? Samas on hinges ikka segadus ja süütunne, et olen lapsed nende elutee alguses liiga omapead ja omale vastutusele jätnud, ei oska neid isegi mitte nõustada või suunata.
Ma soovin, et neil oleks õnne armastuses ja head sõbrad, et nad laoksid head alusmüüri tulevasele rahuldust pakkuvale tööelule. Praktiline eesmärk on toetada neid ülikooliõpingutes niimoodi, et nad saaksid alustada oma iseseisvat elu kas õppelaenuvabalt või vähemalt võimalikult väikese laenukoormaga.
Lähedased. Emal ja isal tuleb tänavu 45.pulma-aastapäev. Ma soovin, et nad oma armsal õlg-õla kõrval moel veel mitmeid ümmargusi ja mitteümmargusi aastapäevi tähistaksid. Ja et ka Vanahärra ehk Ferri oleks ikka jätkuvalt nendega Ja et Karini ja Kairi perel sujuks kõik hästi, just nii, nagu nad soovivad.
Tervis. Maikuine seljaoperatsioon oli suur pääsemine kolmveerand aastat kestnud ja süvenenud valust, edasine aastaosa kulus taastumisele tavaliseks inimeseks. Päris taastunud ma muidugi veel ei ole, näiteks rattaga on mugav sõita ainult sirge seljaga ja tasasel teel.
Tänavune soov ongi, et selg saaks maksimaalselt nii heaks, kui oli enne jamade algust. Päris endiseks opi järel niikuinii ei saa, aga võimalikult ligilähedale, palun!
Sport. Tahaksin jälle ka tasapisi sporti tegema hakata. Leivo plaanib, et kui möödunud aasta möödus koduse baasi ehitamise tähe all, siis tänavu võiks olla come-back spordiradadel (ta on juba kirjas rogaini EM-il!) – nii et ka minul on selles tuules rohkem indu sporti teha, sellisel moel nagu minul võimalik. Täna alustame näiteks venttiga.
Kajak. Eelmisel aastal käisime kajakiga Inari järvel ja Barentsi merel, samuti oli muljeterohke sõit Vaindloo saarele (sealt pärineb ka Assar Jõepera tehtud foto) ning Piirissaarele, kus käisime Leivoga kahekesi. Tänavu tuleb vähemalt üks tore reis suvel Ahvenamaale või mujale Soome vetele.
Töö. Hiinlastel olevat needus „Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Samas on muutused ka uued võimalused – nii et mu tänavuse aasta soov ongi võimalustest (olgu nad millised tahes) maksimumi võtta. Eelmisel aastal ma seda ei teinud, keskendumine läks tervisele, kodule ja lastele ning tööl jätkasin vanadel radadel.
Ent ma olen väga tänulik oma tööandjale ja kolleegidele, kes mind operatsiooni järel igati toetasid, muuhulgas võimaldades mul pikalt kodus töötada.
Ideed. Oleme Leivoga korduvalt tõdenud, et võiksime mingi uue laheda asjaga algust teha. Ideid on peast läbi vilksatanud, aga tegudeni – tegelikult isegi mitte nende ideede läbikaalumiseni – pole jõudnud. Tänavu tahame hakata vähemalt neid mõttepoegi kirja panema, et aegajalt üle vaadata.
Sõbrad. Leivoga mõlemad lubame, et korraldame tänavu rohkem ettevõtmisi ja toredaid tegevusi koos sõpradega. Eelmisel aastal olime pigem sellised passiivsed sõpruskonna liikmed, eks ikka jälle selle kolimise ja minu tervise pärast ja kõige suurem rõõm ongi, et meid sellest hoolimata ei unustatud. Samas on sõprus – nagu iga suhe – selline, et selle toitmiseks peab ka omalt poolt panustama. Teeme seda rõõmuga! Leivol on juba ka ideid ja minul ka Lisatud pilt pärineb aga ühelt väga lahedalt “naistekalt” Leitti juures, kõndides väikeste laste valju laulu saatel südaöösel vaikse äärelinna tänavatel. Leivo tuli meile autoga järele, aga meil muidugi oli vaja hakata talle vastu jalutama.
Kassid. Miski, mis jääb – Kisti ja Tiffu. Kistil oli eelmisel aastal steriliseerimise opp, nii et nädalajagu päevi veetis ta suure kraega.
Kisti saab tänavu juba 12-aastaseks, aga meenutades Kai Mustit, võiks ka Kistit jätkuda veel oma kümmekonnaks aastaks.
Laiendatud pereringi on lisandunud veel üks kass – Heleni Rubi, kes tänavu saab aastaseks. Tema on vahelduse mõttes lühikarvaline ja läikiv ja üldse isakass (seni veel).