Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Mida saab lastetoetuse eest?

Praegu, kui parteide must rahastamine teravalt päevakorral on, tuli Reformierakond välja positiivse sõnumiga ehk lastetoetuse reformikavaga: tõsta praegune 19-eurone lapsetoetus enim abi vajavatel peredel 30 euroni. Ma ei hakka targutama, on seda 30 vähe, palju või parasjagu või kuidas küll tuvastatakse need enim abi vajavad pered – tegelikult on lapsetoetuste diskussioonis alati imestama pannud hoopis see, et väga paljude inimeste reaktsioon lastetoetuste (olgu 19 või 30 raha ulatuses)  teemale on “see summa on niikuinii nii väike, et seda ei pane õieti tähelegi”.

Hmm. Ma küll ei saa öelda, et 19 eurot kuus oleks väike summa. See katab kolmveerandi ulatuses gümnaasiumiõpilase igakuise koolitoiduraha (summa, mis muidu tuleks mujalt leida) või aastase kogusummana (228 eurot) lähisvälimaale toimuva klassiekskursiooni tasu (jällegi raha, mis muidu tuleks perel leida muudest allikatest või ekskursioonist üldse loobuda).

Kuna mina ja Leivo kasvatame kahe peale kuut last (kellest, tõsi, on praeguseks lastetoetusealised veel ainult neli) tähendab see kolmanda ja neljanda lapse pealt toetussummat 57 eurot. Ja see on juba päris suur summa. 684 euroga aastas võib laps heal juhul  saada autojuhiload (sisse arvatud autokoolitasu, tervisetõend, esmaabikoolitus, esmatasandi libedasõidukoolitus, vanema juhendajatunnistuse riigilõiv, mõned lisasõidutunnid autokoolis, teooriaeksami tasu, sõidueksami tasu, juhilubade riigilõiv). Või siis osta hea sülearvuti, tasuda paari või rohkemagi huviringi eest, käia keeltekoolis… Seda muidugi juhul, kui vanemate sissetulek on piisavalt hea, et lapsetoetus lihtsalt elementaarvajaduste katteks näpu vahelt ära ei kao – aga viimasel juhul peaks ju lastetoetuse olulisus pere aastaeelarves ju hoopis suurem ja rohkemgi tunda olema.

Nii et jah, ma ei taha öelda, et lastetoetus hullu rikkuse majja toob, aga kindlasti on see abiks mitmete kulude katmisel.

Aga “kõige rohkem abi vajavaid” peresid aitaks lastetoetuse tõstmise asemel ilmselt hoopis rohkem see, kui lastetoetust ei arvestataks pere sissetulekute hulka. Mis kasu oleks  neil 11 eurot suuremast lastetoetusest, kui selle võrra vähendatakse 11 euro võrra muid toetusi või veel hullem, jäetakse neist hoopis ilma…

Mida õpid noores eas...

Kai ja Ivo tütar Merli sai neljandaks sünnipäevaks sellise asja, kus pooliku palli küljes on käepidemega vars. Võtad käepidemaest kinni, astud pallipoolele ja hüppad selle agregaadiga. (Hmm, omamoodi naljakas, et praegusel üliturvalisuse ajastul, kus lasterõivaste kapuutsil ei või paelugi küljes olla, sellist kukkumisohtu lausa välja karjuvat lõbustusvahendit üldse müüa tohib!)

Muidugi oli seda imeasja nähes kõikidel suurtel maukudel (mina, Karin, Kairi ja Kai ise kah) kohe vaja lapse mänguasi enda kätte võtta ja kitsukeses esikus hüppamist harjutama hakata. Ei, pead keegi lõhki ei kukkunud, aga ülemäära hästi see asi välja kah ei tulnud. Olime juba otsustamas, et ega sellega ei saagi tegelikult korralikult hüpata.

Kuni teisest toast tuli Ivo, vaatas meie ponnistusi ja märkis:

"Ah, kui me väiksed olime, siis hüppasime samamoodi ju labidatega!"

Võttis hüppeaparaadi (mis kõrguselt talle vist puusanigi ei ulatunud), astus peale ja kargas korisdoris ringi nagu känguru, kordagi seintest ja kapinurkadest ohustumata :)

“Mustamäe valss”– mitte mikrorajooni, vaid ajastu lugu

imageLoone Otsa “Mustamäe valssi” (Petrone Print 2012) ei saa ma hinnata erapooletute tunneteta. Olen ju minagi “tavatütarlaps mägede mailt”, nagu Loone raamatus sätestab, samast põlvkonnast ja isegi samast koolist. Nelja-aastane ajanihe ei muutnud palju isegi sellel Mustamäe tormilise arengu etapil. Tõsi, Liivaku liivikuid mäletan ainult hägusalt ja hääbuvatena (isa käis sealkandis autot remontimas ning millegipärast olime mina, Karin ja ema temaga alati kaasas) ning muid nipet-näpet erisusi on veel – aga tervikuna tahtnuks pea igal kohal karjuda: “Jaa! Mina ka! Meie paraadna! Meie naabrid! See paik! See tunne!”

Ja ilmselt pole see ainult minuga nii. Oma perekonna loo kaudu on Loone suutnud üldistada ühe põlvkonna, ütleksin isegi epohhi eluloo. Sest mis muud kui epohh oli see paneel-linnaosade ehitamise ajastu? Koos nõukogude ajale omase pidetuse, aga samas kaasahaarava rõõmsa rähklemisega?

Tänapäeva – küll mitte Mustamäe, vaid naaberlinnaosa Kristiine – noori esindav Kati ütles aga, et see raamat on hoolimata oma helgest lõpust kurb: üksildane lapsepõlv, tõrjutus esimeses koolis,  sõbranna enesetapp… Et kas meie elu oligi selline?

Oh, kindlasti leidus 1970ndate Mustamäel ka seltsieluliselt rõõmsamaid lapsepõlvi lõputute luurekate, kambavaimu ja “venkude” vastu kollektiivkäbisõja (mände ju jagus!) pidamistega ja “Vanakal” kelgutamistega, hilisemas eas õnnelike diskotamistega Mustamäe Mängude Majas ja romantiliste käsikäes jalutuskäikudega Sütiste metsa radadel – aga isegi kui seda ise ja igal hetkel ei tundnud, siis ajastu vaim oli ilmselt tõesti kurb. Või õigemini rusutud. Sest ehkki minu elu tema väikses isiklikus plaanis oli üpris õnnelik, resoneerusid minus ometi kõik “Mustamäe valsi” üldised meeleolud ja tundevirvendused. Ja sellepärast ma arvangi, et see raamat on enam kui ühe inimese lugu ning Loone on oma loo jutustamisega hoopis millelgi olulisemal ja raskestitabatavamal sabast kinni saanud.

Üks väga isiklik kurbus on mul seda raamatut lugedes aga ka. Minu kool. Loone raamat kirjeldab selle kunagisi hiilgeaegu, kuid Eesti iseseisvusaastate haridusmaastiku tõmbetuultes loobus  kaotas kool kuidagi oma sihi ja näo, saavutades ilmselt absoluutse madalseisu oma 40.juubeliks… aga tundub, et on nüüd tasapisi taas tõusma hakanud. Mille üle on mul siiralt hea meel. Hmm, mulle ei meeldinud koolis kohe üldse mitte, kui ma seal käisin, aga kummalisel kombel on tema käekäik mulle siiski oluline.

Kui aga isiklik emotsioon kõrvale jätta, siis on võibolla just see meie kooli osa see, mis “Mustamäe valsi” tüüpilisuses ebatüüpilisena eristub: teiste Mustamäe koolide elu tundus mulle kooliajalgi kuidagi teistsugune, nii et tunduks vast teistsugune ka tagasivaate- ja mälestusraamatutes… Aga see ei tähenda, et teistes koolides käinutel äratundmisrõõm täielikult puuduks, oma ühisosad on kindlasti siingi.

Kellele ma “Mustamäe valssi” soovitaksin? Eeskätt muidugi inimestele, kes on Mustamäel elanud ja elavad, aga mitte ainult. Nagu ma ütlesin, on see midagi enamat kui ühe Mustamäel kasvanud tüdruku lugu, nii nagu ka “Sillamäe passioon” ületas kaugelt ühe Ida-Virumaal kasvanud poisi mälestuste piirid. 

Päeva paranoia

“Sa oled matemaatika riigieksamil ja kalkulaator läheb katki!”

Ode Liis, 2012. Lõpetamine on alles järgmisel aastal.

Igaks juhuks lubas Ode aasta pärast võtta kaasa vähemalt kaks kalkulaatorit.

Kuidas korraldada rahvusvahelist avamisüritust

Erinevad ettevalmistused…

imageimage

imageimage

Väike egotripp bossiga laval…

imageimage

Pealikuid Rootsist, Norrast ja Eestist ning palju rõõmsaid ja rahulolevaid inimesi…

imageimage

… ja järgmisel päeval, pärast kõikide otste kokkutõmbamist voodissekukkumine pöörase pingelangus-peavaluga.

Sõidutunnid Odega

Tänavu kevadel alustas autokooliteed Ode Liis ning on nüüdseks jõudnud nii kaugele, et mina tegin jälle endale sõiduõppe juhendaja tunnistuse (elektrooniline taotlus paberivabas ARKis + riigilõiv 15.97). Ja oleme nüüd juba kuuel õhtul sõitmas käinud.

Alustasime muidugi platsiõppest. Hilisõhtul, kui Mustamäe ARKi esine suur parkla tühi, käisime seal tiirutamas, paigaltvõttu ja parkimist harjutamas. Emotsiooni lisasid ühel õhtul lärmakad mootorratturid, kes õnneks küll õppesõitjast kaugel oma sööste ja pöördeid tegid, teisel korral vahtralehega kutid, kellel oli hädasti vaja Odele näidata, kui hoogsalt nemad juba oskavad boksi tagurdada või kui järsult pidurdada, ning kolmandal väikelapsega ema, kes ümbritsevatest rohealadest hoolimata pidas vajalikuks jalutada oma maimukest nimelt parkimisplatsil ja järgneda manöövreid harjutavale autole, ükskõik millisesse platsinurka me jalutajate eest liikusime. Nii et igav ei hakanud.

Kui plats end vähehaaval ammendama hakkas, läksime tänavatele. Ikka õhtutundidel, kui liiklus väiksem ja rahulikum, aga üllatusteta ei ole saanud siingi. Seal, kus Kadaka tee ja Pärnu maantee ringristmikuna kokku saavad, veeres näiteks jumala eikusagilt ringile... pall. Ja mitte jalg- või võrkpalli mõõtu tavakera, vaid kummist ja hiigelsuur - selline, millega lapsed känguru moodi hüppamist harrastavad, aga ilma kahe kinnihoidmissangata. Ja palli järel ei jooksnud sõiduteele mitte lapsuke, vaid paarikümneaastane noormees... Rääkimata ootamatult teele vupsavatest jalakäijatest, suunda näitamata manöövreid sooritavatest kaasliiklejatest ja muidugi absoluutselt puuduvast teekattemärgistusest. "Sõida lihtsalt otse" või "Näita suunda ja liigu kujuteldava rea võrra vasakule" on parimad soovitused, mida isegi suurtel ristmikel - näiteks Kadaka Selveri juures -sõiduõppijale saab anda...

Muidugi on minul kõrvalistujana kõike läbi elada palju õudsem kui Odel endal. Vähemalt mina arvan nii, Ode väidab muidugi vastupidist.

Teletornis televisiooni tegemas

Töises elus on hakanud nii välja kukkuma, et kevaded on nii kiired, et pole mahti märgatagi, mil need juba läbi ja suur suvi väljas… Nii vaatasingi täna üllatusega: misasja, päike? +20 ja rohkem? Suvi vä?

Sest tõesti on tööelu kapanud tempos “Kaks nädalat ja üritus” ja lõppu sellele tsüklile veel nelja nädala jooksul ei paista…

Eesolevatest asjadest veel kirjutada ei saa, aga viimane läbisaanud üritus oli 4G Mobiil-TV tutvustamine Teletornis. Ehk siis televisiooni tulevik, kus digi-TV-d peaks saama vaadata üle 4G mobiilivõrgu tahvelarvuti, nutitelefoni, läpaka või miks mitte ka vana hea klassikalise televiisori ekraanilt.

Mina jään üritustel harva pildi peale, rohkem ikka selline kaadritagune tegelane, aga seekord sokutasin ennast kah mõnele. Esimesel siis töises jutuhoos tehnoloogiaajakirjanduse tegijatega (peaks vist küll kirjutama suure algustähega Naeratus ), teisel väsinu, kuid õnnelikuna ürituse järel koos kolleeg Tiiduga.

imageimage

Tutvustasime ka 4G televisiooni teistpidist vaadet ehk 4G televisiooni kaamera tagant. Delfi TV eestvedajad rääkisid oma videoülekannetest internetti ning helicami mehed lennutasid väljas minikopterit, mis kandis pilti üle 4G võrgu meile televiisorisse. Vot selline imeasi nagu põrandalgi näha lendas Botaanikaaia kohal ja näitas sellist vaadet nagu parempoolsel pildil! Tulbifestivalgi sai kopteri abil ära nähtud Naeratus

imageimage

Kuidas elad, Mulgimaa?

Tänavuse rattaretke alguses kallas Tallinnas paduvihma. Ajaks, mil kõik rattad – sealhulgas tandem! – autokatusele ja pakid pakiruumi said, olime üdini läbimärjad. Polnud just paljutõotav.

Ent Karksi-Nuias oli soe ja kuiv – selles mõttes, et ei sadanud. Õhk oli niiske ja justkui troopiline. Kati ja Tartust tulnud Loora leidsid teineteist edukalt üles, kaks suurt sinist kotti pluss telk pluss Loora spordikott said pakiautosse toimetatud ning sõit võis alata.

Karksi-Nuia kanti on õnnistatud meeleolukate mägedega. Kohe alguses sai jalad Tiffuks sõita (viide meie nõrkade tagakäppadega kassile!), kui vändata üles kultuurimaja juurde viivast kergliiklusteest. Ja edasigi jätkus samas vaimus.

Esimese päeva meeldejäävamateks peatusteks oli Kitzbergi majamuuseum, kus kohalik näitering (tõenäoliselt, me päris alguses ei jõudnud kohale) esitas suure lustiga lihtsameelseid külakomöödiaid – selliseid, kus armudraama käib värsside saatel: “Mis sa jood seal nõnda tihti?” – “Ma joon tuletiku-kihvti!”, mehi mängivad naised kohendavad ära kukkuma kippuvaid vuntse ning kõigil on lõbu laialt. Karu pakutud kodune kirsi(?)liköör sobis teemasse nagu rusikas silmaauku…. Alloleval Heiko Kruusi fotol olemegi parasjagu näitemängu vaatamas.

image

Nostalgialaks tuli muidugi Taageperas – mälestuspilt, kuidas me sellest trepist käsikäes alla tulime ja kõik-kõik-kõik juurdekuuluv… Meie piltki oli teiste seas eksponeeritud!

Korraks viis tee Läti piirile, kus sai poseerida Balti keti metallfiguuride vahel ning kuulata lätikeelset “Kes aias”. Ilmselt jättis see Leivo alateadvusse väga tugeva jälje… aga sellest edaspidi.

Õhtul saime telgi püsti, söögi söödud, pannkoogid tehtud – see, et Leivo Roheliste Rattaretkel priimusel elu parimaid pannkooke teeb, on juba osa traditsioonist –, Lennart Meri “Veelinnurahva” filmi vaadatud  – ja üsna varsti algas vihmasadu. Aga hommikuks oli ta viisakalt üle jäänud – kuid eilne lähistroopika oli asendanud Saturni tuultega (mis teatavasti on tuuliseim paik Päikesesüsteemis).  Ja need tuuled olid külmad! Ja vastu! Või vähemalt küljelt.

Sõitmine toimus kõikidel päevadel nii, et Kati-Loora omas tempos, Ramses-Laura omas ning minu ja Leivo tandem omas. Meie puhul tähendas see päris võimsat kihutamist – tandemil ikka tandemi hoog nii rattasõidus kui elus. Aegajalt püüdsid sportlikumad tegelased meile tuulde võtta – kuid hiljemalt laskumisele jõudes pudenesid kõik sabast.

Ennuksemäe metsavendade punkrisse minekuks tuli rattad maha jätta ning teha üle sooserva ja läbi metsa kerge jalutuskäik. Punker vääris igati vaatamist – mäe sees hoolsalt taastatud käigud ning võimalus maa all koopas redutajate elu ette kujutada.

Loodi põrguauk seevastu valmistas väikese pettumuse. Võibolla sellepärast, et seda oli nii tugevalt välja reklaamitud, kujutasin ette vist ei tea mis imet näha saavat – tegelikult lihtsalt üks liivakaldane põrguauk nagu põrguauk ikka Naeratus Ilus muidugi.

Teise laagrisse sai lõpu eel sõita mööda siledat kergliiklusteed, kuid tuule tõttu nagu vastu seina. Aga kohale kõik jõudsid! Tuule tõttu oli üsnagi meeleolukas ka meie suure telgi püstitamine, vägisi tahtis purjena lendu minna. Aga pannkoogid ei jäänud tegemata ka täna!

Õhtul sai Heimtali mõisahoones (kus muide on vahva klaaspõrand väljakaevamiste tulemuste eksponeerimiseks!) vaadata “Chicken Madness” filmi arenenud riikidest eksporditava väheväärtusliku toidu (antud juhul siis nende kanaosade, mida ei õnnestu heaolumaades fileena maha müüa) mõjust kohalikule tootmisel (antud juhul Kameruni kanakasvatusele). Aga soojas mõishoones pääses ilmselt mõjule meie varem külmarohuks rüübatud Jägermeister – nii et pärast uuesti välja värske õhu kätte jõudes hakkas Leivo – ilmselt eelmise päeva Läti rahvalaulikutest innustust saanuna – samuti Jägermeistriga liiale läinud minu ohjeldamatu itsitamise toel jutustama, kuidas käib “Kes aias” ringmäng.

Kolmas päev pakkus veelgi jahedamat, kuid päikselist ja suhteliselt tuulevaikset ilma. Lõpetusel kuulasime ära Johansonide kontserdi… ja oligi selleks korraks läbi.

image

Talgupäev ja Kukruse kaunitar

Tänavusel Teeme ära! talgupäeval oli oma talgud korraldanud nii minu kui Leivo tööandja, nii et perekondliku talgu asemel läksime hoopis kohusetundlik-firmapatriootiliselt lahku. Minuga seltsis talgutel veel Ode Liis.

Meie talgutöödeks oli Ajaloomuuseumi Orlovi lossi hoovi koristamine, pärast talgusupp ja –kringel ja siis täiendavaks magustoiduks Ajaloomuuseumi külastamine, kus oli parasjagu väljas näitus Kukruse kaunitarist.

imageimageimage

Üheks ebatavaliseks tööks oli lammutada vitspunutisest ja katteloorist valmistatud kunstiobjekt “Magav mees”, mis oli natuke liiga kauaks magama jäänud – ehkki, jah, kujutlus, kuidas ta kunagi seesolevatest küünaldest helendas, oli päris romantiline. Nüüd leidis aga raamistik koha tulevases jaanilõkkes.

imageimage

Vere hinnaga

image

Meil on kodus 6 tassi, mille Kati on saanud kingituseks selle eest, et on käinud verd loovutamas. Ja mitte 6 korda, vaid tegelikult lausa 8, lihtsalt kahe korra eest sai ta tänukingituseks midagi muud.

Vahva on see, et need temaatilised tassid kujunduselt varieeruvad. Eile tekkiski köögikappi see keskmine, õunapuuga.

Arvestades, et verd loovutada saab alates 18.eluaastast ning Kati sai just hiljuti alles 21, on kaheksa  vereloovutuskorda väga tubli tulemus. Emana olen uhke Naeratus