Get a life!

Eile käisin tööga seoses Tallinna Heleni Koolis - jah, sellessamas, mis varem kandis nime Tallinna Kurtide Kool. Andsime seal üle jõuluaegses annetuskampaanias kogutud raha.

Pean tunnistama, et ma ei oska võõraste puudega inimeste seas täiesti normaalselt käituda. Ikka tuleb selline totakas-püüdlik-abivalmis naeratus näole ja väike kohmetu olek sisse. No umbes, et kas peaks nüüd kõvasti karjuma või rääkides väga pingsalt suud liigutama... Tegelikult muidugi ei pidanud ühte ega teist, rääkijate sõnavõtte vahendas viipekeele tõlk. Ja mul oli väga hea meel, et mu boss ennast seal täiesti vabalt tundis ja loomulikult käitus - või vähemalt oma ebamugavust hästi peitis.

Ja iga kord, kui ma sellistes organisatsioonides käin, pean imetlema seal töötavate inimeste hingesuurust. Ja Heleni kooli puhul ka ettevõtlikkust, et täiesti nullist on kümnekonna aastaga püsti pandud suurepärane erivajadustega laste haridusasutus. Kus, muide, õpivad ka kuuljad: tegu on segakooliga ning nii kuuljatele kui vaegkuuljatele on see kahtlemata parim. Esimesed harjuvad teistsuguste inimeste olemasoluga enda ümber ega võõrista neid tulevikus (nagu mina), teised aga ei kapseldu oma väiksesse mittekuuljate keskkonda.

Aga miks ma seda siia kirjutan? Sellepärast, et mina tavaliselt ei mõtle kuulmispuudega laste olemasolule ja nende elule ja arvan, et teised ka ei mõtle. Heleni Koolis käimine pani mind mõtlema - vähemalt korraks - ja ehk veel mõni, kes seda postitust loeb, mõtleb ka. Kasvõi korraks. Ja mõni elu-teemadel kirjutav ajakirjanik võiks neil ju külas käia ja neist kirjutada, sest mulle tundub: rohkem kui rahast on kuulmispuuetega inimestel puudu oma olemasolu ja probleemide-vajaduste teadvustamisest. Sest küll selle järel tuleb lihtsamini ka raha. 

Ja peamine, et kuulmispuudega inimest kohates ei läheks kuulja teadmatusest ähmi täis ega hakkaks rumalalt käituma, vaid oskaks olla ja normaalselt suhtuda.

PS. Juhuste kokkulangevuse tõttu sattusin just eile öösel Ratastooli-Tiia blogile, kus kah teemaks puudega inimese hakkamasaamine, unistused ja nende purunemine tervete maailmas. Tema lugu oli muidugi juba varasemast ajast läbi meedia tuttav ja juba varem ei osanud ma sellesse kuidagi suhtuda. Et mis on õige ja mis vale, kes on hea ja kes halb. Lugesin nüüd seda juttu - ja jätkuvalt ei oska suhtuda. Ei peagi tegelikult.

Laenasin Karinilt ühe oma kunagise lemmikraamatu: Herta Laipaik, "Maarjakask".

Ja jälle tuleb tõdeda, et vanasti paistis ikka rohi rohelisem ja romantilised lood liigutasid rohkem. Nüüd... nüüd ei jätnud need kunstmuistendid hinge mingit nukrat sära nagu nad jätsid kunagi ammu. Varem mõjusid nad mulle aga lausa nii, et püüdsin nende mõjul ka ise kunstmuistendeid kirjutama hakata.

Olen lugenud Laipaigalt ka teist raamatut, "Hauakaevaja lood". Ja kui kunagi tundus see "Maarjakasest" igavam ja tavalisem, siis ennäe, nüüd meeldib ta mulle kordi rohkem. Just oma tavalisuse ja mõtisklevuse poolest.

Näe siis, kuidas aeg ja elatud elu meelt muutma paneb. Vägisi tuleb meelde kellegi tarkmehe, vist Mark Twaini jutt, et 15-aastaselt tundus tema isa talle täiesti talumatu lollpeana. Aga 25-aastaselt ei jõudnud ta ära imestada, kuidas see vana mees on küll viimase kümne aasta jooksul arukamaks muutunud.

Pühapäeval käisime Otepääl Winter XDreamil. 

Erinevalt eelmisest ülipakaselisest pühapäevast, mil Leivo ja Alar käisid Otepää mägedega eeltutvust tegemas, oli temperatuur seekord nullilähedane. Ja vähemalt pool päeva siras ka päike ning ühe taluõue äärses sirelis sädistasid väikesed linnud. Ühesõnaga, nagu märtsikuu.

Prantslased armastavad öelda, et vähemalt kord kuus tuleb lõunasöögile kutsuda keegi seltskonnale tundmatu inimene. Et oleks uusi nägusid, uusi jututeemasid ja uusi võimalusi leida tulevasi sõpru. Lähtuvalt sellest mahutasime seekord lisaks oma tiimile autosse veel kaks toredat inimest. Kitsas ta küll oli, eriti tagaistmel, kuid häid multisportlasi mahub palju ühte Volvosse.

Stardis oli 129 võistkonda. Kui stardipauk kõlas, kahmas Alar kaardi ja tegi kiirpilguga kindlaks, et kaks potentsiaalselt esimest punkti on eelmise nädala luureretkest tuttavate mägede otsas. Seepärast olime ühed esimesed, kes stardist punuma pistsid ja - oh seda uhkust! - poolel teel esimese punktini juhtisime isegi ISC Adventure ees. Pärast seda nägime neid muidugi alles finishis.

Kui Tallinnas aknast välja vaadata, on lund vaevalt niipalju, et muru ära katta. Otepääl seevastu oli metsade-mägede vahel lund ikka tublisti üle põlve ning jooksmine-pahmamine üpris vaevarikas. Tark otsus oli bahillid saabaste peale panna, nii et jalad jäid kenasti kuivaks ja lumi ei tikkunud kederluid jäätama. Sest hoolimata isegi sellest, et esimesed tiimid olid juba rajad sisse tallanud, oli sügavas lumes müttamist ikka üksjagu.

Radadega seoses võibki tekkida küsimus, et mis orienteerumisest saab juttu olla, kui jooksed lihtsalt mööda eelmiste võistkondade rada. Aga eksib see, kes arvab, et radu on üks ja selle leiab eksimatult üles. Kuna seekord oli tegu ka valikorienteerumisega (punkte võetakse enda poolt valitud järjekorras), pidanuks ka mööda rada joostes ikka ülimalt hoolas olema, et valida õige punktini viiv ja kõige otsem rada. Eriti hiljem oli punktide juures olnud meie autokaaslase Taneli sõnul olukord nagu saksa mõisapargis: rajakesed suunduvad igasse ilmakaarde. Ainult et erinevalt mõisapargist ei olnud nende juures suunavaid viidakesi selle kohta, kuhu ükski rada suundub.

Kuna varustuse valik oli seekord lai - Valgejõe kanuuetapil osalenutele arusaadava inside-naljana seisis lubatud varustuse listis isegi kanuukäru -, oli stardialas näha nii suuski kui jalgrattaid. Meie tiimi erivarustuseks olid matkakepid ning ehkki see tingis mõne tögava viite Savisaare kepikõnnile, oli keppidest palju abi. Mäkke üles ronides oli neile hea toetuda, libedal-kühmulisel teel aitasid vääratusi vältida ja järskudest paksulumelistest nõlvadest saabasslaalomi moel alla tuisates tasakaalu hoida. Ei oska kommenteerida, kui palju suusatajatel oma suusakdest kokkuvõttes kasu oli: mõnes kohas liuglesid nad küll kiiresti ja kergelt mööda, teisalt aga nägime neid suuskadel padrikus mässamas või neid pidevalt alla-alt ära võtmas... Ratturite suhtes tekkis konkreetne kadedus aga sel hetkel, kui ilmnes, et Marguse suusabaasi juurest tuleb lisaülesande sooritamiseks kulgeda Otepääle Pentagoni taha - ehk siis paar kilomeetrit siledat asfalti sinna ja tagasi.

Paksus lumes Otepää mägedel turnida on ikka päris raske. Minul hakkasid tunda andma tagumikulihased, mille olemasolust varem aimugi ei olnud. Ning võrdeliselt saabaste märgumise ja üldise väsimusega muutus ka samm lühemaks ja töntsimaks. Kõige vaevalisem minu jaoks oli tee viimasest punktist lisaülesande juurde: see paar kilomeetrit mööda asfaltteed oli ikka uskumatult väsitav. Tagasitulek, ime küll, möödus aga üpris kergelt ja kiiresti.

Lisaülesandena pidi üks võistkonnaliige läbima Otepää seiklusraja. Meil tegi seda Leivo ning kui ta juba rajale sai, tegi ta selle ikka lõpuni, ehkki poole raja peal võinuks tegelikult juba maha tulla. Aga et teised tiimiliikmed sellest lõbust ilma ei jääks, õnnestus meil hiljem auhindade loosimisel saada oma tiimile seiklusraja kinkekaart!

Muidugi kohtas nii stardis kui rajal palju tuttavaid. Küll neid, kellega on tutvus sõlmunud läbi multispordi kui neid, keda varemalt kohatud hoopis muudes oludes, töö või üritustega seoses.

Otepää libekurvilised mäed tingisid aga selle, et kojusõidu hakul oli Skype´i tiimi auto kurvist välja, ühe rattaga kraavi vajunud. Aitasime teda teele tagasi sikutada ning muidugi oli siis hea tögada, et eks vana majanduse tegijad ole ennegi pidanud neid ettevaatamatult kiirustanud haibiprojekte kraavist välja tõmbama.

Esialgu veel mitteametlike tulemuste põhjal oli meie aeg 4:39 ning olime sellega 54.kohal. Lõpetas 124 võistkonda.

Siin on mõned Alari pildid koos kommentaaridega.

Ühel mu kolleegil on hea ütlus: "Kui asi juba hakkab p****e minema, siis ega ta poolel teel pidama ei jää." Tema kasutab seda küll kiiva kippuva protsessi või projekti vältimatu läbikukkumise poole tüürimise iseloomustamiseks, kuid väljendi karm elutõde meeldib mulle nii, et mina laiendan teda igasuguste ebaõnnestumiste jada peale.

Näiteks praegu, kui paistab, et elu praktiline pool on minu vastu äparduste ühisrinde moodustanud. Alles streikis elekter, nüüd kärsaas läbi arvuti toiteplokk. Viimane juhtus nii, et jahutav ventilaator oli töötamast lakanud, kuid arvutiga töötaja seda ei märganud - ja siis käiski toiteplokist sinine leek ja kärsahais.

Oh, kuidas ma väänlen ebamugavusest, kujutledes oma seiklusi arvutipoes uue sobiva ploki valikul ning selle külge installeerimisel! Jüri küll ütles, et tema oskab, aga väike ebakindlus on minus ikka.

Ja kuna üht tüüpi äpardused käivad tavaliselt kolmekaupa, siis ootan põnevusega, milline mehhanism suudab järgmisena üllatada.
____
Täiendatud kaks päeva hiljem. Ei olnudki arvuti toiteploki ostmine mingi kunst! Tuli ainult teada vajalikku võimsust ning K-arvutisalongi sedapuhku abivalmis teenindaja tõi kohe vajaliku karbi. Maksis ka alla 300 krooni.

Aegajalt suudan ma ennast ikka eluvõõrusega üllatada. Näiteks täna õhtul, kui keset söögivalmistamist elektripliit äkki tummaks jäi. Kartulid lakkasid keemast, kapsas hangus ja praad ahjus lõpetas särisemise. Pliit lülitas välja kõik tuled ja jahtus ükskõikselt. Ning mina ei osanud midagi peale hakata.

Kuna mu keraamiline pliit on üsna uus ja 25-aastase korrusmaja elektrijuhtmestik vana, olin ma kindel, et viga pole pliidis, vaid elektris. Ehkki kõik muud tuled korteris põlesid ja kodumasinad võtsid hääled sisse, kui neid proovisin.

Helistasin siis Eesti Energia rikketelefonile 1343. Jaa, võite naerda, eks ma ise teadsin ka, et nemad selliste asjadega ei tegele, aga midagi muud ei tulnud pähe. Ja ennäe, saingi abi: soovituse helistada korteriühistu elektrikule. Bingo! Mis siis, et blondiin võinuks ka ise selle peale tulla.

Korteriühistu elektritööde number oli koridoris stendi peal kenasti olemas. Telefoni võttis mees, kes lubas mu aadressi ja telefoninumbri elektrikule edasi anda.

Mõne aja pärast helistaski elektrik, kes soovitas minna korruse elektrikilbi juurde ja vaadata oma oma korteri voolumõõtjal mingeid asju, millest ma päris täpselt aru ei saanud - elektrik oli venelane. Pärast pikemat voolumõõtja põrnitsemist ja elektrikuga nähtu kohta kirjelduste vahetamist taipas teine pool öelda, et vaadata ei tule mitte voolumõõtjat, vaid avada voolumõõtjate kapis üks ülemine luuk. Selle peale sain muidugi kohe aru, et pean vaatama seda, kas kolm kangi on kõik ühes asendis ja üleval. Ehk siis kas mõni kaitse pole välja löönud.

Oh, kahjuks olid ühes asendis. Elektrikki ohkas pettunult ja lubas kohale tulla.

Aga enne jõudis asja uurima umbes 15-aastane naabripoiss. Kes kohe asjatundlikult küsis, et kas pliidiga samal ajal oli ka arvuti sees. Jah-vastuse peale noogutas  ja ütles, et jajaa, nendel on mõnikord sama lugu juhtunud - kaks suurt voolutarbijat taga ja elekitrisüsteem ei pea vastu, ehkki väliselt on kangid kenasti korras. Ja et selle vastu ei tule teha muud, kui kõik kangid korraks alla tõmmata ja üles tagasi lükata. No et umbes nagu restart arvutil.

Aitaski. Ja lisaks minule oli õnnelik ka elektrik, kui talle helistasin, et ta ei peagi välja tulema.

Reeded on nädala ühed raskeimad päevad, vähemalt minule. Tööl oled selleks ajaks täiesti tühi ja ära kotitud, pärastlõunal jaksad ainult nägu teha, et oled hingega asja juures. Selle nädala viimasel koosolekul, mis algas kell kolm, olin näiteks hädapärast suuteline ainult paariks fraasiks ja nõusolevaks noogutuseks.Õnneks oli aga agentuur head tööd teinud ja kolleegid sõsarettevõttest minust paremas koosoleku-vormis.

Ja kui oled nii väsinud, siis ei jaksa ka õhtul midagi. Tuled koju ja lihtsalt oled. Või magad, nagu juhtus sel reedel minuga - kella kuuest kaheksani möödus tukastades.

Ja loomulikult on reeded suurepärased ka selleks, et lähed mõne oma olulise inimesega tühjast tülli. Sest ka teised on nädalast liiga väsinud.

Tõivo Sarmeti punt - tema ise, Ivar Lai, Raivo Plumer ja Helme Suuk lähevad suvel vallutama Carstenszy püramiidi (4884 m)Okeaanias.

Väga lahe. Ma küll natuke kahtlen, kuidas seal nende Postimehe artiklis lubatud inimsööjatega lugu on ja kaldun arvama, et eks see ole lihtsalt hea vürtsikas detail ekspeditsiooni müümisel. Aga mägi ja piirkond on põnevad igal juhul, olgu inimsööjatega või ilma.

Eriti imetlen ma muidugi Helme Suuki, Eesti ainsa naislumeleopardi vaprust ja vormisolekut. Mina olen aegajalt mõelnud, et äkki olen ma igasugusteks seiklusteks juba liiga vana, aga tema on minu ema eakaaslane. Respect. Ja pean pöialt.
____
Täiendatud järgmisel ööl. Hilisõhtul tuli uudis, et kuna teadmata põhjusel ei antud Eesti mägironijatele viisat, jääb ekspeditsioon ära. Või õigemini: lükatakse määramata ajaks edasi. Sest ükskord lähevad eestlased Carstenszyle niikuinii!

Kolmas veerand on suusaveerand ning alates 6.klassist toimuvad Lilleküla Gümnaasiumi - ja paljude teiste koolide - suusatunnid Nõmme spordibaasi juures. Kellel on oma suusad olemas nagu meil, võtab kaasa. Kellel pole, laenutab kohapealt. Ja koolist saavad vähemkindlustatud õpilased taotleda toetust suusatundides käimiseks, et ikka saaks suusalaenutuse eest maksta.

Sest suusatundides käimine kuuendast klassist kuni gümnaassiumi lõpuni läheks laenutuses maksma 1360 krooni, arvutas Kati. See on juba päris palju. 180 krooni aastas kõlab palju normaalsemalt - aga ometi valmistab seegi üpris paljudele peredele peavalu, eriti seal, kus rohkem kui üks laps suusatundide eas. Sellest siis ka toetus.

Ent kui veel koolist ja rahast rääkida, siis tasuta koolitoit põhikoolis on ikka väga suur kergendus. Kui ühe lapse kuu koolitoit maksab umbes 300 krooni, polegi nagu midagi. Aga korrutad kolmega, on peaaegu tuhat kuus läinud ja see annab ikka vägagi tunda.

Koolitoidust järgijääva raha eest saab nüüd kevadel näiteks ühe jalgratta välja vahetada.

Kati käis vahepeal ka geograafia olümpiaadil ja läheb seal edasi linnavooru. Geograafia talle meeldib ka, nagu mullegi omal ajal meeldis.

Üldse on Kati sel õppeaastal käinud kuuel erineval olümpiaadil. Nüüd hakkab siis edasipääsemine selguma ja vähemalt osades ainetes teine, järgmise taseme ring tulema. Ühtpidi on see muidugi tore, aga aegajalt ma mõtlen, et äkki peaks ta ebahuvitavate ainete omad siiski vahele jätma ja enam keskenduma teda huvitavatele. Aga kas 14-aastane juba peaks valima ja spetsialiseeruma hakkama või on see veel siiski baasi ja põhihariduse omandamise aeg? Pealegi kui ka kool mingi otsese "kallakuga" ei ole?

Kooli, kallaku ja Katiga seoses tulebki meelde üks ammune lugu. Kunagi, kui Kati oli üliedukalt skoorinud ühel oma esimestest olümpiaadest (neljandas? viiendas klassis?), astus minu juurde ühe eliitkooli õpetaja. Paar sõna magusat juttu maast ja ilmast ja siis see tuli: "Mida teeb niisugune laps niisuguses koolis? Kas te ei ole kordagi kaalunud tema ümberpaigutamist?"

Ausõna, sel hetkel ma ikka väga vihastasin. Selle pärast, et solvati täiesti normaalset kooli. Selle pärast, et lapsest räägiti kui paigutatavast asjast. Selle üle, et kaudselt seati kahtluse alla ka minu pädevus lapsevanemana: et ma olen oma lapse hariduse osas olnud ükskõikne ja hoolimatu. Nii et vastasin midagi üsna teravat ja jätsin kõnetaja sinnapaika. Ehkki tegelikult soovis ta ju mulle ja Katile head.

Muidugi annan ma endale aru, et eliitkoolis saab vähemalt gümnaasiumiosas üldjuhul parema hariduse kui tavakoolis. Keskmistatult paremad tutvused ja parematest peredest koolikaaslased üldjuhul ka. Aga see kehtib gümnaasiumi kohta. Ma pean täiesti valeks laste lahterdamist lasteaiast ja algklassidest alates. Ning arvan, et lapsel peab algklassides olema normaalne koolitee kodulähedasse kooli ning sõbrad, kellega ta ei kohtu ainult autotsi kooli kokku veetuna, vaid kes samuti elavad selle kooli ja kodu ümbruses.

Ning lõppude lõpuks - kuskil võiks laps näha ju sedagi, et maailmas ei ela ainult targad, andekad ja heal majanduslikul järjel elavad lapsed. Ja kogema, et pärast põhikooli tisleriks, autoremontijaks või õmblejaks õppima minejad ei ole mitte parandamatud luuserid ja jobud, vaid täiesti harilikud inimesed.

Eile oli Reporteris test, kus tualettruumides uuriti uimastijälgi. Ja minu laste kodukoolis, Lilleküla Gümnaasiumis, oli neljanda korruse tüdrukute WC ukselingil nii amfetamiini kui kanepi jälgi.

Ega ma väga ei üllatunud. Direktor ja õpetajaskond teeb selles koolis küll tõsiseid pingutusi õppeöö taseme ja karmi kodukorra hoidmisel, aga tegu on ju ikkagi piirkonnakooliga. Kus pea igas klassis mõni istumajääja, peopanija ja vaevaga läbi koolikohustuse veetav. Tuleb nüüd välja, et ka narkomaan.

Narkootikumid on minu jaoks ikka selline kauge, natuke teise maailmana tunduv kummaline teema. Ega ta nüüdki oluliselt lähemale ei nihkunud, aga rohkem mõtlema igatahes pani.