Get a life!

Leitti eestvõttel vormus tänavusele Hansapanga Tervisejooksule tiim "Kolmapäevased Gepardid". Peaaegu-naistetiim on, koosseisus Anne, Leitti, mina, Kati ja Kadri mees Margus (noh, kutsusime kõigepealt Kadrit ennast, aga tema ei tahtnud).

Täna oli siis esimene etapp, Kadriorus.Ma olin kahel eelmisel aastal sellesse sarja põhjendamatu pessimismiga suhtunud - et massiüritus ja loosiauhinna peale ja mida kõike veel -, aga ise rajal käinuna tunnistan, et hoopis tore on. Üksi metsa vahel jooksmisel ja massiüritusel on täiesti omaette võlud.

Veel ainult 20 kolmapäeva siis veel.

Vaatasime Leivoga Draamateatris viimast "Finis nihili" etendust. Paarisrakend Madis Kõiv (autor) ja Priit Pedajas (lavastaja) pole just kergete killast, eks ole. Ja see sai taas kinnitust.

Oli naljakaid kohti. Oli äratundmisrõõmu tüüpidest ja situatsioonidest. Olid suurepärased näitlejatööd. Aga mjah, tervik jäi mulle tabamatuks. Ma lihtsalt ei saanud aru.

"Kas seal laval on filosoofid või tuumafüüsikud?" küsisin vaheajal Leivolt.

"Inimesed, kes räägivad filosoofiliselt tuumafüüsikast," arvas tema.

Tegin aruka näo ja püüdsin vähem blond olla. Kohati, nagu öeldud, õnnestus.

XDream 2006 kevadetapp toimus Kõrvemaal. Oosid, kanarbikunõmmed, järved, liivased mäed vaheldumisi rabadega, vaatetornid - ilus nagu Kõrvemaa ikka. Metsaalune oli kaetud sinilillede ja esimeste ülastega, näsiniine lillakad õied levitasid oma mõrkjasmagusat aroomi ning ere kevadpäike siras üle kõige. Seal me siis Leivo ja Alariga seiklesime, kokku 8 tundi ja 52 minutit.

Võistlus algas rattaetapiga. Kõrvemaa suusaradadel rattamine tähendab pidevaid tõuse ja laskumisi mitte just laugetel ja väheliivastel mägedel. Vahelduseks künklikmudaseid metsasihte, rabasid ja jõeületamisi.

Jalad ja rohkemgi sai märjaks kohe üsna algul, kui rattaga tuli läbi minna ühest laiast lodusest kohast, mille keskel oli kraav. Meie SI-pulga kandja Leivo läbis selle koguni kolm korda: punkt oli lodu ees, kuid punkti varjasid selle ümber troppavad kaasvõistlejad ning Leivo tormas edasi, üle kraavi. Ja pärast punkti märgates tagasi, mille käigus õnnestus temal vööni märjaks saada. Siis ratas kaasa ja uuesti üle.

Kui mina, ratas õlal, mingil palgiotsal turnisin, püüdsin küll meenutada, kui kaugel on sügav vesi, kuhu Leivo sisse sahmatas. Aga mis sa seal ikka meenutad, tuleb edasi kiirustada. Järgmine samm, vesi juba üle põlve... peast jõuab läbi käia mõte, et kui vaid jalgrattapükste svammpolster kuivaks jääks...

Karmauh!

Ei jäänud.

Aga seiklusspordis tuleb asju optimistlikult vaadata. Vesi ei olnudki väga külm ja rinnahoidja jäi ju kuivaks. Ja spordiriided pole ka märjalt väga ebameeldivad ja külmad.

Meie olime juba enne võistlust - küll naljaga pooleks, aga siiski - arutanud, et kui on vaja ujuda, eks siis saab ka selle aasta esimene suplus XDreamil ära tehtud. Ning kuna mina ja Leivo ja vähemal määral ka Alar lodu ületamisest juba märjad olime, polnudki pikka mõtlemist, kui rattaetapi kaart näitas otseteed üle jõe sillata kohas ja pikka ringi üle silla - valisime loomulikult esimese. Ja tuleb tunnistada, et oli kergendus ja pettumus ühtaegu, kui osutus, et ujuda ei tulegi: üle jõe viis matkajate laudtee. Et jõe ületamist veidigi ekstreemsemaks muuta, proovis Leivo jalgrattaga laudteel sõita, mis lõppes esiratta kinnikiilumisega kahe laua vahelisse prakku ja Leivo efektse õhulennuga laudtee kõrvale - küll mitte keset jõge vette, vaid jõeäärsesse lodusse.

Ehkki otseminekuga kaasnes pikk risune ja mudane metsasiht, õigustas otsetee end ka ajaliselt: kui meil oli punkt juba võetud, kohtasime mitmeid meist (loe: minust kui meie tiiimi nõrgimast rattalülist) palju kõvemaid rattureid, kes olid läinud ringiga ja olid alles teel punkti poole.

Rattaetapile järgnes jooks ning see pole just kõige mugavam alade järjestus. Mulle tundub parimana jooks-kanuu-ratas, nii et vahepeal saaks kanuus jalgadele puhkust anda. Aga kui tuleb minna rattalt jooksule - no eks siis saab mindud.

Jooksuetapp kulges tulipalavate ooside vahel, läbi rabade ning muidugi ohtralt mägedest üles-alla. Talvisest päästetööde võistlusest innustust saanuna oli Leivo kaasa võtnud kummi, kummaski otsas suur aas, ning proovis mööda teed mineval etapil kõigepealt mind järgi vedada. Sellest kummitrikist on tõesti uskumatult palju abi: jalad käivad nagu iseenesest ja energiat tundub üldse mitte kuluvat. Aga endalegi üllatuseks jaksasin ma ilma kummitagi seekord päris hästi joosta.

Kell kaks päeval, kui võistluse algusest oli möödas neli tundi ja jooksuetapist vast umbes veerand, viskas Alar end ühe oosi ääres põlvili ja toetas lauba vastu maad. Kui Leivo märkis, et Meka peaks olema teisel pool ja üldse on keskpäevaseks palvuseks pisut hiljavõitu, arvas Alar, et ta on hoopis surnud.

Nii hull see muidugi ei olnud ja jooksuetapp sai meil edukalt lõpuni tehtud. Ainult kummiga vedamise võlu ei saanud mina enam nautida, vaid see rõõm jäi Alarile. Ning kanuusõidule järgnevaks viimaseks rattalõiguks oli ta juba nii hästi taastunud, et meie tiim kulges oma tavapärases järjestus: Leivo ees, siis Alar ja siis punase laternana mina.

Kanuuetapile jõudmine oli igatahes selge rõõm. Selle hetkeni, mil kanuu sai vette lükatud.

"Kurat, valepidi voolab!" ütles Alar etapi klassikaks saanud sõnad.

Jõgi voolas muidugi nii nagu ikka, aga vist esimest korda Eesti seiklusspordi ajaloos tuli sõita vastuvoolu.

Soodla jõgi pole muidugi teab mis kiirevooluline, kuid mõnest kohast andis siiski tõmmata. Ja sõbrad koprad olid kah teinud tublit tööd oma tammidega, nii et paaris kohas tuli kanuu nende ehitustest kaldal mööda tõsta.

Ühte jõelooget üritasime ka omal algatusel üle luha minnes õgvendada. Ei tea, kas see kokkuvõttes küll kõige targem tegu oligi: vähemalt põlvekõrgused pokud ei teinud kanuulohistamist just hõlpsaks.

Soodla jõe kraavide ja käänakute lugemine läks meil ühel hetkel lootusetult sassi ning kui finishini oli jäänud mõnisada meetrit, oli selge, et üks punkt on meil võtmata jäänud. Leivo ja Alar läksid seda jalgsi otsima ning minu ülesandeks jäi kanuuga finishisse sõita.

No ei olnud vanade indiaanlaste elu kerge! Üksi kanuus ja vastuvoolu sõita pole just liiga lihtne. Liiga raske küll kah mitte ja jõudsin kanuuga edukalt kohale. Sillal valvavad korraldajad olid sellisest taktikast küll mõnevõrra hämmastuses, kuid aitasid mul sõbralikult kanuu kaldale tõmmata ja seda ka poolele teele rattavahetusalasse kanda. Siis jõudsid Leivo ja Alar meile järgi ja võtsid kanuukandmise korraldajatelt üle.

Viimane rattaetapp oli mulle üpris raske. Just moraalselt, sest seal oli kaks järsku liivast laskumist, mida ma lihtsalt kardan. Võibolla võistluse alguses, kui moraal veel kõrge ja vaim värske, oleksin ehk sealt allasõitmisega toime tulnud, kuid lõpus küll enam mitte. Viha pärast peaaegu nuttes lükkasin ratta sealt käekõrval alla... aga noh, finish polnud enam kaugel.

Ja finishisse jõuda oli tõeliselt mõnus.
___
Täiendatud teiste muljetega. Naistevõistkond KAM ja segad Skype Omega ja Skype HiiFii B-rajal, A-raja võitja ISC.

Nende lugemine tuletas meelde, et seekordsetest lisaülesannetest polnudki meeles kirjutada. Ülesande, kus kolme koosliikuva tiimiliikme peale tohtis maad puudutada vaid kaks jalga, lahendasime (ilmselt levinuimal) "käru" moodusel: Leivo oli käru ning mina ja Alar hüppasime teda hoides ühel jalal. Võistlusmäärustiku tundmisel saime ühe trahviringi (arvasime, et võitja on etteantud punktid kõige kiiremini läbinud võistkond, õige vastus oli "väikseima koguajaga võistkond" - aga meie olime mõelnud, et väikseim koguaeg võib tähendada ka mõne punkti võtmatajätmist ja sel juhul küll võita ei saaks). Trahviks oli mäest alla-üles nööriraja läbimine ja ülestulek oli ikka üpris järsk. Granaadiviskes ruulisime täiega - granaadid ei tabanud ja nii tuli meestel 45 ja minul 15 kätekõverdust (oh, mõnikord on ikka kasulik olla naine!)

"Valgel alal" leidsime punktid asimuudi järgi minnes, ehkki teadsime ka legendi olemasolust. Pärast arvamusterubriigis pisut nuriseti, et mõni võistkond polnud legendi kaardi tagaküljelt avastanud... aga nende õnn, et ei avastanud: legend teinuks suure ringi.

Eile öösel käisime Leivoga pimedat Tallinnat pildistamas. Õigemini Leivo pildistas, mina käisin. Niisama kaasas siis. Ja ilusad pildid tulid.

Ei ole just erakordne avastus, et öösel on kõik hoopis teistsugune ning tajud hoopis teistmoodi ja teisi asju. Pildistamise lõpus ütles Leivo, et lähme veel ühte kohta, kust on Tallinnale hea vaade. Sõitsimegi, üles Lasnamäe nõlvale kanali kohal.

Ja äkki, seistes õhe madala müürijupi ääres, kust kõrvalt trepp alla viis, tuli mul pähe üks mõte ja vormus sõnadeks veel enne, kui temast õieti arugi sain:

"Kuule... Kas sa tead, kus siin endine loomaaed on?"

"See ongi," ütlesLeivo mõnevõrra üllatunult.

Mul on vanast loomaaiast ainult kaks mälestust. Üks, et sinna tuli trammiga sõita (minu jaoks oli siis ja on tramm üks eksootiline ja väga harva kasutatav sõiduvahend, elasime ja elan ju trammiteedest eemal). Ja teine, et seisime üleval mäerinnatisel ja vaatasime alla karupuuri. See oli tsementeeritud, minu mäletamist mööda veidi kaldpinnalise põrandaga ja seal kasvas üksik kuivanud puutüügas. Karu istus selle puu kõrval ja ema ütles, et talle ei tohi kommi visata. Seegi on meeles, sest meil tegelikult ei olnudki kommi kaasas. Oli tuuline ilm ja mul oli väga külm, aga ma ei tahtnud edasi minna.

Leivo ütles, et kohas, kus ma seda küsisin, olid tegelikult olnud vist kitsed, aga ma ei väsi arvamast, et äkki siiski karud. See mälestus oli lihtsalt nii tugev.

Vanast loomaaiast sõidan ma tegelikult iga päev kanalis mööda, kui tööle lähen. Nüüd siis ka tean, et ta seal nõlva sees on.

Kui mu küla on viimasel ajal nii meediastaariks saanud, siis peab temast ka lähemalt kirjutama.

"Minu küla" - see on tegelikult pigem kolm küla, mis kokkukasvanuna omamoodi liitküla moodustavad. Valgejõe, Vanaküla ja Parksi. Mina olen pärit (või "päriti", kui öelda põhjaeesti kombel) Vanakülast.

Põhja-Eestis on väga vanad külad. Kui ajas tagasi vaadata, siis esimesed teated Lahemaa külade kohta pärinevad Taani hindamisraamatust Põhja-Eesti ristimise ajast (1219-1220). Sellest ajast on meie lähikonnas teada näiteks Kolga olemasolu.

Edasised teated pärinevad juba lääniürikutest. Kui taanlased vallutasid Põhja-Eesti, läänistati Kolga ümbruse maad Ojamaa tsistertslaste kloostrile ning aastal 1290 on mungad üles lugenud rea külasid, nende hulgas ka Vanaküla.

Kuskilt olen ma lugenud, et praegune Valgejõe kaldaid palistav Vanaküla olevat algul hoopis Valgejõe nime kandnud. Kui küla suures tulekahjus hävis, ehitati uued majad paar kilomeetrit ülesvoolu, praeguse Valgejõe küla (või keskuse, nagu uhkelt viitab maantesilt) kohale. Mõne aja pärast ehitati aga taas üles ka vana külakoht ja sellest siis ka see nimi.

Aastal 1990, kui külad said 700-aastaseks, oli kolme küla peale kokku 77 talu, neist Valgejõel 23, Vanakülas 37 ja Parksis 17. Püsivalt elati neist 53-s ning elanikke oli 101. Praegust seisu ei tea, kuid arvan, et viimased numbrid on väiksemaks jäänud: külad surevad aegamisi välja. Ja talud muutuvad suvituskohtadeks. Mitmed neist on "uutele" inimestele müüdud. Ja isegi põliselanike nooremat põlvkonda enam ei tunta: minu lapsi vaevalt et osatakse kaugema külaotsa rahva poolt "kodusse ajada" ehk siis ära määrata, kes ja mis talust nad on. Mind veel kuidagi, kasvõi sellepärast, et ma olevat väga oma ema nägu.

Ma ei oska seda vaikset hääbumist isegi traagiliseks pidada. Maailm muutub, mis parata. Ka mina ei taha ju päriselt maal elada ja maatööd teha. Või kui valida maaelu ja linnatöö, siis ise sõidaks küll autoga linna tööle, pole ju üldse kauge - aga laste koolid ja trennid ja puha. Ja tegelikult pole tahtnud proovidagi.

Aga mingil imelikul kombel on see koht ja kõik sellega seonduv mulle siiski tähtis. Seda nimetataksegi vist juurteks?

Nagu Vanaküla põlengust veel vähe oleks - Postimees kirjutab, et Nõmmeveski metsa alla on kuhjatud arvutimonitoridest prügimägi. Ja ehkki meie kohalik ökokratt Priit Adler teatas sellest keskkonnainspektsioonile juba veebruaris, on viimast esindava ametniku sõnul takistuseks olnud paks lumi, nii et siiani pole saadud asja inspekteerimagi minna, rääkimata väärteomenetluse algatamisest või asjale muu ametliku käigu andmisest. Nüüd korraldab vald siis ise prahi äraveo.

Samas, mis seal salata või võltsvagalt ohkida: Nõmmeveski metsas on isetegevuslik prügila olnud minu mälestuste järgi ajast aega. Nõuka-ajal leidus seal igasuguseid põnevaid ja kasulikke asju, mida ilmselt lähikonna tootmis- ja muude ettevõtete poolt sinna veeti. Kuid tollal oli iga maainimene mingil määral ka prügikoll ja enamik ebaseaduslikke prügilaadungeid said laiali tassitud ning ära kasutatud. Meil näiteks on sealt pärit õhukeste plastmassliistudega soojuspidavaks vooderdatud nii välikemps kui sauna pesuruum. Ning mõneteistaastased Karin ja Kairi tassisid sealt kord ennast ületades käsitsi koju ühed vihma käes juba läbi vettinud dermatiinkattega tumbad. Kuivasid ära ja on siiamaani aidas, täiesti kasutatavad.

Nii et ma soovitaks keskkonnakaitsjatele: küsige kohalike inimeste käest, kas monitorid on samas kohas, kuhu varemgi on prügi veetud. Kui on, siis ilmselt tuleb monitoride metsavedajat otsida kohalikke olusid teadvate inimeste hulgast. Suvaline isik seda autoga hästi läbitavat metsateed niisama umbropsu vast ei leiaks.

Aga võibolla leiaks ka. Või on seda metsas marjul käies näinud. Või pole uus prügila üldse samas kohas. Või mida iganes. Pealegi peab keskkonnainspektsioon ju ootama lume sulamist ja inimressursi vabanemist kulupõlengutest. Ja politseis pole vist peaaegu üldse enam inimesi. Mis sa seal siis uurid ja küsitled. Tõepoolest parem, kui vald prügi lihtsalt minema veab.

Täna käisime Odega orienteerumisneljapäevakul. Tegime koos läbi 4,4km raja ja pärast tekkis sellest väike probleem. Sest esiteks pole Odel EOL koodi (lubasin järgmiseks korraks ära vormistada) ja teiseks polnud see rada, nagu välja tuli, mõeldud noorematele kui 16. Aga see oli pisiasi, üldmulje väga tore.

Ühe männi külge olid löödud nagu redelipulgad ja Ode ronis ka puu otsa. Orienteerumine tuli tal taas kord üllatavalt hästi välja ja ma ise õppisin selle käigus ka.

Minu küla ajaloos on toimunud ilmselt suuruselt järgmine põleng pärast Põhjasõda. Kirjutab Karin:
___
"Laane inimesed olid kulu põletanud ja siis põlesid pärast maha mingid Elstruki kõrvalhooned ja vist Kaasiku (Punnari Linda maja on vist Kaasiku?) saun... Ema rääkis. Et Lii oli talle helistanud ja Tarmoga ta suhtles ja see oli ka puha shokis olnud. Nii et maale minnes on mida vaatama sõita."
___

Võeh, ma ütlen.

***

Täiendatud järgmisel päeval. Põleng ületas ka vabariikliku uudiskünnise: Aktuaalses Kaameras oli lisaks suurele kulupõlengule Lasnamäel juttu ka Vanaküla suurest tulekahjust. 26.aprilli õhtune AK algusest edasi kerida kuni 16:05 minutini. Karm.

Ühe minu vanaema maja jääb suurest põlengukoldest napi kolmveerand  kilomeetri kaugusele, teise vanaema maja on aga lausa kõrval.

****

Veel täiendatud: Vanaküla põlengut käsitles ka Äripäev. Sealt on võetud ka foto, millel on oma ahervarede juures Elstruki Kalev (foto autor Andras Kralla). Äripäevast on lugeda, et kokku põles maha 12 kõrvalhoonet. Homme olen maal, eks siis näen ja kuulen ise.

"Ristiisast" on mu mällu sööbinud filmi esimene lause. "I believe in America," ütleb mees, kui on tulnud politseis ja kohtusüsteemis pettununa paluma maffia käest õiglast karistust oma tütre peksjatele.

"I belive in America," taob mu peas täna hommikust peale, kui lugesin kõigist meediakanalesit läbi käinud lugu, kuidas politsei abita jäänud pereisa võttis noa ja tappis agressiivse sissetungija, kui see oli võtnud suuna lastetoale.

Küllap ka see mees uskus Eestisse. Politseisse. Õigusse. Õiglusse. Millesse iganes.

Pühapäeval käisime koos Ode Liisi ja Hannaga ka Loodusfoto 2006 auhinnaüritusel, sest saime Hanna isa käest kutsed.

Mulle üritus meeldis, ehkki tundus väga vale olema istuda keset ilusat kevadpäeva pimedas tolmulõhnalises Linnahallis. Mida märkisid ka üritust juhtinud Tätte ja Matvere.

Pildid olid loomulikult ilusad, minu kui fotograafias asjatundmatu jaoks kõik viimseni. Postimehe artikli juures saab näha ka võidufotot kiilipaarist ja muid fotosid siin.

Ekraanile näidatava pildikava juurde lõid muusika Rein Rannap ja Tiit Kikas ning Villu Veski ja Tiit Kalluste Projekt. Esines ka Eivor ning loomulikult musitseerisid ka Tätte-Matvere ise. Mulle väga meeldis, aga tüdrukutele üldse mitte (eriti Eivor). Neil hakkas lõpuks väga igav ja nii tulimegi enne lõppu ära.

Odele meeldisid aga loomulikult need fotod, kus lapsed olid pildistanud kasse.