Täna on sünnipäev mu õel Karinil ja homme minul. Ning kuna ülehomme oleks vanasti olnud suur püha, Oktoobrirevolutsiooni aastapäev, mil täiskasvanud tööl ei käinud ja lastel oli üldse koolivaheaeg, siis oli minu ja õe sünnipäeva maal tähistamine vanasti üks suuremaid suguvõsapidusid. Seda siis nii umbes 25-30 aastat tagasi. Kahjuks neist sünnipäevadest mul kodus pilte ei ole (need on ema-isa juures albumis), kuid lisan siia samalaadset suguvõsasünnipäevameeleolu kandva pildi minu ema 30.sünnipäevast. Pildil (vasakult) isa, vanatädi Juuli, mina, Karin, tädi Urve ja Kairi.
Aga nüüd siis taas maasünnipäevade juurde.
Kõik algas juba eelmisel päeval, kui tuli keeta kartulisalati toormaterjal, keeta ja näppida sült, aurutada morsi jaoks jõhvikad ning küpsetada kringel. Viimast sai enamasti tehtud küll juba üle-eelmisel päeval, veel linnas olles, sest seal oli suurem ahi. Sama päeva tegevusteks jäi soe söök - tavaliselt praad ja kartulid -, plaadikook ning asjade lahtilõikamine-valmissättimine. Peopäeval oli kogu naispere ettevalmistustega nii rakkes, et niiöelda korralist söömist sellel päeval ei toimunudki. Igaüks pistis köögis askeldamise kõrval niisama midagi suhu ja mehed käisid oma välitööde kõrvalt ise sahvris rüüsteretkedel - ja oh seda pahandust naiste poolt siis, kui nahka oli pistetud näiteks "lauale viimiseks" mõeldud külmad lihalõigud või juba kaunistatud kartulisalatikauss segi songitud.
Meestel oli aga oluline roll laudade ettevalmistamisel. Meil on maal siiani suured ristjalgadel lauad (tehtud minu ema-isa pulmadeks 1969), mis tavaliselt seisavad lahtivõetuna aidas seina ääres, nagu ka sinna juurde käivad pikad pingid. Meeste ülesanne oli need tuppa kanda ja üles panna, et naised saaksid need siis säravvalgete linadega katta (ei mingit vakstut ega kilet!).
Kappide ja sahvririiulite sügavustest ilmusid seejärel taldrikute virnad, aidast said toodud suured korvid klaasidega. Ühekordsetest nõudest ei mõelnud siis keegi... Ning kuna nõud olid tavaliselt kuude kaupa kasutamata seisnud, tuli need ka enne lauale viimist tolmust puhtaks pesta ja ära kuivatada. Ka klaasid, viinapitsid ja noad-kahvlid tuli linase käterätiga uhkelt läikima lüüa.
Keset päeva kütsid mehed ahju. Alati sai millegipärast üle köetud: kui tuba läks rahvast täis, oli alati hullult palav. Aga seda kergemini olid inimesed valmis siirduma vahepeal jahutuseks õue ringmänge või Laurentsiust tantsima - need olid meie sünnipäevade lahutamatu osa. Mäletan nii hästi jalgade all klobisevat külmunud maad, kõrgeid tähti öötaevas siramas ja mõnikord harva ka väikest lumekirmet mustaval maal...
Ja laulud! Meil on palju laulumaiaid sugulasi, nii et sünnipäevadel ja muudel pidudel said alati läbi lauldud kõik tollased seltskonnalaulud. "Valgeid roose", "Ütle meri mu meri", "Laev tõstis purjed", "Hulkuri valss" ja kõik-kõik muud on mul siiani raudkindlalt pealuus. Mõnikord mängis tädi Mall, mõnikord meie isa ka akordionil kaasa, aga laulmata ei jäänud ka pilli puudumisel. Mingil ajal oli popp võtta üles "Lutika Viiu" ning muidugi oli paljudel ka oma niiöelda stammlaul. Meie ema-isa laulsid näiteks kahekesi "Oh millal saaksin ma mustlasena" - oh, kuidas ma jumaldasin neil hetkedel oma tõmmuilusat ema ja vägeva lauluhäälega isa! Õhtu edenedes vedas aga onu Ahto üles "Üks kõver kask kasvas karjamaal" - talle kohe meeldis sellega oma siivsat abikaasat ärritada. Tädi Malle igakordne nördimus ja see, kuidas ta Ahtoga selle laulu pärast sõitles, oli peaaegu nagu meelelahutusprogrammi osa :)
Mäepealse Memm nõudis alati, et lauldaks ka midagi ilusat, näiteks "Üks kuningatütar ja kuningapoeg". Neid tema ilusaid laule aga noorem põlvkond (minu vanemad ja onud-tädid) suurt ei osanud, ümiseti tema heledale vanainimesehäälele niisama kaasa ja kahjuks pole nende sõnad ka mulle eriti meelde jäänud. Küll aga oskasid kõik laulda üht vana laulu Mäepealse Eide ehk minu vanavanaema Leenu mälestuseks tema kunagisest repertuaarist - minule pole aga sellest nüüdseks muud meelde jäänud kui keskpaigasõnad "Saks pakkus talle tukatid, ei tema tahtnud tukatid. Ta tahtis ühte vaestalast, üht ärapõlgtud poisikest...".
Lastelgi oli peoettevalmistustes oma osa. Meie ülesanne oli ette valmistada mängud ja muud seltskondlikud tegevused, et lauas istudes aeg igavaks ei läheks. Laurentsius ja ringmängud ettevalmistusi ei nõudnud, küll aga muud ettevõtmised. Ükskord näiteks korraldasime mängu, kus tuli kinniseotud silmil lõigata nöörilt maha mõni sinna riputatud auhind. See oli ikka päris suur pakkimine ja sidumine! Seda enam, et ka auhinnad tuli kuskilt leida ja/või ise valmis teha - peaauhind oli näiteks suur ülelakitud seahammas :) Igasugust pisinänni ja vidinaid ju nõuka-ajal eriti ei olnud.
Hiljem, kui mina ja Karin juba suuremaks saime ja eks ka ajad vähehaaval muutusid, tundusid suguvõsapeod ilmatu igavad ja nõmedadki. Eks teismelised tea ju alati kõike kõige paremini! ... Praegu aga mõtlen neile tagasi nostalgialainel - sellised ajad ja sellised peod on ju igavesti ja pöördumatult möödas...