Tänavuse rattaretke alguses kallas Tallinnas paduvihma. Ajaks, mil kõik rattad – sealhulgas tandem! – autokatusele ja pakid pakiruumi said, olime üdini läbimärjad. Polnud just paljutõotav.
Ent Karksi-Nuias oli soe ja kuiv – selles mõttes, et ei sadanud. Õhk oli niiske ja justkui troopiline. Kati ja Tartust tulnud Loora leidsid teineteist edukalt üles, kaks suurt sinist kotti pluss telk pluss Loora spordikott said pakiautosse toimetatud ning sõit võis alata.
Karksi-Nuia kanti on õnnistatud meeleolukate mägedega. Kohe alguses sai jalad Tiffuks sõita (viide meie nõrkade tagakäppadega kassile!), kui vändata üles kultuurimaja juurde viivast kergliiklusteest. Ja edasigi jätkus samas vaimus.
Esimese päeva meeldejäävamateks peatusteks oli Kitzbergi majamuuseum, kus kohalik näitering (tõenäoliselt, me päris alguses ei jõudnud kohale) esitas suure lustiga lihtsameelseid külakomöödiaid – selliseid, kus armudraama käib värsside saatel: “Mis sa jood seal nõnda tihti?” – “Ma joon tuletiku-kihvti!”, mehi mängivad naised kohendavad ära kukkuma kippuvaid vuntse ning kõigil on lõbu laialt. Karu pakutud kodune kirsi(?)liköör sobis teemasse nagu rusikas silmaauku…. Alloleval Heiko Kruusi fotol olemegi parasjagu näitemängu vaatamas.
Nostalgialaks tuli muidugi Taageperas – mälestuspilt, kuidas me sellest trepist käsikäes alla tulime ja kõik-kõik-kõik juurdekuuluv… Meie piltki oli teiste seas eksponeeritud!
Korraks viis tee Läti piirile, kus sai poseerida Balti keti metallfiguuride vahel ning kuulata lätikeelset “Kes aias”. Ilmselt jättis see Leivo alateadvusse väga tugeva jälje… aga sellest edaspidi.
Õhtul saime telgi püsti, söögi söödud, pannkoogid tehtud – see, et Leivo Roheliste Rattaretkel priimusel elu parimaid pannkooke teeb, on juba osa traditsioonist –, Lennart Meri “Veelinnurahva” filmi vaadatud – ja üsna varsti algas vihmasadu. Aga hommikuks oli ta viisakalt üle jäänud – kuid eilne lähistroopika oli asendanud Saturni tuultega (mis teatavasti on tuuliseim paik Päikesesüsteemis). Ja need tuuled olid külmad! Ja vastu! Või vähemalt küljelt.
Sõitmine toimus kõikidel päevadel nii, et Kati-Loora omas tempos, Ramses-Laura omas ning minu ja Leivo tandem omas. Meie puhul tähendas see päris võimsat kihutamist – tandemil ikka tandemi hoog nii rattasõidus kui elus. Aegajalt püüdsid sportlikumad tegelased meile tuulde võtta – kuid hiljemalt laskumisele jõudes pudenesid kõik sabast.
Ennuksemäe metsavendade punkrisse minekuks tuli rattad maha jätta ning teha üle sooserva ja läbi metsa kerge jalutuskäik. Punker vääris igati vaatamist – mäe sees hoolsalt taastatud käigud ning võimalus maa all koopas redutajate elu ette kujutada.
Loodi põrguauk seevastu valmistas väikese pettumuse. Võibolla sellepärast, et seda oli nii tugevalt välja reklaamitud, kujutasin ette vist ei tea mis imet näha saavat – tegelikult lihtsalt üks liivakaldane põrguauk nagu põrguauk ikka 
Ilus muidugi.
Teise laagrisse sai lõpu eel sõita mööda siledat kergliiklusteed, kuid tuule tõttu nagu vastu seina. Aga kohale kõik jõudsid! Tuule tõttu oli üsnagi meeleolukas ka meie suure telgi püstitamine, vägisi tahtis purjena lendu minna. Aga pannkoogid ei jäänud tegemata ka täna!
Õhtul sai Heimtali mõisahoones (kus muide on vahva klaaspõrand väljakaevamiste tulemuste eksponeerimiseks!) vaadata “Chicken Madness” filmi arenenud riikidest eksporditava väheväärtusliku toidu (antud juhul siis nende kanaosade, mida ei õnnestu heaolumaades fileena maha müüa) mõjust kohalikule tootmisel (antud juhul Kameruni kanakasvatusele). Aga soojas mõishoones pääses ilmselt mõjule meie varem külmarohuks rüübatud Jägermeister – nii et pärast uuesti välja värske õhu kätte jõudes hakkas Leivo – ilmselt eelmise päeva Läti rahvalaulikutest innustust saanuna – samuti Jägermeistriga liiale läinud minu ohjeldamatu itsitamise toel jutustama, kuidas käib “Kes aias” ringmäng.
Kolmas päev pakkus veelgi jahedamat, kuid päikselist ja suhteliselt tuulevaikset ilma. Lõpetusel kuulasime ära Johansonide kontserdi… ja oligi selleks korraks läbi.
