Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Klaveripoeg läks orelile külla

Rein Rannapi tänavune kontserttuur algas eile Jüri kirikust, teemaks "Orelile külla".

Ma olen Rein Rannapiga mitmete tema tuuride ajal sponsorluse alal suhelnud, kuid kunagi pole veel kontserdile jõudnud, vaid näiteks kliendilehes avaldatud reklaami eest saadud tasuta piletid kõik firmas laiali loosinud, ühtegi endale võtmata. Nüüd võin öelda, et see oli suur viga, sest Rannapi kontsert oli väga lahe. Ei mingit pikka piinavat tõsimeelset klassikat, mida kooslusest klaver+kirik olin ekslikult oletanud!

Lisaks Rannapile ja klaverile osaleb tänavusel tuuril ka pillide kuningas orel, millel mängib Aare-Paul Lattik. Ja projekti on kaasatud ka kunstnik Ave Nahkur, kelle naivistlikud "Meie küla eided..." on kogu aeg mu südant rõõmustanud (olen isegi OSTNUD ühe T-särgi tema pildiga, mis on tõeline tegu, sest üldjuhul tekivad T-särgid mu kappi ise). Nüüd oli Ave Nahkur kujundanud kontserdipileti ning loomulikult oli väljas spetsiaalselt tuuri jaoks tehtud pilte stiilis "Meie küla eit meelitab naaberküla eite Rannapi kontserdile". Taas kord - väga lahe!

Klaver asus kirikus alatri ees, orel aga seal kus ikka, st kõrgel üleval ja altari vastasseinas. Seetõttu olid mõlemal esinejal raadio-kõrvaklapid, et teise instrumendi heli nendeni viitega ei jõuaks. Ja Rannap askeldas väga armsalt oma klapindusega, seletades publikule, miks see tal kõrvas on ja miks ta selle jutupauside ajaks ära võtab ja mängu ajaks tagasi paneb.

Mängiti aga klassikat, rokki ja poppi, kõik isegi minusugusele muusikavõhikule teada-tuntud lood. Rimski-Korsakovi "Kimalase lennust" ja Raveli "Boolerost" Titanicu filmimuusikani, võiks selle lühidalt kokku võtta.

"Kondori lendu" sai kaasatud ka publik. Oli väga lõbus mägede ümina juures mmmmmm kaasa ümiseda (Rannap andis ka noodi ette, kuid kahtlen, kas ma suutsin sellest kinni pidada - aga nagu Rannap ütles, ärge muretsege, see pole teie soolo, ja ma siis ei muretsenudki), tuule vihinat ssssssss-ga imiteerida ning kanjonites hulkuvat tuult uuuuuu-ga esile tuua. Rannap ise vehkis ees sildiga, millele õige täht peale kirjutatud, ning vastavalt tema dirigeerimisele võttis siis enam sõna see saalipool, kelle poole ta sildi suunas. Valjust ja kõrgust reguleeris samuti sildi liikumine ülesalla.

Ühesõnaga - hakkan Rannapi kontserte kõigile soovitama!

http://www.rannap.ee/

Jaanipäevareis Leedus

Jaanipäev ja võidupüha langesid tänavu neljapäevale ja reedele, nii et tuli meeldivalt pikk nädalalaõpp, lausa neli päeva.

Kuna tavaliselt on jaanipäeval oldud maal, võtsin rõõmuga kinni Leivo ideest veeta jaanipäev seekord teisel maal. Leedumaal nimelt. Mul on eelmise aasta kiirvisiidist Leetu (tagasiteel Mont Blanci retkelt põikasime läbi) niii positiivsed emotsioonid! Ja lastelegi mõte meeldis, ehkki Odet tuli algul natuke veenda, et ta oleks valmis maaleminekumõtte ümber mõtlema. Kati ja jüri said sellega suurepäraselt hakkama, reastades mõlema variandi plussid ja miinused, nii et plussid olid määravas ülekaalus. Ja neil oli täiesti õigus, sest reisi kestel ütles Ode mitu korda: "Nii hea, et ma ikka otsustasin tulla!"

Öine teekond Palangasse

Sõit oli plaanitud kahe autoga, ühes siis Leivo+kolm last ning teises mina+kolm last. Paratamatult tähendas see seda, et autojuhte vahetada ei saanud ning kogu tee tuli roolis olla. Kuna alustasime kolmapäeva õhtul, oli esimene ots öösel. Polnudki tegelikult väga hull, kuid vastu hommikut, nii kella kuue paiku, tuli küll jube uni kallale. Pidasime siis autod Palanga lähistel lihtsalt tee ääres kinni ja magasime tunnikese, nii hästihalvasti kui see autos õnnestus. Minul mitte väga, sest ehkki püüdsin end rooli taga kuidagi kerra tõmmata nagu koerakirp, polnud seal siiski eriti ruumi. Ja istet tagasi lükata või seljatuge alla lasta ka ei saanud, sest seal oli ju Ode oma jalgadega.

Leivo oli aga oma autost tagaistmed välja tõstnud ning tagumise osa voodiks ehitanud. Seal oli lastel muidugi mõnus magada, auto kiigutab ka nagu hällis... Temal endal sellest suurt rõõmu muidugi ei olnud, autotukastus tuli ikka rooli taga läbida.

Ode uinus autos nii magusalt, et magas maha mõlemad piirid. Läti piirivalvur vaatas teda magavana (Ode pärast naljata, et ju piirivalvur tahtis näha, kui armsalt ta magab), Leedu piirivalvur oli aga ise nii unine, et viskas vaevu pilgu passidesse.

Palanga hommikuujumine

Reisi (või automatka, nagu ütles Kati) sõlmpunktid olid Tallinn-Palanga-Neringa poolsaar-Trakai kindlus-Tallinn. Nii olimegi esimesel hommikul pärast meie kiirtukastust kohe Palangas. Balti mere pärl ja mida kõike selle linna kohta öeldakse, eks ole. Kõndisime mööda sel kellaajal veel tühja promenaadi - isegi jäätise- ja ehtemüüjad alles hakkasid oma lette püsti ajama! ja läksime randa. Leivo vaatas kella ja ütles, et pool kümme. Noh, enamvähem randamineku aeg, ja päikegi, mis meile peale paistis, oli juba peaaegu soe.

Meri oli muidugi külm ning rannas lehvis punasega ääristatud kollane lipp. Ja kuna Palanga rand on avatud avamerele (tahaks kohe öelda: ookeanile, aga see oleks Läänemere kohta ikka ülepingutatud) ning paar päeva oli olnud üsna tugevat tuult, vahutasid ranna ääres võimsad lained. Natuke üle põlve vees seistes käisid isegi 165-sentimeetrine Kati lained üle pea! Rääkimata Leivo väiksematest lastest, kelle puhul pidi juba jälgima, et laine neid kogemata kaasa ei viiks... Aga elamus oli muidugi seda väärt.

Ja kui me olime tunnikese rannas viibinud, vaatas Leivo uuesti kella ja nentis, et ikka on pool kümme. Enne oli ta kellal vaadanud õhurõhku või tont teab mida, aga igatahes mitte kellaaega :) Siis oli muidugi täiesti mõistetav, miks rand jätkuvalt veel nii tühi oli ning ehtemüüjad promenaadi äärde polnud jõudnud!

Tegelikult oli varane randatulek igati õige mõte, sest umbes poole üheteistkümne paiku läks päike pilve taha ja pilvi oli nii palju, et oli üsna selge, et ega ta sealt lähemate tundide jooksul enam välja ei tule. Jalutasime siis veel piki muuli, mis on seal tõesti suur ja pikk, jälgisime rannas toimetava linttraktori ponnistusi liivasse arusaamatut kraavi kaevates ning siirdusime visiteerima kohalikku supermarketit. Kõhud olid kõigil juba tühjad ning toiduvarusid oli vaja täiendada.

Eelmisest Leedus-käigust olid meelde jäänud igal pool laiutavad suured T-Marketid (mis olid Eesti mõistes pigem meie Maksi- kui siinsed T-Marketid), kuid seekordsel reisil ei kohanud me neid millegipärast ühtegi. Küll aga oli igal pool sama kontserni (VP Market) teine poekett Maxima, mis jagunes Mini-, Midi-, Maxi- ja Hyper-Maximaks. Esimene variant neist saigi meie poolt Palangas külastatud - no see oli küll umbes nagu meie T-Market: kitsas, ebamugav, rahvarohke ja meie jaoks väikese kaubavalikuga. (Meie jaoks sellepärast, et artiklite nimistu oli seal küll hiigelpikk, aga enamik sellest muidugi mingi pudipadi ja ninnunännu a la kolme erinevat liiki loomakujulised küpsised). Oma ostud saime siiski tehtud, ehkki grillkana oli külm ning müüja suhtus ettepanekusse seda leti juures olevas mikrouunis soojendada pehmelt öeldes pahuralt. Soojendas muidugi, aga kättemaksuks ei võtnud kanapakki mikrouuni töö lõppemise järel sealt ikka väga mitme minuti jooksul välja. Ehk tegi see ta tuju pisut paremaks :)

Ja muidugi merevaik!

Sisseostud tehtud, sõitsime Merevaigumuuseumisse ja parkisime autod selle lähistele parklasse. Pidevalt oli autode parkimisega küll üleval teema, et paar aastat tagasi oli Leivo Palangas parkimiskorda rikkudes oma autole "rauad" saanud ning auto päästmisega oli olnud tükk tegu. Kuna aga ei randa minnes ega nüüd Merevaigumuuseumi lähistel ühtegi tasulise parkimisala silti silma ei jäänud, jätsime (küll mõningase murega) autod tänavale parkimistasu maksmata. ja ehkki paaris kohas jäid silma ka rautataud masinad, parkisime meie vist siiski õigetes kohtades - igatahes kohaliku parkimiskorraldajaga meil suhelda ei tulnud.

Merevaigumuuseumi ees ja ümber on suur park, kus pidasime ka pargipingipikniku tüüpi lõuna suure tiigi ääres. Ode eestvõttel söötsid lapsed pool leiba partidele ning Kreete eestvõttel turniti tiigist igasuguseid asju (sulgi, kive jms) õngitseda. Kuna mõlema tegevuse käigus keegi vette ei kukkunud, saime rõõmsalt jätkata jalutuskäiku muuseumi poole.

Vahelepõikena tuleb öelda, et kui tegevuste juures kasutan sõna "lapsed", siis tähendab see tavaliselt väiksemaid lapsi ehk Ramsest, Laurat, Kreetet ja Odet, mõnikord ka Jürit ja väga harva ka Katit. Temal tahab juba pigem olla täiskasvanute tegevustes ja juttudes kaasa löömas, isegi kui sel esimesel Leedu-päeval polnud ei mina ega Leivo oma parimas vormis (sõiduväsimus!)

Merevaigumuuseum oli loomulikult ilus - kõik need suurendusluupide all merevaigutükid, sees igasugust floorat ja faunat puulehest putukani ja sipelgast sisalikuni. Ja varem ma ei teadnudki, et merevaik on tekkinud lainetesse mattunud "merevaigupuu" ehk helmemänni metsadest, mille vaik merevees tardununa ja lainetest lihvituna meile tuttava moe on omandanud... Ma polnud muidugi kunagi ka mõelnud, et kuidas merevaik sündis! Oma vastomandatud harituse tõestamiseks panen nüüd aga kirja, et helmemännid kasvasid mesosoikumi ja kainosoikumi ajal igal pool maailmas (ka merevaigumuuseum esitles merevaiku nii Aafrikast kui Tiibetist ja mujalt maailmanurkadest), kuid tuntuim merevaigupiirkond on siiski 2000km pikkuna ja 500km laiune ala Läänemere ääres, põhiosas just Leedus.

Aga kui kellelgi ürgaegade ehk nende soikumite vastu põhjalikum huvi, saab lugeda nende kohta: http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/mesosoikum.html  http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kainosoikum.html See jaotus mulle küll kuidagi meelde ei jää, aga kui vaja, saan merevaigu ajaloo kohta siis sealt järgi vaadata.

Ja väga huvitavalt on merevaigu kohta kirjutanud kunagine ajakiri Luup: http://luup.postimees.ee/luup/96/20/teadus1.htm 

Pärast muuseumikülastust oli päev tugevas pärastlõunas ning autojuhtide uni täiesti võimatu. Paratamatult pidime korrakski, kasvõi õige pisut, magama! Mina võtsin enamvähem viisakalt telgimati ja teesklesin murul päevitamist, kuid Leivo heitis pikali otse pargipingile ning magas seal nagu väsinud rändur kunagi.

Kaua magada muidugi ei saanud, sest lapsed muutusid kärsituks. Aga ka väiksest uinakust on suur abi, ja nii jätkasime teekonda kämpingu poole päris reibastena.

Can you believe it - toilets!

Esimeseks kodukohaks Leedus sai kämping Palanga külje all, mille hiilgeajad olid ilmselt jäänud kuhugi seitsmekümmendatesse aastatesse. Lagunenud ja kooruva värviga majad, räämas dushiruum - ning muidugi tualett! Mitte ükski lastest polnud oma elus kunagi näinud ühiskondlikku WC-d, kus poti asemel on auk tsementpõrandas ja selle kõrval kõrgemad kohad, kuhu jalgadega peale astuda!!! Ülekolmekümnestele oli see muidugi tuttav nõukogude olme, mida Venemaa ja post-SRÜ riikides veel praegu ja küllap edaspidigi kogeda saab. Nende jaoks oli aga tõeline shokk teada saada, et mitte väga ammu ka näiteks Balti jaama peldikud sellised olid!

Siit lähebki taas kord põlvkondade vahe. Meie lapsed ei mäleta ega tea seda, mis nende vanematele enesestmõistetav mälestuste osa. See on umbes sama, kui meie lastena sisuliselt ei mõistnud vanainimeste juttu "esimesest Eesti Vabariigist" ja selle kui iseseisva, euroopalikuks pürgiva riigi igapäevaelu nähtustest. Ainult et nüüd on arusaamatus õnneks teistpidine: meie õhkasime, et küll oli vanaema nooruses imeline, nemad judistavad õlgu, et küll oli teie lapsepõlves jube...

Ja Kati ütles, et pärast seda ei arvagi ta Eestist enam nii halvasti - et vähemalt vetsupottide osas oleme naabritega võrreldes ülihelikiirusel arenenud :) Eks see olegi üks maailma nägemise ja kogemise võlusid, et tekivad erinevad mõõdupuud, mille olemasolugi ainult kodus püsides ehk aimatagi ei oska...

Esimene õhtu möödus suure grillimise ja söömise tähe all. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et esimesed grillrestid said küll juba pooltoorelt pintslisse pistetud, kuid ega see nende headust ei kahandanud! Edasi läks juba rahulikumalt. Jüri, kes oli esimese päeva muljetest ja merelainetest nii väsinud, et kohe telgi püstitamise järel magamiskotti kukkus, sõi oma grilliportsu ja Tosca koogi tüki poolmagavana, nii et ilma ei jäänud temagi.

Kes aga üleval püsisid, käisid Palanga promenaadil ka õhtul. Nüüd oli see tõeline turistilõks, rohkete meelelahutusatraktsioonide, kohvikute ja suveniirimüügiga. Meil polnud õnneks raha kaasa võetud, nii et piirdusime jalutamise ja vaatamisega.

Neringa delfinaarium

Teisel päeval sõitsime edasi Neringale, pikale kitsale poolsaarele, millest pool (ca 50km) kuulub Leedule ja teine pool Venemaale Kalingradi oblastile, nii et sinna ei pääse. Sõitsime küll kuni lõpuni - lihtsalt selleks, et olla ära käinud Vene piiril.

Neringa eredamaid elamusi oli aga delfinaarium. Vau, millise etenduse andsid delfiinid ja merilõvid koos oma sõprade-treeneritega! Mehe õhkuviskamine ninaga tundus neile käkitegu, samuti korvpalli kolmepunktivisked, mille tabavusprotsent oli küll kõrgem kui maapealsete tipp-pallurite oma... Pealegi olid delfiinid sõna otseses mõttes armsad, ehkki ühe kala kohta kipuvad tekkima assotsiatsioonid nagu külm, libe, emotsioonitu... Ja merilõvid olid vahvad! Suurim neist suutis mööda põrandat kulgeda niimoodi, nagu veetaks teda eest nöörist - pealtnäha ei liikunud tal mitte ükski lihas! Igatahes ma naersin ja plaksutasin nii vaimustunult, nagu oleksin ka ise veel väike ja maailm oleks veel nii uus ja ennenägematu... Tahan saada delfiinitreeneriks!!!!

Pikk tee düünides

Neringa unikaalsus on düünid - hiigelsuured tuule mõjul liikuvad luited, mille teelt on kolmesaja aasta jooksul põgenenud terved külad lausa kolmel korral. Maju olevat ehitatud siin kaheosalise uksega - kui alumine kinni tuiskas, sai ülemise luugi kaudu välja. Ja liiva alla mattunud kirikus kirikus olevat käidud kellatorni kaudu... "Üks traagilisemaid lugusid on külade põgenemine pealetungiva liiva eest," kirjeldab infotahvel. Ja seda meenutades jookseb düünide vahel kulgeval lõputuna näival tuhkkuival rajal tulikuumusest hoolimata kerge külmajudin üle selja.

Düünid on loodukaitse all ning kõndida tohib vaid märgistatud radu. Turisti hoolimatu jalg võib lõhkuda aastasadade või isegi -tuhandete jooksul moodustunud hapra taimestiku - ning hiiglaslikud düünid pääsevad taas liikuma. Kuhu siis?

Ööbimine rannal

Neringal tuli muidugi käia jälle rannas, pärast seda aga asuda ööbimiskoha otsingule. Neringal on täpselt üks kämping (international! kolme tärniga!) ning hinnad seetõttu röövellikud. Otsustasime sinna mitte raha jätta, vaid poolpiraatlikult rannal kämpida. Sest kui telkimiskeelu põhjuseks on toodud unikaalse puutumatu looduse kaitse, siis mida on kaitsta tuhandete inimeste poolt tallataval rannaliival?

Nii siis tassisimegi oma telgid, magamiskotid, matid ja toiduvarud randa. Arutades, et telkimine algab ilmselt sellest hetkest, kui telk on püsti, otsustasime siiski igaks juhuks telgi püstitamise kaugemasse tulevikku lükata ning plaanitud pannkooke praadida niisama rannal istudes. Vaatetornist jälgis meid sõbralikult rannavalve ja aegaajalt kõlas sealt ka kõva musatümps.

Kui kell oli juba südaööle lähenemas ning päikegi ammu merre kadunud, panime telgid pehmele rannaliivale üles. Öö oli nii soe, et katust polnud vajagi, ööbisime sisetelgis. Lainete müha uinutas kiiresti ning magasime segamatult hommikuni.

Hommikul osutus, et oleme telkimas nudistide rannaosal. Mingid paljad inimesed käisid ujumas, nii et pakkisime kähku oma laagri ja läksime üle luidete autode juurde hommikust sööma.

Ja kui mina tahtsin pärast minna mere äärde jogurtikausse pesema, avanes luiteservalt maaliline pilt: valge liivarand, sinine-sinime valgete vahuharjadega meri, ja paksud roosad alasti mehed veepiiril kükke ja käesirutusi tegemas. Muidugi tundus nõudepesu selles seltskonnas kohatu, nii et taandusin kähku luidetevarju tagasi ning lippasin itsitades teistega oma elamust jagama.

Kaunas ja Trakai kämping

Tagasi suurele maale praaminud, võtsime suuna Trakai poole. Olgu-olgu, vahepeatus tuli teha Kaunases, et seekord Hyper-Maxima abil taas toiduvarusid täiendada. Kuna olime poodi minnes näljased, ostsime kokku hunniku kana ja liha (grillimiseks) ning kuna Leedus on ahvatlevad magusaletid, oli loomulikult vaja osta ka üks tort. Ja ehkki Kati näol oli meil kaasas terve mõistuse hääl, kes ütles, et torti kipub alati üle jääma ja võtame pigem väiksema, sai siiski ostetud ligi kahekilone suur rammus trühvli-shokolaadi ketas. Ja Leedu kuulus torni või kuuse kujuline keeks niikuinii, nagu ka suur pehme soe leib (Leedu supermarketid küpsetavad ise kohapeal leiba!), kaks suurt saia (need kahjuks enam soojad polnud, olid varem ahjust tulnud), võid, vorsti, juustu, piima, tomateid, koolat, mahla... Käru oli igatahes kuhjaga täis.

Esimene söögipeatus oli tee ääres ühe puhkekoha ja kohviku juures, kus kohe söödav kraam näljaste hammaste taha kadus. Tort, liha ja tomatid jäid õhtut ootama.

Ööbimiskohaks leidsime kämpingu Trakai järve kaldal. Suurepärane koht! Kokkuvõttes maksime sama hinna kui esimeses räämakämpingus, kuid saime teenuse nagu Nida ülikallis kolmetärnikämpingus. Ilus hoolitsetud ümbrus, suurepärane sooja veega dushiruum, ja mis peaasi - pottidega tualetid!!!

Grillisime, sõime-jõime. Kõik lapsed käisid järves ujumas. Kati poolt argielus kasutatav sõna "kämpama" hea äraolemise ja vedelemise kohta ("Noh, mis kämpad siin?") sai siin minu jaoks täiesti reaalse, emotsiooniga täidetud sisu.

Öö oli sama soe kui eelmine, nii et taas ei pannud me telkidele teist kihti katuseks. Ent öösel ärkasin krabina peale, mida tegid vihmapiisad telgikattele kukkudes. Sööstsin välja, ning Leivogi sahistas juba telgikatet oma telgile vedades. Krabinast äraksid ka lapsed, ning unisest peast oli Jüri püüdnud mu magamiskotti äratada, et saada autovõtit ning telgikate sealt ära tuua :) Kati jõudis ka telgist välja hüpata, kuid saatsin ta kähku tagasi, sest kahekesi polnud mõtet märjaks saada - telgikate oli juba peaaegu peal.

Ammuste võitluste hõng Trakai kindluses

Hommik äratas meid algul pilvisena, kuid siis piilus pilvede vahelt ka päike ning ilm läks taas ilusaks. Lõpetasime oma meeldiva kämpamise, sõime viimase poole torti ja sõitsime Trakaisse. See kitsate tänavate, väikeste puumajakeste, aedade ja terrassidega linnake oli 600 aastat tagasi Leedu suurvürstiriigi pealinn! Praegu viitab kadunud hiilgusele ainult võimas järvesaarele ehitatud Trakai loss.

"Ainult" on muidugi halvasti öeldud. Viie torni ja tõstesillaga massiivne kindlus oma kolme kaitseringig, paksude rauduste, peaaegu meetripaksuste müüride ja kitsaste keerdtreppidega paneb lausa füüsiliselt tunnetama siin toimunud kunagiste võitluste õudu. Eriti lossi kitsas kõrgete müüridega sisehoov, viimse meeleheitliku vastupanu koht.  Palju on olnud siin surma, palju verd ja palju sõdalasi on siia jäänud... Raamatute trafaretne lause "Ja kindluse väravad andsid järele" kangastus siin elava kujutluspildina...

Vürst Gediminase poolt aastal 1321. aastal ehitatud kindlus on aegade jooksul lõhutud ja lagunenud ning nüüd taas suurepäraselt restaureeritud. Ema meenutas, et kui tema seal umbes nelikümmend aastat tagasi käis, siis kindlusse ei saanud. Nüüd ei pääsenud veel ainult tornidesse.

Mis aga Trakais pisut pahandas, oli see, et lisaks üldpiletile (8 litti täiskasvanu ja 4 litti koolilaps) tuli piinakambrisse pääsemiseks osta veel eraldi pilet (4 litti täiskasvanu ja 2 litti laps). Protestiks siis suured ning Kati ja Jüri sinna siis ei läinud. Pagan, pangu parem üldpileti hinnale 1 litt otsa ning tehku pääs piinakambrisse vabaks - päeva lõpuks oleks see kindlasti tulusam, sest praeguse korralduse juures jätsid küll vga paljud selle lisapileti ostmata!

 

 

 

Ema ja isa 36 aastat abielus

Mu ema ja isa abiellusid ilusal päeval, 21.juunil, mis ühtlasi on tavaliselt ka suve algus. Küllap on sellel oma panus, et praeguseks on nad juba 36 aastat õnnelikult abielus olnud.

Pulma-aastapäevaks ostsime Kariniga tordid, isa tõi shampuse ja roosid ja katsime ema töölt koju jõudmise ajaks laua. Ema töötab jätkuvalt oma Mood-kaupluses (nii nagu ma mäletan teda kogu aeg isaga abielus olevat, mäletan ma teda ka kogu aeg seal töötavat!), ja kuna kauplus suletakse hilja, siis paratamatult sai ka peoga hilja alustatud.

Et lapsed liiga energiliseks ja möllavaks ei läheks selle ootamise käigus, jalutasime koos Karini ning tema ja minu lastega emale trollipeatusse vastu. Seda jooksmist küll, mis kioski ümber ja peatusetagusel muruplatsil õiget trolli oodates oli! Lõppes asi muidugi sellega, et 3-aastane Helen kukkus asfaldi ääres kruusal mingi oksa otsa käpuli ja tegi põlve katki, õnneks mitte tõsiselt.

Aga siis tuli ka ema ja suundusime pidu pidama.

Karin on ostnud suure musta mänguämbliku, mis valjule helile (näiteks käteplaksule) reageerides nööri otsas alla sööstab ja rohelisi silmi välgutades pärast aeglaselt nööri sisse tõmmates tagasi ronib. Nii oligi, et Toomase avatud shampusele reageeris kõigepealt seinalt alla viskuv ämblik ja siis karjatavad naisinimesed - ja ei teagi, kas rohkem ehmatas meid shampusepauk või ämblik.

Edasi kulges aga üritus rõõmsalt ja rahulikult. Siin pildil annab pruutpaar teineteisele musi (aga see pagana ämblik on ikka ka pildile trüginud).

Ja lõpuks tegime siis pildi, kus on näha nende 36-aastase kooselu tulemus ehk siis lapsed (2) ja lapselapsed (5).

Mõtteid suurekssaamisest

Murukääre lõgistades (vt eelmise sissekanne) tuli mulle meelde minu maa-naaber ja lapsepõlvesõbranna Marje. See oli suvel enne kaheksandat klassi (mäletan hästi, sest olime väga tähtsad selle üle, et läheme põhikooli viimasesse klassi), kui Marje äkki kutsus mind enda juurde appi lillepeenraid kaevama. Käisime ikka teineteisel vastikumates töödes (rohimine, kartulite idustamine jne) abiks, nii et palves polnuks midagi iseäralikku, aga...

... aga Marje oli lillepeenarde tegemise võtnud ette täiesti omal algatusel!

Minu pehmelt öeldes imestunud pärimisele japärani silmadele vastas ta, et talle VÄGA meeldivad lilled ja neil on praegu nii nõme aed, sest emal on lilledest üsna ükspuha ja pealegi pole tal töö ja loomde kõrvalt selleks kunagi aega. Ja kuna tema ei taha enam nõmedat aeda, siis otsustas ta ise lillepeenrad rajada (ja ema ei keelanud ka, lisas ta igaks juhuks juurde).

See jättis peatselt 15-aastaseks saavale minule väga sügava mulje. Kurtmine ja kirumine, kui nõmedasti ja halvasti kodudes üks või teine asi on korraldatud, kuulus selle ea lahutamusse ossa. Kõigil mu tuttavatel oli vanematele üht või teist ette heita, mis meie meelest võinuks paremini korraldada. Ka Marje oli lilledest mitmel korral sel toonil rääkinud, sest ta tõesti imetles ja armastas ilusaid aedu. Ent mitte kunagi, mitte keegi polnud veel ette võtnud seda kurtmis- ja kirumisobjekti ise parandama hakata!

Marje lillepeenrad said valmis ja jõudsid suve lõpuks isegi õitsema. Aeda sai kaevatud ka tiik (üks vana pada) ja rajatud kiviktaimla. Ning see kõik tuli mulle ikka aja alati meelde, kui veel ülikooliajal mõni tudeng oma kodu kirus, ise samal ajal seal pakutavat süüdimatult vastu võttes ja soovitud muutuste heaks lillegi liigutamata.

Mingis mõttes oli see üks oluline etapp minu suurekssaamise teel. Kui tahad, et midagi muutuks, võta asi enda kätesse! Kui teed, siis juhtub - nii et tegutse, mitte ära ainult kiru ja kurda. Ning ära ainult mõtle ja unista, vaid löö labidas mulda!

Pühapäev maal: murupäevad

Ema ja isa olid maal plaaninud jaanipäevast õuekorrastust ehk iganädalast muruniitmist. Kui meie suur seltskond (mina ja lapsed) ootamatult sisse sadas, saime seda teha kiiresti ja ühiste jõududega.

Lapsed ajasid muruniitjat ringi (kaua on seda raske teha ja ka käed hakkavad surisema-värisema), mulle aga tutvustas isa oma superostu - uut trimmerit. Sellega sai maha võtta nii muru (nendes kohtades, kuhu niidukiga läheneda on ohtlik) kui väiksemat võsa. Väga tõhus riistapuu, kõik kivide ja põõsaste ja aedade ääred said kenasti ja kiiresti puhtaks. Ning isa vastavalt üleni rohusodiseks (trimmerit kasutades tuleks kanda tegelikult maski - need tükid lendavad ikka väga kaugele ja väga suure hooga. Aga no kus isa siis muruniitmisel maski kasutab!)

Igale poole ei saa aga isegi trimmeriga ning nii sai minu osaks võtta murukäärid ning lõigata aiavõrgu serv korralikult rohust välja. Lihtne, aga uskumatult aegavõttev tegevus! Jõudsin selle käigus läbi mõelda vist kogu maailma mõtted.

Ema ja lapsed käisid minu kääri-karjääri ajal ära ka Mäepealsel. Sealne Memm on reibas ja tervise juures nagu ikka. Ode sai talt kotitäie pellisetaimi ning ema gladioolisibulad.

Õhtul linna tagasi sõites pakkusime küüti ka Urvele. Lapsed olid seega kolmekesi tagaistmel ning üsna vaiksed ja unised. Isegi Kati, kes ütles, et ei tunne end üldse hästi. Hakkasin juba muretsema, eriti kui ta koju jõudes end pikali vedas ja süüagi ei tahtnud. Siis aga laekusid Gaisa ja Ester, et Katit Estri poole ööbima kutsuda - ning korrapealt oli mu haige ja väsinu püsti, silmad säramas ja minekuõhin sees.

Jalgratastega Kõrvemaa rabas ja kõrbes

Eile, laupäeval, sõitsime Elioni Spordiklubi suvepäevadele Kõrvemaal. Suvepäevadel oli muidugi ka ametlik programm ja võistlusmängud, kuid kuna need eeldasid ka jalgpalli jms mängimist, siis võtsime mina ja Leivo kaasa lapsed+jalgrattad ning tegime Leivo juhtimisel omapäi jalgrattaretke.

Hommikune retk algas Oja talust ning viis läbi Aegviidu Änni järveni. Läbi Aegviidu sellepärast, et saaks käia poes ning osta Karu õlut - et oleks ikka nagu Roheliste rattaretkelgi, soe õlu alati kaasas. (Ette rutates võib öelda, et soe õlu võib maitseda üllatavalt hea!)

Änni järves käisid lapsed in corpore ujumas, ehkki järves oli: 1. muda, 2.suured kivid (mille otsa mõnigi põlv sai ära löödud) ja 3. külm vesi (minu arvamus). Leivo tegi loodusfotosid seeriast "Lõunasöök", kus domineerisid ämblik ja putukas ning putukas ja õis, ja lõpuks ka meie kõik. Seda siis, kui sõime hea isuga kringlit (mis võinuks olla umbes kaks korda suurem). Siis sõitsime edasi Harakajärve poole.

Harakajärv asub raba servas, nii et lapsed said jalgade all tunda õõtsikust kallast ning jalgupidi soojas samblavees solistada. Mina avastasin palju suuri murakaid ja õitsvad jõhvikad - paistab, et tänavu tuleb suurepärane marja-aasta!

Ekstreemseima rabaelamuse saime aga tagasiteel, kus läbimiseks valitud metsasiht ootamatult läbi raba kulges. Paks püdel turbakiht oli nii pehme, et kõik solberdasid poole sääreni sees. Jüri oli esimene, kes kõvalt pervelt maha astuma juhtus, ning raba neelas ta tugeva toeka jala sügavalt endasse. Oh seda kurinat ja lörinat, mis järgnes katsetele jalga välja tõmmata! Ja muidugi vajus selle käigus sisse ka tema teine jalg, ja selle väljatõmbamise käigus taas esimene... Lõpuks oli ta siiski tagasi kõv(em)al maal.

Kati aga ohverdas oma sandaali soojumalale. Nimelt ostis ta paar nädalat tagasi mingist Hinnapommi-tüüpi kauplusest ilusad - no isegi väga ilusad - 150-kroonised sandaalid. Ent jätkuvalt pole me nii rikkad, et osta odavaid asju - juba nädal pärast ostmist lagunesid sandaalid märjaks saades ära. OK, liimisin ja parandasin. Soo aga oli nende jaoks liig mis liig! Kõigepealt eraldus tald ühel sandaalil, nii et Kati jäi selle jalaga paljajalu, kohe varsti kordus sama teise jalaga. Nii jätkaski ta paljajalu, ja minu suureks kergenduseks polnud pehmes mudas ja samblas ühtegi salakavalat orki.

Jüri hakkas rabateel mõnevõrra torisema, kuid see möödus, ja jõudsime õnnelikult lõunasöögiks laagripaika.

Pärastlõunalplaanisime sõita Paukjärvele, eks ikka taas ujuma. Leivo lubas, et seal ujub ka tema, mina endas nii kindel ei olnud (ikka see külma vee teema). Paraku osutus aga, et teed Paukjärve suunal on Kõrvemaale kohaselt kõrbelised ehk kohati päris paksu pehme liivaga kaetud. Muidugi pole liivas mõnus sõita, ja eriti Jüri tüdines sellest ära. Aga rääkisime teel sellest, et ebameeldivas olukorras ei tohi tuju kaotada ja masendusse langeda, sest siis muutub olukord kohe veel masendavamaks - ja nii oli meil kahekesi koos täitsa tore sõita, ehkki liiv aegajalt meeleolu miinusmärkidesse viis. Kati, Ode, Laura ja Ramses sõitsid koos Leivoga eespool. Eriti tubli oli Ramses, kes ihust-hingest püüdis kõigist mägedest üles sõita, ja väga edukalt. Aga edukusest tähtsam oli just see tahtmine, püüdmine ja pingutamisvalmidus. Alla ei tohi anda!

Mägine ja liivane tee oli hea võimalus harjutada ka pidevat käiguvahetust - et rattaga ei saa sellisel teel sõita nii, et paned ühe kõigu sisse ning uhad sellega kuni lõpuni. Ja ma mäletan, et kui mina õppisin sõitma käiguvahetajaga rattal, siis ma lihtsalt ei julgenud algul käike vahetada. Ja hiljem kippusin seda unustama. Aga neid kogemusi mäletades on mul hea aru saada, miks Jüri ja Ode oma elu käiguvahetamisega lihtsamaks ei tee, ja püüda seda neile aegajalt soovitada ja meelde tuletada.

Kõrvemaa on imeilus, pidin taas kord tõdema. Lisaks raba maalilisusele saime imetleda lainjaid oose kanarbikuga - see on oma üksluisuses nii haarav, et mul jääb alati hing haigeks seda vaadates ning tekivad nimetud imeigatsused...

Aga kuna meie aeglane liivakulgemine tähendanuks seda, et me õhtusöögiks õigaeks ajaks tagasi ei jõua, pöörasime mõni aeg pärast Soodla jõge tagasi ning naasime väikese tiiruga Venemäe torni juurde. Ujumiskohaks sai seejärel Mustjärv- järv, mis õigustab oma nime tõmmu laukavee värvi pinnaga ning sadade, võibolla tuhandete mustade konnakullestega kaldavees. Leivo tegi neist ka pilti ning lapsed püüdsid pihku, et vaadata, kas neil on juba silmad ja jalad. Kati, Jüri ja Ode käisid ka ujumas, väiksemate jaoks oli vesi liiga sügav ja vetteminek liiga järsk (mingit palki pidi sügavasse vette ukerdamine). Ning Leivo tahtis kindlasti just Paukjärves ujumas käia, nii et temagi ei läinud.

Sellel pildil on Kati Mustjärves (mis pildilt paistab küll päris sinine)...

ja järgmisel on Leivo Mustjärve kaldal.

Vahepala. Naljakas, mingites olukordades ununeb mul kirjakeel. Konnakulleste sebimist vaadates kangastus mul pilt lapsepõlvest, kus samasugune elu kees varsakapjade-konnakapsaste vahel meie sauna taga sookraavis (mis praegu on peaaegu kuivaks jäänud). "Näh, porkapead," ühmas vanaema, minu Väljaotsa Memm, ja seletas, et neist kasvavad konnad. See oli minu jaoks rabav ime ning käisin seejärel iga päev kraavi juures porkapeade konnaks kasvamist uudistamas (tegelikult ei tohtinud ma sinna minna, nii et seda tuli teha salaja). Meeles on kraavi salapärane lõhn, lirtsuv jalgealune, putukate sirin, väike hirm hinges...

Ja nii ei tulnud mul nende emotsioonide peale 30 aastat hiljem kuidagi meelde, mis on konna-algete õige nimi. "Näete, vaadake, tulevased konnad!" oskasin ainult öelda. Vist oli Leivo või Kati lõpuks see, kes õige sõna välja ütles ja mu kimbatusest päästis...Ja vahepala lõpp.

Öösel plaanisime teha lastega (meiega seltsis ka Alar enda omadega, Karli ja Kertuga) öömatk - aga üllatus-üllatus: ööd ei olnud. Oli ainult hämarus, mis õigel põnevusel tekkida ei lasknud, ning nii tüdisid Ode ja Kertu üsna varsti ära. Pöördusin nendega laagrisse tagasi, ja mitte väga kaua hiljem naases samalaadsel põhjusel ka kogu ülejäänud seltskond.

Alloleval pildil on meie punases telgis (sellest punane valgus!) ärkvel Kati, tagaplaanil magava Ode pepu. Nimelt suutis Ode end kuidagi "valepidi" keerata.

Leivo aga realiseerisoma Paukjärve-unistuse järgmisel hommikul, kui seltskond tugevaid rattureid varakult Paukjärvele põrutas. Edasitagasi retk koos ujumisega võttis neil ca 2 tundi, samas kui meie olime eelmisel päeval jõudnud poolele teele kolmega :)

Järgmisel päeval oli algselt plaan olnud minna Nelijärvele, kuid kui hommikune ilm pilvitas ja Leivo oma pesakonna kiivrid otsustavalt kotti pakkis, loobusime ka meie sellest mõttest ja läksime hoopis maale.

 

Edev värk - tumedad klaasid väikesel autol

Kuna sel suvel olen Eestis terve suve ja sõidan autoga (st ma ei ole palavaimat juulikuud mägedes ära), muutus akuutseks autosse sisse kõrvetav päike. Täna tehakse mu väikese (!) ümmarguse (!) helerohelise (!) auto tagaakendele tumedad klaasid, pealegi peegelduvad.

Mis stilistiliselt, teadagi, hoopis suurte edevate autode pärusmaa peaksid olema. Õnneks aga ei näe need siiski päris nii välja, nagu tahaksin ma wannabe-tuning-girl olla.

Aga eks ma muidugi võin edaspidi auto külgedele ka tuleleekidega kleebised tellida ning taha teise sumbuti paigaldada (mittetöötava, lihtsalt uhkuse pärast). Siis oleks juba tase.

Öine XDream Ilumetsas + külaskäik Nadja juurde

No ega ikka seiklusspordita saa - vahepeal, 11.-12.juunil, oli Ilumetsas öine XDreami etapp. Sellest ma kirjutan ekstreem.ee lehele eraldi juttu. Võistkond ikka meie ehtne ja hea segased@emt ehk Leivo, Alar ja mina. Alloleval pildil jooksen ma öises vihmases metsas, millegipärast hullult õnneliku näoga.

Ja järgmisel pildil on juba järgmine hommik, kus koos ühe meestevõistkonnaga teise jooksuetapi lõpu poole kulgeme. kahjuks pole sellel pildil meie kolmandat tiimiliiget Leivot, sest tema on fotoaparaadiga. Meestetiimi kolmas liige on kah ilmselt kaamera taha, st Leivo kõrvale jäänud.

Aga kuna samal nädalavahetusel oli Mammu õe Manni (õige nimega Maria) surma-aastapäev ning Ilumetsa on üsna tema kodu lähedal, viisin Mammu ja lapsed Manni tütre Nati (õige nimega Nadja) poole. Käisime Värska surnuaias (lisaks toimus sel nädalavahetusel ka Nati naabri matus - küla jääb neil varsti vist päris tühjaks...), ronisime pühitsetud vee allika juurde ning pärast grillisime Nati pool. Maia (õige nimega Margit) oma perega oli ka, nii et selline suguvõsakeskne oleng. Pikkade abielus oldud aastate jooksul on nad nagu minu sugulasteks ka saanud, ja eks nad jää selleks edasi, kui ka abielu läbi on.

Nimede-värgi kommentaariks, et selle suguvõsaga tutvumise algul olin ma väga segaduses sellest, et peaaegu kõigil oli mingi lühendnimi ja pärisnimi ja paljudel veel ka ristinimi ja mõnel ka hüüdnimi. Ma hulk aega ei julgenud kedagi nimepidi kõnetada, sest ei teadnud, kas öelda Olli või Olga, Ants või Andres, Verts või Veera - viimase puhul oli variandiks veel Pekk, mis mulle eriti kohatuna tundus, ehkki silmnähtavalt ei olnud nimi tulnud kandja liigsest rasvaprotsendist, tegu oli täitsa normaalkaalus tädiga. Mõne aja pärast harjusin aga ära ja nüüd enam ei mõtlegi, kellele mida ütlen. Tõsi, Pekk ei suuda ma praeguseni üle huulte tuua!

 

Valgete Aerudega merel

Et kõik algusest peale ära rääkida, siis Valged Aerud on ühe ilusa oranzhi kajaki nimi, mis on osalt ka minu oma. Tema kodu on praegu aga Muugal Ubalehe teel Külli&Tiidu kuuris, kus ta elab koos veel kahe omataolisega.

Eelmisel neljapäeval pidime Leivoga Pärnus komandeeringus käima. Pärnu haigla oli loomulikult kuulnud, et EMT-l on Eesti parim siseportaal ja tahtis seda näha - no ja kuna ta on EMT suurklient, sõitsime loomulikult Pärnusse seda näitama.  Aga kui juba Pärnus olla, võiks ju kasutada sealset sooja merd ja ilusat liivaranda - ja nii tõstsimegi minekuks Valged Aerud auto katusele. Pärast Pärnu haigla külastust sõitsime Valgeranda ja avasime paaritunnise kajakitamisega oma tänavuse laevahooaja.

No aga kui kajakk juba Muugalt ära toodud ja auto katusel, polnud tahtmist teda kohe sinna tagasi viia. Nii pidasimegi plaani, et järgmisel päeval võiks lastega sõitma, minna, sedapuhku küll Piritale.

Mõeldud-tehtud. Reedel olimegi koos lastega Pirita Rannahoone juures. Tassisime kajaki vette ja saime ka ühe sõidu tehtud (Leivo+Ramses), kui saabus vetelpääste ja palus meil paadiga ujumisalast väljuda. Ujujaid, keda segada, oli 13-kraadises vees küll hullult palju (loe: mitte ühtegi), aga kord on kord: kulgesime oma paadiga surfialasse. Seal oli küll rand vetkates ja koristamata, nii et oma randumispaigaks "varastasime" siiski pisut ujumisala territooriumi.

Sõit oli tore. Ma polnud kunagi kajakki juhtinud (taga istunud) ja seepärast algul ikka kartsin, kas saan hakkama. Tegelikult oli see aga palju lihtsam kui kanuu juhtimine. Ei läinud me ümber ja kõik pöörded said ilusti tehtud.

Need, kes parasjagu ei sõitnud, lõbustasid end liivaehitusliku tegevusega või lendava taldriku loopimisega. Ja pärast läksime kõik koos kajakki Muugale viima.

Külli ja Tiidu kodu on tähelepanuväärne veel ka kasside poolest. Aga palju kasse! tahaks hüüatada nagu lasteraamatu pealkirjas. Oli väga lõbus pilt, kui vist kõigil kuuel lapsel oli kass sülle püütud ning mõni silkas veel, saba püsti, nende vahel ringi.

Ja veel: ka meie Kasutu põlvneb just Külli kassidest ning seal oli tema lapsepõlvekodu.

 

Käime jooksmas!

Võtsime lastega ette, et igal õhtul pärast minu tööd käime Merimetsa teel pisut jooksmas.

Kati jookseb hipodroomi lõpuni ning sealt siis veel "prügikastiotsa", st järgmise prügikastini.

Jüri jookseb hallide väravateni ning siis edasi postivahede kaupa: 3 postivahet jooksu ja 3 kõndimist, siis "prügikastiots".

Ode jookseb valgete väravateni ning siis edasi oma graafikus, iga kord pisut rohkem kui eelmisel. Seda tema graafikut ma ei oska täpselt kirjeldada.

Siis söödame vahepeal hobuseid naatidega, mida metsa alt kiskuda saab, ja pöördume tagasi. Jälle igaüks oma tempos ja oma graafikuga.

Eesmärk on vähehaaval distantse pikendada ja nii ikka päris pikka maad järjest joosta. Kati võiks Cooperi 5 saada ja Jüri 4. Ode veel Cooperit ei jookse vist järgmisel aastal, aga kasuks tuleb see kindlasti ka talle.