Get a life!

Tänavusel Känguru matemaatikavõistlusel osales Eestist kokku 11525 õpilast. Esialgsed tulemused on väljas.

Kadette (7.-8. klass) oli 2833 ning Kati sai 226. koha. Tema koolist osales selles vanuserühmas 20 õpilast ja Kati oli neist 3. kohal. Temast eespool olid koolivennad-olümpiaadide kaaslased Karl Tarbe (177) ja Kristjan Ühtid (208).

Benjamine (5.-6. klass) oli 3314 ja Jüri sai 342. koha. Tema koolist osales selles vanuserühmas 6 õpilast ning Jüri oli parima tulemusega.

Väga tublid!!! Mõlemad on ka oma eelmise aasta Känguru-kohta parandanud.

Ode tänavu ei võistelnud. Kahjuks sain ma sellest, et ta "ei viitsi" teada alles siis, kui võistlus juba läbi oli, muidu oleksin kindlasti proovinud teda ümber veenda.

Lisaks on mul väga hea meel Leivo tütarde Kreete ja Laura üle, kes said oma elu esimesel Kängurul Ekolieri vanuseklassis (osales 3208 õpilast) vastavalt 374. ja 412. koha. Nende koolist osales selles vanuseklassis 14 õpilast ning nemad olid 3. ja 4. kohal.

Pühapäeva hommikul tundus tulevat esimene tõeliselt soe kevadpäev. Suurepärane, sest kell üksteist algas Pääsküla 65. rabajooks. Suurepärane üritus, ka selle tõttu, et osavõtt on täiesti tasuta. Nii olingi stardis koos kõigi laste ja Mammuga ning meiega oli kaasas ka Ode sõbranna Hanna. Leivo (kes koos oma lastega kah loomulikult kohal oli) tegi meist ka pilti. Siin siis mina, Ode, Hanna ja Kati.

Raja pikkus on 6,3 kilomeetrit ning seda võib läbida nii joostes, kepikõndides või ka lihtsalt jalutades. Ja rahvast oligi igat masti. Teadaolevalt vanim rajale mineja oli 80-aastane papi, kellega tehti enne starti ka väike intervjuu, aga ka teisi hallide habemetega vintskeid vanamehi oli rajal küll ja küll. Ja muidugi ka lapsi! Kati nägi ilmselt noorimat rajaläbijat, kes magas kärus, mida tema sportlik isa jooksujalu lükkas.

Muidugi nägi palju tuttavaid, ka neid, keda tavaliselt harjunud kohtama mujal kui spordiüritustel.

Mõnus jooks oli ja minul on nüüd jalad ikka haiged ka.

47. Jüriöö jooks jääb minu jaoks tähistama orienteerumisalast eneseületust: pimedast metsast õnnestus mul leida kõik sinna tihedalt asetatud punktid! Pildil olengi ma väsinu, kuid üliõnnelikuna finishis.

Kõige raskem oli sealjuures alguses. Olles harjunud X-Dreamide pikkade punktivahedega ja harjumatu 1:7500 mõõtkavas kaardiga, ei arvestanud ma alguses üldse seda, et siin on punktid üksteisele väga lähedal. Ikka oli nii, et kaart kätte, suund paika ja kõrvale vaatamata punuma. Esimesest punktist jooksin sel moel ligi kahekordse teepikkuse mööda ja küllap oleksin veelgi jooksnud, aga õnneks tuli järv vastu. Mis siis muud kui ots ümber ja tagasi, kuid esimese punkti leidmiseks läks sel moel aega tervelt 20 minutit. Mis on täiesti häbilugu, sest punkt oli lihtne, ühe selgelt eristatava aianurga juures. Valges oleksin ma ootamatult vara saabuvat aianurka ilmselt märganud, kuid pimedas see nii lihtsalt silma ei karanud ja tormasingi uhkelt mööda.

Teine suurem ajakaotus tuli maanteelähedasespunktis, mis osutus nii hästi ära peidetuks, et tuuslasin tema ümber ikka väga kaua ringi. Kuna kaardile oli kantud ka alast välja jääv maantee, määrasingi punkti asukoha lõpuks hoopis alavälist objketi kasutades: ta asus maantee tagasipöördekohaga ühel joonel. Tampisin selle joone tuimalt läbi ja punkt oligi käes.

Kindlasti oli aga väga abiks õige orienteerumislamp, mis valgustas laialt ja kaugele. Eelmisel jüriöö jooksu katsel olin kandnud väikest "alpinistilampi", mis peab küll ülikaua vastu, kuid valgustab kitsalt. Seekord sain lambi tiimikaaslase Jaanuse käest (oma finishi järgsel pildil ongi tema sellepärast juba ilma lambita, et lamp koos akuseljakotiga sai vahetusalas mulle üle antud).

Kuna punktide järjekord oli igal jooksjal erinev, ei saanud ma paraku kasutada oma orienteerumise põhivõtet: joosta sinna, kuhu kõige enesekindlamalt joostakse. Tõsi, jalad lausa kippusid järgnema sobivas suunas liikuvale inimesele, kuid sundisin end kiusatusest üle olema.

Samal etapil olijatega sai risti-rästi joostes ikka ka tervitusi hõigatud ja mõnega isegi pooleldi sõbrunetud. Ühel 14-aastasel poisil oli pealamp kustunud ning nii näitasin talle paari tema punkti, mida olin mööda joostes märganud (punktid, nii enda kui teiste kaartide omad, olid tõesti väga lähestikku ja läbisegi). Teise patsilise kaasvõistlejannaga, kellega olime raja esimeses kolmveerandis mitmes kohas kohtunud, üks kuhugi minemas, teine tulemas, osutus lõpuks isegi mõni ühine punkt olema. Siin ma pean küll ütlema, et tema orienteerus minust märksa kiiremini ja paremini ja küllap leidsin need ühised punktid teda jälgides kergemini. Kahjuks ei mäleta ta numbrit (finishi lähenedes läksid meie teed jälle lahku ja varem ei märganud meelde jätta), aga aitähh ja tervitused!

Üldiselt olime tiimisiseselt kokku leppinud, et üle pooleteise tunni ei tasu rajale jääda: viimastel jääks muidu väga pikk ootamisaeg. Kuna aga mina jooksin eelviimast vahetust ning tund pärast võitjate finisheerumist pidi stardiootajatele niikuinii antama ühisstart, oli minul võimalus seda kokkulepet mitte täita ning siiski kõik punktid üles otsida. Aega läks tund ja 49 minutit - orienteeruja jaoks ilmselt ennekuulmatu läbikukkumine, aga mina olen väga rahul. Ja nagu märkis Leivo (pildil oma etapi finishis): esimest korda sai tema tiim tulemuse kirja, keegi ei eksinud ega katkestanud. Nii et loodetavasti on meie viieliikmelises tiimis kõigil põhjust rahul olla.

Eile helistas mulle Ode klassijuhataja. Et Ode Liis ja tema sõbranna Hanna, vähemal määral ka sõbranna Reelika, kiusavad ühte klassiõde. Ütlevad tema kohta halvasti, ei seltsi temaga ja tüdruk on õnnetu ja meeleheitelgi, kaalub lausa kooli vahetamist.

Ode ja Hanna (Reelikaga pole veel rääkinud) kinnitavad aga, et kiusamist ei ole. Et nad ei taha küll selle tüdrukuga eriti suhelda, aga nad ei ütle tema kohta midagi halvasti ega avalda oma mitte-suhelda-tahtmist mingil halvustaval moel.

Klassijuhataja rääkis ka, et Ode kasutab oma partei tugevdamise nimel autoriteedi-relva kõrval ka tarkuserelva: näiteks olevat ta teistele öelnud: kui sina selle tüdrukuga räägid, siis mina sulle enam matas ja eesti keeles ette ei ütle.

Ode kinnitab, et midagi niisugust pole olnud ning et see teine tüdruk tahtvat talle lihtsalt kätte maksta selle eest, et Ode tema sõbranna ei ole. Et ta olevat lausa lubanud Odele käskkirja väänata.

Tuleb nüüd kõigi nelja emadel omavahel suhelda ja hiljem korraldada koolis üks ühine vestlusring kõigi osapoolte, ka õpetaja kohalolekul, arvan ma.

Kristiines oli eile hilisõhtul kooliõpilaste jüriöö jooks ehk koolidevaheline teatevõistlus. Igal aastal on see olnud tõrvikutega, aga tänavu levis millegipärast jutt, et ohutuse kaalutlustel (no et kuum õli ei tilguks ja keegi kõrvetada ei saaks) joostakse tänavu taskulampidega. Ma naersin hulk aega, kui lapsed seda rääkisid, kuid igatahes uskusin. Eurostumine on ju igasuguseid asju üliturvaliseks nõudnud, miks ei võiks ta siis krabada ohtlikku tõrvikut kooliõpilase käest.

Kati läks üritusele pealtvaatajaks - roosade seemisnahast kontsasaabastega, ise praalides, et tema esindab kooli ainult intellektuaalsel tasandil. Aga kui ta juba seal oli, siis muidugi jooksis ka. Õnneks küll sõbrannalt laenatud tossudes, mis aga ei tähenda, et saapad tervelt pääsesid - sadas kõvasti vihma ja teksade sääred andsid roosadele saabastele tumesinist värvi.

Ja siiski oli ka tänavu joostud tõrvikutega. Mis muidugi oli tähendanud, et tõrvik kustutati kohe stardis ära, et oleks mugavam ja kiirem. Jah, pole ikka neil tänapäeva noortel aimu romantikast, ütlen ma. Vabalt võinuks selle poolest jüriöö jooksul ka taskulambid olla.

***

Mina aga andsin mõni aeg tagasi jah-sõna kaaslastele, kes kutsusid orienteerumise jüriöö teatejooksule ööl vastu pühapäeva. Ega mul täit arusaamist ei ole, miks ma jälle sinna lähen - eelmine katse paar aastat tagasi Saaremaal (pildil võtan stardis vahetust üle) lõppes pooletunnise ragistamisega pimedas poolläbipääsmatus kadapikus, nii et juba viienda punkti juures oli asi selge, et seda punkti ma ei leia ja tulemust kirja ei saa. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis oli tore ning võistkonnakaaslased polnud pahased ka. Tõsi, peale minu ei leidnud kõiki punkte veel kaks inimest meie viieliikmelisest tiimist, nii et ma polnud ainus tulemuse murdja. Tänavu aga see oht on, sest teised on ikka orienteerujad mis orienteerujad. Jääb loota, et nad sellest hoolimata ei ole liiga pahased. Ja eks ma proovin siis ennast ületada, igal juhul.

Tänane Kontakti internetiturunduse töötuba oli üle ootuste huvitav. Istusin vastupidiselt oma esialgsetele plaanidele kõigi loengute ajal kohal ja kuulasin. Huviga.

Minu ja Petsi ühisettekanne (slaidid leiab siit) läks ka kenasti, arvan ma. No mis viga esineda koos Tehnokratiga, kes teemat nii hästi valdab ja ka hästi edasi anda oskab! Sest nagu ma teemat pakkunud Kristjanile kohe alguses ütlesin, poleks vast eriti veenev, kui mina oma tavalise kasutaja kogemuste baasil hakkaksin pajatama näiteks RSSi imelisest maailmast... Nüüd aga oli kenasti tasakaalus minu kui juuseri praktiline pool ning Petsi teadmine. Vähemalt endale tundub nii.

Enamvähem kõigist ettekannetest käis erinevas sõnasuses läbi juhtmõte: Don´t make a crap! Mitte et ma seda enne poleks teadnud, aga mingis kontekstis hakkavad vanad tõed äkki uuena mõjuma ja valgustavad ootamatult mingeid seiku, millega muidu lihtsalt harjunud oled. No näiteks, et kas pressiteated peavad ikka olema nii professionaalselt korporatiivsed, et keegi neid peaaegu lugedagi ei viitsi. No muidugi, päris "jou, klemm" stiilis neid kirjutada ei saa, aga tuima ametlikkust annaks vähemaks rookida küll.

Või maksaks see äkki kurjalt kätte? Mina pole näiteks aastaid lisanud teadetele taustalõiku firma kohta, mida pressiteate reeglid ette näevad - see korporatiivne "suurim ja kvaliteetseim mobiilsideoeraator jne" on tundunud mõttetu ballastina. Aga konkurendid panevad sellise info oma teadetele juurde ning kui varem see avaldamisel välja kärbiti, siis just viimasel ajal on online-meedias avaldatud teated kogu oma ametlikkuses. Mu pealik on õnneks tark ja seda probleemiks ei pea, kuid mõnigi nö tavalisest inimesest kolleeg on mu tähelepanu juhtinud, et millegipärast "lehed" kunagi  ei kirjuta meie kohta, et me oleme suurim ja parim... Nii et äkki see läheks ka muudele "tavalistele inimestele" korda ja ma peaksin hakkama teadete otsa ballastpropagandaga tampima?

Ning üks maakonnalehe ajakirjanik küsis hiljuti, et kui mõlemad EMT konkurendid ütlevad, et just nemad püstitavad Eesti Vabariigis kõige rohkem maste, siis kumb neist tegelikult kõige rohkem püstitab ning miks EMT pärast 1996. aastat iga nädal enam oma sellealastest saavutustest ei teata. Tema küsis seda küll läbi irooniaprisma ning tegelikult üldse ei soovinud veel ühte iganädalast mastiraportit oma postkasti - aga äkki "tavaline inimene" siiski arvab, et kui pidevaid parendamise, suurendamise ja hoogustamise uudiseid ei tule, siis seda ka tegevusena ei toimu?

Nii et elu justkui veaks hoopis rämpsutootmise poole. Aga tahaks ikka ilma hakkama saada, eriti kui ka kõik sümpaatsed inimesed niimoodi ütlevad.
____
Täiendatud: Mari Sarv kirjutas Eesti Päevalehes ka loo meie ettekandest. Aitäh :)

Maal nägin esimest liblikat - seekord kirjut. Üle kahe aasta, mil esimeseks liblikaks on sattunud kollane, ja eks suved olegi viimasel ajal olnud sellised rahulikud ja kuldsed. Nüüd siis kirju, nii et ootan lapsiku põnevusega.

Munapühad maal möödusid aga remondi ja koristuse tähe all. Karini tuba sai tapetseeritud ning majas talve järel kord sisse löödud. Kairiga kahasse pesime Riga-pesumasinas ära kõigi akende kardinad - arvestades, et meie majas on kümme akendega ruumi ning neljas neist koguni kaks akent, oli ikka suur pesu küll.

Sinililled on juba väljas ning lõunapoolses peenras õitsevad lumikellukesed.

Mutid on täiesti ülbeks läinud ning terve õue üles kündnud. Põllumaa, aga mitte muru on nüüd ümber maja.

Ning meie poolmetsik must valge kurgualusega maakass on üksildase talve kuivtoidu peal edukalt üle elanud ning täiesti alles.

Leivo juba pildistas ja kirjutas, kuidas me ratast sõitsime.

Mina lisan isiklikust vaatepunktist, et kui ikka pole talv otsa rattaga sõitnud, tundub pehme pori ja väikesest mäekallakust allasõit hirmutav. Ei ole ma ratta seljas sündinud, ei ole - igal kevadel tuleb maastikusõiduga uuesti harjuda. Eks sügiseks, viimase XDreami järel, saab jälle enamvähem selgeks ning taastub usk endasse ja oma rattasse. See võiks ju ometi järgmise kevadeni püsida, aga ei.

Kirjastus Koolibri palus mul kirjutada retsensiooni raamatule "Vanemate lugu". See on sündinud 325 eri vanuses kirjutaja panusest, kes saatsid Koolibri loovvõistlusele oma ema ja isa kokkusaamise loo.

Hea raamat on, kui teid huvitab elu ise, elu just niisugusena nagu ta on. Retsensiooni ma aga kirjutada ei osanud - kuidas sa ikka retsenseerid teiste inimeste elusid? Nii said kirja lihtsalt minu isiklikud muljed ja mõttemõlgutused, mis tekkisid seda raamatut lugedes ja varem sellest kirjutamisüleskutsest kuuldes.

Ja lisaks raamatus toodud lugudele:
____

Minu vanemate lugu

Võib liialdamata öelda, et minu ema ja isa on tundnud teineteist eluaeg. Õigemini küll minu ema eluaeg, sest ühe küla lastena kohtusid nad ema ristsetel. Isa oli siis viieaastane ning rohkem kui äsjasündinud Enest huvitus ta hoopis tema vennast Ennust, et tollega maadelda. Paraku oli  Ennul, kellest hiljem sai minu onu, äsja opereeritud songa ning maadlemine ei tulnud kõne allagi. Sellest suurest pettumusest jäid aga need ristsed väikesele Antsule alatiseks ja väga selgelt meelde.

Hiljem said Ants ja Enn sõpradeks ja küllap nad siis ka maadlesid, aga see pole enam oluline. Oluline on see, et Ennu tüütust väikeõest, kes poistel terve lapsepõlve ristiks kaelas oli, kasvas aja jooksul kena neiu. Elavaloomuline, rohesilmaline ja tumedapäine, oli ta see, kellega tollast keelepruuki kasutades paljud kurameerida tahtsid. 25-aastaseks saanud isa südame võitis ta aga hoopis asjaga, mis pealtnäha võib tühitähtis tunduda.

Külanoorte seltskond oli kuhugi minemas – noormehed mootorrataste najal kõõlumas ja tüdrukud nende tahaistmetele jagunemise kutset ootamas. Ent kui teised neiud edvistades ja kihistades tähelepanu püüdsid, astus mu ema enesestmõistetava lihtsusega isa mootorratta juurde ja pani kiivri pähe. Sel hetkel oligi Ants välkvalgusena aru saanud, et just see nii omaselt käituv tüdruk ongi Oma.

Tänavusuvisel pööripäeval täitub neil 37 aastat abielu.

Ma peaksin juba ammu valmistama ette koos Petsiga tehtavat ettekannet "Kuidas leida internetis ettevõtet puudutavaid vestlusi ja neis adekvaatselt osaleda". Olude (loe: töö) tõttu pole ma ettevalmistamisele veel liiga palju pühenduda jõudnud, nii et elu ise otsustas mulle appi tulla. Et oleks ikka olemas ka näide, khm, mitte just liiga adekvaatsest reageeringust.
___

Tallinn muutis linnapead tutvustava veebikülje aadressi
12:40, 11. aprill 2006

TALLINN, 11. aprill, BNS - Tallinna linnakantselei muutis Eesti blogipidajate linkimise aktsiooni tõttu linna ametlikul veebiküljel linnapead Jüri Ratast tutvustava lehekülje aadressi.

Mitmed Eesti blogipidajad on linkinud oma blogides sõna "abiratas" Tallinna linnavalitsuse veebiaadressile, mistõttu annab selle sõna sisestamine Google'i otsingumootorisse esimeseks tulemuseks Tallinna linna ametliku veebikülje.

Google'i otsingusüsteemi omapära on see, et ta tõstab otsingutulemuste loetelus ettepoole need leheküljed, millele on seoses otsitava sõnaga rohkem viiteid.

Veel esmaspäeval asus Jüri Ratast tutvustav lehekülg aadressil http://www.tallinn.ee/est/g764/, kuhu viitasid ka blogipidajad. Teisipäeval see aadress enam ei toiminud ning Ratast tutvustav veebikülg oli tõstetud aadressile http://www.tallinn.ee/est/g3659 .

Massilist linkimist on Eesti blogipidajad ka varem kasutanud. Mullu oktoobrist alates annab Google'i otsing sõna "masendav" sisestamisel esimeseks otsingutulemuseks Keskerakonna veebilehe.

Sama võimalust on kasutatud ka mujal maailmas. Näiteks sõnapaariga "miserable failure" (eesti keeles "masendav läbikukkumine") tehtud otsingu tulemus viib nii Ameerika Ühendriikide presidendi George W. Bushi eluloo kui tema vihase kriitiku dokumentalist Michael Moore'i koduleheküljele.

Tallinna toimetus, +372 610 8862, sise@bns.ee
____

Tavaliselt ma ei viitsi igasuguste aktsioonidega kaasa minna, kuid selle peale ei oska tõesti kosta muud, kui et ...elagu abiratas.