Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

X-T Läsnal: nii kuuma ilma ei saa olemas olla, niisugusest äikesest rääkimata

X-T kolmas, suvehooaja viimane osavõistlus toimus Läsnal. Randyl ja Heigol on sooja ilma tellimisel käsi sees olnud juba kevadiests etapist alates, kus ülejäänud Eesti +10 kõrval oli Aegviidus +25, teisel  etapil oli lihtsalt ebatavaliselt ilus kuum suveilm... aga no seekord olid mehed temperatuuri tellimisel vist hulgiallahindlust saanud ja kuumust kohe kapaga võtnud. Ilmateade ennustas paljulubavat +36 ning nii oligi: võistluse järel näitasid kellad maksimumtemperatuurideks kellel +38, kellel +39 ja miinimumiks alla +32 ei tulnud kellelgi.

Stardi eel hoiatas Heigo, et vett tuleb rohkesti kaasa võtta, sest rabadki on kuivad ja väljaspool joogipunkti pudelisse eriti midagi juurde võtta ei ole. Poolkohalikuna jäin rabade osas siiski väiksele eriarvamusele ning usaldasin joogikotti jooksuetapile mitte kaasa võtta - mulle on taas päris meeldima hakanud ilma kotita joosta ning lootsin kaks tundi loodusvee abil vastu pidada.

Tegelikult läks seekord tunde kaks ja pool, aga rabavee osas oli mul õigus - seda jätkus. Jätkus ka muda, millesse kõige drastilisem oli üle-mülka hüppel ühe jalaga puusani sisse vajuda ning jalga mitte enne kätte saada, kui ka käsi õlani mutta ajada ja jala ümber tekkinud vaakumit veidi õgvendada. Alles selle järel kandsid Leivo sikutamised vilja ning sookolli korina saatel saime mu jala mudast kätte.

Ja siis see kuumus. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli lihtsalt kirjeldamatult kuum. Päike hõõgus, maapind hõõgus ja kerge tuuleke, mis aegajalt veidi leevendust tõi, oli tõesti ainult äärmiselt kerge.

Ja ometi tabas mind selles kuumuses keset raba veider külmavärinate hoog. Kahtlustasin juba, et olen saanud päikesepiste või organismi üldise ülekuumenemise tõttu kuumarabanduseelse seisundi ja et meie võistlus siinkohal nüüd lõpeb. Õnneks aga oli lähedal laugas, kust läilasooja rabavett näkku ja pähe ja kaelusest sisse loopida - hetkeks hakkas küll veel külmem (ilmselt seetõttu, et vee aurustamine jahutab keha), aga kohe selle järel läks olemine heaks.

Stardieelne lisaülesanne saab sellel võistlusel ilmselt traditsiooniks. Seekord meil sellega ei vedanud, sest võistluspaika sõites ei märganud meelde jätta, palju oli tee kõrval punktitähiseid (õige arv andnuks esimesed punktid) ja pakkusime üle.Aga see selgus muidugi alles võistluse lõpus, rajal ei mõelnud me selle üle hetkegi.

Kõige-kõige parem punkt oli kahtlemata see, kus punktivõtja pidi ujuma üle järve. Rüütellikult andis Leivo selle lõbu mulle ning planeeris sel ajal ise kaldal rada. Kahjuks ei saanud seda ujumispunkti võtta teist korda, vaid mitu korda tohtis külastada täiesti tavalist punkti järve kaldal (klausliga, et kahe külastuse vahel peab olema vähemalt kaks muud punkti ning kaks korda sama lisaülesannet sooritada ei tohi). Valitavateks lisaülesanneteks oli võrkpalli kõksimine, palli loopimine üle väikese järsakulõhe, lindiga piiratud puude lugemine ja piltidelt 10 erinevuse otsimine. Kuna juba ajalooliselt on teada, et pallimängud ei ole meie tiimi tugevaim külg, valisin esimeseks alaks puude lugemise. Neid oli muidugi neetult palju ja lugesime mitu korda ja päris õiget arvu, nagu hiljem selgus, ikka ei saanud, aga vähemalt sai vahepeal veidi hinge tõmmata. Ka teist korda samas punktis olles eelistasime ajutööd ja piltidelt said erinevused naksti leitud.

Jalgrattaetapp tundus kaardile vaadates krutskiga: valida oli tihedalt, kuid rattasõidu mõistes ebamugavates kohtades asuvate punktide või siis pikema tiiru kasuks. Eelistasime viimast, sest kui minu rattaetappe vaadata, siis drastiliselt langeb mu kiirus just igasugustel "nikerdamistel" - liivas, ratta tassimisel, järskudel pehme pinnasega tõusudel jms.

Noh, saime muidugi nikerdamistki. Kui Leivo ühte punkti võttes puu otsa ronis, sain tema käeviipest valesti aru ja sõitsin mööda teed edasi. Tegelikult olnuks õigem sealt tagasi minna... aga Leivo puu otsast alla jõudes olin mina juba nii kaugel ees, et Leivo tegi plaani jooksvalt ümber ja sõitis mulle järgi. Mille tulemusel lõpetasime ratastega jões sumbates, raiesmikul, mahalangenud puudega metsas ragistades ja muudes toredates kohtades. Punktivahe läbimiseks kulus kolmveerand tundi.

Tõsi, kümmekond minutit sellest kulus remonditöödele: esimest korda minu seiklusspordi ajaloos tabas mu ratast tehniline rike ja ühel hetkel ei käinud pedaalid enam ringi! Püüdsin neid üht- ja teistpidi loksutada ning hüüdsin Leivot appi. Kuid kuna me olime just jõudnud äsjalõigatud sihilt enamvähem normaalsele rohtunud jalgrajale, oli Leivo kohe pedaali andnud ja silmapiiri taha kadunud. Kui ta mind lõpuks ootama jäi, sai ta muidugi tublisti imestada, et miks mina, kes ma varem kändudegi vahel edukalt ratta seljas püsisin, nüüd täiesti sõidetaval teel sõiduvahendit käekõrval lükkan.

Probleemi uurimiseks võttis Leivo tagumise ratta lahti - ja korraga oli terve ümberkaudne rohi täis erinevas suuruses hammasrattaid ("tirr lagunes laiali", sain selle määratluse hiljem teada). Õnneks leidsime kõik osad üles, Leivo pani need õiges järjekorras kokku tagasi ja sõit võis jätkuda. Või mis sõit - kohe ootas taas ees järgmine meeleolukas raiesmikuületus. Seda puhku küll viimane ja selle lõpus ootas korralik tee, nagu oli näha taamal kihutavast Tiidust ja Heitist.

Edaspidi kohtasime nende tiimi veel mitu korda ja enamasti nii, et nad meist hooga mööda tuhisesid. Kuna meie sõitsime vahetusala poole suhteliselt otse, aga nemad tegid mitmete punktide juurde lisahaake, oli neid kordi päris mitu, kus tagant äkki hirmus robin kostma hakkas ning eriti Tiit ratast väänates ja kummide alt kive kahte lehte pildudes nagu tuulispask mööda põrutas.

Lõpptulemustes kaotasime sel etapil kolmanda koha pooleteise minutiga. Ma olin enda peale väga nördinud, sest vähemalt kaks minutit oleksin suutnud kiiremini sõita täiesti vabalt. Aga sarja üldarvestuses teine koht polnud kah üldse paha, eriti kui lohutada end mõttega, et segatiimide arvestuses oli seekord üldse X-T keskmisest kõvem konkurents.

Igatahes on X-T väga tore sari. Mulle meeldib eriti see, et määrajaks on aeg, mitte raja pikkus ning võid kindel olla, et viie tunniga oled metsast väljas. Tip of the day korraldajatele järgmiseks hooajaks oleks aga see, et eriti viimasel etapil, kui kuulutatakse välja ka hooaja koondtulemused,  ei peaks olema palju lisaülesandeid, mille punkte on keeruline kokku võtta. Ligi kaks tundi exceldamist (või mis iganes programmis neid punkte ja trahve liidetakse-lahutatakse) oli ikka parasjagu tüütu.

Tulemused teada ja auhinnakausid käes, siirdusime seltskonnaga meie maale mitteametlikku aftekat pidama. Kuna me ise saabusime koos külalistega, siis aitäh emale, kes oli hunniku kartuleid koorinud ja ära keetnud ning muid ettevalmistusi teha aidanud. Ning kui saabusid ka õlled (väidetavalt oli Viitna pood kuivaks ostetud kui mitte õllest üldse, siis jahedast õllest vähemalt), läks olemine juba päris heaks. Lämbe kuumus püsis muidugi veel ka õhtutundidel, nii et Minn otsis vahepeal jahutust lausa keldrist, istudes sinna jahtuma viidud meloni kõrval. Minu ettepanek, et ka õlled võiks ju keldrisse külma viia, hääletati seepärast üksmeelselt maha: muidu ei saagi Minni enam keldrist kätte, rääkimata sellest, et õllest ollakse ilma.

Mõne tunni pärast tõmbus taevas ähvardavalt pilve ning kõlasid esimesed ähvardavad kõminad. Veerand tundi veel lootsime, et ehk läheb mööda, aga kui jõudu koguvas tuules hakkasid vahtralt juba lehed ja väikesed oksad lendama, sai laud ühisel jõul imekiirusel katusealuse alla toimetatud. Ja oligi raju kohal: ilm pimenes ööks, välgul ja müristamisel polnud enam hoo ega hoobi vahet ning taevaluukidest pahises alla selge valge vesi. Kadus elekter, aga taastus taas. Ning trepil ja katuselauses troppavale seltskonnale pakkus vaatamiselamust keldrist välja tulnud Minn, kes äikesejumal Zeusina keset raju õuel toolil troonis ja kauaoodatud vihma ja jahedust kaifis...

Sama raju oli raputanud ka Käsmu folki, kogu ümberkaudset piirkonda ja tegelikult kogu Eestit. Ning meie Pohla tanuma otsas oli üks suurtest puudest saanud välgutabamuse ja teele murdunud.

 

Esimene kõks

Katil on autojuhiload olnud pea aasta ja nüüd näitab elu, et pole see autojuhtimine sugugi ainult lust ja rõõm: käes on esimene liikluskõks. Küll niipidi, et ise polnud süüdi, aga ikkagi.

Kuidas see siis juhtus?

Kati käis eile Odet ortodondile viimas, ning Tammsaare-Sõpruse ristmikul sõitis taganttulija tema foori ees seisvale autole sisse. Just nimelt seisvale, mitte hetkel peatuvale või pidurdavale - ilmselt oli taganttuleva juhi tähelepanu lootusetult mujal, et ta ei keelavat foorituld ega selle ees seisvaid autosid ei märganud. Ja hoog oli tal vist päris kõva, sest pamper ja pakiluuk on ikka korralikult katki ning autos olnud Kati ja Ode pead käisid põrutusest hooga ette ja pärast vastu istme peatuge. Õhtul oli mõlemal peavalu, aga õnneks mitte selline, millega pidanuks arstile minema.

Teisel autol lendas eest numbrimärk, katki oli iluvõre ja kaardu paindunud kapotikaas. Aga siiski oli ka niipalju õnnelik õnnetus, et mõlemad autod sõitsid sündmuspaigalt omal jõul minema. Vastu ratast lohiseva pamperiga käis Kati ka süüdlase kindlustusseltsis ning remondifirmas. Viimases sikutati pamper enamvähem kohale ja kuna tuled on terved, kesklukk töötab ja pamper kah enam ratast ei kraabi, saab autot kuni remondini edasi kasutada.

Ja kui õnnetusest veel positiivseid külgi otsida, siis ilmselt on see hea profülaktika noorel juhil mingil hetkel tekkiva liigjulguse vastu. No teate küll seda tunnet, kus oled enda meelest juba piisavalt äss ja muutud seetõttu hooletuks. Nüüd ehk niipea ei muutu :)

Elukutse igaks elujuhtumiks

"Kaja, mida sina kui suhtekorraldaja arvad: kas mul sobib oma endise boyfriendi uuele tüdrukule sünnipäevaks maniküürikomplekti kinkida?"

Andku küsija andeks, aga see OLI nii naljakas, et ma lihtsalt pidin selle üles kirjutama.

Selliseid asju juhtub muidugi iga elukutse esindajaga. Näiteks pidi agronoom vastust andma, mis on õunamahla ja õunanektari erinevus. Juristid teavad loomulikult peast kõiki seadusi, mis iganes valdkonnast, ja arstid muust ei igatsegi, kui seltskonnas konsultatsioonide andmisest - eriti kui südamearstilt küsitakse valutava põlve kohta või nii.

Aga kõige raskem on vist ikka poliitikutel, sest nemad peavad kõige jama eest ju vastutama :)

Alcoholic squirrel

Praegu on Selveris soodushind minu viimase aja lemmiksiidril, sellel Fizzi rohelisse pudelisse villitul. Ja nii ostan ma iga päev, kui poodi satun, igaks juhuks mõne pudeli siidrit kaasa. Noh, et kui soodushind otsa saab, on mul kodus varu olemas.

"Alcoholic squirrel," hindas seda teguviisi Kati.

Xdreami öine etapp Karulas: Oh meid kavalpäid!

Xdreami öine etapp toimus 2010.aastal Karulas. Sealsetest varasematest maastikukogemustest olid meelde jäänud mäed, sood ja mahalangenud puutüved - ja kui Xdream millegagi üllatuse valmistas, siis (loomulikult positiivselt) sellega, et sohu suurt asja polnud. Üks jalgsietapi soo, mis rajal oli, oli kenasti kaetud laudteega.

Muid üllatusi oli see-eest küll.

Kohe alguses (start kell 22:00 ehk vastu pimenema hakkavat ööd) tuli minna ratta-tulipisse, mis seekord oli lahendatud kaardifragmentidega. Aga meie, kavalpead, vaatasime, et esimene punkt kannab numbrit 31 ja kohe leidsime ka kaardilt punkti 31 - mis siis muud, kui kohe sinnapoole sõitma. Jättes kuulamata ka kuulsa PT ehk tagumikutunde, mis Maarel ütles, et nii lihtne ei saa see ju ometi olla, ja minul imestas, et kuidas keegi teine selle peale pole tulnud.

Suur oli meie rõõm punkti jõudes - ja veel suurem üllatus, kui see kandis numbrit 33. WTF?

No muidugi - kaardile on siiski kantud ju punktide JÄRJEKORRAnumbrid, mitte punktide enda numbrid! Ehk siis punkt numbriga 33 oli järjekorranumbritega 3 ja 31 (seda punkti tuli võtta mitu korda) ning punkti 31 järjekorranumbriga 1 üldse kaardil ei olnudki.

Aga saatus ja rajameister olid meie vastu armulised - nimetatud 33 ei asunudki kuskil karup***s, vaid oli rattatulipi kolmas ehk lõpupunkt. Ehk siis olime kahte keerulise leidmisviisiga punkti vahele jättes saabunud otse rattaetapi lõppu. Teenisime selle eest 1,5h trahvi, kuid vältinud vähemalt paari tundi sõiduaega ja säästnud rohkelt energiat. Lõppkokkuvõttes oli otse lõppu sõitmine väga tark otsus, sest tont ja hunt seda teab, mis meiega rattatulipis oleks toimunud. Võibolla oleks küll hästi läinud (kavalpead nagu me oleme, eks :) ja oleksime kattuvate piltide leidmisega 10+km sõitu säästnud (jah, selline võimalus oli olemas, kui rahulikult tugitoolis istudes kaarti uurida) - aga võibolla oleksime sootuks ära eksinud...

Igatahes, olime rahul ja jätkasime jalgsietapiga. Maare luges kaarti, Marge oli meister sihtide märkamisel (need sihid olid kohati küll üsna kujuteldavad) ja minu käekell luges läbitud vahemaade pikkusi (pimedas metsas kipub läbitud vahemaad oluliselt ülehindama ja selle korrigeerimiseks oli GPSi toest palju abi).

Kanuuetapp - mis alates Männiku karjääril toimunust on olnud tänavu meie eriline "lemmik" - toimus järvel. Tundus rõõmustavalt lühike ja kanuugi sattus selline, et lausa lendas. Nii et lust ja rõõm.

"Ahhh!" Kanuuetapi lõpu eel kaarti uurinud Maare ahhetus kõlas nii traagiliselt, et mul ja Margel käis peast läbi mitu kohutavat varianti: mõni punkt on võtmata jäänud, oleme etappide järjekorra segi ajanud, teeme kogemata B-rada... Tegelikkus oli vaat et veel traagilisem: pärast mõnda aega mööda maismaad liikumist tuli kanuusse tagasi tulla ja praeguse etapiga võrreldes veel teist sama palju kühveldada... Tõsi, see teine etapp toimus ilusal varahommikul: udu, päike, niiske soojus... aga tegu oli siiski kanuuga ja pealegi kippus sel teisel etapil hirmsasti uni peale selles paigalistumise ja monotoonse liikumise rütmis...

Pärast esimest kanuuetappi rataste juurde tagasi jõudes tabas meid aga ebameeldiv üllatus: kaart, mille Marge oli jätnud ratta kaardialusele, oli kadunud. Ilmselt avastas mõni kaasvõistleja, et ups!, pärast kanuud tuleb igal tiimiliikimel minna eraldi rattapunkti võtma, ja kompenseeris sel moel oma kadunud või starti maha jäetud kaarti. Meie aga võtsime siis rattapunktid koos: kaarte oli küll kaks, aga järgisime saatuse märguannet mitte lahku minna :) Punktid olid õnneks ka paigutatud selliselt, et kõik kolm sai järjest läbi sõita üsna ratsionaalselt, aga see ei vabanda sugugi selle anonüümseks jääda tahtva kaasvõistleja käitumist. Mis järgmiseks - läheb kumm katki, siis võtad varukummi ja vaakumballooni mõne vahetusalas seisva ratta sadulakotist...?

Uus sõna oli koridor-orienteerumine: keerulisest reljeefist oli kaardile kantud ainult punktide lähiümbrus ja neid ühendav riba. Aga ilmselt selle tähelepanu kontsentreeriva ülesande tasakaalustamiseks olid punktide legendid lihtsalt meeldejäävad: "Künka tipp", "Künka tipp", "Künka tipp" jne. Mis muidugi tähendas, et nende küngaste otsa tuli üles ronida - Karula maastikust oli selles osas küll viimast võetud. Ja mina ei saa jätkuvalt aru, kuidas Maare nende küngaste ja reljeefi järgi orienteeruda suudab... Muidugi, minagi saan aru, kui kaardil on mägi ja kõrval on mägi - aga kui neid mägesid on lähestikku palju, ei saa ma vaheldumisi kaarti ja mäge vaadates küll aru, millise juures me just seisame...

Lisaülesannetena tuli lahendada "Laevade pommitamise" ülesanne ehk paigutada laevad ruudstikku veergude ja ridade juurde kantud numbrite põhjal. Alustades välistustest ehk märkides ära kohad, kus laevad olla ei saa, lahenes ülesanne üpris ladusalt ning - vist esmakordselt Xdreami ajaloos - pääsesime trahviringi(de)st. Lõpu eel olnud puulehtede määramisega enam nii hästi ei läinud - kaks lehte said vale puu külge poogitud ja tegime staadionil kaks trahviringi, neist viimase koos Suusahullude naistega.

Olime Suusahulludega juba eelneval rattasõidul koos olnud ja nüüd kulgesime kuni lõpuni suures osas ühiselt. Jõudsime välja ettepanekuni, et korraldajad võiksidki pikematel võistlustel kuueliikmelised tiimid teha: kui kolmeses grupis lõppes 12.tunniks jutt juba suures osas otsa, siis seltskonna suurenedes leidus kohe uusi teemasid ja uut naeru ning rada edenes hoopis jõudsamalt. Ning meie suurepärane ühissooritus lõppes kuuekesi käsikäes tehtava finišiga! Vahepeal tuli veel ronida torni otsa (kus Marge eriti kiiret turnimist näitas), ületada sood (mis, nagu juba öeldud, oli kenasti laudteega kaetud), sõita tõukerattaga (olgu tervitatud teletups Po)... võibolla midagi veel, mis praegu ei meenu.

Meie võistkonna staarid olid Maare oma orienteerumisoskusega ning Marge, kes ka võistluse viimasel tunnil liikus mäest üles nii kergesti ja nii kiirel kõnnil, nagu poleks väsimust ja möödunud tunde tema jaoks olemaski. Minule oli seekordne võistlus esimest korda meie koostöö ajaloos füüsiliselt väsitav - no mis seal salata, kui pole pärast X-teed jalgrattaga sõitnud, siis need Karula mäed ja raputavad kruusateed ikka loomulikust intelligentsist ehk üldise baasvastupidavuse baasil ei lähe. Sprindietapiks tuleb igatahes trenni teha :)

Võtmelugu

Ajal, kui meie Šveitsis olime, juhtus kodus ka väike - tegelikult küll päris suur -ekstsess, millest aga targu meile ei räägitud. Õige ka, aidata poleks niikuinii saanud.

Lugu ise oli selline, et rattaga sõites kaotasid Kati ja Ode kaasasolnud koduvõtme. Küllap libises kuskil Kati taskust välja - aga ei aidanud 40km otsingusõitu ega midagi. Jüri oli maal, tema võti turvaliselt kodus luku taga. Mammu oma võtmega Islandil, meieˇ, nagu öeldud Šveitsis.

Kus häda kõige suurem, seal Mummi kõige lähem. Mummi juurest said väsinud võtmeotsijad ajutist peavarju ja süüa ning Lukuabi abil ka luku vahetatud ja uued võtmed tehtud. Üks võti anti igaks juhuks nüüd ka Mummi kätte, et oleks järgmises hädaolukorras võtta.

Aga mul on täitsa hea meel, et tüdrukud nii tublilt selle probleemi lahendasid ja hakkma said. Minagi poleks paremini saanud :)

Rullituur

Pühapäeval käis suurem seltskond rattaga sõitmas, aga kuna eelnev jutt oli stiilis "kaks tundi ja vähemalt 70km", ei söandanud ma kaasa minna. Aga kui täna kutsus Marge sama seltskonda Sakku rulluisutama, polnud mineku osas mingit kõhklust hoolimata isegi sellest, et Leivo oli endale just uued eluägedad Bonti rulluisud saanud ja silmnähtavalt kibeles nendega kihutama. Aga Saku rajal ei pea keegi kedagi järgi ootama, vaid igaüks valib oma tempo ja sõidab palju tahab. Seda enam, et Xdreamidel tänavu enam rullietappi ei ole, nii et rulluisutamine on nüüd puhas lõbu, mitte võistluseks valmistumine.

Oligi selge rõõm.

Ja ka see oli rõõm, et täpselt enne suurt sadu jõudsime autode juurde tagasi. Tõsi, Erki-Marge kodu kanti vallandunud äikesetorm täies jõus ei jõudnudki. Küll aga saime murdunud oksi ja puid imetleda tagasisõidul Männiku teel.

Šveitsi kaljudel ja mujal

Nädal enne puhkust oli möödunud justkui "Godot´d oodates" tähe all: kas Saksamaa alpinismipoest jõuab enne meie puhkuse algust Eestisse Leivo tellitud portaledge või ei jõua ta mitte? Sest ta muudkui oli ja oli teel ning kui ta lõpuks otsaga juba Eestis oli, oli ta mingis konteineris, mida kuidagi lahti pakkima ei hakatud. Lõpuks avaldas Leivo ise valmidust sinna konteinerisse ronida ja oma pakk välja otsida. Ei tea, kas mõjus see või jõudiski kätte selle konteineri kord lahti pakitud saada - igatahes juba reede hommikul oli portaledge käes.

Portaledge - kui friendid ja camalotid on eesti keeles nurksurvestusvahendid, siis portaledge´i võiks tõenäoliselt tõlkida rippvoodiks. See koosneb kokkupandavale raamile pinguldatud presenditaolisest kangast ning selle peale saab panna veel katte ehk fly. Ja kas ma juba ütlesin, et kogu see kaadrevärk riputatakse neljast nurgast keskpunkti kokku tõmmatud rihmadega kalju külge rippuma, et seal magada?

Reede õhtupoolikul tegime esimese riputamisproovi Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Ja laupäeval startisime juba Šveitsi poole, et uut rippvoodit ka ehtsatel kaljuseintel testida.

Meie sihtpunktkaljud olid Šveitsi keskosas, Interlakeni ja Meiringeni lähistel. Peamine erinevus kevadel külastatud Lõuna-Prantsusmaa Gorges du Verdoni kaljudega oli täiesti erinev kivitekstuur (kui seda nüüd nii võib nimetada): Šveitsi kaljud on tuultest ja sademetest justkui siledaks uhutud, nii et näpuotsad siin teravast kivist kannatada ei saa. Teistpidi - üldine siledus ja ümarus tähendab ka ainult väheseid konkreetseid järske sakke ja pragusid, haaramiseks-toetumiseks on ümaramad pinnad.

Nagu meie ronimispaaril kombeks, juhtis Leivo ka siin kõik marsruudid. Mis teha, kui mulle ei meeldi teadmine, et altjulgestuses kukkumine tähendab suuremat võimalust vastu kaljut haiget saada kui ülaltjulgestusega lahtikukkumine... Ja igatahes on mul väga vedanud, et Leivo on valmis minuga sellistel tingimustel ronimas käima...

Muide, ääremärkus: kaljuronimispiirkondades praktiliselt ei näe lühikestel marsruutidel sellist ronimisstiili, kus köis viiakse esironija poolt üles ja siis teised ronivad sama marsruuti ülaltjulgestusega. Ei - köis tõmmatakse tagasi alla! Ülaltjulgestus toimib ainult pikkadel marsruutidel teise ronija jaoks, sportlikku kaljuronimist tehakse ikka ja ainult altjulgestuses. Aga ega muul moel vist tõeliseks kaljuronijaks ei saagi...

Kuna meil oli seikluspuhkus, siis pühendusime sõna mõlemale poolele ehk siis nii seiklesime (ronisime) kui puhkasime. Seepärast ei olnud nii intensiivsed ronimispäevad kui kevadel, aga see-eest väga mõnusad.

Ja muidugi see kuulsusrikas rippvoodi! Muidugi ei sobinud temaga mässama hakata mingil lihtsal rajal ja nii balansseris Leivo üles mööda 6C olematute pidepunktidega seina, kus eriliseks maasikaks järsk negatiiv. Ning enne, kui ta jaamas oli, ei saanud ma talle isegi öelda, et mina sealt küll üles ei lähe. Ma ei julgenud isegi õieti hingata, mis siis teda veel oma jutuga segama hakata :) Aga õnneks oli ta ka ise ronimise kestel või ehk isegi enne seda ka minu peale mõelnud - nii et minul avanes võimalus ronimise asemel tõusta tugiköiel. Aas ümber jala, haarats selle küljes ja vöös Mini-Traxion (mis põhimõtteliselt on nagu väike haarats, ühtpidi liigub ja teistpidi peab) arenes ülesminek õige jõudsalt.

Siis tuli aga alla tagasi minna ning tassida autost kohale haulbag ehk varustuse hiivamise kott ning portaledge. Ja siis need jaama toimetada. Ja kuna Mini-Traxioni oli Leivol üleval jaamas vaja, pidin mina tõusma selle asemel haaravat sõlme kasutades. Mis, omavahel öeldes, oli minu jaoks samasugune pidev rist ja viletsus nagu Kaitseministeeriumil selle pidevalt laguneva Vabadussambaga... aga üles ma igatahes sain. Loodetavasti tähendab see head ennet ka Vabadussamba-jamale.

Koti hiivamise käigus kõlas aga ühel hetkel hele piu! ja miski vingatas hooga jaamast alla. See "miski", mis õnneks ka Leivost mööda tulistas, oli pinge all katki läinud tibloc. Leivo pärast kommenteeris, et ta enam ei nurise selle üle, et võistlustel on tibloci kasutamine keelatud - ehkki ülikerge ja väike tibloc oleks seiklusspordis hea kaasas kanda, näitas nüüd elu ise, et liiga turvaline ta just pole... Kahjuks küll ei õnnestunud meil katkist tibloci kui näitlikku õppevahendit hiljem nõlvalt üles leida.

Ja siis, tegelikult juba minu ronimise ajal, hakkas sadama vihma. Teised ronijad laskusid kõrvalradadel siuh ja viuh alla, köied muudkui lendasid vasakult ja paremalt, meie aga seadsime end kaljule ööbima. Vaid hetk enne suurimat padukat sai kategi peale ning enamvähem kõik asjad tõstetud hiivamiskotist rippvoodisse (mis nüüd sarnanes pigem küll telgiga, või siis äärmisel juhul baldahiinvoodiga).

Vihmaga asi ei piirdunud - üle käis ka kaks sahmakat äikest. Merepinnast ca 2000m kõrgusel, 30m vertikaalse kalju küljes rippudes on see... ütleme, et muljetavaldav.

Tegelikult õudne.

Aga läksid need rajuhoodki õnnelikult mööda, ja tegelikult oli seal rippvoodis üllatavalt turvaline magada. Turvaline just moraalses mõttes, nii et julges küll end nii lõdvaks lasta, et magama jääda.

Loodan sellest kõigest ka pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada - see on seda väärt. Ja Leivo tegi videokaameraga ka filmijupikesi, mis kokkulõigatuna kõike kindlasti veel paremini edasi annavad kui minu sõnad.

Aga mis veel Šveitsist meelde jäi?

Ronimispaar, mis koosnes ca 25-aastasest mehest ja vähemalt 70-aastasest naisest: hõbehallid juuksed, kortsud, erksad sinised silmad. Arutasime, et ilmselt ronis lapselaps koos oma vanaemaga ja kujutasime ette vestlust stiilis: "Pojapojakene, sul on praegu puhkus, läheks teeks õige ühe 5C?" -"Olgu, vanaema, mul ongi kolmapäev vaba, ja võiks siis ikka 6A ka proovida..."

Veelgi muljetavaldavam oli aga taatide paar. Vaatasime seinalt, et üks paar tuleb nõlvast üles väga raskelt ja matkakeppidele toetudes. Kui nad lähemale jõudsid, oli asi selge - kaks vana meest, muidugi võtab järsk tõus võhmale. Aga kui taadid juba kalju kallale said asuda, panid nad üles nagu noored oravad, ning seda 6A rajal. Kui nad meie jaamast mööda laskusid (see oli päev, mil meie läksime seinale ööbima), küsis Leivo ühe käest, kui vana too on. Kaheksakümmend!!!

Nii need šveitslased rõõmsalt saja-aastaseks elavadki...

Ja loomulikult jääb Šveitsi mägesid ja alpiaasu meenutama pidev lehmakellade kanonaad. Külastasime ka kohalikku talujuustutööstust, kus 77 lehma piim ümmargusteks juusturatasteks vormus. Juust oli hea ja rammus, ja sarnaset maapiimale selle nö "lehma maitsega".

Ja kurvilised ja kitsad, aga uskumatult heas korras mägiteed. Lilled pruunide puitmajade terrassidel ja aknalaudadel. Kord ja hoolitsetus - ning muidugi mäed kõrgumas kõige selle kohal.

Seiklus(puhkus) algab

Juba homme oleme Leivoga teel Šveitsi poole - nädalaks kaljuronima.

Soovime kõigile ilusaid suveilmu ja oma unistuste puhkust!

Suur suvi

Praegune on eriline aasta - oli imeline talv miinuskraadidega 25 ja nüüd on suur suvi, plusskraadidega 25. Öösel. Päeval on sooja ikka üle 30, kuumarekordid kukuvad mürinal ja EMHI andis välja (mulle teadaolevalt esmakordselt, aga võibolla pole ma varem lihtsalt märganud) kuumahoiatuse. Rindeteateid edastavad jäätise- ja jookidemüüjad (tarneprobleemide oht, töötamine mitmes vahetuses jne), rannad on inimesi puupüsti täis...

Suurepärane suvi!

Mida meie oleme teinud?

Esimesed mustikad. 11.juulil käisime koos ema ja Kariniga esimest korda mustikal. Marjad olid küpsed ja magusad, aga veel siiski varre küljes kinni, nii et suuremaks korjamiseks oli veel varavõitu. Nokitsesime kokku selle suve esimese toormoosi jagu.

Üle Suursoo Paukjärvele. Siin peab tegelikult alustama kaugemalt - Katil ja Villul oli plaan sõita rongiga Aegviitu ja tulla sealt ratastega maale, mööda Aegviidu-Liiapeksi matkarada. Aga kuna nad jäid juba Tallinnast väljasõiduga hilja (ehk viimase rongi) peale, tervitas suveöine pimedus neid juba Jussi järvede juures ning päästeaktsiooni käigus sõitsin mina neile autoga Kaksiksillale vastu. Aga selleks, et nende retkel ikka otsad kokku saaks, läksime järgmisel päeval autodega Järvi järvede juurde, matkasime sealt üle Kõnnu Suursoo laudtee ja retke krooniks ujusime Paukjärves. Seltskonna väikseim liige Helen pidas kogu kuuma teekonna vapralt vastu, seda ka tagasiteel.

Küla 720. Vanaküla-Valgejõe-Parksi esmamainimisest möödus tänavu 720 aastat ning nagu eelmistelgi ümmargustel tähtpäevadel, toimus seegi kord külade kokkutulek Valgejõe platsil. Katigi jaoks oli see juba kolmas kord osaleda - esimesel korral 1990ndal aastal, tõsi küll, veel koos minuga :) Aga järgmisel korral tegi ta läbi paduvihma vapralt kaasa  terve pika rongkäigu Vanaküla platsilkohat Valgejõe platsile. Tänavu oli kõndimisetapp sootuks lühike - Valgejõe mälestuskivi juurest platsile, ja ilm oli sellele suvele kohaselt ikka +30 kanti. Tähistamise ametlik pool hõlmas kohalikku eeskava tüdrukute flamnekotantsust mastaapse näitemänguni (lavale tuli isegi traktor). Ja õhtusel peo-osal tegime Leivoga ikka paar tantsugi :)

Rott maal. Kuna koos Heleniga on maal Vinku, viisime Jüriga maale ka Ode Nossa. Helen saab nüüd nunnutada kahe rotiga :)

Maja värvimine. Juba eelmisel aastal räägitud töö sai tänavu ette võetud. Üllatuslikult ostis isa majavärviks... rootsipunase. Tõsi, kunagi ammu (mina veel häguselt mäletan) oli maja samuti punakaspruun, aga vahepeal ikka aastakümneid kollane. Ilmselt on rootsipunane ilus, aga vähemalt algul igatahes väga harjumatu. Isa, Kairi ja Jüri on põhilised töötegijad - niipalju kui palavus ja päike lubab.

Pikakari. Teisipäeva õhtul meelitasin Leivot randa ja läksime Pikakarile - mina esimest korda elus. Autoga sinna minek ei ole muide väga hea mõte, parkimis- ja liikumisprobleemid - rand ise on (ütleks lausa, et üllatavalt) ilus. Põhiline rannaseltskond oli venekeelne, suitsetav ja meessoo osas tätoveeritud. Ma pole tegelikult ammu massrandades käinud, nii et võibolla kehtivad kaks viimast massomadust ka mujal ja ma olen lihtsalt ajast maha jäänud, et sellest üllatun :)

Maris Eestis. Heameelega räägiks-kohtuks-oleks temaga pikemalt, aga millegipärast kipuvad suvised liikumised just sellised olema, et kui keegi liigub mulle lähemale, liigun mina samal ajal just mujal...