Get a life!

Vanaküla on ärkamas uuele elule: esimest korda (õigem oleks küll öelda esimest korda üle pikkade aastakümnete) toimus Vanaküla oma jaanituli Kärga platsil. Seal, kus minu ema lapsepõlves oli olnud tantsuplats ja kõlakoda ning mida siiamaani ehivad servas kasvavad suured leinakased.

Oli lõke, oli lipuheiskamine, oli bänd. Külavanem Triin korraldas kohaletulnud ringi ning “kuueks loe” põhimõttel moodustus kuus suurt võistkonda, kes pidid end proovile panema mälumängus ja spordis. Esimene ülesanne oli muidugi omavahel tuttavaks saada, et moodustada eesnimedest tähestikupõhine rivi. Pärast pidime arvama külarahva keskmist vanust (sissekirjutatute põhjal 44), küla talude arvu (vist oli 42) ja muud sellist ning lõpuks märkima küla kontuurkaardile õigesse kohta talude nimed.

Pidu jätkus veel hiljemgi, kuid meie lahkusime enne spordiosa algust ja jõudsime just parajaks ajaks koju tagasi, et võtta suitsuahjust välja sinna (üle)küpsema ununenud liha

21.juunil oli Ode Liisi lõpuaktus. Tallinna Reaalkooli ilus saal mahutab kahjuks ainult loetud arvu inimesi, nii et alati on teema, kes-kus-kui palju saalipääsme saab. Aga minul on igatahes vedanud, olen kõigil kolmel aktusel saalis olnud

Reaalkooli aktused on just parasjagu pidulikud ja parasjagu rõõmsad. Ning ma pean taas kord märkima, et mulle igatahes meeldivad Polma kõned – need on ikka Kõned suure algustähega ka ettekandmisoskuse koha pealt. Mõõgatuppede ja roosinuppude jms kasutamine kõnekujunditena on muidugi maitseasi (“Polma ei vea kunagi alt!” ütleb nende kohta Kati), aga vastupidiselt kahetsusväärselt paljudele teistele direktoritele on need kõned igatahes alati huviga kuulatavad.

Aga tagasi päevakangelanna juurde. Ode lihtne ja ilus lõpukleit pärines talviselt Iirimaa-reisilt ning punutistega soeng ühelt meie staarjuurjuuksurilt Piretilt, kelle juures oleme aastaid käinud (teine on Delia). Ode Liis oli väga ilus ja armas – ja muidugi läksid mul silmad märjaks, kui teda kõigi tema saavutuste ettelugemisega lõputunnistuse järgi kutsuti. Hõbemedal, 100 punkti matemaatika ja 99 inglise keele riigieksamil, Reaali Poisi tänukiri, tänukiri kooli esindamise eest spordis… neid oli palju.

Humoorika lisapalana oli lõpudokumentide juures ka kunagine seletuskiri, kus Ode Liis kinnitas, et tema ei tarbinud ühel ammusel klassiekskursioonil alkoholi

Reaali traditsioonide kohaselt järgnes lõpupidu õhtul koolis, tervitati päikesetõusu Russalka juures – ja kella kuue paiku varahommikul sõitsime koos värske koolilõpetanuga maale.

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis tuleb tagasi minna päeva, kui avalikustati Tänapäeva noorsooromaanivõistluse tulemused. Justkui selleks, et niigi üle keevaid emotsioone veelgi võimendada, võttis minuga ühendust filmitegija Katrin Laur (minu jaoks eelkõige mulle väga meeldinud “Ruudi” autor) küsimusega, et kas ma saaksin talle saata oma käsikirja: ta tahaks meelsasti mõnda noortefilmi teha ja vaatab ringi stsenaariumi järele.

Rääkisin kirjastusega läbi (kas ikka tohib käsikirja enne avaldamist kellelegi saata?), sain nõusoleku ja saatsingi. Ja unustasingi selle paariks päevaks, sest ega ma väga ei uskunud, et sellest filmina asja võiks saada.

Aga Katrin arvas, et miks mitte. Saime kokku ning nende paari kohtumisega sain niisugused loo ülesehituse õppetunnid, et tuli ainult kahetseda, et see kohtumine ei toimunud enne raamatu kirjutamist – kindlasti olnuks need kasuks ka raamatule. Ja leppisime kokku, et teeme stsenaariumi esildise EV 100 filmikonkursile, kus esimesest  voorust valitud 17 ideed stsenaariumi kirjutamise toetuse saavad.

Selle esildise tegemine läks muidugi üle kivide ja kändude. Kogu lugu tuli mahutada kolmele leheküljele, olles selle juures haarav ja loov, tuues välja kõik tegelased ja tegevusliinid – ning ühtlasi viia sisse Katrini soovitatud parendused tegevuste ja karakterite osas… Asja ei teinud põrmugi kergemaks minu seljavalu-saaga ja kõik muud takistused. Aga kaheteistkümnendal tunnil 2hk 29.aprilli pärastlõunal ta siiski esitatud sai.

Ja nüüd tuli info – me olemegi selle 17 väljavalitud idee seas! Ja veel millises seltskonnas – Kivirähk, Maimik, Põldma, Lintrop ja kõik need teised..

Mis tähendab, et nüüd tuleb mul õppida reaalselt stsenaariumi kirjutama… See on päris hirmuäratav, aga kuna mul on selline kaasautor ja juhendaja kui Katrin, loodan sellega hakkama saada. Katrin juba käskis tühistada kõik puhkuseplaanid Ja NB! Ärge nüüd mõelge, et filmiks saamine on kindel – kaugeltki mitte, 17 stsenaariumi seast saavad lõpuks filmiks 5-7.

Aga millal raamat ise siis ilmub? Loodetavasti üsna varsti, kaane pinnalaotus on juba olemas!

Kaks viimati loetud raamatut – Epp Petrone „Kas süda on ümmargune? 2.osa“ ja Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat“ on arvustajatele ilmselt üsna keerulised. Kuidas sa ikka arvustad teise inimese elu, isegi kui see on kirja pandud ilukirjanduslikus või kunstipärases vormis?

Muidugi võib proovida elu kõrvale jätta ja mõelda ainult kui raamatust, ehkki see on keeruline. Aga ma vähemalt proovin.

***

„Kas süda on ümmargune?“ oli mul tegelikult toimetamise käigus juba risti- ja põikipidi läbi loetud, aga ma ei ole siiamaani üle saanud (ega saagi ilmselt kunagi) sellest emotsioonist, mida pakub valmis raamat. Või isegi kujundatud artikkel ajakirjas või ajalehes. See on ikka midagi hoopis teistsugust kui tekstifail arvutiekraanil. Ja seepärast ma ei usugi, et e-raamat paberraamatu niipea (kui üldse) välja sööb…

Aga tagasi raamatute juurde. „Kas süda on ümmargune?“ jätkab ootuspäraselt minajutustaja (ärge unustage, ma püüan seda vaadelda päris-Epust lahus) elu sealt, kus eelmine osa lõppes. Või peaaegu. Esimeses osas kriisis vankunud abielu on teise osa alguseni kokkulapituna püsinud, kuid õhus terendab uus kriis. Jälle tahab naine minna – maailma kutsub, ahvatlused ahvatlevad, karjäärgi tahab tegemist – ja jälle vastandub neile rahututele võngetele mehe soov juuri alla ajada, koera kasvatada, lapsi saada… Tõsi, see viimane soov on tegelikult ühine, aga saatus paistab siin kahest inimesest targem olevat ega kingi sellele hinges vastassuundadesse rabelevale paarile keskmeks järelkasvu. Sest need noored inimesed ei tea, aga ometi nii on: laps ei lunasta, laps ei päästa sind iseenese käest…

Ja nii kordubki esimese osa deja vu: naine läheb, mees jääb teda tagasi ootama. See, et minnakse tööle, on pigem kõrvaline faktor.

„Robinsonide“ sarja avalooks oli tehniliselt võttes küll hoopis varasema hooaja katsumus Eesti väikesaarel, kuid televaatajate mällu lõi templi igaveseks siiski see Malaisia-lugu oma ennenägematu mastaapsuse ja eksootilisusega. Raamatus on osalejate nimed küll muudetud, kuid pärisnimed või vähemalt ekraanitegelaste väliskujud kumavad kindlasti selgelt läbi. Tean inimest, kes raamatut lugedes paralleelselt guugeldas, et sarja ja osalejaid kogu eheduses esile manada – ja guugeldas isegi pärast raamatu läbilugemist, et teada saada, „mis neist päriselt edasi sai“. Seegi on ilmselt elukirjanduse võlu – puhtalt ilukirjandusliku tegelase puhul ei aita isegi kõikvõimas Google tema saatust selgitada…

Edasine on piiratud ruumi surutud inimkoosluse tavapärane käitumismudel: tekivad sümpaatiad ja antipaatiad, rollid jagunevad, segunevad ja jagunevad taas. „Kärbeste jumal“ või suvaline õpilasmalevarühm on kõige selle kvintessents ning ei paku üllatusi ka Robinsonide-sarja võtteplats. Ole sa jumal (ehk saatetegija) või malenupp tema laual (osaleja), vahet pole. Huvitavamaks osaks on noore jumala(nna) hingepiinad manipuleerijaks ja mõjutajaks olemise pärast, aga siinkohal on minul tegelikult kahju, et tegu on elukirjandusega - puhas ilukirjandus võimaldanuks sisse tuua rohkem draamat ja paksu värvi, suuremaid intriige ja hingepiinu. Praegu jääb kõik siiski põhjamaiselt vaoshoituks isegi Malaisia lämbe troopilise taeva all. Loed ja tegelikult kehitad õlgu: ah et meedia manipuleerib? – ammu teada… Õnneks päästab selle osa autori hea kirjutamisoskus ja võime isegi väikese tundevirvendus mõjuvaks üldistuseks luua.

Minu jaoks jääb konkurentsitult selle raamatu lemmik-kujundiks stseen, kus peategelanna merisiili ogad ihusse saab. Pärast seda on kaks valikut: need kirurgiliselt välja lõigata või siis, vastupidi, üleni sisse peksta, et need organismis ise lahustuksid. Mõlemad on piinarikkad, kuid täiesti erineval moel ja variantidena üldistatavad kõikidele elus esile kerkivate probleemide lahendustele. Kas eelistate välisjõu kiiret kirurgilist sekkumist või asjade loomulikku, kuid aeglasemat kulgu? Kas peksta või lõigata?

Peategelanna on kindlasti selles peksmise-parteis ja seda mitte ainult merisiili, vaid kõikide eluvalikute osas. See kõlab ka raamatute (nii esimese kui teise osa) teisest tegevusliinist, tänapäevast, kus jutustaja tuleb minevikuga seotud kohtadesse tagasi koos oma praeguse abikaasa ja lastega. See teineteisest ülimalt hooliv paar piltlikult öeldes peksab endale sisse eluvalikute okkaid ja ootab nende lahustumist. Kus maailmanurgas on kodu? Kas meie lapsed on maailmakodanikud? Kas minevik õpetab midagi tänase päeva kohta?

Vastust ei ole ja kindlasti ei ole seda ka raamatu potentsiaalses kolmandas osas. Aga just sellepärast ongi kindlasti ka seda huvitav lugeda, nii nagu oli esimest ja teist.

***

Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat“ ei pretendeerigi ilukirjanduslikkusele, vaid on ehe ja aus Rapla tüdruku mälestuste kogu. Aga kirjutamislaadilt ja väljendusoskuselt ilukirjanduslikum kui enamik viimasel ajal sellele nimetusele tõsiusklikult pretendeerinud teoseid (võeh, ma ei ole siiani toibunud vapustusest, mille sain siis, kui proovisin lugeda „50 halli varjundit“ – kuidas nii lamedalt ja sõna otseses mõttes halvasti kirjutatud tekst üldse raamatuna ilmuda sai? See, et ta ilmumise järel masse hullutas, on samas juba ootuspärane…) Kristiina Ehini kirjutamislaad on aga kerge ja kaunis nagu ta isegi. Kummalisel kombel meeldib mulle selle juures isegi see väike ilutsemine, mille üle mõne muu autori puhul ehk kergelt muigaks.

Kristiina Ehinilt olin varem lugenud juhuslikke luuletusi ning poolenisti „Viimast monogaamlast“. Poolenisti sellepärast, et lugesin seda külas olles ning ehkki tahtsin poolelijäänud raamatut hiljem jätkata, ei leidnud seda kohe poest ja raamatukokku ei viitsinud ilmselt minna, igatahes pooleli ta tookord jäi. Ja tuli uuesti meelde alles tänavu kevadel, kui sõber tähistas oma sünnipäeva õhtuga, kus oma loomingut esitas just nimelt Kristiina Ehin. See oli mulle ka esimene kord teda päriselus näha ning ilmselt mõjutas see lihtne, vahetu ja siiras olek suuresti ka minu lugemiskogemust „Paleontoloogi päevaraamatu“ osas.

Mulle mõnevõrra üllatuslikult keskenduvad pea kõik, kes selle raamatu teemal seltskonnas või kirjasõnas sõna võtavad, koolikiusamise teemale. Muidugi on sellel üsna oluline roll, kuid siiski – need, kes toovad välja suhteid ema-isa ja vanaema-vanaisaga, on minu meelest õigemal teel. Ka selles osas, et lõppude lõpuks on enamasti ju ikka kodu see, mis inimese tulevikku põhiliselt mõjutab (mõnikord õnneks, mõnikord kahjuks).

Igatahes oli väga huvitav neid kahte elukirjanduse raamatut niiviisi koos lugeda. Lugege teiegi, ja kui tervet rehkendust ehk kahte raamatut ei jõua, tehke vähemalt pool ehk valige vähemalt üks. Soovitan.

Ode Liis tegi ajalugu ja püstitas perekondliku rekordi: matemaatika riigieksamil 100 punkti.

Ja mitte ainult: nüüdseks on teada ka inglise keele eksami tulemus – 99.

Palju õnne, meie ilus ja tark Nurru, me kõik oleme Sinu üle rõõmsad ja uhked!

Lisatud pilt on tehtud muidugi mitte eksamil, vaid teisel sajaüritusel, Reaalkooli 100 päeva ballil.

Kolleeg saatis edasi foto, mis olevat tehtud Skype´i Praha kontoris.

Mulle väga meeldib!

Esimest hakkan kindlasti ka ise kasutama – kasvõi neis natuke ebamugavates olukordades, kui keegi järjekordselt imestab “kuidas sina küll kõike jõuad”. Ja muidugi on see ka heaks vabanduseks neil puhkudel, kui asjad ei ole täiuslikult tehtud

Kolmanda asemel olen harjunud ütlema endale Brian Tracy sõnadega: “Pista nahka see konn!”, et ka kõik ebameeldivad asjad ikka tehtud saaksid

Ülejäänud on niisama elulisteks mõtisklusteks.

Rahulik pühapäevane hommikupoolik.

Kati (kriminaalmenetluse eksamiks õppimise vahel internetis surfates): „Emme, kuule, emme – loen just praegu online´ist, et Andres Minn sai eile orienteerumise eestikatel surma…“

Mina (suutmata ilmselt öeldust aru saada või seda omaks võtta): „Ahah.“

Kati: „Emme, ta oli ju sinu sõber?“

Mina: „Oli…? MIDA sa ütlesid ? ? ?“

***

Jah. See on uskumatu, aga tõsi – Minni pole enam. Minni, Eesti seiklusspordi legendi, sõpra, toetajat ja iginoort Grand Old Mani. Minni, suure avatud südamega Minni, kelle tehtult tõreda headuse paistel oleme nii sageli ennast soojendanud… Rumal juhus, reiearterit tabanud oks, ja ehtminnilik püüd omal jõul hakkama saada – ja teda pole enam.

See oli tõeline šokk. Ilmselt ei olnud minust kõige arukam ja empaatilisem seda kuuldes kohe Pilvile helistada - andke andeks, Pilvi ja Kadi-Liis ja teised lähedased, ma tean küll, et tutvusringkonna kõnedest ja kaastundest pole mingit kasu, aga inimene ei käitu paraku alati arukalt…

***

Vähemalt sain ma püüda teha midagi arukat selles osas, et pöördusin Postimehe ja Õhtulehe päevatoimetajate poole palvega sulgeda õnnetust käsitleva artikli kommenteerimise võimalus. Kommentaariumis polnud küll midagi otseselt solvavat, kuid see asjassepuutumatute inimeste mõttetu anonüümne targutamine ning oma vaimukuse näitamine – ei, ei, ei… Mõlemad olid abivalmid ja vastutulelikud, ehkki Õhtulehe puhul ilmnes, et kommentaariumi saab sulgeda ainult IT-töötaja (keda alati kohal pole), mitte päevatoimetaja ise.

Delfi oli sulgenud surmauudise kommentaariumi juba omal algatusel – tänu empaatilise mõtlemise eest, aga kahjuks mandusid nad teisest otsast uuele tasemele videoga täpse sündmuspaiga otsimisest. Kurat küll, inimesed, mida te leida lootsite: põnevat verise otsaga palki ja roomamisjälgedega vererada…? Ja selle uudise juures olid kommentaarid lahti…

Muidugi tõi järgmine päev uudiste korduse: traagiline õnnetus leidis ju kajastamist ka paberväljaannetes ning need omakorda peegeldati uuesti veebis. Kui Postimees seda uudist ka Facebookis jagas, lõppes mul jaks: Facebooki ju kinni ei pane. Aga vähemalt on seal tegu registreerunud kasutajatega, kes isegi varjunime kasutades oma sõnade ja targutuste eest hinges rohkem vastutavad. Ma vähemalt loodan.

***

Minu tutvus Minniga algas aastal 2003. Tõenäoliselt olime küll varemgi kohtunud, sest ta nägu oli tuttav, kui ta 36-tunni võistluse stardis meie naistetiimi taga seisis ja torises, et lastakse ikka igasuguseid lillelapsi rajale – inspiratsiooni andsid selleks ilmselt minu lillekujulised patsikummid. Ja küsis siis sama hingetõmbega hoopis hoolitseval moel, et kas meil ikka on kõik vajalik kaasas, et seda rada läbi teha… Meil küll oli, aga läbi me seda siiski ei teinud, aga see pole praegu oluline. Oluline on see, et just sellisena – pealtnäha tõreda, aga samas hoolivana - jäi Minn mulle meelde (vaatasin pärast tiiminumbri järgi stardiprotokollist ära ka tema nime), ja see tunne on püsinud tänaseni.

***

Minni ütlemisi ja tegemisi saadab hulk legende. Üks, mis praegu meelde tuleb, on sündmusest, mille tunnistaja ma ise küll polnud, kuid olen korduvalt ja paljude teiste käest kuulnud.

Ühe võistluse rattaetapil sõitis Pilvi esirattaga auku, lendas hooga kukerpalli üle lenksu ja jäi liikumatult lamama. Pea sama kiiresti olnud – kes ütleb, et surmani ehmunud näoga, kes, et kriitvalge näoga – Minn rattalt maas ja tema juures. Kui aga Pilvi, kes oli ainult ehmatuse osaliseks oli saanud, täiesti tervena silmad lahti lõi, kehutanud Minn end hoobilt ükskõikseks, teinud põlgliku ringi ümber lamaja (mõningate kirjelduste kohaselt ka tonksanud teda rattakinga ninaga) ning nõudnud: „Aja end püsti, aeg jookseb!“

Ma usun, et seda lugu jutustatakse just sellepärast nii palju ja meeleldi, et see oli midagi Minnile igiomast: sügav hoolimine oma lähedastest, mida ta aga kõrvalseisjate eest alati justnagu varjata või maskeerida püüdis.

***

Nende perel oli koer, suur ilus lambakoer, kellesse Minn väga kiindunud oli. Minn rääkis mõnuga, kuidas koer jooksuretkedel kaasas olles algul metsa kõrvalepõikeid tegi, kuni keel vesti peal ja käpad valusad – pererahva jooksutiirud olid lihtsalt nii pikad. Kiiresti õppis koer ära, et kui ta on kaasa võetud, tuleb joosta energiasäästlikult: täpselt mööda teed pererahva järel.

Siis jäi loom vanaks ja jaksas üha vähem joosta. Kui ta suri, mainis Minn seda koera kohta küsivatele sõpradele stiilis „Kärvas, raisk“ – kuni ühel peoõhtul veidi vindisena pääses kurbus nagu paisu tagant ning Minn jutustas valusalt ja ilusalt, mida kõike oli see koer talle tähendanud ja kui oluline olnud. Koera surmast oli möödas vähemalt pool aastat…

***

Minnil oli tohutult suur ja mitmekesine sõpruskond. Olen õnnelik ja tänulik, et servapidi oleme ka meie Leivoga sellesse kuulunud ning et tema ja Pilvi on jaganud meie elu üht suurpäeva, abiellumist. Tinglikult võin nimetada Minni ka oma esimeseks kirjastajaks, sest just tema ostis pulmaoksjonil minu 1994.aastal kirjutatud romaani käsikirja ja kinkis selle hiljem oma tütrele.

Sõbrad leidsid siit ajaveebist ühe nelja aasta taguse postituse, mille ma  ise peaaegu unustanud oli. See räägib muljeteõhtust, mille Minn ja Pilvi korraldasid pärast Portugali MM-i. See kirjeldab nii hästi Minni valmidust sõpruskonna heaks panustada, et tagantjärele ajab nutma…

http://kaja.ekstreem.ee/post/2009/12/20/Seiklussportlased-metsas.aspx

***

Minn armastas kogu aeg öelda, et tahab äkilist, ilma pika põdemise ja vindumiseta surma ja et see võiks juhtuda kuskil mägedes. Mägedes see küll ei juhtunud, aga äkki küll.

Mul on otsatult kurb.

Puhka rahus, Minn. Kui maailma lõpus on kohvik, siis miks mitte ka seiklusvõistlus ja kunagi oleme kõik seal stardis. Sina läksid ees. Pane siis õlled külma.

Just selline oli minuga teotatud operatsiooni nimi, täpsemalt: “Tehti interlaminektoomia L4/L5 paremal ja eemaldati subligamentaarne läbi tagumise pikiligamendi murdumas olev prolaps.”

Inimkeeli võiks ehk lihtsalt öelda, et mul oli seljaoperatsioon, et saaksin lahti diski väljsopistumisest põhjustatud vaevustest.

Opipäev

Haiglasse läksin pühapäeval (ilmselt harjumiseks, sest midagi erilist peale vereproovi võtmise minuga ei tehtud. Ainult kõik ehted, kaasa arvatud abielusõrmuse, pidin ära võtma). Operatsioon oli esmaspäeva hommikul, nii et pühapäeva õhtust ei tohtinud süüa-juua. Kuna ma olin ajakavas esimene opereeritav, polnud sellest suuremat lugu, hilisema opiajaga patsiendid said vedelikukaotuse vältimiseks külge kanüüli veeni tilgutatava lahusega.

Igatahes oli päris uhke ja hirmutav tunne, kui meditsiinibrigaad riietas mind siuh-säuh spetsiaalsesse opikostüümi (põhimõtteliselt nagu nelinurkne kangas, mis õlgade pealt ja külgedelt krõpsudega kinni käis) ning koos voodiga operatsioonisaali sõidutas. Mind koliti ümber raamile (minu üllatuseks seljali), sain rahustitableti (et vererõhk jm normis püsiks), parema käe nimetamatsi alla kanüüli ja sinna sisse unerohtu… ja siis ei mäleta ma enam midagi. Õnneks jäi ära 8-aastasena läbi tehtud pimesooleoperatsioonilt õudusena meelde jäänud näole surutav narkoosimask, mille all esimesed ja ühtlasi viimased hingetõmbed sarnanevad lämbumisega… Ma ei teagi, kas tehakse tänapäeval narkoosi muul moel või läheneti sellega mulle minu magamise ajal.

Ärkasin samas ruumis, samuti seljali, kuid oma voodis. Keegi ütles, et siin on nüüd kõik korras ja kell on 11 – ilmselt fikseeriti sellega minu narkoosist toibumise aeg. Mingil hetkel pärast seda (ajataju kippus uimasuses kaduma) veeraetati voodi tagasi palatisse – ja hoolitsev palatiõde tõi mulle termokastis minu hommikusöögi. Endalegi üllatuseks pistsin kõik pintslisse, nagu ka paari tunni pärast toodud lõuna.

Pärast lõunat aeti mind püsti. Jah, kaks tundi pärast palatisse jõudmist, ja see on üldine praktika, mitte minu kiusamiseks loodud erikohtlemine. Ei mingit lamamisrežiimi! Käisin õe saatel WC-s ja jalutasime natuke palatis. Väsisin sellest hullu moodi ära ja paigutusin tagasi voodisse. Värskelt opereeritud seljaga käib see nii, et kõigepealt tuleb voodile toetada käed, siis laskuda kõhuliasendisse ja siis viia ükshaaval üles jalad. Väljumine käib vastupidises järjekorras ja selg peab igas etapis olema täiesti sirge. Pole just mugavaim viis, kuid töötab. Kuna toimis ka tuimestus ja osalt veel ka narkoosi mõju, polnud sel esimesel päeval ka valus. Üldse, kui pea poleks olnud nagu vati sees ja keha tundunud nagu paistes, olnuks kõik ülihea. Olin oma taastumisega ülirahul. 

Teisel ja kolmandal korral (narkoosi järel peab palju jooma!) käisin kempsus juba üksi. Kolmandal korral lõppes see küll sellega, et minestasin WC-sse ära… Ise ei mäleta sellest midagi muud kui hetkelist pähe tõusvat kuumalainet  - aga õnneks kuulsid palatikaaslased mu kukkumist ja kutsusid õe. Ja õnneks oli mul olnud taipu uks lukustamata jätta… Igatahes ärkasin sellest, kui õde mind püsti aitas – ja ausalt öeldes oli see põrguvalus. Minu peamine mure oli muidugi, et ega värskelt opereeritud selg viga ei saanud, aga õde lohutas, et peale haava lahtimineku ei saa seal eriti midagi juhtuda. Õnneks ei juhtunud sedagi ning portsu valuvaigistite peale jäin lõpuks magama.

Teine päev: vaevade tee

Hommikul oli arstidel-õdedel esimene asi mind manitseda, et liiguksin ainult saatja või tugiraamiga. Kuna tuimastavad mõjud olid kadunud, olid mõlemad variandid piinarikkad. Ja pea käis ringi. Ja haav valutas üha hullemini. Ausalt öeldes oli see üsna hull hommikupoolik.

Füsioterapeut vedas mu siiski võimlema ja ehkki ma seal veel suurt midagi teha ei suutnud (enda arvates), sain kiita ja olemine läks paremaks - ei teagi, kas kiitusest või võimlemisest. Füsioterapeut käskis mul ka tugiraamist loobuda, aga kuna siin jäi palatiõde eriarvamusele (tõenäoliselt sellepärast, et tema oleks pidanud mind kukkumise korral jälle üles aitama), siis proovisin teha kiriku keset küla: aegajalt käisin raamiga, siis ilma. Käikude vahel muudkui magasin. Vahepeal sõin. Siis jälle magasin. Nagu kass, kes teatavasti veedab magades 16 tundi ööpäevast.

Õhtul tulid mulle külastajad. Olin kõigil palunud opipäeval mitte tulla, sest arvasin, et olen siis väga põdur, kuid teise päeva ennelõunal arvasin seda juba veaks: olin end eile hoopis paremini tundnud. Õhtuks aga, üllatus-üllatus! – suutsin juba üsna reipalt mööda koridori jalutada ja tegelikult oli ikka ülisuur rõõm kõiki näha. Kõik nägid nii head välja, olid nii rõõmsad ja ilmselgelt hoolisid minust nii väga, et ma lihtsalt pidin kiiremini paranema hakkama.

Õhtul võtsin ainult ühe valuvaigisti. Pakutud unerohust olin loobunud juba eelmisel õhtul.

Kolmas päev: taastumise algus 

Hommikul oli muidugi haav jätkuvalt valus, aga palju vähem kui eelmisel päeval. Ravivõimlemises suutsin läbi teha kogu harjutuste seeria, ehkki muidugi kaugel selle täiuslikust sooritusest.

Leivo oli eelmisel õhtul maininud, et ühel meie sportlikul sõbral oli kolm aastat tagasi olnud sama opp – ja et kaks nädalat hiljem oli ta olnud juba rullsuuskadel treenimas. Muidugi helistasin talle kohe järgmisel päeval, et tema kogemusi kuulda (ja vähemalt sama kiiresti paranema hakata). Sain tõesti palju kasulikke soovitusi – aga oh, kõige suuremat tuge andis mulle ütlus, et kui ta oli teisel päeval “kitsega” mööda koridori lasknud, oli ta küll mõelnud, et johhaidii, kas ja kuidas ta sellest küll välja tuleb…  Ja kuna need harjutused tundusid talle lõputud, ajamahukad  ja seetõttu ebaefektiivsed, jõudiski ta rullsuusatamise juurde – tõsi, kaks nädalat pärast oppi tunduvat tagasi vaadates ehk liiga vara, aga kolm olevat küll paras See süstis mulle tohutult optimismi.

Ja mõtlen tõsiselt ka homöopaatia peale, kõigepealt just narkoosilaksust ülesaamiseks. Ma tunnen end ikka üleni paistes (peegel ja teised kinnitavad küll, et olen sama suur kui enne), koordinatsioon on häiritud ja uimasus ei lähe kuidagi üle… Ehk saaks organismi sellest laksust kiiremini vabaks?

Neljas päev: koju!

Tegelikult andis arst mulle valida: kas minna koju kolmandal päeval või olla veel üks päev haiglas. Valisin viimase variandi, sest teisel päeval, kui valik tuli teha, tundsin end ikka veel väga läbi olevat. Tagasi vaadates võinuks küll juba kolmandal päeval koju tulla, aga ei teadnud oma taastumist ju ette.

Kodus oli hea. Ode oli teinud pitsat (teretulnud vaheldus haigla magedale ja kiudainevabale toidule) ning kaneeli- ja mandlisaiakesi (mis olid lihtsalt head). Tegin ettevaatliku kepikõnniringi ümber maja, mis hullult ära väsitas ja pikutama sundis, aga teine, pikem tiir üks puhkus ja söögikord hiljem sujus juba päris reipalt. Tegin oma harjutusi ja enne magamajäämist valuvaigistit võtma ei pidanudki.

Ja kuidas on üldine enesetunne? Parem jalg enam ei valuta, kuid suriseb ja “ajab sipelgaid”, varbad on tuimad ja külmemad kui teisel jalal – arst ütles, et see võib kesta veel nädalaid, sest närvidel on mälu ja segaduses närvijuur (“hmm, miski peaks mind ju vajutama?”) kiirgab segaseid signaale. Sama oli mulle enne rääkinud ka sõber, kelle isa sama operatsiooni läbi tegi, nii et õnneks oskasin oodata, et silmapilkset imelist tervenemist ei toimu. Haav muidugi valutab ja narkoosist toibumise vaevustest juba kirjutasin. Pean vältima pikki staatilisi asendeid nagu istumine ja seismine, et vaheldumisi pean lühidalt kõndima ja siis puhates lühiajaliselt lamama. Nii et kodukontori sean sisse seisvas asendis, kirjutamise ajal jalgadega samme tehes

Haigla ei seostu tavaliselt kohaga, kus elutervet iroonilist nalja heidetakse (arstide eluterve must huumor jääb tavaliselt väljapoole patsientide kuuldeulatust), nii et seda ägedam oli narkoosiuimast toibudes näha neurokirurgia osakonnas sellist silti,mis paistab lisatud pildi ülaservas (pildistasin koos ümbritseva olustikuga ja ärge norige kadreerimise,valgustuse jms üle. Igatahes aitas see mul narkoosist toibumise vaevadest üle saada ning üldse kavatsen end selle mõttega lohutama hakata iga kord, kui pea peaks valutama hakkama. Valutab – järelikult on mul aju!

Narkoosist väljatulek oli üldse vaevaline (päriselt pole ma sellega vist siiani hakkama saanud), nii et kaks esimest opijärgset päeva elasin kassielu: sõin, magasin, sirutasin korra saba, magasin, jalutasin, sõin, magasin… Kolmanda päeva õhtuks olin niipalju toibunud, et vaatasin üle osakonna ilmselt isetekkimisliku raamaturiiuli. Leidsin sealt Scott Adamsi (ehk siis Dilberti-koomiksi autori)  “Joonista koomikseid edasi, ahv!” , mis kinkis mulle ohjeldamatuid lustakaid hetki. Aitäh  Andrusele, kes raamatu sinna oli jätnud! Tema nimi oli raamatus sees, nii et ma igaks juhuks isegi kirjutasin talle, et küsida, ega ta kogemata ei unustanud ja et sel juhul saaksin raamatu talle tagastamiseks kaasa võtta, agata kinnitas, et see  oligi jäetud järgmiste lugejate rõõmuks. Väga lahe, sest enamik muust riiulitäitest oli nõukaaegne kuld, mis enamiku minu põlvkonna lapsepõlvekodude riiuleid koormas. 

Aga parima haiglanaljaga sai hakkama mu oma lihane ema, kellel palusin tuua mulle pudeliga punasesõstramahla (pidin narkoosijärgselt palju jooma, aga paljas vesi ei tahtnud enam alla minna). Kuna mahla on ha säilitada keeratava korgiga pudelis, siis tõi heatujuliselt itsitav emme mulle… jah, just sellise pudeli, nagu pildil näha Mida tühjemaks see aja jooksul sai (st kui punast enam üle sildiääre ei paistnud), seda kahtlasemaks see  aatepilt mu öökapil muutus. Aga mul olid toredad palatikaaslased ning ka õed-sanitarid said suutäie naerda…

Siinkohal on paslik meenutada lugu, kuidas Ode klassis pidid kõik mingi projekti raames kodus olevat taarat pildistama. Ühel klassivennal oli pildil rohkesti Lauaviina pudeleid, ja Ode oli ainus, kes uskus tema selgitust, et nad hoiavad seal mahla. Nii ongi, meie teame

Räägu maja õues oli talveunest virguv siil! Tegelikult oli siile isegi kaks, aga tehniliselt võttes tukkus üks neist naabri krundil, nii et “meie siile” oli siis üks  

Talveunine siil on naljakas okkakera, mille küljed vaikselt üles-alla liiguvad. Alles siis, kui okkakera päikese mõjul hargnema hakkas, sai temast siil: natuke uimane veel, aga muidu nagu päris.