Kati tuli koolist sõnumiga, et vanematel on tungivalt soovituslik kord nädalas e-kooli külastada. Noh, ühelt poolt võiks ju iroonitseda, et gümnasistide emadelt-isadelt veel järelvalvefunktsiooni eeldatakse, aga sama asja positiivselt sõnastades on sümpaatne, et kool ka vanematelt lapse (olgugi suure) õppetööle kaasaelamist ja pühendumist ootab.
Kuna õppenädala kaks viimast päeva olen ära Rootsis, mõtlesin, et täidan oma sellenädalase vanemakohustuse täna ära. Tööl kahe pika lepingu vormistamise järel ja enne uut koosolekut :)
Aga Kati kui uude kooli läinud õpilane ei olnudki veel e-koolis üleval. Minu rollid piirdusid seal praegu ainult Ode ja Jüri lapsevanema omaga. Nii et vanemakohus jääb sel õppenädalal küll täitmata :)
Aga kuidas on mu suhted e-kooliga ilma välispidise suunamiseta? Üldiselt head, aga iga nädal pole ma seni seal küll käinud. Sagedus on olnud ikka nii kord kahes nädalas või isegi harvem. Sest olulisemaid asju, kuidas koolis läinud ja mis hindeid saadud, kuulen kodus suuliselt niikuinii. Ning emapoolset fraasi "On sul õpitud?" kuuleb meie kodus reeglina ainult siis, kui vaja nädalavahetus plaane teha ja otsustada, kas lõpetada pühapäevased tegevused hiljem või varem.
Samuti pole ma kunagi - isegi mitte algklassides - üle kontrollinud, kas lastel ikka on kehalise riided, matemaatika töövihik, vesivärvid ja muu värk kaasas. Alguses lihtsalt rääkisime, kuidas see järgmise päevade asjade planeerimine õpilaspäeviku ja oma pea abil käib, edasi toimetasid lapsed ise. Noh, eks ole muidugi ka kodus käidud unustatud asjade järel...
Aga ilmselt on siiski palju nii lapsi kui lapsevanemaid, kellele selline koolipoolne tungiv soovitus kasuks tuleb.
Selveri raamatuletis kolades nägi Kati Harry Potteri 7. osa. Inglise keeles. Ja mis minu üllatuseks ei maksnudki väga palju rohkem kui eestikeelsed (minu jaoks kehtib ikka täiega see müüt, et usun, et võõrkeelsed raamatud on kallid). Nii et ostsime ära. Sest eesti keeles ilmub ju millalgi alles aasta lõpus. Ja nüüd Kati loeb. Juba kolmandat õhtut.
Mina, pean tunnistama, pole neid eesti keeleski lugenud, ehkki kodus on olemas. Ei teagi, miks. Pole lihtsalt viitsinud. Filmid vähemalt nähtud.
Koolialguse lahutamatu osa on raamatutele paberite panek. Kui lapsed olid väikesed, oli see suuremas osas minu töö, praeguseks on ta saanud mulle väikseks meelelahutuseks (põhiosa pabereid panevad lapsed ise) ning osakeseks mõnusast, igal aastal korduvast koolialgusrutiinist.
Ka tänavu panin mõnele raamatule paberid ümber. Naljakas, kuidas üks tüütu tegevus võib tore olla :)
Aga Mammut vaatama täna ei jõudnud. Kaua läks tööl. Nüüd süda kripeldab, seda enam, et Mammu telefon on ilmselt tühjaks saanud ja ei vasta. Pidingi talle just laadija viima...
Sel aastal tuleb sügis teisiti, kui parafraseerida tuntud luulerida. Sest Kati läheb kesklinnakooli ja on otstarbekas, kui mina teda - teel oma tööle kesklinnast niikuinii läbi sõites - hommikuti sõidutan.
Mis aga tähendab umbes 15-minutilist, kuid üliolulist aegade ja hommikutegevuste ümbermängimist.
Seni oli nii, et hommikul ärkasin kõigepealt mina, siis järjepannu Ode, Jüri ja Kati Hommikusöök, hambapesu ja kodust lahkumine käis lastel ärkamise järjekorras (Kati kihutas kodulähedase kooli poole tõesti viimastel minutitel, ca 7:50) ning mina jäin veel mõneks minutiks koju - nõusid pesema, kassi kempsukasti vahetama, põrandat pühkima, elutoalauale jäänud asju korrastama ja muid selliseid pisiaskeldusi tegema. Oma tööle jõudsin ca 8:20 (meil on tööpäeva algus valida vahemikus 7:30-8:30).
Täna lahkusime Katiga kodust 7:30. See on ilmselt natuke vara, sest Reaalkooli ees olime läbi suht autotühjade tänavate juba 7:41. Aga mine tea, sest paljudel koolidel on täna alles aktused ja need algavad ikka hiljem kui tunnid. Õige kooliaja-autovoo tunde saab kätte ikka alles homme.
Ja ka seda, kas hommikulaua koristamine jääb endiselt mulle (ning Ode ja Jüri peavad selle võrra senisest 10 minutit varem ärkama) või neile, peame veel vaatama ja proovima, kuidas paremini sobib.
Lisaks tuleb ilmselt ümber harjuda ka hambapesujärjekorra ja kempsuskäimise järjestuse rutiinid :)
Olime Leivoga külas Jaanusel ja Evelinil. Vaatasime reisipilte (nemad käisid suvel Ameerikas), käisime jooksmas ja saunas, degusteerisime laste tehtud kooke, naersime ohjeldamatult, kui öösel umbes seitsmendast taksofirmast öeldi, et ei, taksot kahjuks praegu küll anda ei ole. Hästi mõnus õhtu oli.
Ainult et sellised Väga Mõnusad Külaskäigud Väga Mõnusa Paari Juurde tekitavad ju hirmsa tahtmise ka ise ühiselt sõpru külla kutsuda. Neile toredaid õhtuid pakkuda. Rõõmus perenaine olla.
Ja et kõigil lastel oleks omaette tuba ja piisavalt ruumi ja võimalusi nende_oma külalisi vastu võtta. Ja et ma üldse ja absoluutselt ei peaks aegajalt murelikult mõtlema võimalikele finantsnõudmistele, mida mu ekskaasa võib taas esitada juriidiliselt ju veel talle kuuluva kinnisvaraosa kohta. Või vajadusele selle ohu likvideerimiseks asi juriidiliselt kohtus lahendada (ja et kuna kinnisvarahinnad langevad, tuleb riigilõiv siis õnneks väiksem).
Njah.
Siis jälle mõtlen, et tegelikult olen ma ju väga õnnelik. Lapsed. Leivo. Õde. Ema-isa. Tervis. Sõbrad. Sotsiaalvõrgustik. Hobid. Töö. Pean oskama rõõmu tunda tänasest hetkest, mitte mõtlema, et võiks ju olla veel parem.
99% ajast ikka oskan ka.
Kuna ilm on pühapäeval olnud pideva vihmasaju tõttu täiesti sobimatu nii jooksmiseks kui rattasõiduks, läksime Leivoga märjale alale: tegime kajakiga kaks ringi ümber Maardu järve.
Sai märjaks küll.
Pärast arvas Leivo, et peaks ikka jooksma või rattaga sõitma kah minema :)))
1.septembril 2007 läks Kati gümnaasiumisse ja täiesti esimest aastat alustas kooliteed Martin, kellest sai Tallinna Inglise Kolledzhi õpilane.
Kui Martinil oli enne kooli sissejuhatav klassijuhatajatund (või kuidas seda kogunemist nimetatatigi), palus õpetaja, et lapsed teeksid midagi - näiteks joonistaksid pildi - koolielu iseloomustamiseks, millele mõeldes neil koolis tore on.
Enamik lapsi oligi võtnud õpetajat sõnast ja joonistanud pildi - tüüpiliselt endast koos teiste lastega klassis istumas või õpetajaga tahvli juures seismas. Ent Martini paberileht oli äärest ääreni kaetud ... matemaatiliste tehetega. Eriti võluv oli järgmiselt vormistatud rida:
15 : 2 = 7 ja pool
Matu on lahe :)
Õhtupoolikul korraldas Karin ka väikese koduse koosviibimise Martini koolialguse puhul. Ode tegi sündmuse vääristamiseks valge shokolaadi-toorjuustu tordi, millele tavalise pruuni shokolaadiga kirjutas "Martin. 1.klass. Jee!!!"
Ode on lahe :)
Kuna 1.september on tänavu laupäeval, alustavad osad koolid õppeaastat alles esmaspäeval. Nii lähebki Jüri põhikooli 8. ja Ode Liis 7. klassi hoopis 3.septembril.
Head kooliaastat kõigile koolikatele!
Meil on jälle uus koduloom - eile soetas Ode endale loomapoest valge rotipoja. Tahtis küll halli, aga neid oli ainult isaseid ("ja need sirtsutavad igale poole", teadis Ode elutargalt). Nii et nüüd siis valge, punaste silmade ja roosa painduva sabaga. Kuuvanune. Nime Ode veel mõtleb - esimesed kasutusel olnud variandid on Piuksu ja Silli. Või lihtsalt rotirajakas :)
Kui me selle uudisega õhtul Karinile helistasime, kostis telefonist hulk aega kiljumist või huilgamist (mu õde on muide juba 30+ vanuses) ja seejärel korraldus koos rotiga viivitamatult tema juurde tulla (kell oli muide juba kümme läbi). Sest Karinil endal oli 14-aastaselt valge rott Sonny, kelle Karini tuttav ühest katseloomadega tegelevast laborist varastas. Või viisakamalt öeldes välja tõi. Meie kodus elas väikese rotipojana saadud Sonny aga auväärsed kolm aastat, mis roti kohta on küllaltki kõrge iga. Ja hakkas selle aja jooksul isegi minule meeldima, rääkimata meie emast, kes Sonnyt õueski hellitavalt õlal kandis. Endal daamimantel seljas ja kontsaga saapad all :)
Ode rott sai Karini poolt igati heaks kiidetud. Et julge ja tragi.
Ja mina sain teada, et rottidele meeldib inimeste suust tatti limpsida. Väkk. Õnneks ütles Karin, et talle endalegi ei meeldinud seda teha, nii et ärgu Ode parem oma rotti sellega harjutagu. Aga Ode tegi siis kompromissi ja pani tatti sõrmeotsa peale :)
Aitäh ja muud tänusõnad Päästeameti kolmele mehele autost 112MGB (loodan, et mäletan läbi selle äreva segaduse numbrit õigesti), kes 29. augusti õhtupoolikul seljakahjustusega patsiendi kandemadratsi sisse fikseerituna seitsmendalt korruselt kiirabiautosse kandsid. Mina ja kiirabibrigaad olime abitult jõuetud, nemad tulid ja tegid.
Aga mis seljakahjustus? Mammu sooritas eile ühe iseenesest tühise valeliigutuse, kuid selle tõttu juhtus midagi tema selgroolülidega. Mis täpselt, kuuleb täna õhtul, kui teda haiglasse külastama saab. Kiirabi lohutas, et midagi hullu ilmselt siiski pole - kuid paranemine võtab aega ja väikseimgi liigutamine on seni hirmus valus.
_____
Täiendatud õhtul. Mammul on selgroolüli murd. Kaks kuud ei tohi ta nüüd näiteks istuda. Eks meil kõigil tuleb nüüd sellega kohaneda.