Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Midagi kaalulangetajatele: ei spordile ja -2,5kg

Peaaegu kolm nädalat pole ma ennast sportlikult liigutanud - viimane tegevus oli jaanipäevajärgne rulluisutamine. Isegi Hansapanga jooksule pole jõudnud.

Mille üks tulemus on see, et söön palju vähem. No ei lähe kõht nii tühjaks, kui aktiivselt ringi ei rabele!

Kui maal isa sünnipäeva eel endale ema teksad jalga venitasin (nööp, tõsi küll, tuli kinni pingutada selili voodis vingerdades), sain aru, et nüüd on küll midagi lahti. Linnas astusin kaalule: 54,5 kilo!

Mitte et see mulle meelehärmi valmistaks! Need ajad on ilmselt igaveseks möödas, kui iga suve eel sihiteadlikult sööki näost sisse ajasin, et rangluud ja ribikondid bikiinivormi üle ei domineeriks. Kolmekümnenda sünnipäeva järel aeglustub ainevahetus ikka nii palju, et minagi vaatan nüüd kaalunumbreid ikka nende kahandamise aspektist...

Kuna aga järgmise võistluseni on vähem kui kuu aega, otsustasin end taas sportlikult kätte võtta. Tähendab, vähemalt Hansapanga jooksule jõuda :)

Tegin juba ka tublit algust: pühapäeva õhtul Stroomi rannas ca 10km kerget sörki.

Pärast muidugi oli kõht ko-hu-ta-valt tühi. Vohmisin kell kümme õhtul süüa nagu loom. Sinna nahka need iseenesest kadunud 2,5 kilo nüüd varsti siis lähevad...

Arvamustest ja eelarvamustest

Jälle, nagu igal aastal, on aktuaalseks tõusmas Tallinna homoparaadi teema. Mis pani mõtlema arvamuste ja eelarvamuste peale.

Ma reeglina ei tiku avalikult arvamust avaldama asjades, mis minusse ei puutu. Kellel saaks sellest parem, kui ka mina oma mätta otsast targutaksin näiteks I&I üle (ehkki ma loomulikult neist ühtteist arvan), Daki pulmast (ehkki ma loomulikult midagi selle üle mõtlen) või muudest blogimaailma erutavatest sündmustest?

Pärismaailmaga on teine lugu. Ehkki homoparaad mind mingi kandi pealt ei puudutaks, paneb see millegipärast siiski arvamust avaldama.

Konkreetselt paraadi kohta arvan ma, et see on erakordselt halb idee. Paraadide ja muude tirriteerimistega pole maailmas vist küll ühtegi probleemi lahendatud, ainult vastaseid ärritatud. Ja sellega ilmselt probleemi lahendamist hoopis edasi lükatud. Ning minu jaoks pole seksuaalne suundumus ka kindlasti selline asi, mida paraadiga kuulutada. Liiga isiklik, noh. Võeh.

Mis aga puutub samasooliste juriidilistesse nõudmistesse - näiteks soovi ametlikult abielluda või lapsendada -, siis selles osas olen ma 100% nende poolt. Mitte ülimast tolerantsusest, vaid et ma tõepoolest ei saa aru, mis imelikul põhjusel ei või juriidilist abielulepingut vormistada kaks meest või kaks naist. Sest Perekonnaseadus ütleb, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel? Seadusi on aegade jooksul ju ikka muudetud, need ei pea olema igavesest ajast igavesti muutumatud ja kivisse raiutud.

Teine asi on kirikliku laulatusega. Siin pooldan ma sama kindlalt kiriku seisukohta, et laulatada saab ainult meest ja naist. Sest nii on kirjas Piiblis. Usk lihtsalt on asi, kus pole mõistusega midagi peale hakata ning teda tuleb võtta niisugusena, nagu ta on. Just nimelt kivisse raiutuna. Usk on juba oma olemuselt eelarvamus, siin pole arvamustel kohta. Alternatiiv on seda ebasobivat usku lihtsalt mitte vastu võtta.

Lapsendamine on tundlikum teema, sest siia on segatud ka oma selge tahteta väike inimene. Aga samamoodi on ka muude lapsendamiste puhul - väikelaps ei saa avaldada arvamust, tahab ta saada näiteks välismaale lapsendatud või mitte. Täiskasvanud lihtsalt eeldavad, et teevad seda, mis nende arvates lapsele parem (näiteks valikus välismaa pere vs lastekodu). Aga miks püsib (eel)arvamus, et samasoolise paari kodu ei ole lapsele parem kui lastekodu?

Muidugi on eelarvamustest raske lahti saada. Ma ise pean näiteks vaeva nägema eelarvamusliku suhtumisega meeste ja naiste lastekasvatusse. Kui abielulahutuse järel jäävad lapsed naise kasvatada, ei parenda ega halvenda see minu suhtumist sellesse naisesse. Kui aga kuulen lapsi kasvatama jäänud mehest, tõuseb minu arvamus selle mehe kohta hüppeliselt. Ning vastupidi: mehe lahkumine pere juurest ei muuda minu suhtumist sellesse mehesse, pere juurest lahkunud naine tekitab aga intuitiivselt põlgust. Kordan, et ma teadlikult püüan endast seda välja juurida - aga see ON. Nii et ma ei saa ka liialt imestada ja nuriseda inimeste üle, kelle sisim veendumus ütleb mõistuse häälest hoolimata, et samasooliste abielu ega lapsendamine ei ole õige - sest lihtsalt ei ole õige.

Selline öine targutus,  mille nüüd - päeval - üles panen. Enne lugesin ikka üle ka :)

Mummi nimekiri

Ode (12), Anna (11) ja Mart (10) on praegu omapead maal kohustusega hoolitseda Väljaotsa Memme (90) eest. Üksi ei julge me Memme enam tänavu jätta - unustab teine end päevad otsa söömata, kardab nagu väike laps ja võibolla ka kukub... Ning lisaks Memmele on laste hoolitseda ka koer Ferry.

Hoolas Mummi tegi lastele tähtsa nimekirja nende igapäevastest ülesannetest. See on nii vahva, et panen ta tulevastel aegadel lugemiseks-meenutamiseks üles.

1. Õhtul Memme radiaator sisse.
2. Hommikul välja tõmmata.
3. Memmele toolile riided (õue).
4. Kiigele madrats.
5. Õhtul tuppa tuua.
6. Küsida, kas rohud on võetud:
    - hommikul karbist
    - õhtul purgist pool tabletti.
7. Ferry alla magama.
8. Ferryle hommikul hakkliha.
9. Õhtul hakkliha.

Tegelikult on mul siiani väga harjumatu mõelda, et Memm, keda mina mäletan oma lapsepõlvest igitragi ja uskumatute asjadega hakkamasaavana, jääb minu laste mälestustesse seniilse raugana, kellega lähemat hingesidet ei tekigi...

Aga eks neil teki teised mälestused. Kasvõi seesama tähtsate asjade nimekiri.

Isa 65

Seekordne Ameerika Iseseisvuspäev (isa on sündinud 4. juulil) sai tähistatud neljapäevase hilinemisega. Kuna ilm kiskus pilviseks, katsime laua aita - aga nagu isa sünnipäevadel tavaline, selgis päeva peale kenasti ära ja õhtu eel oli lausa palav. (Mäletan vist ainult kahte-kolme isa sünnipäeva, mida vihm on rikkunud!)

Täna on kajapäev

Head inimesed andsid teada, et täna, 5. juulil, on Kaja nimepäev.

Suure rõõmuga võtan vastu lilli, kingitusi ja õnnitlusi selle rõõmsa sündmuse puhul :)

Meie rebane

Kuna meil enam maal kanu ei ole, võib vana sigala müüril istuvasse rebasesse juba kui mitte sõbralikult, siis vähemalt sallivalt suhtuda.

Ema vaatas paar nädalat tagasi, et näh, milline suur kass. Alles kui "kass" minema sörkides reetlikku saba näitas, sai aru, mis loomaga tegemist.

Naabri-Intsu ja veel paari ümberkaudse maakassi seletamatu kadumine asetub nüüd aga hoopis uude valgusse...

Rebane on end meile veel mitmel korral näidanud. Ja meie õue külastav naabrikoer Roki,  on ta - küllap Intsu eest kätte makstes - kahel korral jooksu ajanud. Üks kord meie keldrilakka, teine kord läbi heinamaa metsa.

Ilmselt on rebase ilmumine meie õuealale järjekordseks märgiks, et inimeste võim hakkab siin loodusele alla jääma. Püsielanikke pole, mets ja loomad võtavad võimust. Talvel näiteks olid aia taga kitsed ja põder.

Kümme minutit möödarääkimist

Kõne autohooldusse.

"Tere, palun autole hoolduse aega."

"Ikka saab./lepime kokku aja, hooldusmees paneb kirjaautonumbri/  Milline hooldus?"

"25 000."

"Ah et juba 25 000?"

"Mis mõttes juba?"

"Kilomeetrite mõttes."

"Jah, 25 000 kilomeetrit."

"Nii et juba 25 000 kilomeetrit olete läbi sõitnud?"

"Nojah. Olen ju terve aasta selle autoga sõitnud."

"Ma näen jah. Aga kuidas siis ikkagi juba 25 000 kilomeetrit?"

"No kuidas juba - aastaga 25 000 kilomeetrit pole ju midagi imelikku?"

"Ei ole jah, aga ikkagi, kuidas teil juba siis 25000 on?"

Jahusime hulk aega edasitagasi. Kumbki ei saanud aru, miks teine nii arusaamatult oma jutu küljes on ning mis kännu taha vestluse areng takerdub.

Lõpuks tuli välja, et Mazdal pidanuks hooldus olema hoopis 20 000 kilomeetri järel. Aga kuna mu eelnevatel autodel pidi hoolduses käima 25 000 juures, olin osanud sellest faktist kuidagi mööda vaadata. Hooldusmees omakorda oskas aga mööda vaadata võimalusest, et klient võib olla NII ignorantne ja teadmatu.

Ilmapuu põgus puudutus

Koolinoorte laulu- ja tantsupidu "Ilmapuu lävel" möödus mulle põgusa puudutusena. Olin pidanud lepinguläbirääkimisi korraldajaga (nagu iga üritus, vajab ka laulupidu toetajaid), kuid saadud tänupileti kinkisin edasi Leivole. Sest ka Ramses oli oma kooriga esinemas.

Laulupeorongkäiku Pärnu maanteel siiski nägin. Jõudsime parasjagu Saksa Gümnaasiumi möödumise ajaks ja otsisime silmadega Annat (kes kah oma kooriga esinemas oli), aga ei leidnudki. Oli vägev ja vahva.

Kati lubas uues koolis uuesti koori minna. Hea, ma arvan. Kunagisest Ellerheina-tambist on ka parasjagu palju aega möödas, et laulmist taas rõõmu, mitte kohustusena võtta.

Krimmi-reis hakkab ilmet võtma

Reisi plaanimine on peaaegu sama tore kui reis ise. Kui ajad asju, otsid infot, loed, paned plaane kokku...

Lõime põhimõtteliselt käed Matkaautoga, et rentida neilt Krimmi sõiduks Renault Trafic. Esimesed muljed bussi ülevaatusest ja omanikuga suhtlemisest on üdini positiivsed (ka Jüri poolt soovitud 12V pesa on taga olemas :), lõpliku kiituse ja teistele soovitamiseni (või siis mitte) jõuame reisi järel. Bussiga käib kaasas ka katuseboks, nii et asjade paigutamsega ei teki vast muret. Kliimaseadme asemel on küll tavaline külma õhu puhuja ning puudub püsikiirusehoidja, aga liiga pirtsakaks pole kah mõtet minna: 2005. aastal tegime lastega Slovakkia-reisi nii, et üheks autoks oli ilma igasuguse konditsioneeri ja kiirusehoidjata Peugeot 307. Polnud üldse hull.

Nüüd loeme reisikirju ja soovitusi, et panna kokku marsruut ja tegevused. Üks on selge: Krimmis tuleb kindlasti kaljuronida! Minul ja Leivol. Kuna kuumuse tõttu saab seda teha vaid varahommikul, ei tüüta me sellega liialt ka lapsi, kes võivad meie ronimise ajal veel rahulikult magada ;)

Mõned lingid eesti autoreisi-seltskondadelt.

http://www.aripaev.ee/2938/rpp_turism_293801.html

http://www.ekspress.ee/viewdoc/FF4031C4D2A42277C22571BB0070CF2A 

http://uus.www.valgamaalane.ee/301006/esileht/25007819.php

http://www.aripaev.ee/2695/rpp_turism_269501.html

Ja snitti võtmiseks mõne reisibüroo programmid, mis aitavad plaanida tegevuste mahtu, vaatamisväärsuste/ekskursioonide hindu ja saada aimu nn kohustuslikust programmist.

http://www.gondvana.ee/index.php?id=81&type=98

http://www.perereisid.ee/reisikalender/Krimm/

Raha. Ukraina grivna (UAH) saab Tavidist 2,49 Eesti krooni eest. Kohapeal on kaardiga maksmisel raskusi, kindlasti peab olema sularaha. Vahetatakse nii dollareid kui eurosid ning kurss olevat soodsam kui Eestis. Samas tuleb siis ilmselt arvestada topeltvahetusega (kroonid eurodeks, eurod grivnadeks) - või vahetatakse kohapeal (vähemalt suuremates kohtades) ka Eesti krooni? Vaja uurida.

Eelarve (8 inimest 14 päevaks) on hetkeseisuga plaanitud 40K, arvestamata kodust kaasa ostetavaid sööke.

Ööbimiseks plaanime kasutada kohapealset majutusteenust (ilmselt üürime kogu kohaloldud ajaks ühe pesa ja teeme selle ümber väljasõite). Teel on mõlemal otsal vähemalt üks ööbimine ka telkides. Sõidame nii kaua kui jaksame ja jääme ööbima esimeses sobivas kohas, kui väsimus juba lõplikult võimust võtnud - ei kulutaks aega motelli otsimisele ega plaaniks teekonda nende järgi.

Sööme nii toitlustuskohtades kui ka nii, et teeme oma peatuspaigas süüa.

Üha enam tundub, et tuleb lahe reis :)

Mõistus ja tunded

Täna on Mammu 73. sünnipäev. Palju õnne!

Meie käisime Tartus sünnipäeval ära küll eile, tehes Mammu sellega päeva võrra vanemaks. Sest täna, Mammu õigel sünnipäeval, lähevad lapsed oma isa sünnipäeva tähistama.

Eile oli ka see päev, mil tädi Veera toodi taaskord hooldushaiglast koju. Mis pani muretsema Mammu pärast, kellele nüüd enda raviprotseduuride ja vajaliku rahu asemel hoolitsemiskohustus langeb. Aga midagi toetavat ma kah välja mõelda ei oska. Olen pakkunud, et toome ka Veera meie juurde, aga sellest ei taha Mammu ise midagi kuulda - tema tuba muutuks siis praegusest mugavast pesast ju põetamispalatiks. No ja aus olles ma selle lahendusega ka väga peale ei käi, sest poleks see olukord liiga rõõmus ka mulle endale.

Veera oli taas kord üllatavalt kõbus. Minu meelest. Sest vaevalist kõndimist ning pidevaid vaimse seisundi kontrollküsimusi stiilis "Kui vana sa oled? Mis on selle inimese nimi? Mis päev täna on?" ei oska ma Väljaotsa Memme olukorraga harjununa liiga probleemseks pidadagi. Aga ikkagi tuleb tema eest pühendunult hoolitseda ning selle käigus ka vana ja põdura inimese tujusid taluda.

Tartus nägime ka muid sugulasi. Margit on alati üks päiksekiir ning tädi Anne, tema ema, väärikas vanadaam nagu ikka. No aga muidugi on igas suguvõsas ka neid, kes pole just kirkaimad kriidid karbis. Ja mõni on ikka iseäranis, lausa raevuajavalt tuhm. Ei aita siis teadmine objektiivsetest ja subjektiivsetest asjaoludest, mis tema kujunemist mõjutanud ning mõistuse ja taktitunde absoluutsele puudumisele kaasa aidanud. Seepärast õnnestub - Jane Austenit tsiteerides - jääda temaga suheldes vaid hädavaevu vähegi sündsuse piiridesse. Ja pärast on endal piinlik.

Ebameeldiva tunde mahaloputamiseks põgenesime lastega sünnipäevalt plaanitust kiiremini (taas kord põhjust enda, aga eriti sünnipäevalapse ees piinlikkust tunda) ning läksime Mänguasjamuuseumi. Kus vaikuses ja rahus hõljus aastakümnete õnnelike mängude aura ning tänava munakivisillutise kohal hoovist kanduv kohvilõhnane jazz. Sellistel hetkedel tunnetad teravalt, et jah, Tartu on ikka tõepoolest erilise fiilinguga linn. Isegi kui see fiiling endale täiuslikult ei istu - aga ta on.