Jüril õnnestus 9.novembril sattuda haiglasse, kust ta loodetavasti küll juba üsna varsti väljub, kuid seda pimesoole võrra kergemana. Ootamatult alanud äge kõhuvalu tähendas nimelt pimesoolepõletikku. Praeguseks on Jüri juba voodist üles tõusnud ja kõnnib edukalt, nii et põhiline operatsioonist tingitud probleem tundub tema jaoks olevat igavus haiglas ja mõte, et sel nädalal toimunud programmeerimisvõistlused jäävad tema poolt nüüd pooleli ja ta saab vähe punkte.
Jah, pimesooleoperatsiooni loetakse kergeks ja minagi olen näinud küll ja küll inimesi, kel paari aasta tagusest opist enam õieti armigi näha pole. Ent ometi olin ma sõna “pimesool” kuuldes seni ikka ülimalt mures, sest minu enda kogemus kauge pimesooleoperatsiooniga polnud kaugeltki kerge.
***
8-aastasena algasid mul pidevad kõhuvalud. Aga nagu lapsel ikka: üldine arvamus oli, et olen end ära venitanud (liiga raskeid asju tõstnud, kuskil roninud või rippunud) ja algul ei pööranud suured (minust endast rääkimata) sellele valutamisele erilist tähelepanu. Ma ise olin lõpuks selle aegajalt valutava kõhuga juba nii ära harjunud, et kui ema juba muretsema ja mind arstide vahet vedama hakkas, olin ma sellest pigem häiritud (no muidugi, millisele lapsele meeldiks arsti juures käia!)
Veider on aga see, et hoolimata korduvatest visiitidest ja ema poolt välja nõutud saatekirjadest erinevate arstide juurde ei suutnud keegi tuvastada nii lihtsat asja nagu pimesoolepõletik. Küll uuriti usse, küll mao- ja küll muid kõhuhädasid, alailma pidin mingeid ravimeid neelama. Ema muutus aina murelikumaks, mina algul üha tüdinumaks, kuni lõpuks harjusin kõhuvalu kõrval vist arstilkäikudegagi.
Kuni ühel päeval ei läinud kõhuvalu enam kuidagi ära. Jäin koolist koju ja kõverdusin voodil, valu aga läks üha hullemaks. Hooti oli korraks kergendust, sel ajal tassis kaastundlik Karin mulle voodisse mänguasju ja sai suurtelt pragada haige õe segamise eest. Aga lõpuks oli valu selline, et isegi õe toodud mänguasjad ei aidanud ja ma vist ainult niutsusin seal voodis.
Käis kiirabi, kuid ei leidnud midagi ja soovitas (sic!) kuuma kotti kõhule. Selle ravimeetodi peale olevat ma peaaegu pildi eest kaotanud ja kiirabi kutsuti uuesti. Uue brigaadi jutt oli lühike: “Haiglasse pimesooleoperatsioonile, ja kohe!”
Mäletan häguselt, kuidas mind kiirabiautosse tassiti ja et ema ja Tädi Juuli nutsid. Härdameelsel Tädi Juulil olid sageli silmad märja koha peal, aga hirmsad tundusid just ema pisarad - ma vist polnudki enne oma muidu nii rõõmsat ema nutmas näinud.
Operatsioonieelsetest tegevustest mäletan ainult hetke, kui noor meessoost arst pani mu näole kolmnurkse kummilätaka ning käskis sügavalt hingata ja selle juurde kümneni numbreid lugema. Ja et mingil hetkel pandi see lätakas näole teist korda (kas ärkasin opil üles või mäletan valesti?)
Kuni tegin silmad lahti tundmatus voodis, mille ees istus tundmatu pruunikirjus flanellkitlis ja valge peaga vanem naine.
“Lõpuks ometi ärkasid,” ütles ta. “Ma lähen ütlen arstidele.” Ja läks kuhugi, tulles tagasi terve hulga valgekitlilistega, kes minu ümber innukalt sebima hakkasid. Hiljem kuulsin, et narkoosist toibumine oli mul ebatavaliselt kaua aega võtnud, nii et kaaspatsient oli mind valvama pandud.
Mu pimesool oli olnud lõhkenud ning tekitanud kõhtu ulatusliku põletiku. Nii ulatusliku, et nädala pärast opereeriti mind veel teist korda (Memm küll kahtlustas, et küllap jäeti mulle kogemata vatitampoon kõhtu – see oli tollal populaarne meditsiini-linnalegend). Pärast seda operatsiooni ulatusid mul kõhust välja veidrad torud ja voodist üles ei saanud kohe hulk aega.
Ma ei teagi, mis oli selle haigla ametlik nimi, kus mind opereeriti. Sõjaväehaigla, öeldi kõnekeeles ja enamik ravialuseid olidki sõdurid, lisaks mõned üksikud tsiviil-täiskasvanud, kes sattusid sinna selle haigla valvehaiglaks olemise päevadel. Ja mina, ainus laps terve haigla peale.
Asukoht oli sõjaväehaiglal kuskil bussijaama taga. Kui ma uuesti seal majas oleksin, tunneksin ilmselt kohe esimesel pilgul ära palatiaknast avanenud vaate suurele triibulisele korstnale ja majakatustele – nii kaua pidin seda lõppkokkuvõttes vaatama. Ja need rohekaspruunid seinad ja koridori kollakaspruuni mustriga linoleum… neid ei unusta ma kunagi. Nagu ka Minzdrav templiga rohelist voodipesu.
Üllatav, aga kui mul juba parem oli, tundus haiglasviibimine täitsa tore. Sain palju lugeda ega pidanud koolis käima. Keegi mu perest või lähedastest käis mind iga päev vaatamas, seesama ärkamishetkel mind valvanud naine jutustas minuga terved päevad (temalgi oli operatsiooniga probleeme, nii et ta pidi kauemaks haiglasse jääma ja eks tal oli igav) ning sõdurpoisid (eks neilgi oli igav) tõid mulle kommi ja mängisid minuga nii kassikangast (minu soovil) kui kaarte (nende soovil). Keegi sõduritest ei osanud küll eesti keelt ning mina polnud veel alustanud vene keele õpingutega, kuid aru saime üksteisest suurepäraselt.
Kassikangaga seoses tuleb ka meelde üks seik, mille sügavam tähendus lapsele arusaamatuks jäi – ja ilmselt just sellepärast nii kauaks mälusse süüvis.
Minu ühel voodilinal oli palistuseserv pikalt lahti rebenenud (hmm, nõukogude ajal vist haiglas tervet voodipesu polnudki – esimesest sünnitusmaja-külastusest mäletan samuti katkisi linasid). Aitasin omalt poolt sellele rebenemisele kaasa, kuni palistus oli terve linapikkuse ulatuses eraldatud ja sellest saigi minu kassikanga-pael. Kord, kui ema ja Tädi Juuli mulle koos külla tulid, tabasid nad mind selle meid-in-isetehtud mänguasjaga kujundeid pusimas.
“Lapsele ka mätas mängib,” ohkas Tädi Juuli seda vaadates, millegipärast veekalkvel silmadega. Ja millegipärast sai ema väga kurjaks – tollal mulle mõistetamatul põhjusel, kuid praegu saan aru küll, et mätas, mis mulle seostus lihtsalt kui ükskõik-millest-tehtud-mänguvahend, kõlas ema kõrvus kui viide hauale…
Kui ma veidi rohkem kui kuu aja pärast haiglast koju sain, olid mul ikka need torujupid kõhus. Millalgi käisime neid välja võtmas ja veel hiljem niite eemaldamas. Ja koolist puudusin terve teise õppeveerandi ning kooliaasta lõpuni olin vabastatud kehalisest kasvatusest.
Ja siiamaani on mul kõhul 10cm pikkune ja 2cm laiune inetu tumepruun arm. Ise muidugi olen sellega nii ära harjunud, et ei pane tähelegi, aga päevitusriideid valin siiski tavaliselt kõrgema lõikega, et arm üleni kaetud saaks.