Lõhnapoodi sisse astudes kohtusin oma lapsepõlvega, sest esimesena vaatas riiulilt vastu mulle eksimatult äratuntav Nina Ricci L´Air Du Temps, selle lindudega pudeli tester.
Seda lõhna kasutas kunagi päris pikka aega mu ema. Küllap sai ta seda nõukogude kaubandustöötajana kuidagi tutvuse kaudu, sest hiljem, võimaluste avardudes, pole ta minu meelest enam kunagi ostnud järjest kaks korda ühte ja sama lõhnaõli.
Väiksele minule see lõhn meeldis, lihtsalt kohutavalt. Mõnikord, kui tundsin end kurva või õnnetuna, pistsin pea ema riidekappi ja tunnetasin seda nõrka aroomi, mis segatuna ema naha lõhnaga hoovas tema kleitidest ja jakkidest. See oli minu jaoks rõõmu, turvalisuse ja ilu lõhn.
Mõned aastad tagasi, mingis nostalgiahoos, kinkisin ma emale taas selle lõhnaõli. Aga nüüd ema seda vist eriti ei kasutanudki. Ja tegelikult ei meeldinud enam minulegi selle pisut nagu liiga magus, kuidagi kuldne aroom.
Aga nüüd, lõhnapoes, piserdasin seda muidugi taas nii oma randmele kui testribale. Ja olin õnnelik, tüütades kõiki kaaslasi nostalgilise jutustusega Oma Ema Lõhnast.
Baltikumi 36-tunni võistlusteLeedu etapi on võitnud ISC ajaga ca 23 tundi. Teine oli Eesti segavõistkond Peraküla, ajaga vist ca 27 tundi. Kolmandana lõpetas Spinclub, aega Leivo ei teadnud. Neljas oli Läti Elite, viies Ekstreem.ee oma 2/3 koosseisus ehk Leivo ja Andres ajaga ca 33 tundi, neile järgnesid kaks Läti tiimi, kelle nimesid ei tea.
Kahe Läti tiimiga olid Leivo ja Andres lõpu eel üpris kaua koos sõitnud. Siis aga hakkas Leivot uni murdma ning lätlased kimasid minema - mitte küll lõplikult, aegajalt oli nende selgasid ikka näha olnud. Kui Leivo ja Andres lähemale jõudsid, tõsteti taas tempot ja kaugeneti. Üsna finishi eel tuli sõita ümber järve. Lätlased valisid muidugi lühema kaare, Leivo ja Andres aga otsustasid, et teiselt poolt pikemat kaart sõites on neil võimalus lätlastest lõpuks ometi mööda saada. Noh, nii kõvad mehed, eks ole :) Tegelikult muidugi psühholoogiline nipp: lätlased nägid, et eestlased on maha raputatud ning lasid jala sirgu. Samal ajal kimasid eestlased aga teiselt poolt järve ja finisheerisidki enne neid.
Kangelaslik Eesti naistetiim Turbokamm oli katkestanud, aga kangelaslikud olid nad igal juhul. Muide, katkestasid ka KÕIK võõrustajamaa Leedu tiimid - omade jaoks olid korraldajad liiga karmi võistluse teinud :)
Eesti aga ruulib! ISC on juba väljamaganuna ja värskena telgist välja roninud ja tervitab.
Võistluse algusest on möödas 25 tundi.
ISC on juba lõpetanud - nende au ei luba tavaliselt seda, et 36-tunni võistlusel jäädakse metsa kauemaks kui ööpäevaks :)
Leivol ja Andresel on lõpuni jäänud 60 km ratast. Hetkeseisuga on nad neljanda-viiendal kohal. Langemine tuli paddling-etapil, kus tiimil tuli splittida enda 2+1. Kaks pidid sõitma kahekohalise suure raske kajakiga, üks joostes omi punkte võtma. Kuna nemad olid kahekesi, siis kõigepealt sõitsid nad kajakiga ja siis koos jooksid. Muidugi võttis see üüratult aega ja nad olid isegi üllatunud, et nii vähesed neist mööda läksid sel etapil.
Nüüd on lõpuni 60km ratast, tõenäoliselt koos lisaülesannetega.
Algusest on möödas 12 tundi.
Veerand tundi pärast eelmise reportaazhi lõppu tabas võistlejaid paduvihm, mis vältas ligi paar tundi. Hamba allgi ei olnud kuiva kohta, sisuliselt oli ujumine integreeritud ka rattaetappi.
Ühest kohast tuli rattaga ka läbi jõe minna, kuid tegu oli koolmekohaga ja vesi oli madal – nii et päriselt siiski rattaga ujuda ei tulnud.
Rattaetapi lõpus juhtis ISC, Andres ja Leivo olid teisel kohal. Ülejäänud esinelik või isegi –viisik olevat kah eestlased. Jess! Eesti ruulib!
Rattaetapi lõppu olid korraldajad toonud ujumisvarustuse: kohustuslikud päästevestid ja muu, mida tiimid ise soovisid ette saata (klausliga, et terve ülejäänud etapi jooksul tuleb neid kaasas kanda, nii et lestad tõenäoliselt polnuks hea mõte J).
Eestlaste lemmik-divaiss on kahtlemata kummimadrats. Rainil ja Randyl on sees naisepildiga, Heiti mobiiltelefon, Leivol ja Andresel ereoranzhid, kuid pildita. Ühel eelmisel võistlusel olevat Rainil kaasas olnud täispuhutav krokodill – ujumisel sellest küll suurt kasu polevat olnud, küll aga olnud hiljem abiks külavahel kurjade koerte peletamiseks J Aga seekord on kõik siiski madratsitel.
Esimesel ujumisülesandel – punkt asus saarel – oli madratsitest olnud ka tõeline kasu, kuna tegu oli mudalombiga. Ehk oleks sealt ka sumades kuiva peaga läbi saanud (st muda olnuks kaelani), aga igatahes olnuks see mitte just meeldiv.
Kuna Andres sõitis oma kummisõbra ühe toika otsas puruks, tulid mehed üle mudajärve tagasi kaksiratsa ühe madratsi seljas. Järve ääres oli mingi turistigrupp, neil muidugi lõbu laialt. Paistab, et korraldajate lubadus Adventure Raid ingliskeelses foorumis „ja kahtlemata on kohalikel hea meel näha oma metsades veidraid eestlasi” , hakkab tõeks saama.
Ujumisetapi eel oli ka lisaülesandeid. Kogu varustusega tuli teha orienteerumisring, võtta kaks punkti sukeldudes (Andres) ja üks julgestusega puu otsa ronides (Leivo).
Hetkel on Leivo ja Andres jätkuvalt teisel kohal. Mis tagapool toimub, ei tea.
Minu angiinil on siiski ka vähemalt üks hea külg – Leivo ja Andres saavad võistlusel täiega panna, sest ei pea mind järgi ootama J
Esimene otsereportaazh rajalt tuli kell 3:41, kui algusest oli möödas veidi vähem kui kuus tundi, oli taas valgeks läinud ning selja taga oli 20 km jooksu ja osa ratast. Tol hetkel, kui Leivo helistas, kulgesid nad rahulikus 16km/h tempos mööda suhteliselt head ja sirget teed. Suhteliselt hea tee eesti multispordis tähendab, et seal saab rattaga sõita ja ei pea seda seljas vedama, küllap Leedus on samamoodi J
Leedu võistluse eripäraks on aga see, et kõigi etappide kaardid saab kohe alguses kätte ning tuleb algusest lõpuni hoolsalt kaasas kanda.Ja punkte neil kaartidel pole – punktid saab iga etapi alguses. Ilmselt tuleb need siis endal kaardile kanda.
Esimesel jalgsietapil tuli käia nii rinnuni kui kaelani vees ning läbida nõgeseid, millele isegi Andres oli sunnitud alt üles vaatama. Ja Andres pole just lühike J
Jalgsietapi lõppu jõudsid Leivo ja Andres enamvähem ühel ajal koos kolme eesti võistkonnaga: ISC, Peraküla punt ja Tuuletallajad (? Leivo ei olnud tiimi nimes päris kindel). Vahetusalas, Leivo sõnade kohaselt, „pühkis ISC minema ning teised jäid riietuma ja joonistama”. Nemad Andresega ka, ehkki seekord otsustasid nad rattaetapi läbida ilma rattapüksteta: kuna vahepeal tuleb ka korduvalt ujuda, on märg „pampers” tõeline nuhtlus.
Jalgrattaetapi esimene lisaülesanne oli ronida kõrgesse torni, leida ringi vaadates punktid ning need pärast ära võtta. Kottpimedas. Leivo uus kaugele näitav lamp õigustas end täiega ning punktid said hõlpsalt ära nähtud.
Rattaetapil õnnestus neil teha üks tõeliselt hea rajavalik, nii et õnnestus metsas taas ISC-d kohata ning mulle helistamise hetkel olid Leivo ja Andres teisel kohal!
Mul on nende üle ülihea meel. Ning kindlasti on nende minekut vaadates minu puudumise üle (nii võistleb Ekstreem.ee väljaspool üldist pingerida) ülihea meel ka nii mõnelgi Läti ja Leedu tiimil, kes tegelikkusega võrreldes protokollis nüüd koha võrra kerkida saavad.
Tuneesias käies kuulsin moslemeid iga tulevikku puudutava teema puhul lisamas jutu lõppu sõna, mis kõlas umbes nagu "insallah" ja tähendas "kui Allah tahab". Tavakõnepruugiski, näiteks nii: "Tsau, õhtul siis näeme - insallah!"
Mõjus naljakalt, aga jutt jumala õige.
Mina olin kogu aeg rääkinud, et sisenen nüüd rahvusvahelisse multisporti ning lähen koos Leivo ja Andresega Leetu multisportima. Insallah ei öelnud, ja näe - saatus ei tahtnudki.
Olen hoopis räige angiiniga 10 päeva haiguslehel ja topin endale antibiootikume sisse. Neelatagi õieti ei saa ja kurk on üleni üks paistes, valge ja mädanev plönn. Leivo ja Andres võistlevad kokkuleppel korraldajaga kahekesi, sest nii üleöö ei õnnestunud asendusliiget leida.
Täna muidugi rikkusin haiguslehe- rezhiimi ning läksin Leetu sõitjaid ära saatma. Oh, kõik see rataste ja pakkide bussi tõstmine, minekuärevus ja bussi edasise "piimaringi" ehk võistlejate pealevõtmise kooskõlastamine...
Siis tulin koju ja nutsin.
Kurat, nutta kah õieti ei saanud. Kurk oli liiga valus.
Ajal, kui väljas on kuumalaine, on minul kurk pisikeseks paistetanud ja nii valus, et öösel ei saanud õieti magadagi.
Miks, miks just nüüd???? Kui nädalavahetusel on Leedus võistlus ja esmaspäeval sõidame Ahvenamaale puhkusele????
Kuna tööl on meie korrusel ridamisi kõik haiged, kahtlustan liiga külmaks ja tugevaks keeratud konditsioneeri. Läbipõdenud kolleeg arvas, et võib ka nakkus olla, ja et temal ilma antibiotsita ära ei läinud.
Üldiselt ma massilist tabletivõmist eriti ei poolda, aga praegu on tervekssaamise ajastus on kriitiline. Nii et esimene tänahommikune kõne saab mul olema arstile, et saada kiiresti kätte oma antibiootikumilaks.
___
Täiendatud. Sain diagnoosi, et mul on äge angiin. Ja Anneli kannatab praegu sama asja käes.
Vaztik-vaztik-vaztik.
Rattal muidugi, mitte minul endal.
Enne XDreami tehtud hooldusel soovitas Kristiine Hawaii Expressi remondimees, et peaksin vahetama käiguvahetajat raami küljes hoidva kõrva, kuna kukkumisest on sellesse tekkinud pragu. Kuna aga HE Mariniga ei tegele, siis neil sobivat kõrva polnud. Nojah, käisin pragulise kõrvaga XDreamil ära, pidas ilusti vastu, kuid ostsin paar päeva tagasi siiski Rattapoest uue detaili. Ja eile õhtul üsna enne sulgemist siis jälle HE-sse.
"No kas teil mujale minna ei ole," nurises tööga üle külvatud remontija naljaga pooleks. Ja kuna mulle tema esimene vaba aeg - reedel - kuidagi ei sobinud, käskis kähku teha ja rattaga poole tunni jooksul kohal olla. Et teeb selle väikese töö kiiresti ära.
Väikese töö käigus ilmnes, et tuleb vahetada ka käiguvahetaja trossi kõri. Sai seegi tehtud. Aga kui remondimees juba ratta kallale lastud, vahetas ta sujuvalt ära ka tagumise ratta kiirkinniti, sest eelmine oli kõveraks kukutud. Ja heameelega tahtnuks ta siis ühe hooga ka keti ja veel ühtteist ära vahetada - aga selleks polnud tal enam aega.
Õnneks, peab vist ütlema, sest mul on kalduvus usaldusväärselt tehtud müügitööd uskuma jääda. Ja HE mehed oskavad seda tõesti hästi, tuleb tunnistada. Muidugi võtan ma nende vahetus-, remondi- ja upgrade vajaduse juttu läbi mõningase filtri, püüdes selekteerida tegelikku vajadust müügikoefitsendist, mille müüja tõenäoliselt ju saab. Aga mulle tõepoolest VÄGA meeldib, et nad niimoodi, asjalikult ja aktiivselt, pakuvad ja müüvad. Ma olen tänu sellele mitu korda ostnud mõne asja, mida polnud algul plaaninud, kuid milleta olekut mõningase kasutamise järel enam ettegi ei kujutaks.
Läks nüüd HE reklaamiks, aga ma reklaamin neid täitsa hea meelega.
Öösel aga käisime ratastega sõitmas ja rattalampe testimas. Ilus ja väga soe oli.
Võiks küll nuriseda palavuse üle (+30 ja rohkem), aga mulle meeldib. Olgu ometi meilgi Eestimaal soe ja suvi! ja palavuse eest saab ju randa minna.
Laupäeval, enne isa sünnipäeva algust, käisime Karini, Kairi ja kõigi hetkel kohalviibivate lastega Tapurla rannas. Vesi oli soe, algul ka täiesti tüüne ja peegelsile. Hiljem kergitas väikse tuule, mis veepinna säbruliseks ajas. Aga liiva ei jahutanud see tuuleke küll mitte sugugi, pärastlõunal palja jalaga õieti astuda ei saanud.
Pühapäeval sai ette võetud Võsu trett. Eelmise päeva seltskonnale lisandus Leivo oma lastega, nii et lapsi oli lausa hulgi - kokku üheksa, vanusevahemikus 4 (Helen) kuni 13 (Jüri). Kui nad kõik ühistöös rannaliiva basseiniauku ja veekanalit kaevama hakkasid, oli ikka rügement küll.
Vesi jätkuvalt soe, aga päeva peale ajas tuul üles korralikud, kergelt isegi vahuharjased lained. Sai vastu ja alla lainet mõnuga ujutud, põhiliseks lõbustusatraktsiooniks olid aga muidugi õhkmadratsid ja kummirõngad. Leivo korraldas lastele lausa sukeldumisvõistluse: kui mitme madratsi alt keegi läbi ujuda jaksab.
Õhtupoolikul käisime veel jõe ääres. Kärga juures, nagu ütleb selle Valgejõe käänaku kohalik nimi. Veetase jões on kuiva ja kuumaga olematu, aga jalapuude (see on käsipuuta sild üle jõe) alusest tammist sai siiski kummimadratsiga alla sõita ning ülalpool sügavamas kohas ka paar tõmmet ujuda. Nii et lusti jätkus.
Ja igatahes loodan egoistlikult, et ka kuumalaine ja rannailmad jätkuvad.
Isa sünnipäev on Ameerika iseseisvuspäeval, 4. juulil, nii et õigel päeval tähistades on alati kiusatus vedada vardasse hoopis USA tähelipp. Tänavu tähistasime seda mõned päevad hiljem, laupäeval, 8. juulil, ja vardas lehvis perekondliku tähtpäeva puhul korralik sinimustvalge.
Ilm on isa sünnipäevadel olnud aastate jooksul seinast seina. Mäletan korda, mil istusime õues grilli ümber sulejopedes, sest puhus vinge tuul ja päikest polnud kohe üldse. On ladistanud ka paduvihma, nii et toitu üle õue kandes (laud on vihmase ilmaga alati aidas) on tulnud vaagnaid uputuse eest vihmavarjuga kaitsta. Tänavu viskas siis vahelduseks kuumarekordi: hommikul kell 7 oli 24 kraadi vilus, kuumema hetkena jäi lõuna paiku mulle silma 34. Ikka vilus.
Nii palav oli, et Mäepealse Memm ei julgenud - minu meelest esimest korda ajaloos - õhtul pidusse tulla. Muidu on ta alati vaat et esimesena kohal olnud ja küllap olnuks tänavugi, hoolimata 94 eluaastast. Ja ka Väljaotsa Memm ei usaldanud õue tulla, vaid võttis sünnipäevast osa toas kardinate taga pikutades. Ka muid sugulasi oli kohal vähem kui tavaliselt, põhilised stammkülalised ehk lähem ring, mis ikka tegi kokku 22 inimest. Kusjuures puudu olid tavakülaistest Kati (malevas) ja Tõnu (tööl). Hiidlased Esta ja Emil koos pesamuna Margusega käisid varem läbi, sest nemad hakkasid õhtul juba Leedu poole sõitma: ees ootas Neringa autoreis.
Kah esimest korda ajaloos oli isa sünnipäeval Leivo. Otse maratonirajalt tulnuna, muide. Suguvõsalegendidesse jääb sellest vast see, kuidas isa ja Leivo kella kahe paiku öösel sünnipäevalapse õhutusel maadlema hakkasid ja ühe sõbraliku matshi maha pidasid.
Igas mõttes soojade mälestustega sünnipäev oli. Ning kui suguvõsa uudiseid üles tähendada, siis mu onutütar Kai lõpetas tänavu suvel Tartus geenitehnoloogia magistratuuri (4+2 süsteemi järgi) ning läheb sügisel tööle. Ikka ülikooli juurde ja Tartusse, nii et plaanib hakata senise ühikatoa asemele Tartusse korterit soetama.