Get a life!

Roheliste Rattaretk, arvult 17., viis tänavu taas tagasi aegade algusse - Ida-Virumaale, kust ta "Kuidas elad, Virumaa?" nime all kunagi alguse sai.

AD 2006 võiks sellele retoorilisele küsimusele vastata juba: "Tänan küsimast, hästi." Muidugi on kaevandused ja lagunevad tööstusmonstrumid ja rahvastikuprobleemid ja tööpuudus ja kõik muu, aga minu meelest - ning mitte ainult rattaretke mulje põhjal - on mingisugune lootus sinna kanti tagasi tulnud. Ja Kiviõli kandis on isegi oma Alpid :)

Tänavuse retke põhitegija oli kindlasti tolm. Kevad on olnud jahe ja kuiv, lausa põuane, ning kõik tolmab. Teed tolmavad, põllud tolmavad, isegi telkimiseks kasutatav heinamaa tolmab. Igal õhtul olime pealaest jalatallani kaetud peene valge, halli ja punaka tolmuga, sõltuvalt sellest, milliseid teid pidi valdavalt sõit toimus. Alloleval pildil oleme valgetolmusel teel Aidu karjääris, paremalt esimene rattur on Jüri.

Tolmu mahapesemiseks sai Katil, Jüril ja Odel reedel ka ujumishooaeg avatud. Esimene laager oli Uljaste järve ääres ning kuna ilm oli reedel olnud soe, sumatasid vapramad rattaretkelised järve. Lapsed siis kah. Jüri ja Kati isegi ujusid väikse tiiru, külmakartlikum Ode kastis end märjaks ja tegi paar tõmmet. Mina valvasin kaldal vapralt riideid ja olin nõus pigem tolmu taluma kui vaevalt kümnekraadisesse vette minema. Segaste asjade tegemiseks on ekstreemsport, eks ole, mitte mõnusad vaba aja üritused.

Kuna ilm oli soe, sai meie nelikul sõidu märksõnaks F. F nagu fluid, vedelik siis. Selgituseks: millegipärast eelistavad lapsed viimasel ajal loba ajada inglise keeles. Tegelikult on see päris naljakas, sest võõras keel on ju selline anonüümne ning sõnadel pole nagu õiget tähendust. Kui ütled teisele "retarded", tundub see ju hoopis teisem kui öelda "alaarenenud" ning "fart" leebem kui "peeretama". Aga see selleks. Igatahes tahtsid palavuse tõttu kõik pidevalt juua, eriti Jüri, kellel ei tundunud joogist kunagi küllalt saavat. Tema hüüdnimeks sai siis F-Man ning tema kütuseks oli vedelik. Ode see-eest tankis end väsimushetkedel kohukestega.

Selges eesti keeles olid aga tee ääres teavitavad sildid, mis mitte vähem najakad ei olnud kui laste loba.

Esimesel päeval sõitsime korralikult läbi kogu rattaretke raja. Seda pidi olema 50 km, kuid oli tegelikult 61 (meie ja ümberkaudsete kompuutrinäitude keskmine). Kuna Ode oli arvestanud 50 järel tuleva laagriga, oli ikka tõeline masendus, kui jäätisemüüja teadid öelda, et laagrini on veel oma kümme kilti. Kati ja Jüri sõitsid siis ees minema ning meie Odega tulime tasapisi taga. Polnudki lõpuks nii hull midagi.

Teisel päeval lõikasime lõpu eel maha kaks suurt sakki ja sõitsime Viru-Nigulast otse laagripaika Kalvi külje all. Päevateekonnaks ca 75 km, kuid see oli ilmselgelt vähe, sest Jüril ja Odel jätkus liiga palju jõudu lollusteks ja omavaheliseks togimiseks. Päeva parimad hetked olid aga allasõidul Kunda sadama poole: sile asfalt, hoogne langus ja S-kurvid. Juba sellepärast tasus Virumaale tulla! Pildil on aga vana Kunda tsemenditehas - koht, kust Eesti tsemenditootmine alguse sai.

Kolmas päev oli Jüri kustumise päev. Tegime tiiru mööda rannajärsaku kruusateid ning kolistasime läbi Aseri, kusjuures teele jäi ka paar pikka võhmalevõtvat tõusu. Peterburi maanteele välja jõudes oli Jüri sellest nii torssis ja trotsi täis, et ei tahtnud edasisõidust kuuldagi. Sõitsime siis mööda maanteed Padale ja sealt otse Sondasse.

"Laager, ärka!" kõlas pühapäeva hommikul reibas hääl läbi mikrofoni. Oli ju Roheliste Rattaretk.

Aga ka emadepäev. Lapsed olid plaksti üleval ja hakkasid midagi Kati kotis sahmerdama. Mina ei tohtinud vaadata.

Kõigepealt ilmus Ode joonistatud ja kotis natuke kannatada saanud kaart. Seesama, mis siia pildina lisatud. Tagaküljel olid õnnitlejatena üles loetud kõik lapsed ja loomad, isegi meie uus kõrbehamster, kes vahepeal on saanud nime Pisike.

Aga see polnud veel kõik! Kotist ilmus ka kingitus.

Lokitangid. Ilusti karbis ja puha, roheline lehv ümber.

On lihtsalt äraütlemata lõbusvahvasürr saada emadepäeva hommikul telgis oma kolmelt lapselt kingituseks lokitangid, mida on kaks rattapäeva salaja seljakotis veetud.

Vahepeal sai jälle kolmapäevaseks gepardiks käidud. Rada seekord kodu lähedal, Merimetsas, nii et kulgsein sinna kodunt kerge sörkjooksu ja jalutamisega (2,6 km). Tulemuseks parajalt soojad jalad ja 3,5km rajal möödus imekergelt. Aeg oli 17:36 ja kui oleks pingutanud, oleks võinud oluliselt paremgi olla, nii värske tunne oli sees. Aga see jooks pole nagu koht, kus viimast välja panna, pigem selline hea enesetunde asi. Sörkisin siis koju tagasi -seekord otsemat teed läbi metsa ja pikkust ei tea, sest pole seda rattaga ära mõõtnud. No umbes 2 km. Täitsa hea jooksupäev sai.

Siis jõudis koju ka Kati, kes oli päeval käinud KUMUs kooli kunstiõpetuse projektis ja õhtul Raekojas linnavalitsuse vastuvõtul parimatele olümpiaadi-tegijatele. Kati muljed: Jüri Ratas oli tugev ja kandiline, Kaia Jäppinen tilluke ja no mida!! kohtusin seal kutiga, kellega olime just tutvunud ühel juhuslikul ööpeol - tuleb välja, et peoloom võib olla ka esimese järgu füüsik! Jajah, elu on täis üllatusi :)

Võtsime siis Katiga rattad ja sõitsime uuesti Merimetsa. Kati läks rajale oma pikka päeva lõpetama ning mina mõnulesin rattaid valvates päikese käes ja lobisesin Maare ja Heitiga - nii et ei märganudki, kui Kati juba finishi oli läbinud ja mind otsis.

Neljapäeval käisime Katiga Pirita-Kosel orienteerumas ning homme sõidame kõik koos (mina ja lapsed) Roheliste Rattaretkele. Viimane on tegelikult natuke nukker sõit, sest Leivo on ära Münchenis ega saa tulla. Aga ma olen niiiii harjunud käima seal koos tema ja ka tema lastega...

Niuks.

"Emme, meil on sulle üllatus," ütles Ode paar päeva tagasi telefonis.

Oligi. Loomapoest olid nad Jüriga ostnud kõrbehamstri, nii et meie kodune näriliste kollektsioon sai taas täienduse.

Esimesed hiir-tüüpi elukad meie kodus olid jaapani tantsuhiired. Aga nagu väikestel loomadel ikka, on nende eluiga paar-kolm aastat. Kolm aastat meie kõige pikaealisem vastu pidaski. Väiksed elavad loomakesed, väga nunnud ja uudishimulikud ning kui puuripuhastamine välja arvata, polnud neist pea mingisugust tüli.

Tantsuhiirte elukaare lõppjärgus tekkis koju mongoolia liivahiir. See on tillukeste tantsuhiirtega võrreldes ikka pirakas elukas ning teda tuleb vahepeal lasta liivaga täidetud purki või karpi, kus ta siis liiva sees kümbleb ja oma karvu puhastab. Ning krabinat ja müdinat teeb oma puuris päris palju, rääkimata saepuru laili pildumisest läbi puurivarbade.

Vahepeal katsetas Ode mu närilistetaluvuse piire kääbushamstriga, aga see oli ikka liig mis liig ja Ode kinkis ta Nõmme Loodusmajale.

Nüüd siis kõrbehamster. Ilus, pehme ja väga vilgas, mustade säravate silmadega. Kohaneb veel uue koduga ja on esialgu natuke hirmunud, kui tahta teda kätte võtta.

Ajab ikka ropendama küll, kui hommikul tööle sõites oled enda arust olnud nutikas ja kesklinna Tartu-maantee-sulgemise-ummikute vältimiseks otsustanud Kristiinest Lasnamäele sõita mööda Paldiski maanteed ja Põhjaväila. Ja kui siis selgub, et ka Paldiski maanteel on enne viadukti kaks sõidurada kinni ja eespool toimetab usin kopp tänavat lahti kaevata.

Mitte-liiklusplaneerija loogika ütleb, et kui üks oluline liiklussoon on kinni, võiks teistel tagada maksimaalse läbilaskvuse ning MITTE planeerida selliseid remonte ühel ajal. Aga ilmselt on see ekslik arusaam.

Äärmiselt nutikas oleks nüüd midagi ette võtta ka Kristiine viadukti juures. Ja kindlasti oleks ühtteist kõpitseda ka Järvevana teel.

Lugesin kah lõpuks läbi Dan Browni "Da Vinci koodi". Eesti keeles, ehkki mitmed kirjandusfriikidest tuttavad olid soovitanud, et seda raamatut tuleb nautida just inglise keeles. No aga ei viitsi ma ilukirjandust võõrkeeles lugeda ega raatsi tavaliselt ka originaalkeelseid raamatuid osta-tellida. Ja polnud ju üldse halb tõlge, minu meelest.

Aga öösel ei tohi ikka põnevikke ja vandenõuteooriad lugeda. Minul ei tulnud pärast raamatu lõpetamist kaua und, "Koodi" nüansid käisid peas aina ringi ja ringi. Asi lõppes sellega, et fii ehk 1,618 suhte kontrollimiseks tõusin üles ning mõõtsin ära oma kehaliikmete pikkused. Ja siis natuke arvutustööd.

Olid jah kõik suhted 1,6 kanti. Sain rahulikult magama jääda.

Laupäeva õhtusse pärast kevadjooksu mahtus veel üks, minu jaoks väga meeldejääv käik: sõitsime Leivoga õhtul üheksa paiku Neeme külla, et teha poolsaaretipu sõjaväeobjektidest mõned pildid.

Pildid, nagu hindas Leivo pärast, ei tulnud piisavalt teravad, nii et neid ma ilmselt avalikustamiseks ei saa :)

Aga kõik muu oli ilus. Soe, kiirelt jahenev õhtu. Roosatav meri õhkuvas uduvines. Kerge briis. Vaade tuletornist. Luiged. Kõik.

Sai kunagi Jaanile lubatud, et heategevatel alustel korraldan ühel päeval Kevadplummi ronimisseina julgestust. Ja pühapäeval tuli see päev siis kätte. Leivo tegi samalaupäeval ja kirjutas-pildistas ka.

Algul oli huvitav, aga ronimishuvilisi oli hullult palju ja seitse tundi möllata lõpuks ikka päris tüütu ja väsitav. Vahepeal käisin korra küll tunnikeseks ära, aga ikka. Sest tundus, et ronimissein oli üks külgetõmbavamaid atraktsioone - lõpuks saime köied kokku pakkida ainult tänu sellele, et turvamehed tahtsid halli sulgeda - aga huviliste saba ei paistnud lõppevat.

Üritus muus osas ... ei oskagi öelda. Liiga ilus ilm oli, et rahvas viitsiks halli tulla, nii et külastajaid oli küll vähe. Meie juures ronimas käisid põhiliselt esinejad, kes oma etteastega lõpule jõudsid. Ja esinemised, vähemalt need, mida ronimisseina poole näha, käisid küll tühja põranda ees. Päris kahju oli lastest, eeskavadega ju kõvasti vaeva nähtud ja puha. Aga ehk esinemisrõõm selle siiski korvas.

Nii nagu minu ja loodetavasti ka teiste julgestajate jaoks korvas ilusa kevadpäeva umbses spordihallis veetmise väikeste ja suuremate ronijate rõõm. Minu lemmik oli kuueaastane kahe punupatsiga eesti-vene tüdruk, kes päeva jooksul vähemalt kümmekond  korda ronimas käis. Lõpuks me ei võtnudki talt enam vööd maha, ootas oma järjekordset korda ronimisvarustuses.

Laupäeva hommikul toppisime minu autosse taas kord kaheksa inimest: lisaks mulle ja lastele ka Karini, Martini ja Heleni ning Ode sõbranna Helena. Õnneks tagumised klaasid on tumedad, nii et liiga kaugele see ülerahvastus välja ei paista. Suund sai aga võetud Kõrvemaale, et lüüa kaasa Kõrvemaa Kevadjooksul.

Oli esimene tõeliselt suvine ilm. Harjumused on aga visad kaduma ja nii tulime kodunt kõik pikkades pükstes. Oi, oli palav! Juba enne starti. Mõeldes jooksmisele ja metsavahetee tuulevaikusele hakaksin juba ette higistama. Alar, kes kah jooksmas oli, oli valmis mulle juba oma tagavara-jooksupükse laenama, aga siis avastasin ma Sportlandi välimüügileti - ja ostsin endale lühikesed liibukad.

Martin ja Helen ning ka Ode ja Helena lõid kaasa lastejooksudes. Väikesed jooksid 300 meetrit, suuremad 600. Martin oli tubli ja kiire ning Helengi sibas suuremate sabas vapralt oma ringi ära. Siis jäid Martin ja Helen ootamaning kõik teised suundusid 6km starti.

Jooks oligi just nii palev nagu oletasin. Aga joogipunkt oli täpselt õiges kohas ning kõik oli mõnus. Riburada saabusime kõik finishisse. Minu aeg oli 30:39.

Supp söödud ja tuttavatega räägitud, siisrdusime minimatkale Paukjärve äärde: sõitsime autoga parklasse ja jalutasime paar kilomeetrit. Vesi oli külm, kuid muidugi ei seganud see kedagi järves sulistamast.

Ilus päev oli.

Eile käisin töötervishoiukontrollis. Medicoveris, väga sümpaatne koht ja toredad tohtrid. Dr. Saarm on mulle nüüd ideaalarsti võrdkuju, sest kunagi varem pole ükski arst vaevunud mulle selgitama ja põhjendama, miks mõni asi organismis just nii on, mida see tähendab ja millele kuidas mõjub.

Üldiselt olid mul kõik näitajad hüper-super korras, ainult vere rauasisaldus ja hemoglobiinitase olid madalad. Sain põhjalikud soovitused, mida süüa ja milliseid vitamiine võtta.

Tegelikult polnud see madalus mulle üllatus: ka lapseooteajal, kui mul vist viimati vereproovi tehti, olid samad näitajad all, siis lausa eriti, nii et kõik 3x9 kuud olen karme rauapreparaate söönud. Küll aga sain alles nüüd esimest korda teada, et neist näitajatest sõltub otseselt ka keha hapnikutarbimisvõime ja seega ka sportlik suutlikkus. Nii et kui ma nüüd kuu aega usinalt pähkleid, punapeeti ja B12 vitamiine söön - no küll ma siis järgmisel XDreamil alles lippan :)

Lõppotsus minu tervisliku seisundi kohta oli lõbusalt lakooniline: "Sobib töötama". Nojah, ega tööandjal polegi tarvis lähemalt teada.