Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Seriaalid, mu arm

Sel telehooajal vaatan ma kolme seriaali: "Meeleheitel koduperenaised", "Inetu Betty" ja "Marina".

Kui kaks esimest on linlasest kontoridaami jaoks vist ühiskondlikult enamvähem aktsepteeritud vaatamisväärsus, siis "Marina" vaatajaid ei tea ma oma tutvusringkonnast kedagi. Selline ehtne Ladina-Ameerika seep - tormilised kired, õilis vaene kaunitar (kes sünnipära järgi küll hoopis rikkasse perekonda kuulub), fuuriatest kõrgseltskonnadaamid, leidlapsed, intriigid. Ja nii edasi. Ausõna, ma ise kah ei tea, miks ma seda vaatan! Seda enam, et saan ka parimal juhul näha igast seeriast ainult 5-15 minutit lõpuosa, varem lihtsalt ei jõua koju.

Ilmselt selleks, et endal liiga imelik ei hakkaks, taaslugesin viimase raamatuna läbi "Punase ja musta". Tegelikult vist poleks pidanud seda tegema, sest ülikooliajal jättis  see sügavama mulje. Oleksin pigem võinud seda mälestust säilitada ja praegu seriaalide vaatamise juurde jääda.

Eesti alpinismi ajalugu: Alar Sikk "Seven Summit" klubis

Eile õhtul andis klubikaaslane Indrek teada, et Alar Sikk oli helistanud Kilimanjaro tipust.

Alaril on seega seitsme kontinendi kõrgeimad tipud tehtud ja ta kuulub esimese eestlasena "Seven Summit" klubisse.

Palju õnne, Alar!!!!

Alpinismikaugematele inimestele taustaks: "Seven Summit" klubiks nimetatakse kõigi seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes käinud seltskonda. Kõrgeimad tipud on põhjalikult välja toodud Indreku kodukal, kaks tippu on toodud Euroopas (Elbrus vs Mont Blanc) ning Austraalia/Indoneesia kohta (Carstensz Pyramid ja Mount Kosciusco). Esimese puhul võib vaielda, kuhu tõmmata Euroopa piir (kui Elbrus jääb välja, on kõrgeim tipp Mont Blanc), teisel puhul vist on nii, et mõned aastad tagasi loeti seitsmendaks kontinendiks ainult Austraalia mandrit (tipp Kosciusco), viimasel ajal aga vaadatakse teda koos Indoneesiaga (kahe peale kokku kõrgeim tipp Carstensz). Alar on neist roninud Elbruse ja Carstenszy ehk siis valinud variantidest kõrgema ja raskema.

 

Nädala kass

Kiisu.ee valis meie Kisti oma Nädala Kassiks.

Muidugi on subjekt seda väärt, aga veel enam Ode, kes on oma lemmikust palju vahvaid pilte üles pannud ja kassi blogisse jutte kirjutanud.

Siin see meie mäuguja, äsjaalanud Nädala Kass siis on. Kogu oma armsuses.

 

Winter XDream: 31,9km, 55min viga, pulss 199 ja muud numbrid

2008. aasta Winter XDream toimus Valgehobusemäe kandis. Uuendusena Eesti seiklusspordi ajaloos oli tegu esimese võistlusega, kus SI pulk polnud mitte üks tiimi peale, vaid kinnitatud iga võistleja randme külge. Nii oli ka minul põhjust punkte märkida, mida kõrvalolevalt Alari tehtud pildilt näha :)

Esimestes punktides põhjustas punktimärkijate kolmekordistunud arv muidugi paraja sagimise. Nii paraja, et Leivo ja Alar teisest punktist seda märkamata mööda jooksid. Mina, kes ma punkti kenasti ära võtsin, ei märganud inimhulgas omakorda seda, et nemad võtmata jätsid.

Nii hargneski mõne aja pärast rajal järgmine dialoog.

Leivo: Kurat, kuidagi vale suund...
Alar: Liiga paremale kisub...
Kaja (kõhklevalt, sest kaardilugemine pole tema tugevaim kompetents): Minu meelest on küll õige ju, otse 35. peale...
Leivo: Me läheme 32.
Kaja: Mis, kas teie ei võtnudki siis seda kraaviäärset punkti? Mina võtsin! Me oleme sellest ammu möödas!
Leivo ja Alar: P****e!!! (Jooksuga tagasi)

Nii olengi mina 32.punktis registreeritud kümmekond minutit oma tiimikaaslastest varem. Kokku kaotasime selle massijooksust tingitud apsakaga ca 15 minutit.

Edasi läks päris hästi, kui mitte arvestada seda, et Leivo ja Alar olid otsustanud kas kaotatud aega juba lähemal paaril kilomeetril tagasi võita või siis mind lihtsalt niisma hingetuks joosta. Kuna ma kandsin seekord (ikka tõelise spordipede kombel) pulsivööd, siis oli huvitav märkida, et pulss oli pidevalt 175-180. Ja ehkki ma oma keskkooliaegsest kuulsast poolaastast - ainsast, mil süsteemselt jooksutrenniga tegelesin - mäletan treenerite kollektiivset vaimustust selle üle, et jaksasin väga kaua kõrge pulsiga töötada, polnud täna siiski koht noorussaavutusi meelde tuletada. Õige pea olin täiesti oimetu.

Päästjaks sai "veniv abieluside" (perekond Hallikmaa) või "pulsitaastusvöö" (Leivo), lihtsalt öeldes vedamiskumm. Leivo võttis mind sappa, kuni vähehaaval jälle ära taastusin. Alloleval pildil (ikka Alari foto) on vedamise stiilinäide.

Võistlus oli valikorienteerumine - iga tiim valis ise, mis järjekorras punkte läbida. Erandiks oli kaks punktipaari, kus paari moodustavad punktid tuli läbida teineteise järel - tõsi, ükskõik kumba enne võttes.

Teise punktipaari lõpus õnnestus meil teha oma teine viga. Punkti 45 otsisime oma pool tundi. Mina igatahes ei saanud enam üldse aru, kus me oleme :) Otsimist halvendas minu jaoks see, et praktiliselt kogu selle aja solberdasime jalgupidi vees ja lodus. Mul olid jalas Salomoni multispordtossud, mille "vesi sisse, vesi välja" muul ajal igati hästi toimis. vette astudes oli küll korraks külm, kuid kiiresti hakkas soe ja ehkki jalad olid kogu võistluse aja läbimärjad, oli valdava osa ajast jalgadel soe. Välja arvatud siis selle 45. punkti otsingutel, kus "vesi välja" ots lihtsalt ei toiminud, sest iga samm viis uuesti vette. Siis olid küll varbad juba tundetud ja ka jalgadel kangestuskrambi eelne tunne... Aga õnneks leidsid Leivo ja Alar meid kaardilt üles ja selle järel kohe ka punkti.

Ja siis oli jälle hea. Jooksime, ja kuna tee oli kaetud edaspidi kuiva lumega, soojenesid ka mu jalad kiiresti üles. Pulss oli 150 kandis, pigem isegi alla kui üles, nii et jaksasin lipata küll. Köie otsas jooksmise rõõmu sai nüüd maitsta Alar. Noh, üks juhuslik 10minutine viga tuli vahepeal veel - ega küll küllale liiga tee :)

Ja juba paistiski finish... ei, kõigepealt lisaülesanne. Panna jalga metsavahisuusad (need laiad, mis rihmadega saapa külge käivad), ronida Valgehobusemäe kõrgest nõlvast üles ja siis alla sõita. Paras jackassi ülesanne, sest nõlv oli ülemises kolmandikus selgelt mullane, alumises kahes kolmandikus küll valge kihiga kaetud, kuid jääs ja teravalt jõnksuline. Ja tulla sealt alla jala küljes loperdavate, halvasti kinnituvate suukadega...?

Arvan, et sel hetkel lõigi mul pulsi 199 peale (see oli minu tänane maksimumpulss ja üldse kõrgeim, mida mu kell oli võimeline näitama). Ehmatusest. Sest kujutasin elavalt ette, mis juhtub mu äsja kipsist vabastatud ja veel mitte täielikult paranenud pöidlaga, kui ma seal laskumisel kukun. Ja kukuti kõvasti, kindlasti sagedamini kui üle ühe.

Õnneks osutus, et üles minnes peavad küll mõlemad suusad all olema, kuid alla tulles peab all olema vähemalt üks suusk. Nii ma siis tulingi terve nõlva treppsammu, parem suusk kenasti käekõrval. Aega võttis hirmsasti, kuid pöial sai päästetud. Leivol ja Alaril läks muidugi oluliselt väledamini, sest nemad ikka sõitsid alla. Kusjuures kumbki neist ei kukkunud - nii et supersuusatajad mu tiimikaaslased :)

Tine osa lisaülesndest nägi ette kõik kolmekesi sama mäe otsa üles joosta ja vaatetorni ronida. Olime kolmveerand tõusu juba teinud, kui Leivo küsis: "Kas te all ikka 51. punkti võtsite?" Oops - mina ei võtnud! Alla tagasi.

Kusjuures - tegelikult ma võtsin. Enne lisaülesande algust. Aga Leivo küsimusest sain aru, et ka suusatamise lõpetamisel tulnuks uuesti sama punkt võtta (iseenesest loll mõte, aga nii palju on XDReamil onud jama lisaülesnade punkti võtmataunustamisest, et ma lihtsalt ei mõelnud - mõtlemisvõime taastus alles pärast söögilauas arutamise ajal). Selle täiendava ülesalla lippamisega kaotasime jälle nii aega kui ka - niiöelda otse finshi eel -kaks kohta.

Noh, aga shit happens. Finishis oli ikka hea tunne.

Ning selle võistluse puhul väärib kindlasti eraldi märkimist, et Leitti ja Anne olid üle hulga aja (täpsemalt üle kolme aasta, vähemalt Leitti puhul, kes vahepeal Maria juba kaheaastaseks kasvatanud) taas multispordirajal!
____
Teiste muljed. Leivolt eriti lõbus lugemine, kuidas me pühendasime talvise võistluse sellele, et suveks tugevamaks saada. Alari pildiseeria samal teemal (sealt on võetud ka siia lisatud fotod). ETV Sport video (Lembitu Kuuse) ja intervjuu võitjatiimiga. Unihiir oli tiimis, kellele Valgehobusemäel enam suuski ei jätkunud, nemad õnnelikud said lisaülesande inimlikul moel läbida. Kristo muljed, kuidas rada läbida 3.09-ga (tema blogi nimi on, muide "Tark ei torma"). Ritsika kirjeldus, kuidas läbida rada vigu tegemata (see, kui suusk jalga ei mahu, pole enda viga). Heiti tagasivaade raskele pühapäevale (ja selle lõpus link Maare KAM-kirjeldusele). Rajameistri vaade asjale ka.

Tulemused. Lõpetanud 187st tiimist (nimekirjas oli 195) olime 73.kohal, 75st lõpetanud segavõistkonnast 16ndad. Kui veel neid apsakaid poleks olnud, küll siis oleks ägeda tulemuse saanud :)))

Peavalu

Hakkan üle skirjutama oma peavaluhooge, et aja möödusdes nende sageduse võimalikust muutusest aimu saada.

Eelmine migreenilaks oli suvel, juuli lõpus või augusti alguses. Olin praktiliselt terve päeva siruli - maal telgis, et olla värske õhu käes. Ja jooksin mitu korda kuuseheki taha, kui süda pahaks läks.

Reede, 25.jaanuari hommikul oli mul selline tunne, nagu hakkaksin haigeks jääma. Pea oli sihuke paks ja raske. Palusin Olga käest ühe Goldrexi, hakkas korraks nagu pisut parem.

Aga mitte kauaks. Ja siis oli juba tunda esimest virvendust, migreenihalo. Sain veel kaks Ibumaxi, aga tundus, et on juba hilja. Läksin koju, et olla veel võimeline autoga sõitma.

Ent ikka ei olnud hilja. Pärastlõunaks klaaris enamvähem ära, nii et õhtul läksin isegi Martinit tema Vantsu-mängutoa-sünnipäevale õnnitlema.

Mis oli viga: väikeste 8-aastaste poiste lärmist tuli pevalualge naksti tagasi. Kähku võtsin veel ühe Ibumaxi, aga tuim peavalu püsis ja läksin kodus varakult voodisse.

Hommikuks oli kõik korras.

Ja võibolla see tegelikult polnudki migreenihoog, vaid lihtsalt niisama peavalu. Aga olgu ta igaks juhuks siiski üles tähendatud.

PS. Huvitaval kombel algas reede hommikul kõva peavalu ka Katil koolis. Võttis kah Ibumaxi ja kudes paar tundi, kuni need mõjuma hakkasid.

Kipsivaba!

Täna hommikul sain PERHis kipsist lahti.

Naljakas tunne on. Käsi selline kerge-kerge. Ja nagu ohtlik, lausa hirm on teda kasutada.

Väga agaralt veel tegelikult ei tohigi. Arst tõmbas paariks päevaks veel jäiga teibi pöidlalüli ümber, et ma seda liiga aktiivselt ei liigutaks.

Noh, tegelikult on see liigutamine valus ka, nii et ma väga ei püüagi. Ja pöial on ikka veel kergelt paistes. Ja sinine ka :)

Päikseline tormijärgne pühapäev

Pühapäeval, mil laupäevane torm (mida Tallinnas küll eriti tunda polnudki) juba raugenud oli, jalutasime Ode ja Kreetega Stroomi randa. Sest ilm oli liiga ilus, et plaanijärgselt tube koristada.

Õueminek oli õige mõte. Päike paistis ja lõhngi oli kuidagi kevadine. Jajah, muidugi ei tohi jaanuari keskel hakata kevadest unistama, aga - lõhn oli.

Mere ääres oli tuul kah. Ja liivatorm, millest pääses päris veepiirile minnes, sest tuul oli mere poolt.

Korjasime värvilisi veest lihvitud klaasikilde ning Ode ja Kreete ronisid rannas olevatel välijõusaali atraktsioonidel. Tuul oli aga nii-nii tugev, et jalad kirvendasid pärast nagu pakases käimise järel.

Hiljem käisin veel maal. Ka meie maja oli tormituuled edukalt üle elanud ja viimane vana vahergi püsti. Õuel vedeles rohkesti ainult peenemat oksarisu, mille korjasin puukuuri juurde kokku. Et kui lumi tuleb, siis ikka puhtale maale.

Täna sajabki juba peenikest lund ja hommikul olid teed libedad.

Matu hakkas ajaveebi kirjutama

Kati, Jüri, Karini ja Martini koostöös sai avatud ajaveeb ka Martinile. Ta ise tahtis, muidugi.

Asub siin .

Ja kui Kati tegi sinna sissekande, et Matu on kõige ägedam tädipoeg maailmas, siis mina võin öelda sama tema kui õepoja kohta :)

"Vertical Limit", veel halvem kui mäletasin

Pühapäeval tegime Leivoga endale seda rõõmu, et vaatasime telekast koos filmi "Vertical Limit". Mida ma olin kunagi käinud kinos vaatamas ja juba siis vahepeal piinlikkusest silmi kinni hoidnud.

Mitte filmi enda ega näitlejatööde pärast (kuigi ka selles vallas on palju paremaid shedöövreid), vaid alpinismi elutruuduse pärast. Selles kategoorias on film umbes sama tõepärane nagu oleks linnainimeste elu kirjeldav linateos, kus võtmed koju unustanud tegelane hüppab maast  oma korteri viienda korruse rõdule. Või midagi sellesarnast.

Mees, kes pole kolm aastat kõrgmägedes käinud, tormab joonelt 7800 meetri kõrgusele oma õde päästma. Aklimatiseerumine on talle ilmselt sama tühine nähtus nagu neile Nõukogude erivägede sõduritele, kes õppuste käigus lennukist langevarjudega Lenini platoole heideti. Nood, tõsi küll, surid aklimatiseerumatusest tingitud kopsutursesse, aga filmikangelane oli oluliselt kõvem mees. Tema jaksas surmatsooni lävel veel joosta ja hüpatagi.

Filmitegijate fetish tundus olema igasugune rippumine. Mees või naine ühe käega kirka küljes, teise käe otsas seljakott või kaaslane, kõik kuskil üle serva kuristiku kohal.

Julgestus oli üldse tundmatu suurus. Milleks? Palju ägedam on minna kuristiku kohal ühe käega kirka otsas rippuvat kaaslast päästma nii, et lihtsalt jalutad sinna serva peale.

Ja nii edasi.

Muidugi ei olnud filmitegijate eesmärk pakkuda alpinismi õppevideot, vaid meelelahutust, aga niipalju oleks ikka võinud arvestada, et seda filmi vaatavad muuhulgas ju ka alpinistid :)

 

Lugu Memme varasalvest: kuidas ta end jõkke ei uputanud

Väljaotsa Memm armastas rääkida igasuguseid lugusid nii endast kui teistest inimestest. Ta oli hea sõnasepp ja värvikas jutustaja - tabavatest detailidest ja nappidest sõnaskitsidest moodustus terviklik panoraam, jättes piisavalt ruumi fantaasiale... ja mõnikord ka teispoolsuse kujuteldavale maailmale.

Üks Memme lugu, mille kuulamine mul ihukarvad õudustest, kurbusest ja vaimustusest püsti ajas, oli järgmine.
___

Memme keskmine laps, mulle Onu Enn, tuli siia ilma nii raskelt, et ainult läbi ime jäid elama nii tema kui Memm. Eriti Memme oli pikka aega minejaks peetud, ning sellest hirmsast kogemusest heitununa ei tahtnud Memm enam kunagi sünnitada. Ja vanaisagi olnud nõus, et aitab kahest lapsest - tema arvanud nii rohkem küll materiaalsetel kui eksistentsiaalsetel kaalutlustel.

Ent kolm aastat pärast Ennu sündi avastas Memm, et on taas lapseootel.

"Armas jumal, anna mulle andeks, sest mina tapan end nüüd ära," palvetanud Memm ahastuses. "Ma ei suuda mõelda, et pean seda hirmsat valu veel kord tundma!"

Ja Memm jooksnud jõe äärde. Lihuniti haud on Valgejões koht, kus muidu kiirevooluline ja madalal kivipõhjal kärestikuliselt sillerdav jõgi äkki vaikseks, sügavaks ja mustjalt mudapõhjaliseks vaibub. Veesügavus on oma kolm meetrit ja "eks sinna ole ennegi inimesi uppund", nagu Memm mulle jutustades toonitas. Teine sobiv koht olnuks kaldaäärne vana linaligu, aga see Memmele ei meeldinud, sest 1946. aastal ei kasutatud seda enam linade leotamiseks, vaid loomakorjuste ja muude raibete veepõhja peitmiseks.

Nii istunudki Memm, ikka samasuguses meeltesegaduses kui oma olekust arusaamise hetkel, Lihuniti haua kaldapervel. Pununud juuksed patsi, et need hiljem inetult veekasvudega ei seguneks ja uppunu näo ümber ei kleepuks, ning võtnud kingad jalast. Viimast selleks, et hiljem osataks leida, kust ta vette läinud. Et laip ikka välja traalitaks ja kirikaeda maetaks.

Ent siis käinud taevast nagu kahm üle. Päike kadunud pilve taha ja kogu ümbrus võtnud ähvardavalt mustjasrohelise tooni.

Ja läbi selle mustjasrohelise sammunud, ainumas päikeseviirg nagu vaip jalge ees, mööda kallast Memme poole tema lapsed. Väiksem Enn ja vanem Maila, käsikäes.

"Ema, lähme koju!" öelnud muidu vaikne Enn kirkalt ja selgelt. Ja see olnud nii ehmatav, et Memm täiesti meelemõistuse kaotanud.

Ärganud ta alles hulga aja pärast, nagu unest. Näinud ennast, nagu võõrast, patsispäi ja paljajalu jõekaldal istumas. Ja kus ometi olid tema väikesed lapsed, kuhu oli ta plaaninud jätta nemad?

Tõusis püsti, pani kingad jalga, räti pähe ja läkski tagasi koju.
_____

Tänu sellele - ilmutusele, nagu ütles Memm - saigi ilmavalgust näha minu ema, sealt edasi juba mina ja mu õde, meie lapsed ja kuskil kaugel on kindlasti ootel veel paljud loendamatud sugupõlved...

Ja mina sain oma lapsepõlvesse Loo. Küll mul oli alati hea meel, et Memm end ära ei uputanud :)