Get a life!

Tegin pika jutu Roheliste Rattaretkest, aga tegin seda nii kaua, et ajalimiit läks üle. Ja kõik kustus ära - jutt ja pildid.

Bad, bad server - nagu ütleb Orkut oma probleemide peale.

Lühidalt - reedest pühapäevani olime Roheliste Rattaretkel "Kuidas elad, Otepää?". '

Ilm oli tavalisest külmem, puud raagus ja metsa all veel sinililled, aga muidu oli tore.

Bad, bad server!

Mina, kes ma üldiselt väga vähe telekat vaatan, avastasin äkki, et olen sattunud seriaali orjusesse.

Ja mitte lihtsalt seriaali, vaid - häbihäbi - see on "Metsik Kass"!!! Seep kõige seebisemas mõttes, Ladina-Ameerika ja puha.

Alguse sai kõik sellest, et hispaania keele õpetaja soovitas hispaaniakeelseid filme või seriaale vaadata ja mulle sobis siis aegajalt "Gata Salvaje" ajaks teleka ette jõuda. Nüüd aga lausa ootan, et saaks jälle Rosaura ja Luis Mario (ohh!!! vaata pilti!!!) armastuse keerdkäikudele kaasa elada...

Tundub, et iga tegevus, ükskõik kui nõme ta ka ei oleks, lihtsalt kisub pikemal tegemisel kaasa ehk siis muutub harjumuseks.

Kordad tegu - kujuneb harjumus.
Kordad harjumust - kujuneb saatus.
Kordad saatust - kujuneb elu.

Õnneks lõpeb see seriaal varsti ära, nii et oma elu ma lõplikult teleka ees mandumisele ikka ei pühenda.

No oleks seda aimanud, et süütu nimega pühapäevane ettevõtmine "Rattasõit Paldiskist Tallinna" nii raske on, siis... siis oleks ilmselt ikka läinud!

Juba Balti jaamas tundus, et rongitsi rattaga Paldiskisse sõitmine on profiriietuses ratturite üldlevinud käitumisviis. No muidugi, kolme nädala pärast on ju võistlussõit Paldiksi-Tallinn (Nissan Maratoni nime all vist), eks nad harjutavad... Seepärast oli tunnine rongisõit väga rattateema-keskne, sest muidugi kogunesid kõik ratturid vaguni ühte otsa ja siis see rattajutt muudkui veeres. Ma oskan selle tunni järel nüüd efektselt kirjeldada, kuidas keskjooksu välja lüüa (mis siis, et ma ei teagi, kus keskjooks asub) ning miks Speedmax on mudas sõitmiseks parem kumm kui suuremustriline hea pidamisega maastikukumm (mis siis, et  ma ise väldin võimaluse korral mudas sõitmist).

Esimesed 10-15km oli rada asfaldi- või kruusateel, aga siis oli muidugi hädasti vaja juhtida trass ühest pangast alla ja teisest üles - ning ilmselgelt olid mul valed kummid :), sest igatahes ma enam tempot hoida poleks jaksanud. Aga ühel kaassõitjal oli pangast üles pressides kett katki läinud ning tänu Leivo abivalmidusele sai tehtud ketiaparnduspeatus, nii et ma sain veerand tundi hinge tõmmatud. No ja siis muudkui edasi Tallinna poole - mis oli ikka ma-sen-da-valt pikk maa... Vahepeal tuli ka lausa X-Dreamilikult turnida puujuurtel ja kitsastel metsaradadel, ületada liivalaike ja sillakesi... Tegelikult vahva, ja ma olen täna ikka täitsa elus ka!

Laupäeval algusega kell 10:00 pidas Jüri oma sõpradega sünnipäeva. Algas see Zelluloosi Megazone´is ja nii vara sellepärast, et ma ei teadnud, et normaalsema aja saamiseks tuleks aeg vähemalt kuu aega ette kinni panna.

Hoolimata varasest kellaajast olid kõik sõjamänguelevuses külalised naksti kohal. Meie Jüriga laekusime igaks juhuks 15 minutit enne, ja jõudsime koos esimeste külalistega.

Megazone´is läks ülejäänud rahvast oodates kõigepealt mängumasina peal mängimiseks ning tehti näomaalingud, et sõdijad ikka sõjakamad välja paistaksid.

Ja siis jagati kõigile juba relvad kätte!

Lasersõda näeb välja selline, et mängijad on riietatud sõjaväeliselt karmidesse vestikobakatesse, mille külge kinnitub relv (see tuleb sõdides lahti võtta). Mängutsooni sisnemisel aktiveeritakse vestid, nii et neil hakkavad põlema ühel võistkonnal sinised ja teisel kollased tuled. Niimoodi märgistatuna tormavad võistkonnad pimedasse 400-ruutmeetrisesse labürinti, kus mängib vali muusika, labürindi keskel on seest valgustatud autoromu, mannekeen kui hukkunu sees, romust immitseb suitsu (tossumasin!) ning seintel ja nurkades oli helendava värviga kirjutatud-joonistatud ning igasuguseid kujusid... Pimedas ma eriti pildistada ei saanud (oma rumalus, ei osanud välku sisse lülitada).

Pärast sai kaheksa poissi minu väiksesse autosse topitud. Ime küll, aga nad mahtusid sinna ära! Ehkki, kui nad meie maja ees autost välja ronima hakkasid ja neid muudkui tuli ja tuli ja tuli, siis koera jalutav naabrinna vaatas küll üliüllatunult - ja mina ise muidugi ka :)

Meie pool nad siis sõid ja mängisid ja siis läksid kõik koju. Kokkuvõttes päris vahva sünnipäev oli.

Täna paigutus palju asju kenasti paika.

Sain auto kätte, juba kell üksteist ennelõunal. Kui mulle helistati, karjusin uudist üle kogu koridori ja kirjutasin ka msni ning tormasin jooksujalu Peugeot esindusse (ca 2km). Nojah, pärast kui tagasi jõudsin, nägin, et kolm abivalmis kolleegi olid mulle kas meilinud või msninud pakkumise, et võivad mind sinna autoga viia, aga mul polnud enam mahti neid lugeda :)

Kimasin siis kohe poodi ja ostsin ära hunniku toidukraami Jüri homseks sõprade-sünnipäevaks. Ja siis olin tööle tagasi jõudes nii innustunud, et tegin hooga ära mitu ripakile jäänud asja, nii et ka nendega on nüüd ühel pool.

Ja siis oli meil täna veel tööpäev tund aega lühem! Nii et jõudsin töö ja loengu vahel kenasti koju ja toidud ära paigutatud.

Tudengid olid ennast ka kenasti kätte võtnud ja puuduolevad tööd ära teinud, nii et ma ei pidanud neile suurt ja põhjalikku arvestust tegema. Seega läks loeng ruttu ja juba kell 19 olin sellega lõpul.

Siis kähku kodust läbi, Kati kaasa ja Toomase sünnale. Peale meie oli seal veel Kairi, Tõnu ja Rein, nii et sugulaslik sünnipäev taas.

Uskumatu, et ma eile tänase päeva pärast stressasin - kõik sujus nii kenasti!

Luban praegu suures paremaks saamise tuhinas, et järgmise kuu jooksul:

1. Õpin ära digipiltide fotokast arvutisse laadimise
2. Leian koha, kus neid pilte hoida, nii et neid ikka vaadata ka saab, ja eriti hea, kui saaks piltidele ka allkirjad panna - no et tekiks midagi elektroonilise fotoalbumi taolist. Esimesed asjad panen sinna Aconcagua pildid, millest mul on Aivo ja Leivo CD-d.
3. Õpin pilte ka siia ajaveebi panema, tunnen sellest suurt puudust - eriti kui mõne sündmuse kohta vahva pilt mu fotokas olemas on.

Vot nii.

Kuna täna on Jüri sünnipäev, tipin elektroonilisele kujule ühe kirja, mille kirjutamist alustasin 28.aprillil 1993 ehk siis 12 aastat tagasi, Tartu sünnitusmajas Toomemäel. Leidsin ta nüüd sahtleid kraamides uuesti üles - ei tea, kas ma ei saatnudki seda haiglapersonali vahendusel ära, et ta ikka minu käes on... ? Ma ei mäleta.

See on kirjutatud kehvale kollasele paberile ning samasuguses kehvast paberist nimeta ümbrikus, millele olen kaunistuseks peale kleepinud shokolaadipaberist välja lõigatud oravapaari. Ja muidugi toob see kiri, mis iseenesest nende pikkade päevade kohta ju üsna lühike ja napisõnaline, meelde otsatult palju emotsioone - muret ja hirmu, lõpuks õnneks ka rõõmu - kõike, mis Jüri sündimisega seoses oli.
____
Tere!

Kell on 11.30. Mul on valud kadunud!Täitsa jube. Ei taha mitte mõeldagi, et peaks veel kuhugi raseduspatoloogiasse minema või ootama...

Olin juba valuregistraatori all, siis paar valuhoogu oli, aga nüüd pole enam midagi. Kari arstitudengeid uurib mind igast kandist. Arvatakse, et poeg polegi nii suur kui ultraheli järgi arvati, vaid nii umbes 3,5kg. No parem ongi.

12.50 Valud on õnneks tagasi tulnud, aga üsna väikesed: iga 15min takka ja 5-10sekundit. Algus alles - jälle tulin ma liiga vara kodunt ära!

Praegu mõtlen kõige rohkem söögile. Kõht on nii tühi, et... Seekord ei pääsenud ma ju ka klistiirist, sest juhtus olema liigkohusetundlik õde. Võibolla see sooleloputus ehmataski mu poja tagasi?

Arstid annavad ikka lootust, et ma täna sünnitan. Sest emakakael on 2 sõrme laiuselt avanenud ja lapse pea fikseerunud - ma ei mäleta, mis veel.

Pool tundi tagasi sünnitas üks venelanna. Ta karjus nii, et koridori teise otsa oli kuulda. Minu meelest nõuab ülimat vaprust, et pressimise ja õhuahmimise vahel veel "Maa-motsh-kaa!" jõuaks röökida... Tema igatahes jõudis. Ja sünnitas 3,2 kilose tütre, keda mina ka piilumas sain käia. Võõras tita tundub üsna konna moodi ikka küll, enda oma see-eest üsna kenake, nagu ma tean.

Nad jagavad siin praegu süüa. Teistele muidugi, kes juba "valmis" on, aga lõhnad on siiagi tunda. Miks ma küll süüa kaasa ei võtnud?

Lähen jätkan oma pikka kurba rännakut mööda koridori.

14.30 Valvesse tuli minu nõuandlatohter, väga tore mees. Lohutas mind ja andis sünnitustegevust stimuleerivaid tablette. Eks näis. Valud ikka käivad, aga harva: endiselt 15-20 minuti tagant.

Minuga on koos palatis üks naine, kes vist varsti sünnitama läheb. Ma olen lausa kade tema valude peale, saab vähemalt varsti läbi. Aga mina...

Nüüd jätkub PÄRAST. Kell on 21:30. Vahepealsed 7 tundi on läinud nii, et ei saanud arugi. Kogu aeg tundus, et väiksed valud, väiksed valud...Kella viie paiku vaadati mind uuesti pukis läbi, et mis jama see siis on. Ja tuli välja, et kael on juba täielikult avanenud, looteveekott sopistunud (meditsiinikeel!), ja et kohe-kohe... Varsti tulidki veed ära, minu arust neid õigeid Kati-aegseid valusid veel ikka polnud, aga äkki kamandati mind lauale. Ja 18:10 oli väike Jüri käes, 3232 grammi - no näed, kui väike, tont teab kust nad nõuandlas need hiigelmõõdud võtsid! Ja mustade lokkis juustega - vähemalt märjalt nii paistis. Tema ainult pilutas oma silmakesi minu kõhu peal, nii et õiget silmavärvi ma ei näinud.

Nojah, alguses oli ta küll vägev ja karjus valju häälega, aga siis nagu väsis ja läks kergelt lillakaks nahalt. Ma hüüdsin arsti - ja Jüri viidi minult ära hapniku alla. Sa kujutad ette, mida ma tundsin, kui oletati kopsukahjustust. See vastik, vastik klamüdioos... Aga ometi EI SUUDA ma seda uskuda!!! See ei tohi nii olla!

Kell 21. Kõik need tunnid olin ihuüksi raami peal piinelnud. Külmavapped ja verejooks ja muu, mis füüsilise poole peale kuulub, aga hingevalu tagant neid õieti ei märganudki. Siis lastearst tuli uuesti ja ütles, et "läheb VIST paremaks" ja "VIST ikka lapsel midagi viga ei ole". Selle teadmisega viidi mind palatisse ja tänaseks lõpetan.

Uus päev. Kell on 10 ja terve öö ja hommiku pole ma oma poega näinud ega temast midagi kuulnud. Kui teistele titad sööma toodi, oli nii kahju, et... Aga praegu käis palatiarst ja ütles, et hingamishäired olid nelja tunni pärast möödunud ja et kontrollitakse veel südant. Ja et kell 12 tuuakse ilmselt sööma. Ootan nüüd pikisilmi lastearsti visiiti.

Palun tooge mulle hügieeniline huulepulk (müügil Eva poes, maksab 4.- ja midagi lahedat süüa (näiteks kodujuustu, pange palun purgi sisse siis). Mind võib välja vestlusele kutsuda lasta.

Kolm päeva hiljem. Mul läks eile kohtumist kokku leppides meelest ära, et pean lõpuks ikka emakohustust täitma hakkama ja kell 18 tuuakse Pisi-Jüri sööma. Tuhat vabandust, kui me ie kohtu. Palun tooge mulle tuub kreemi, mida Mammu kätele paneb (Orto või Krem Dlja Ruk või mis ta oligi). Siin on nii kuiv, et pärast eilset dushi all käimist kestendan ma nagu sisalik.

Pisi-Jüriga on kõik korras, homme viiakse ta aparaatide alt ravipalatist üldpalatisse. Minul on väike piimapalavik, aga ma varjan seda arsti eest, sest muidu ei lasta välja, ehkki see ise üle läheb. Siin on selline reegel. Õnneks ma Kati ajast tean. Siis läks palavik just viimasel hetkel ära, muidu pidanuks veel päevaks haiglasse jääma.

Vaatan aknast välja. Inglisillal käib juba mingi volbriöölik talitus või selle ettevalmistus. Siit on päris hea ülevaade, sild on aknast veidi vasakul. Kõik naised arvavad, et ega täna vist magada saa... Aga põhitegevus algab ju Kassitoomel?

Ma tegin täna julgustüki - keerasin end kõhuli! Jube mõnus oli üle kolmveerand aasta!

Muide, Pisi-Jüril on kaela peal väikesed pehmed valged karvakesed, nagu hakkaks habe kasvama. Õudselt armas!

Nonii, muud vist polegi uut. Mul on veel poolteist jogurtit ja 5 apelsini alles, nii et midagi süüa pole mulle homme vaja.

Aga lilled on imeilusad! Mul polegi olnud meeles nende eest aitäh öelda.

Kallista Mammut ja Sussut. Ja ära kreemi unusta, muidu ma ei saagi enam dushi alla minna, nahk kuivab selga ära.
___________

Täna pidasime Jüri sünnipäeva -Mummi, Vanaisa ning Karin oma perega ja Kairi lastega olid külas. Ja Mäepealse Memm saatis kaardi, mis täpselt õigel ajal kohale jõudis.

Kinkisime Jürile ühiselt uue mobiili, mida ta ise tahtis - Nokia 5140. Nüüd on tal hulk aega tegemist selle seadistamise ja tundmaõppimisega.

Kurb on aga see, et ma pole sel nädalal üldse hispaania keelde jõudnud - teisipäeval olin haige (mingis imelikus kõhugripis, mis kestis veel ka terve kolmapäeva) ja täna jäin loomulikult sünnipäeva tähistama.

Ja siis on J. kuskil koduajakirjas kirjutanud, et ta on ära kolinud pere juurest - klassiõed olid Katilt seda koolis küsima hakanud, aga Kati muidugi ei teadnud sellest artiklist midagi (mina ka ei teadnud, ei tea isegi, kus ajakirjas see on), ja siis oli Katil väga paha ja kurb terve päev. Ta oli väga kurb ka veel siis, kui mina koju jõudsin ja ta sellest mulle rääkis. See ei olnud J.-st kena, et ta niimoodi tegi. Kohati mulle tundub, nagu ta hirmsasti fännaks oma Suurt Tegu - noh, fännaku pealegi, aga lapsi peaks ta siiski püüdma säästa.

Käisin täna veel korra läbi suhtekorralduskonverentsilt Changecom (Nukuteatris), kuhu mul oli priipääse. Kõige huvitavamast osast jäin ilma, sest jõudsin hilja kohale: mu auto on remondis ja igasugune kulgemine mööda linna võtab arutult kaua aega, ehkki on muidugi täiesti teostatav. Homme peaksin auto kätte saama, aga väike närv on sees: kui midagi juhtub ja ei saa, on ikka tõesti jama, sest laupäeval pean Jüri ja tema sõpru Zelluloosi Megazone´i sünnipäevale ja tagasi sõidutama. Pealegi on homne päev hästi kiire - kell 17-20 on mul loeng ja mingil ajal pean jõudma veel ära osta Jüri sünnipäevatoidud. Ja õhtul pärast loengut tuleb minna Toomase sünnipäevale. No ja auto järele minek võtab ka oma aja. Ühesõnaga: kui saan auto kätte hiljem kui lõuna ajal, olen oma ajakavaga plindris... Aga noh, mis ma ette muretsen!

18. märtsil toimunud vabariiklikul matemaatikavõistlusel Känguru 2005 sai Jüri Benjamini vanuseklassis (5.-6.klasside õpilased) 363.kohal. Kuna võistlejaid oli selles klassis 3437, on see väga-väga tubli tulemus! Eriti arvestades, et ta käib alles 5.klassis ja saab järgmisel aastal samas klassis oma tulemusi parandada. Oma kooli osalejatest oli tema oma vanuseklassis ka parimal kohal.

Kati sai Kadettide vanuseklassis (7.-8.klass) 717.koha,osalejaid oli seal 3086. Nii et temal läks seekord natuke nigelamalt kui tavaliselt (eelmisel aastal oli ta 271.kohal 3312 võistleja seas), aga ikka väga tublilt. Ka Kati jätkab järgmisel aastal samas klassis.

Ode Liisi klass oli Ekolier (3.-4. klass) ja seal osales 3207 last. Ode Liis sai 361.koha nende seas. Väga tubli! Esialgu ei leidnud ma teda millegipärast võistlusprotokollist üles ja arvasin juba, et ta ei käinudki seal, aga pärast osutus, et ta ikka oli kenasti olemas. Järgmisel aastal on ka tema Benjamin ja siis on neil võimalus Jüriga võistelda, kumb ettepoole saab. Praegu oli ta uhke selle üle, et oli sõbranna Hannast paarsada kohta eespool :)

Eelmisel teisipäeval kirjutas koolist koju jõudnud Kati mulle MSNis, et Mammul olnud hommikul mälulünk - ta ei mäleta, mis ta hommikul tegi, kui vana ta on, miks ta siin on jms. Alustasin kohe telefonitutvust Eesti meditsiinisüsteemiga, helistades nõu küsimiseks kiirabisse kui ainsasse mulle teadaolevasse kohta (perearstindussse olen ammu lõplikult usu kaotanud). Sain soovituse viia ta haigalsse ja paar telefoninumbrit - aitäh vastutulelikele 112 töötajatele! Ja loodan, et keegi suremas abivajaja minu kõne pärast liiga kauaks liinile ei jäänud...

Leppisin siis PERHi (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, eks ole tore nimemonstrum) erakorralise meditsiini neuroloogiaosakonnaga kokku, et just see on õige koht, kuhu Mammu viia. Ligi kolm tundi tehti talle seal kõigepealt uuringuid ja mina käisin kannatlikult raami kõrval ühe ukse juurest teiseni - ära ei saanud minna, enne kui ta haiglasse sisse sai kirjutatud, sest oli ju vaja igasuguseid andmeid jms.

Kui elu on nagu seebiooper, siis vanaema mälukaotus oleks sellele suurepäraseks krooniks, mõtlesin vahepeal. Aga õnneks ütlesid arstid, et tegu on verevarustushäiretest tingitud ajutise amneesiaga ja mälu ikka taastub ajapikku.

Õhtul tuli ka J. haiglasse ja ma olin pehmelt öeldes pahane, kui kuulsin, et tema teadis juhtunust juba hommikul - Mammu oli toibudes helistanud mobiili mälupesas olevale esimesele numbrile. Tal oli see mälukaotus osaline, nii et paljusid asju mäletas ta hästi (näiteks mobiilikasutust), aga osasid üldse mitte (näiteks nõudis ta kogu aeg, et kus on Olev (J.isa, kes on ammu surnud). J.oli aga soovitanud tal lihtsalt pikutada ja ei helistanud isegi mulle - no ma ei või! Mina küll helistasin kohe temale, kui Katilt asjast kuulsin ja haigla suunal tegutsema asusin, ja lõppude lõpuks on ju tegu ikkagi tema emaga, kelle eest ta peaks hoolitsema...

Mammu sai järgmisel päeval haiglast välja, aga vist oleks ikka parem olnud, kui ta võinuks seal kauem olla (aga haiglapäev ju teadagi maksab haigekassale, nii et visatakse kähku välja). Ja erakorralise visiidi eest tuli veel 50 krooni maksta. Kummaline, et sellise asja eest raha võetakse - et tegime visiidi haigasse, pealegi erakorraliselt.