Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

X-Dream tehtud, lahe!

Nädal aega kirjutamispausi, aga nüüd kirjutan Hansapank XDreamist. Meie võistkond seagsed@emt sai auväärse 33. koha A-rajal. Stardinimekirjas oli 53 võistkonda, aga üllatavalt paljud said DQ- kommentaarirubriigi põhjal seetõttu, et ei jõudnud kontrollajaks kanuuvahetusalasse.

Võistlus kulges tänavu segiläbi. Ratas (vahepeal oli maastik selline, et eeldanuks trikiratturi kvalifikatsiooni!) lisaülesanne legendi järgi orienteerumine rattal, jooks 8 km, autokummivise, ratas, kiviveeretamine, ratas, kanuu, jooks, sõjaväe harjutusrada ja kompadel käimine, jooks finishisse.

Pea iga X-Dream etapi järel käib diskussioon lisaülesannete üle: oli neid palju või vähe, kas puzzles sai kokkupanekuks valitud sebrapilt iseenese lollusest või on puzzle-teema seiklusvõistlusel põhimõtteliselt out, olid lisaülesanded liiga sõjaväelaslikud või liiga titekad, rada liiga raske või liiga kerge... Seekord ei saa ka mina jätta sõna sekka ütlemata.

Nimelt: kui minult küsitaks, kas ma vihkan kiviveeretamist, vastaksin ma ilmselt "All my life!" sama innukalt kui väike Luke Skywalker küsimusele tähelenduriks saamise unistuse kohta. See on mul niiöelda kasvukeskkonna trauma, sest Põhja-Eestis pole lihtsalt võimalik põldu pidada ilma sealt igal kevadel ja sügisel maapõuest üleskerkinud kive koristamata. No ja minu vanemad ja vanavanemad on minu õnnetuseks alati tahtnud kartulit kasvatada...

Mõningase ironiseerimise saatel kivid ära veeretanud, ootas ees veel hullem kohtumine oma lapsepõlvega: kompadel käimine. Kunagi ammu nimelt tegi isa mulle sellised, ja harjutasin innukalt nii kaua, kuni kiirust arendada püüdes näoli maha lendasin. Põse seest nopiti liivaterad välja ja kõik oli OK, aga kompadele ei meelitanud mind enam kunagi ükski vägi. Kuni pühapäevani.

Kohtunikel võis ilmselt üsna naljakas olla, kui üks oma arust seiklussportlane äkki hüsteeriliselt kuulutab, et tema seda asja EI TEE ja antagu või võistkonnale DQ, no ikka ei tee... Aga väga mõistev kohtunik oli - aitäh talle!-, selgitas ja julgustas. Ja lõpetanud võistkonnaliige võis aidata ka, nii et Leivo toel ma selle ringi lõpuks ikka läbisin. Siiamaani muide imestan selle üle!

Nii et moraal: korraldajad teevad oma parima olemasolevate võimaluste piires trassi ja lisaülesandeid nuputades, aga nii suure osalejate arvu juures on iga asja puhul kindlasti keegi, kes ütleb, et no NII LOLLI värki poleks mingil tingimusel tohtinud võistlusse panna... Mina siiski ei ütle. Kui väga vaja, võin uuesti isegi kompadel käia!

Üllatuslikult olime seekord kanuus väga tublid. Ilmselt aitas risune jõgi sellele kaasa, et võistkondadel "kolm meest paadis" jõutõmmete-eelist ei olnud. Ja mina sain end lõpuks ometi kasuliku võistkonnaliikmena tunda, kui kanuu paarist kitsaskohast no lausa imelise osavusega läbi tüürida suutsin.

Võistluse korraldajad olid eelinfos märkinud, et rada kontrollides olid nad kohtunud metsseaga, nii et üks korraldaja pidi tubli veerandtunni vihase kuldi eest puu otsas passima. Arutasime meiegi enne võistlust metsseaga kohtumise tõenäosust, mille peale Alar lõpuks asjatundlikult arvas, et kui metsas on 500 inimest, istuvad pigem sead puu otsas. Nii ilmselt oligi, sest ehkki sea songermaid oli rohkesti, polnud kuskil näha ühtegi siga. Puude otsa polnud aega vaadata.

Mis saab, kui rattaga klaasikillust üle sõita?

Varahommikul läksime Jüriga rattaga sõitma. Tegime ca 10 km ringe Stroomi rannas ja hakkasime tagasi tulema, kui Jüri sõitis hipodroomi lähistel üle mingi mikroskoopilise klaasikillu (no tõesti - pikkust oli sel klaasist püramiidikesel vaevalt 5mm, nagu pärast nägime) - ning muidugi hakkas tagakumm selle peale susinal õhku välja ajama. Jüri ja minu ratas läksid siis koju, mina ja Jüri ratas aga Kristiine Hawaii Expressi uut sisekummi saama. Vana sisekumm+lappimiskomplekt on meil nüüd ka, eks ma õpin seda lappima.

Jüri ja tema ratta vahepealsete seikluste hulka kuulub ka kokkupõrge koeraga, kes otse Jüri ratta eest äkki üle tee otsustas silgata. Jüri sõitis talle otsa, koer kliunatas ja põgenes ja Jüri kukkus. Midagi hullu ei juhtunud, ainult jalg sai lenksusarvega pihta. Kindad olid käes, nii et vastu asfalti maandunud peopesad said säästetud.

Super-pranglija Kati

Pranglimise võistlusel sai Kati oma koolis 6.-12. (!!!) klasside seas ülivõimsa esikoha, tehes isegi abiturientidele mitmesaja punktiga pähe. Ja vabariigis on ta kuues. Jess!!!! Ma olen tema üle väga uhke.

Täna oli ta ga bioloogia ülelinnalisel olümpiaadil ja sai ka seal kuuenda koha. Arvestades, et bioloogia pole tema lemmikaine, vaid hoopis "sakib täiega", on see igati hästi.

Igatahes on ta tõesti tubli, ja veel kord: ma olen tema üle väga uhke.

Kevad käes!

Laupäeval käisin lastega maal. Hommikul kell kaheksa oli ilm küll udune ja sooja oli ainult 2 kraadi, aga päeva peale läks soojemaks ja isegi päike tuli.

Sinililled on väljas - terve metsaalune sinetab. Isegi esimesed ülased on juba lahti läinud ning Karin leidis kraavipervelt ka paiselehti. Koristasime lillepeenardelt talvised katteoksad ning ka lumikellukesed, pellised ja siniliiliad olid olemas mis olemas. Ja aias ajasid rabarberid pakatavalt punaseid pungi. Ja üle sinetava taeva lendasid suured haneparved - ikka põhja poole.

Kevade märk oli ka see, et meie kuulsusrikas tanum oli lumest puhtaks sulanud ja täiesti sõidetavaks tahenenud. Aga rööpad on küll kohati hirmsad, nii et pühendasime Kariniga tunnikese ja täitsime kaks kodulähedasemat kivide ja mullaga ära.

Põletasime ära kõik kuuseoksad, mis said lille- ja maasikapeenardelt kokku korjatud, ning neid polnud mitte vähe. Lapsed küpsetasid lõkkel leiba ja viinereid ja mina üritasin tuha sisse küpsekartuleid panna, aga viimane läks küll nässu mis nässu. Kartulid jäid lihtsalt tooreks ja ainus muutus nende juures oli koort kattev tahmakiht.

Maale tulid ka Kai, Enn ja Urve. Nende üks kandvaid tegevusi oli autole suvekummide allapanek. Need olid ikka masendavalt kulunud kummid, mis autole jälle alla läksid... Ma küll tean, et Kai sõidab nende väheseid sõite aeglaselt ja ettevaatlikult ning et rahaga on neil nagu on, aga siiski sain ainult suurivaevu hoiduda seda olematut kummimustrit kommenteerimast.

No ja siis ladusin mina pool tunnikest puid, mida isa oli jõudnud ära lõhkuda, käisime koos Karini ja tema lastega sinilille-jalutuskäigul ja tulimegi linna tagasi. Siin aga käisime läbi Kati sõbranna Loora juurest, et tema bernhardiinikutsikat näha. Oi, see oli armas!!! 17-kilone kohmakas koeratita, imepehmete kuklakarvade, suurte pontsakate käppade ja lotendava kutsikanahaga.

Mina pingutasin veel jooksma minna, et järgmisel pühapäeval toimuval X-Dreamil mitte kohe stardis ära surra. Tekib juba lootus, et paar esimest kontrollpunkti jaksan nüüd ikka vastu pidada!!!

Valdo Kangur - müüt või tegelikkus?

Eile pidas Aivo, kes nüüdseks on juba mu kolmekordne mägimatka-kaaslane, oma sünnipäeva. Kohaks oli naljaka nimega, aga tore koht Baby Back Tabasalus.

Seltskonda ühendas Aivo sõnul seikluslust, ja see oli ka tõsi - jutt keerles suuremas osas selle ümber, kes kus käinud oli või kuhu minna plaanib. Mina lobisesin eeskätt Clelia ja Aavega, keda varem vaid põgusalt teadsin.

Oli mõningane lootus näha oma ihusilmaga lõpuks ometi ka legendaarset Valdo Kangurit, aga tema siiski kohale ei jõudnud, ja nii vaevlen ma edasi selle kuulsa rännumehe mittetundmises. Alati nimelt kellegi matka-inimesega tutvudes ja ühiseid tuttavaid otsides on tunne, et teda tunnevad absoluutselt kõik peale minu. Ka Clelia ja Aave loomulikult imestasid "Mis, sa EI TUNNEGI Valdot?" :)))

Tegelikult ma arvan, et Valdo Kangurit pole olemas ja ta on lihtsalt välja mõeldud! Kuidas see muidu võimalik on, et ma temaga mitte kuskil kohtunud pole?

Sünnipäev oli aga tore, ja nagu ikka - mida edasi, seda paremaks läks! :) 

Sel kevadel esimest korda kandsin lahtiseid kingi ja seelikut, aga kingade jaoks oli tegelikult ikka liiga külm.

Väga haige aeg

Hoolimata kevadest kipuvad ümberringi kõik haiged olema.

Kati on juba teist nädalat paksus nohus, mis kuidagi järgi ei jää. Eelmisel nädalal oli tal kolmapäevast reedeni ka palavik.

Odega oli aga hoopis pahasti - pidev kõhuvalu, oksendamine ja isegi kõhulahtisus.

Minu õde Karin paranes just tuulerõugetest (ütleks siinkohal nagu "Kolmes musketäris": Tuulerõuged - ja tema eas!"). Muidugi olid ta lapsed kah enne tuulerõuges olnud, ja Bingo! 5-aastane Martin põdes vahetult enne tuulerõugeid läbi sarlakid.

Täna on õues jälle külm ja vihmane. Käisime Katiga Rimi Mammutipäevadel, ja ka pood oli nii külm, nagu hakkaks mammutitele jääaeg tulema. Nüüd igatahes istun kodus teki all ega taha siit kunagi välja tulla. Vähemalt mitte enne kui päike paistab.

Kui nunnu võib olla üks kolmekuune laps?

Käisime Leittiga kiirkorras läbi Kadri juurest, kelle pisitütar Liis sai eile veerandaastaseks ehk siis kolmekuuseks. Kinkisime neile Rimi Mammutipäevadelt hangitud käoking-orhidee (ilus, pikk, punaste õitega elegantse kaardus varre küljes).

Ega enam õieti ei mäletagi, et kolmekuune oskab süllevõtjale laia suuga vastu naerda, hoiab hästi pead ja on üldse üks igati lahe tegelane. Kahjuks oli meil aega ainult selliseks üle-ukse-õnnitluseks, nii et pikemaks Liisiga mängimiseks ei läinud. Aga eks Kadri tuleb temaga mõnikord jälle töö juurde, eks siis.

 

Sõideti sisse!

Eile hakkasime Leittiga tehnokeskusse koosolekule sõitma, ja kuna oli tööpäeva viimane koosolek ja me kontorisse tagasi tulla ei plaaninud, läksime kahe autoga. Mis lõppes sellega, et kanalist Paekaare tänavale välja sõites jäin seisma, et peateel tulijaid läbi lasta - ja Leitti põrutas mulle tagant sisse. Kuna tal on nn. linnamaastur ehk HRV, on see päris kõrge ja ta sõitis mitte niivõrd tagastangesse, kui lausa pagasnikusse. Õhtu oli sisustatud kindlustusseltsis, kahjukäsitluses ja Peugeot teeninduses.

Kõige hullem lugu, et Peugeot on kokku hoidnud käsilukustuse arvel. See tähendab, et nüüd, kus mul on pagasiluuk mõlkis ja korralikult ei sulgu, ei saa ma ka auto uksi lukustada. Nii ta seisabki lukustamata ustega mu maja ees tänaval. Kuna kindlustusel on aega asja ajada terve kuu (teenindus lootis küll, et nädala-pooleteisega peaks korda saama), ei saa ma ju nii kaua autota olla.

Eile õhtul viisin mõlkis taguotsaga autoga Mummi maale, et ta Memme pensionipäeval tal abiks oleks, kui postiljon tuleb. Jäin ööseks maale, auto seisis (ikka lahtiste ustega) Pohla juures. Aga nagu ütlesid lohutavalt teeninduse mehed: kui auto ära varastatakse, ega keegi niikuinii tõestada ei saa, et uksed lukus ei olnud!

Maal on lumi peaaegu ära sulanud, aga tanumas olid ikka hanged. Ja eelmisel nädalavahetusel olid Karin ja Toomas käänaku peal autoga sisse jäänud, nii et seal olid HIRMSAD rööpad ja mudamülgas. Jälle paar koormatäit kive läheb teemaks.

Tallinn-Narva maantee läheb (osalt juba on) tänavu põhjalikku remonti Maardu-Valgejõe lõigul (45 km). Ja siis tuleb Maardu juurde Eesti esimene highway liiklussõlm! Praegu igatahes on maantee küll totaalselt talvekahjustatud, täiesti ainuõige tegu on seal kõik asfalt üles võtta, nagu ühel teesuunal juba osaliselt tehtudki on.

Täna käisin ka jooksmas (umbes 4km). Polnud enam nii hull kui esimene kord, aga no päris hull ikka!

 

 

X-Dream jälle tulekul

Taas kord olen ma registreerunud segased@emt koosseisus multispordivõistlusele! Ehkki iga kord lõpetades ma arvan, et no nüüd oli küll viimane.

Kõige jubedam, et esimene etapp on juba aprillis, aga ma pole üldse trenni teinud. Mitte et see ka varasematel kordadel mind seganud oleks, aga seekord olen vist küll eriti nõrk, tundub endale.

Igatahes on meil plaan võita sel aastal välja kuulutatud võistkondade kodulehtede konkurss.

Natuke ka ajalugu: paavst on surnud

Kogu roomakatoliku kiriku pea, paavst Johannes Paulus II suri 2. aprillil Eesti aja järgi kell 22.37 Vatikanis paavstiresidentsis.

Mingil ajal käis paavst ka Tallinnas, pidas isegi eestikeelse kõne (muidugi päheõpitud, aga siiski - viitsis pähe õppida jutu mingis mingi tundmatu väikerahva keeles, kes usu poolest pealegi valdavalt hoopis luterlased ja/või õigeusklikud).

Viimased aastad on paavst tegelikult kogu aeg väga haige olnud, vähemalt on niisugune mulje jäänud pealiskaudsel meedialehitsemisel. Aga paavst paraku ei saa pensionile minna ega ametist tagasi astuda, teda saab vabastada ainult tema otsene ülemus, ehk siis kristlaste Jumal ise. Ja ainult.

Nüüd ongi siis Jumal Johannes Paulus II lõpuks vabastanud.

Paavsti surm on tähenduslik isegi tänapäeval, kus inimesed usuküsimustes siiski leigemaks jäänud. Ka mina, kristluse seisukohalt püstipagan, langetan leinaks pea. Head teed ühele vanale kurnatud mehele, kel oma valitsemise ligi kolme aastakümne jooksul oli maailmale nii mõndagi öelda. Ta oli hea paavst, kui nii üldse sobib öelda.

Puhaku ta rahus.