Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kolleegidega

Tagantjärele-postitus maikuisest tööseminarist Sangastes, kus sai tehtud ka ilupilte. (Ja kuulatud tööväliseid lugusid kohalikest kummitustest). Pildil “klassiekskursioon” Sangaste lossi tornis.

image

Ja tehtud sai ka mitte niivõrd ilusaid, kui naljakaid ja toredaid pilte. Alloleva pildi nimi on “Zõbrad” (võiks olla ka “kuradi-kuradi külm on”).

image

Emumäe jooks: kiireim kilomeeter ja raskeim tõus

image

Kui ümber järve juba joostud, tuleb joosta ka ümber mäe. Seekord jäi 30.mail  teele Emumägi, sest Leivol oli oma treeningplaani vaja tempokrossi ning 10-kilomeetrise jooksu otsustasin ka mina kaasa teha. Seda enam, et registreerumine jooksule oli tasuta.

Muidugi olid inimesed rääkinud erinevas astmes hirmulugusid selle raja profiilist ja rasketest tõusudest, aga usaldasin oma mäkkejooksutrenni-kogemust ja eeldasin, et hullem kui Vanakal ju ikka olla ei saa.

Ilm oli päikseline ja soe ning Emumäe jooksu korraldus emotsionaalselt samasugune. Enamik osalejaid, korraldajaid, auhindade väljapanijaid jne olid omavahel tuttavad ning tegu oli kogukonnaüritusega parimas mõttes. Kohapeal müüdi talukaupa ja kodukäsitööd, lilli ja taimi, kohale tuldi kogu perega. “Parkla on ikka sealt männi juurest ära keerata, noh, nagu eelmisel aastal,” juhendas parkimiskorraldaja ka meid, nii et olime hoobilt omaks võetud Naeratus Parkla leidsime muidugi kah üles, ehkki eelmisel aastal polnud me kumbki siin käinud.

Stardi- ja finišipaik oli Emumäe vaatetorni jalamil ning teed sinna ääristasid ägedad puu- (või peaks ütlema juurika-?) kujud. Iga seltskond oli teinud kuju oma tegevusalast lähtudes: esimesel pildil pikutan kalandusklubi kuju kõrval pingil ning allolev võimas kult on muidugi jahiseltsi oma. Jooksuklubi sümbolit silma ei hakanud, nii et kohalikele meistritele edaspidiseks ideeks.

image

Jooksu esimene kilomeeter kulges allamäge ja kõik panid stardipaugu järel täiega ajama. Pärast kuulsin, et Leivo oli saanud sellel kilomeetril nautida Mukunga-efekti ehk siis kogeda, mis tunne on joosta kõige ees. Minagi jooksin oma selle aasta kiireima kilomeetriaja 4:17 (ma tean, päris jooksjad nüüd naeravad, aga jätke mulle mu väiksed rõõmud!) Siis aga laskumine lõppes ja algas tõus.

Ja jätkus.
Ja jätkus.
Ja jätkus.

Mul oli tõepoolest hing paelaga kaelas, nii kaelas, et ei jõudnud isegi ennast kiruda, et miks ometi ma ennast siia vedasin. Vahepealne laskuminegi andis ainult üürikese kergenduse, sest peatselt tuli jälle tõusma hakata.

Aga siiski sai see etapp mingi imega läbi ja järgnes laugem maa. Kogusin oma jõuvarud kokku ning jaksasin varsti isegi pisut tempot tõsta. Abiks oli ka vahepealne kerge jutuajamine Xdreami-kaaslasega, mis vahepealse kilomeetri emotsionaalselt kiiremini mööda saatis. Pikal ja tüütul asfaltteel (kus muidugi oli ka vastutuul) jooksime koos ühe teise võistlejannaga, mistõttu maa jälle pisut nagu kiiremini kulus.

Aga lõpp… jah, lõpus oli selline tõus, kuhu Künnapi alpinismiklubi ilmselt juba köie üles paneks (OK, see on siiski liialdus Naeratus) Igatahes oli see hullem kui paistab piltidelt! (Pildistas Leivo, kes oli minu saabumise ajaks muidugi ammu finišis ja jõudnud autost fotoaparaadigi tuua).

image

image

Minu kell näitas, et pärast tõusu tuleks joosta veel pool kilomeetrit, kuid finiš oli siiski üsna kohe pärast tõusu. Seega kogudistants oli 9,5km (vähemalt minu kella GPSi andmetel) ja minu aeg 52:22. Koht üldarvestuses 58., naistest 9. ja naisveteranidest 3., nii et taas oli asja poodiumile (tuleb ikka osata jookse ja võistlusklassi valida, eks). Kusjuures, teine koht oli ajaga 51:41  -kui selliseid asju ette teaks, küll siis pingutaks rohkemgi Naeratus 

Võrdluseks ka Leivo tulemused – koht 6., ajaga 37:44. Kusjuures tema jaoks, nagu öeldud, oli tegu treening-, mitte pärisvõistlusega.

Siin siis minu kilomeetriajad

image

Ja siin rajaplaan. Hall kõrgusjoon näitab päris muljetavaldavaid muutusi, eks ole  Naeratus

image

Soetasime talulaadalt ka pudruhelbeid, speltaküpsiseid ja rukkileiva. Ning praegu seda kirjutades võib öelda, et nii nagu jooks, olid ka need kõik väga head.

Lapsega Legolandi

Viimastel päevadel olen kolleegide ja töiste partneritega aegu kokku leppides öelnud, et järgmise nädala alguses mind ei ole. Viisakusküsimusele, et kas olen puhkusel või töölähetusel, vastan, et olen juba kaks aastat tagasi tütrega kokku leppinud, et kui tal tänavu kool läbi saab, lähme koos tema ja vanaemaga (minu emaga) Taani Legolandi.

Vastuseks on neutraalne mhhh-nojahh, kuni ma täpsustan, et tütar  on 24-aastane ja lõpetamas Lundi ülikoolis magistratuuri rahvusvahelise äriõiguse alal. Siis muidugi on reaktsiooniks üksmeelne spontaanne naerupahvak.
__
Siin aga on pilte meie ühistelt reisidelt ajast, kui Kati veel ka päriselt Legolandi-ealine oli. Sa olid ja oled võrratu kaaslane, mu armas suur tütar.

imageimage

imageimage

image

Minu maijooksud

See vist oli aastal 1999, kui tollane kolleeg Silva mind Maijooksule kutsus. Mõte tundus üsna pöörane, sest ma polnud aastaid jooksnud. Aga ometi ma läksin ja ehkki tervet rada järjest joosta ei jaksanud, tundus jooksmine nii äge, et liitusin Silvaga mõni nädal hiljem ka Soome analoogsel naiste laulupeol Naisten Kymppi.

Ja sellest ajast alates olen pea igal aastal maijooksnud, kui vähegi võimalik. Ja üsna peatselt hakkasid koos minuga jooksma ka Kati ja Ode.

Eelmised kas aastat jäid mul põhiliselt seljaprobleemide tõttu vahele ja millegipärast (ei mäletagi, miks) ei käinud ma ka aastal 2012. Nii et tänavu siis üle kolme pika aasta.

2015.aasta maijooksu märksõna on minu jaoks Maarjamäe tõusu puudumine (mis oli hea). Ja et joogipunkt tuli ootamatult vara ning oli rajast tublisti kõrval (mis polnud nii hea). Ja et jooksmas olid Kati ja tema sõbranna Ester – Ode on ära Prantsusmaal.

Ilm oli ilus, parajalt päikest ja tuult ning oma tulemusega (aeg 33:17:9, koht 181 olen üpris rahul. Ja taas olen eriti rahul sellega, et jooksin nüüd juba lausa 2km järjest ajaga alla minu jaoks praegu maagilise 5min/km. Mis siis, et alguses, aga no eks edaspidi tulid ju tõusud Naeratus

image

Vaatasin blogist üle ka oma varasemate maijooksumuljete sissekanded.

2006.a. Aeg 32:41, koht 41 (praegu, AD 2015 sellise ajaga enam sellist kohta ei saaks!). Sattusin jooksule viimasel hetkel, sest vihmast heidutatud kolleegid andsid oma kohad ära. Jooksis ka Ode.

2007.a Aega pole võrdluses mõtet välja tuua, sest distants oli lühendatud.

2008.a Esimene kiibiga ajavõtt, mis ei õnnestunud (minu aeg lõpuprotokollis ei kajastunud.) Mul oli sellest natuke kahju, sest olin sel aastal heas vormis ja ilmselt oleksin jooksnud oma parima aja.

2009.a Kati ja Ode ületasid finišijoone käsikäes Naeratus 

2011.a Ode võitis mind finišispurdis Naeratus

Aeg välja anda kogutud teosed

image

Olen paar viimast kuud tegelenud huvitava ja peab ütlema, et üllatusi toova asjaga: süvenenud enda kahekümne aasta tagusesse mõttemaailma.

Nimelt on mu elupõline sõber Epp, antud hetkel küll kirjastaja rollis olles, mulle ammu peale käinud, et võiks minu eelmise aastatuhande üheksakümnendate aastate alguses kirjutatud jutud uuesti välja anda. Mõni aasta tagasi, kui see esimest korda jutuks tuli, ma veel puiklesin, ehkki Epp nägi ära suure vaeva ja otsis suure osa neist ise juba raamatukoguarhiividest välja. Meenutuseks: 90ndail valitses suuresti veel kirjutusmasinate ajastu ning ilmunud asjad ilmusid ainult paberkandjal. Ei mingit guugeldamist, puhas käsitsiotsing, mida ei teinud põrmugi lihtsamaks see, et osa jutte avaldasin (ma ei teagi, miks) varjunime all. Aga ma polnud siis vist veel väga valmis oma kunagistele loomekatsetustele peale vaatama, võibolla pigem isegi häbenesin neid. No umbes nii, nagu täiskasvanuks saades kiputakse mingil hetkel tulle pilduma kõike puberteedieas tehtut. Isegi kui Epp (kelle kõhutunnet ma sellistes asjades usaldan) seda väärtuslikuks arvas või nii mõnigi teine aegajalt märkis, et luges kuskil taas kord läbi minu juhuslikult näppusattunud vana jutu ja et miks ma neid enam ei kirjuta…

Aga kui Epp tänavu varakevadel taas seda teemat meelde tuletas, olin ma vahepeal kas oma varasema mina suhtes leplikumaks muutunud või siis sõna “raamat” suhtes suure osa aukartusest minetanud. Sest raamatu ilmutamine on tänapäeval juba nii tavaline, et ei pea enam suurt põdema selle pärast, kas sel ikka on igavikulist väärtust.

No ja last, but not least: lugesin Epu kogutud portsu läbi ja olin meeldivalt üllatunud. Sel kirjutajal oli mõnigi kord päris äge vaatenurk ning tema lugudes oli ajastikupärast hoolimata midagi püsivalt eksistentsiaalset. Tema lugusid oli tõepoolest huvitav lugeda!

Ütlen siin meelega “tema”, sest praegu on mul siiski raske samastada end selle verinoore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma unelmaid ja änge öösiti köögilaua taga kirjutusmasinasse peksis. Aga midagi temast on minus kindlasti alles. Temata poleks ma see, kes ma praegu olen, ja igatahes saan ma temast tänu nendele juttudele nüüd ehk pareminigi aru kui ta ise tollal seda suutis.

Ning lisaks on praegu juba piisavalt aega mööda läinud, nii et lugude ajastikutruudus hakkab tasapisi miinuse asemel plussiks muutuma.

Nii et jah.

Kuskil enne jaanipäeva ilmub Petrone Prindilt suvelugemiseks kogumik “Vastassuunavöönd”.

Raamat erinevatest juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti Vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, töökuulutustesse kirjutati nõuded „hea väljanägemine ja vanus kuni 25“, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil ning laste saamine võrdus karjäärirongist väljaviskamisega. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside-valgete tossude-jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei. Kõik see peegeldub enamal või vähemal määral ka minu juttudes.

Ja just selline olin mina ise nende juttude kirjutamise ajal.

image

Nii see medalisadu algab

Kesklinna Kevadjooksule sattusin kaheteistkümnendal tunnil: jooksugrupi trenni alguses Marius enam-vähem lükkas kõik tulijad hoopis sinna, niiöelda treeningvõistluse starti ning ütles, et minge-minge, pärast on endal hea meel.

Muidugi oli tal õigus nagu alati. Ülimaks üllatuseks sain naisveteranide (jaa, võite nüüd kõik mind selle tiitliga norida!) klassis kolmanda koha.

Kui tahta seda tiitlit uhkemaks rääkida kui elu ise, tuleks võrdluseks veeretada juttu, et meesveteranide esikolmiku moodustasid Tanel Kannel, Rait Pallo ja Indrek Mumm – aga tegelik tõde on muidugi see, et naissoost pärisjooksjad minu vanuseklassis seekord kohal ei olnud. Nii et rohkem kui poodiumikohast, auhinnast ja kesklinna vanema käesurumisest (mis kõik oli muidugi hea motivatsioonilaks!) on mul siiski rõõm hoopis sellest, et suutsin need 4,8km joosta praeguse minu kohta väga hea ajaga, 23:52:3

Minu tänud siinkohal klubikaaslasele Johannale, kelle kannul ma silkasin. Endal on mul raskusi õige tempo hoidmisega, nii et kedagi järgida on suureks abiks.

Keegi sealt kisakoorist

imageSaku Trail Runi ma ise ei jooksnud, kuid hängisin niisama kaasas Leivoga kaasas. Muuhulgas tähenda see, et sörkisin joogipunkti vaatama, kuidas jooksjad teiselt ringilt tulevad. Aitasin eelmise ringi joogitopse kokku korjata ja niisama aega parajaks teha ja juba nad tulidki.

Pakkusin esiviisikule – Leivo oli neljas – jooki. Leivo ei võtnud, vaid ütles “Finišis!” või “Finišisse!” ja läinud ta oligi.

Jooksu järel hargnes selline perekondlik diskussioon.

“Kus sa olid? Ma olen juba ammu lõpetanud, aga sina alles tuled?”

“Ma olin ju joogipunktis ja jäin sinna ka pärast sind. Aga isegi kui me oleks sealt koos lahkunud, oleksid sa ikka enne jõudnud.”

“Joogipunktis?”

“Jaa, sa isegi rääkisid minuga.”

“See olid sina???”
_______
Lisatud pilt ei pärine küll Sakust, vaid Kõrvemaa kevadjooksult. Aga roosad põlvikud olid mul samad ka Sakus!

Vana aja väljendid

Karin ja Kairi olid mõni aeg tagasi lastega poes ning pikas kassasabas tuli välja, et üks piim on tilkuma hakanud. Egas midagi, saadeti üks lastest seda vahetama. Too naasis igavikulise aja pärast, kaasas vale piim, ja saadeti uuesti tagasi. Kui ta taas – samuti pika aja pärast, aga õnneks või õnnetuseks oli olnud tõeliselt pikk saba - sabasseisjate juurde jõudis, oli piim küll õige, aga pakk samamoodi tilkuv kui see, mida ta välja vahetama oli läinud.

Karin ja Kairi olid siis teineteisele otsa vaadanud, naerma hakanud ja kooris öelnud: “Aja sitta asjale ja karga ise kannule!” Sest neil mõlemal oli samal hetkel meelde tulnud see väljend meie lapsepõlvest.

Noor laps, jalg kerge – sageli saatis Memm meid kuskilt midagi tooma: kuurist reha või hangu, keldri eesruumist korvi või laudaseinalt lehmapäitseid. Ja millegipärast juhtus mõnikord, et soovitud esemele järgi minnes vahid küll, silm punnis peas, vajalikus kohas ringi, aga otsitavat silma ei hakka. No seda lihtsalt ei ole!

See oli muidugi päris täbar olukord, sest teadsime juba ette, et Memm paneb sellist saamatust pahaks. “Aja sitta asjale ja karga ise kannule!” kärataski ta just sellistel puhkudel ning ladus ise üle õue vajalikku kohta, sitaks teotatu alandlikult sabas tilpnemas. No ja muidugi läks enamasti siis ikka nii, et koos Memmega minnes oli uksest sisse astudes esimene asi, mis lausa silma hüppas, see asjatult taga otsitu…

No ja kui juba meenutamiseks läks, tuli mul meelde ka teine praegu naljakas, aga lapsepõlves samamoodi pahandadasaamise kategooriasse kuulunud väljend. “Ei noh, puhu või pasunaga persse!” oli kasutusel siis, kui kõnetatu tema poole pöördumist ei märganud. Eriti sageli kuulsin seda (vähemalt minu enda meelest) mina, sest kui ma ninapidi raamatusse süvenesid, ei pannud ma tõesti ümberkaudset juttu eriti tähele.

Kui siit nüüd mulje jääb, et meie Memm oli üks ropu suuga inimene, siis kaugeltki mitte. Tegelikult oli ta isegi väga kombekas ja viisaka keelepruugiga, aga pahandamise juurde kuulusid küll ikka ka kraad kangemad sõnad. Ja kindlasti mitte ainult need sõnad üksi, vaid – nagu ma praegu mõtlen – päris lustakasse väljendisse pandud.

Jooksuga ümber Viljandi järve

“Ma kohe mõtlesin, et siin on igasuguseid imelikke inimesi, kes tulevad Viljandisse selleks, et ümber järve joosta,” ütles Epp, kellega me enne Viljandi Suurjooksu starti tänavanurgal juhuslikult kokku saime – mina jooksma valmistumas, tema “Minu eesti” jaoks pilte tehes. Väike Eesti, väike Viljandi!

image

Viljandisse sõitsime koos Leivo, Viivi ja Kirtiga ning kuna Kirti pidi pärast jõudma kindlaks ajaks Tallinna lennujaama Stockholmi lennukile, arvas Leivo, et minu tempo võiks olla 1:15. Ma ise olin vaikselt sama mõelnud, aga sisemas siiski natuke kahtlesin, kas ma ikka jaksan. Igatahes oli minu peamine eesmärk joosta nii kiiresti kui jaksan ning seega just enda jaoks kindlaks teha, kui kiiresti ma jaksan. Tegin selle nimel isegi seda, mida pole kunagi varem teinud: uurisin raja profiili ja püüdsin meelde jätta, kus tulevad raskemad lõigud.

Kuna mina polnud Viljandi jooksul kunagi ja Leivo ammu käinud, olid meil stardinumbrid nagu nad registreerumise järjekorras olid: Leivol 1800 ja minul 2600ga. Minul polnud sellest otsest muret, aga Leivo unistas esisaja sekka jooksmisest ning seda on tagumistest stardigruppidest ikka enam kui keeruline teha. Õnneks leidis ta siiski korraldaja, kellel oli voli kleepida tema rinnanumbrile punane täpp ning tõsta ta mõnevõrra ettepoole, viiendast kolmandasse stardigruppi.

Stardipauk kõlas ja rahvamass surus end kõigepealt ahtakese kaare, siis kitsa värava vahelt läbi ja laotus Viljandi tänavatele. Esimene kilomeeter oli mul kõige selle trügimise pärast peaaegu kõige aeglasem, 6:32. Aga siis hakkasid suuremad pundid juba hargnema ning sai end rahulikumate jooksjate vahelt läbi poetama hakata. Kui tuli esimene raja hargnemine, valisin parempoolse majadevahelise tee – lihtsalt sellepärast, et enamikes kirjeldustes oli seda soovitatud. Kuna ma teist alternatiivi ei tea, siis oma kogemustest võrrelda ei oska, kuid majadevaheline trass kulges küll mugavalt ja kiirelt.

Paljuräägitud suure tõusu algusse jõudes oli mul hoogu nii palju, et suutsin tõusul uskumatult paljudest mööda joosta. Just nimelt joosta, tõusu lõpuni välja ning üleval veelgi kiirendada. Tänasin siinkohal mõttes Sparta mäkkejooksutrenni, sest ilma poleks ma seda küll suutnud.

Neljas kilomeeter kulges allamäge ning jooksin selle enda jaoks rekordajaga: 4:57. Neljaga algavaid kilomeetriaegu nägin viimati küll vaid oma parimail päevil 7-8 aastat tagasi – nii et olgugi, et see oli vaid üks nii kiire kilomeeter soodsate asjaoludega ning mis siis, et ligi viis – olen ikka üllatunud ja uhke praeguse enda üle!

Järgmisest hargnemiskohast oli plaaninud “sohu” keerata, kuid magasin keeramiskoha kuidagi maha ning jooksin seega pikemat ja kuivemat varianti. Kui nii, siis nii.

Teisel pool järve tuli taas väiksemaid mägesid. Kaheksandal kilomeetril jäi “rong” kus ma jooksin, kuidagi aeglaseks – kaalusin korra, kas hakata mööda jooksma, kuid vahepeal aeglasemalt kulgeda ja hinge tõmmata oli väga mugav ja nii ma sinna tiksuma jäin. Tulemuseks jooksu aeglaseim kilomeeter (6:35) ja tagantjärele rahulolematus, sest kindlasti oleksin suutnud neid tõuse ja tõusukesi oluliselt kiiremini võtta. Ilmselt jätkus aeglust järgmissegi kilomeetrisse, sest ka see tuli ligi kuus (5:53). Nii et siinkohal minu “jooksen nagu jaksan” plaan kindlasti ei pädenud: seda hingetõmbeaega polnuks mul tegelikult üldse vaja olnud.

Nojah, võiks ju mõelda, et tänu sellele jõudsin lõpus kiiremini joosta, aga tõde on see, et ega ikka ei jõudnud. OK, kümnes allamägekilomeeter oli 5:20, aga ma olen üsna kindel, et allamäge jooksnuks ma üsna samamoodi ka siis, kui vahepeal poleks jalga sirgu lasknud.

Kilomeetriaegu vaatasin ja analüüsisin muidugi alles tagantjärele, olgu öeldud. Muidu oleks ehk jooksvaid korrektiive teinud.

Kui jooks taas linnatänavale keeras, nägin raja ääres Leivot mulle ergutusi hüüdmas. Nii et oligi põhjust pisut kiirust juurde panna. Seda enam, et finišikaare all oli kaugele näha minutinumber 7 ja pingutasin, et selle sisse jõuda.

Lõppaeg 1:07:53, millega olen muidugi ülimalt rahul. Millega, nagu juba öeldud, ma aga rahul olla ei saa, on see, et täielik pingutus jäi siiski tegemata.

Aga lõppkokkuvõttes see siiski ei rikkunud rahulolu ilusast päevast ja toredast jooksuelamusest. Viimasele lisas täiendavat vürtsi, et Leivo oli suutnud välja joosta minu jaoks täiesti ulmelise aja 0:44:18 ja saanud üldarvestuses 80.koha! Nii et tal on nüüd kollane esisaja-liidrisärk ja medalile graveeritud kohanumber ja puha…  Viivi ja Kirti ajad olid muidugi pea sama ulmelised (taas minu mätta otsast vaadates), 0:49 ja 0:52ga – ma aegajalt ikka imestan, kuidas mul selliste inimestega lävides veel sportlikku alaväärsuskompleksi ja alakat pole tekkinud Naeratus 

Igatahes – ehkki otsustasin Viljandi jooksule minna suht viimasel hetkel, olen selle otsusega väga rahul. Viivi ja Leivo ütlesid, et järgmisel aastal pean võtma eesmärgiks joosta alla tunni – aga no seda me veel vaatame.

RMK Kõrvemaa Kevadjooks

Suuresti Kati algatusel registreerusime RMK Kõrvemaa Kevadjooksule, kui Sparta selle kohta info ja sooduspakkumise saatis. Ja ikka pikemale distantsile, 16 km – nagu päris!

image

Eks ta teatud mõttes avantüür oli, sest Kati polnud endale teadaolevalt kunagi elus jooksnud üle 10km ning mina polnud seda teinud päris ammu. Aga proovimaks oma suutlikkust tegime kaks nädalat varem linnas testjooksu, mis esialgse plaanitud 12km asemel kujunes ligi 18km pikkuseks. Sest läksime jooksma koos Kariniga ning siis lisandusid kilomeetrid Karini juurde ja tagasi. Tegime seda ajaga 2:18. Mõnusalt ja rahulikult, üheainsa märkimisväärse tõusuga Nõmme mäel ja suurema osa ajast siledal asfaldil.

Nii et Kõrvemaale minnes oli väike plaan, et kui 16km metsarajal ja tõusudega saaks ära tehtud kahe tunniga, siis oleks küll hästi.

Kohale saime Sparta bussiga (selle juures on tehtud ka mõlemad finišijärgsed pildid), mis tähendas tunniajalist ajavaru. Veetsime selle tuttavatega jutustades (tervitan siinkohal ekskolleeg Jüri!).

Ilm tundus stardi eel küll jõle – 4 kraadi sooja ja tihe lausvihm, aga jooksma saades läks asi kiiresti paremaks. Mitte küll ilm ise, aga siis ei pannud seda lihtsalt niipalju enam tähele.

imageEsimene pool rajast möödus meil mõlemal üllatavalt kergelt, isegi tõusud. Lobisesime vist kogu aja ja üle kogu metsa, sest üks mööda jooksnud mees imestas, et kust me küll selle energia võtame, et niimoodi joostes nii lõbusalt juttu ajada Naeratus 

Teine pool läks muidugi raskemaks. Lõpp küll lähenes, kuid kuid tulid sealsed suured mäed. Aga Kati tsiteeris suusakoondist “Algab kannatamine” – ja nii siis tuligi lihtsalt kannatada. Seda märkimisväärsem, et viimasel kahel kilomeetril suutsime taas tempot tõsta.

Finišeerisime ajaga 1:59, nii et ka kahetunniplaan sai täidetud. Rõõm ja rahulolu peale selle.