Get a life!

Meie Krimmi-reisist kirjutan kindlasti pikemalt ja põhjalikumalt, aga praegu lihtsalt mõned märksõnad.

Seltskond: Leivo, mina, Kati, Jüri, Ode, Kreete, Laura, Ramses.

Sõiduvahend: Bussike ehk Matkaautost renditud Renault Traffic.

Läbitud kilomeetreid: 6400 km. Selle kestel üks purunenud kumm ning mitte ühtegi trahvi ega väljapressitud kohalikku "maksu", millest paljud reisikirjad kirjutavad.

Krimmi iseloomustavad asjad: Must meri (tegelikult sinine, soolane ja soe, veetemperatuur oli pidevalt 24-26 kraadi). Mineviku meenutused (Karl Marxi tänav, rohked Teise maailmasõja mälestusmärgid - nii kujud kui tankid postamentide peal, aga ka see, et igas poes või tanklas võisid sõimata saada - nagu ka meil kunagi). Mäed, mis panid kripeldama põhjaliku trekkingu järele. Retked lastega Suures Kanjonis, koobaslinnas ja kindlustes - hullult palav ja kohati lastele kindlasti raske ja tüütav, aga usun, et ajapikku jääb ka neile meelde nende retkede toredam osa. Ilutulestik igal õhtul. Väga palju muud.

Nii, nüüd hakkan pikemat reisikirja kirjutama, aga sellega läheb kindlasti aega. Leivol oli arvuti ka Krimmis kaasas ja algselt plaanisin, et panen igal õhtul päevasündmused kirja ... aga no kas ma siis viitsisin. Liiga hea oli niisama mõnuleda :)

Tõttöelda ma ikka närveerisin ka, kui Leivo kunagi ütles, et tal tuleb suguvõsa kokkutulek ning tal oleks hea meel, kui ka mina seal koos temaga osaleksin. No ja kui kujunes veel nii, et algava Krimmi-reisi pärast olid kaasas ka kõik lapsed, siis ma närveerisin ikka neljakordselt :)

Aga kui algsest kohmetusest üle sain, oli tore. Vahvad inimesed (osad sellised laulumaiad, nagu ka minu Mäepealse-poolses suguvõsas), mõnus korraldus. Õhtu lõpetuseks grillisime väiksemas seltskonnas liha ning sai käidud ka saunas.

Ning kõige rohkem tegi mulle salaja heameelt see, et ka minu nimi oli suurde sugupuusse juba Leivo juurde kirja pandud :)

Tagantjärele mõned muljed ka üritusest Alar Siku Matkaseiklus 2007, mis toimus tegelikult juba ammu, 4.augustil. Aga ta on kirjutamata jäänud, sest Krimmi reis tuli kohe peale.

Vastupidiselt XDreamile, mis on tõeline multispordimasside kogunemine, on Sikukas, nagu teda kutsutakse, selline kammerlikum üritus. Noh, enamvähem selline, kus kõik teavad-tunnevad kõiki. Mis muidugi ei tähenda, et poleks oodatud need, kes veel kedagi ei tunne - vastupidi, ongi hea võimalus multispordirahvast kitsamas ringis tundma õppida. Ning üks praegune ülitore paar on kohtunud kunagi just nimelt ühel Sikukal :)

Seekordset üritust iseloomustas meie Ekstreem.ee tiimi jaoks see, et Alar tuli kohale kolme jalgrattaga ning mina ja Leivo Bussikese ja nelja lapsega. Et pärast hakata kohe edasi sõitma - kõigepealt siis Leivo suguvõsa kokkutulekule ja sealt edasi keerata Bussikese nina juba Krimmi poole. Seepärast jäi ka aftekal meie poolt osalemata.

Aga võistlusest. No ei ole südasuvised sportimised ikka minu jaoks - organism on ilmselt lootusetult puhkusele häälestunud. Joosta oli raske, rattaga sõita oli raske ning isegi kanuus oli raske. Ma olin selleks päevaks minetanud nimelt igasuguse tüürimisoskuse, nii et meie kanuu vänderdas jõe ühest servast teise. Kuna ka käed ja õlad väsisid sellest lootusetust rapsimisest hirmsasti ära, vahetasime poole distantsi peal Alariga kohad, nii et mina sain keskel istuda ja Alar tüüris. Pärast võistluse lõppu tegi ta ulle komplimendi, et ma pean küll päris tugev inimene olema - temalgi olid õlad lõpuks peaaegu ära väsinud. No selge, selge, kust mul siis need ebanaiselikud õla- ja seljalihased, mille üle suvepäevade softpornopildi puhul nurisesin :)

Aga muidu oli vahva. Sai muidugi ka ujuda ja igasuguseid lisaülesandeid lahendada. Näiteks tuli kaheteistkümne mitmemeetrise posti otsast üles otsida SI-jaam (olemas oli ka redel postide otsa ronimiseks). Meil natuke vedas, sest sattusime ülesandele just siis, kui eelmine tiim lõpetas, nii et nägime, et nad leidsid punkti kuskilt tagareast.

Naljakaim ülesanne oli aga lehmade lugemine. Jajaa, täiesti tõsiselt: karjamaal olevad lehmad (kokku 46) tuli üle lugeda ning öelda, mis arvu said. Iga valesti loetud lehm andis trahviminuteid. Tundub lihtne? No eks proovige, sest ega need elukad siis paigal seisnud - pidevalt käis saalimine ühest põõsast sisse ja teisest välja :)

Sel ajal kui meie võistlesime, ujusid lapsed tiigis, olelesid Bussikeses või sõbrunesid kohaliku halli kassipojaga, kes kandis nime Pets.

Iga tiim sai ka tavapärase Sikuka auhinna - portsu õlut. Mis tuli üle tiigi ujudes ise ära tuua, sest õlu oli allikaveelisse tiiki külma pandud.

Tulemustest. Segatiimidest saime 4. koha ning üldarvestuses olime 8.kohal. Ning igati vahva võistlus oli, hoolimata sellestki, et südasuvel :)

Lisatud: Alari fotoreportaazh. Sealt on pärit ka lisatud pildid ja sellepärast polegi Alarit piltide peal, et tema oli fotoaparaadi taga. Maare kokkuvõte. Minu eelmise aasta muljed.

Armastatakse ikka öelda, et mehed ei tee multitaskingut - ehk siis mitut asja ühel ajal. Aga mullegi ei meeldi see va multitasking - selles mõttes, kui liiga palju sündmusi langeb kokku kitsasse ajavahemikku. Ma ei suuda siis ühelegi keskenduda, olen närviline ja pire ning ehkki kõik alati kenasti tehtud saab, on mul sellest kahetsusväärselt vähe rõõmu.

Nüüd langeb ühele ööpäevale kolm olulist asja:

* Alar Siku matkaseiklus Põlva lähistel
* Leivo suguvõsa kokkutulek Kambja kandis
* meie Krimmi-reisi algus

Muidugi annab neid kõiki ühitada, liikumisi ja logistikat klapitada ning reisikaaslastest lastega kokkuleppeid seada. Aga oleks minu teha, laotaksin need kolm sündmust laiali kolmele eri päevale. Et saaks kõike ikka mõnuga võtta :)

Kust küll saada aja ümberpaigutamise võimet?

27.juulil 2007 suri minu tädi Maila. Täna olid matused. Või õigemini ärasaatmine, sest tädi Maila soovil ta kremareeriti.

Tädi Maila ehk Maila Koor (17.september 1938 -27.juuli 2007) oli mu ema õde. Ja Väljaotsa Memme vanim laps. Tundub kuidagi äärmiselt ülekohtune, kui ema peab matma oma tütart... Hulk aega kõhklesime, kas ja kuidas seda Memmele öelda. Et kas üldse tasub teda tema turvalisest poolhämarast maailmast selle halastamatu teadmise kätte kiskuda... Lõpuks ema siiski ütles. Hommikul, et saaks võimalikku murest murtud Memme päev otsa silmas pidada. Ent Memm mõtles mõne hetke, tuletades ilmselt meelde, kes see Maila üldse on - ja selgust saades pani käed süles risti. Pisarad endal küll vaikselt mööda põski jooksmas, ütles rahulikult: "Eks seda teed tule meil kõigil minna, kel varem, kel hiljem. Tema sai nüüd vaevast lahti." Ja unustas teema kuni matusepäevani, mil see paratamatult taas päevakorrale kerkis. Igatahes oli ta ootamatult (minu jaoks ootamatult) vapper oma lapse surma taluma.

Mida mäletatakse tädi Mailast? Esimese asjana nimetatakse tema puhul kindlasti seda, et tal oli 8 last. Ja hetkel vist 16 lapselast (ka lähimatel kippus arvepidamine nende arvu üle segi minema). Omavahel on nad kõik väga kokkuhoidvad ning üksteist toetavad, aga mina paraku nägin enamikku oma tädilastest (ja rääkimata nende lastest) üle väga mitme aasta. Mis teha, elu on niimoodi läinud. Ka Maila lastest mulle lähedaseim, Maret, töötab juba viis aastat Soomes, mis juba iseenesest kohtumisvõimalustele piirid seab... Ja teistega oleme lihtsalt kaugeks kasvanud. Mis teha, elu on nii läinud, tuleb veel kord öelda...

Maila sündis Kolga mõisas - ajal, mil tema hiljuti paari läinud vanemad, Elfriede ja Martin Rudolf Rausalu, seal teenimas olid. Jah, muidugi oli juba paarkümmend aastat enne Maila sündi ehk 1919. aastal läbi viidud maareform ja mõisad tükeldatud, kuid Stenbockide kätte jäi kuni 1940. aastani mõisasüda, mida Maila sündimise ajal majandas leskproua koos tütrega. Memm armastas ikka meenutada, kuidas "krahvipreili" (kes minu arusaamist mööda sel ajal küll kah enam just liiga noor inimene ei olnud) Mailale katsikulegi tuli ning mingi mõisakätki kasutada andis... Nii et Maila elu algas, kui nii võib öelda, ehtsas sakstehällis.

Edasine enam nii pitsivahuline ei olnud. Teise maailmasõja aega jäänud lapsepõlv oli majanduslikult kehvake - minu isa, Mailast mõni aasta noorem ning külakaaslasena tema lapsepõlvesõber, meenutas neid raskusi oma järelehüüdeski. Ning pere vanima lapsena pidi Maila varakult kaasa lööma töödes ja rahateenimises, olgu Memmega metsas marjul käies või kodus väiksemate järele vaadates. Ja varakult pidi ta kaela kandma hakkama ka selles mõttes, et lahkus päris noorukesena vanematekodust oma elu peale.

Elukutselt oli Maila väljaõppinud kokk ning sellel alal ka aastaid töötanud. Ning ta ei olnud mitte ainult proff, vaid tal tõesti oli mingi loomulik anne söögitegemise peale. Meil külas olles valmistas ta ka kõige argisemat toitu alati kuidagi huvitavalt ja isemoodi. Ning matuselauaski ei jäetud meenutamata Maila legendaarseid kringleid, milletaolisi oskas küpsetada ainult tema...

Aga üha kasvava lasteperekonna ema ei saa alati hoolida väljaõppinud ametist või loomupärasest andest. Tuleb ka vaadata, kus rohkem palka makstakse. Eriti kui elukaaslane, mis seal salata, kannatab tugeva viinavea käes. Ning Maila - sale, sirgeselgne ja paljudest sünnitustest hoolimata kuni surmani peaaegu tütarlapseliku figuuriga naine - läks tööle kolhoosilauta.

Mis kah polnud põhimõtteliselt vale, sest Maila armastas loomi ja loomad armastasid teda. Kõik koerad väänlesid tema jalgade ümber ja kassid ronisid tema sülle nurru lööma, kui ta Memme pool külas oli. Lihtsalt see töö oli ränk, liiga raske mistahes naisele.

Maila ellu kuulus kaks meest, kelle mõlemaga sai ta neli last. Esimese mehe Üloga abiellus 21-aastane komnoor Maila ... Väike-Maarja kirikus. Sama altari ees, kust ta nüüd viimsele puhkusele saadeti. Nüüd, 2007. aastal, pole kiriklikus talituses muidugi midagi imelikku ja lubamatut, kuid 1959. aastal järgnes suur skandaal, mis päädis hukkamõistva artikliga rajoonilehes ja Maila komsomolist väljaviskamisega. Nii et tahtmise korral võinuks Maila uue iseseisvuse saabudes rusikaga rinnale põrutades end uhkeks vabadusvõitlejaks ja oma põhimõtete eest nõukogude võimu käes kannatanuks kuulutada. Aga muidugi oli ta liiga tark ja eluterve suhtumisega, et seda teha.

Hoolimata kiriklikust õnnistamisest läks Maila esimene abielu lõhki. Alkohol ja vägivald, kahjuks nii tavalised märksõnad. Ning mõne aasta pärast leidis Maila endale Ansu (nimi on õigesti kirjutatud, ei olnud Ants ega Hans, vaid just nimelt Ans), kellega tolle surmani koos elas. Nüüd juba ilma igasuguse kiriku ja ametliku tseremooniata. Polnud küll kaugeltki pilvitu ka see kooselu... aga kellel meist on voli olla teiste elu üle kohtumõistjaks või hinnanguandjaks?

Kui oma lapsed juba suurteks ja suurepärasteks inimesteks kasvatatud, pühendus Maila lapselastele. Lähikonnas elav kolmas põlvkond käis tal pidevalt külas - küll niisama, küll õppimises abi saamas. Ning abivalmis vanaema mitte ainult ei lugenud läb nende kohustusikku kirjandust ega kirjutanud neile selle põhjal referaate, vaid aitas järjele ka põhikooli lõpuaastate matemaatikas (eks proovige huvi pärast mõnd 8.-9.klassi ülesannet lahendada!). Ja hakkas koos lapselastega õppima ka inglise keelt - ikka selleks, et saaks neid selles vajadusel aidata.

See tuletab meelde veel ühe Maila loomupärase ande. Ta oskas väga hästi joonistada - minu emapoolses suguvõsas väga ebaharilik kingitus! Siiamaani on maal säilinud üks tema laulik, kuhu ta on lauludele pildid juurde teinud, ning ilmselt nende piltide pärast ongi laulik tuleroaks sattumisest pääsenud... Ning kuna samaväärselt oma joonistusoskuse suurusega kartis Maila ämblikke, terroriseeris noorem õde Ene (minu ema, kes sarnaselt mulle endale on joonistamiskunstis täielik, võiks lausa öelda et miinusmärgiga null) teda sel moel, et nõudis: joonista mulle pilt, muidu panen ämbliku krae vahele! ...

1999. aastal avastati Mailal kaugelearenenud vähk. Teda lõigati, kuid tõttöelda valmistusid paljud tol hetkel halvimaks. Nii nõrk, nii otsalõppenud oli Maila siis... Ent elutahe ja visa hing said rängast haigusest võitu. Viis aastat pärast operatsiooni - mis on paranemiste kriitiline piir - oli Maila vähist puhas. Oli puhas ka veel eelmisel aastal kontrollis käies. Nii et kui vähk nüüd mõni aeg tagasi uues kohas välja lõi, oli see ehmatavalt ootamatu.

Ja kiire.

Maila ärasaatmistseremoonia oli, nagu öeldud, Väike-Maarja kirikus. Sealt sõidutati tema Tallinna krematooriumi ning meie viisime lilled hauaplatsile Ansu kõrval, kuhu pidi hiljem toodama Maila tuhk. Krematooriumi-matuste puhul puuduvad Eestis praegu veel väljakujunenud kombed ja tavad, kuid minu meelest sai selline variant ilus.

Tädi Maila, puhka rahus.

Meeleolu mõttes panen üles mõned pildid tänavuse puhkuse ühest põhilisemast tegevusest - kolme kummipaadiga Pikkjärvel käimisest.

Pildistatud on õnnetuseks ühel jahedal päeval, nii et päikesesära piltidel pole ning paaditajad on kõik riides ning püsivad korralikult paadis. Aga soojemate ilmadega käib paatidega tõeline merelahing - rohkete vettekukkumistega ja puha.

Sellel pildil puhuvad Jüri ja Mart täis Punnpepu-nimelist paati. Lihtsalt lahe pilt on :)

Tegelikult on meil paadipump kah ikka olemas. Aga kuna kolme paadi pumpamine võtaks koletult kaua aega, siis seda kui kõige väiksemat puhutakse. Samal ajal kui tüdrukud teist paati pumbaga täidavad.

Ode ja Anna on tavaliselt ikka ühes paadis - nii otseses kui ülekantud tähenduses. Sest nagu Ode ütles: "Annat olen ma ju tundnud terve tema eluaja." Tema eluaja siis sellepärast, et Anna on Odest kolmveerand aastat noorem.

Usun, et seda sellesuvist paatimist on meil kõigil aastaid hiljemgi hea meenutada...

Üks selle suve suurtegijaid maal on Kai ja Ivo koer. Kutsikas, kellele lapsed panid kord nimeks Pets, Kai ja Ivo ise Pätu ning millest lõpuks Mummi keelevääratusena sündis Päts.

Praegu, kui Kai ja Ivo on ise sukeldumisreisil Horvaatias, on Pets toodud Tagaväljale onu Ennu hooldada. Aga kuna noorel koeral ühe täiskasvanu seltsis paratamatult igav hakkab, on ta igal vabal hetkel meie õues lastega mängimas. Ja kui ta ise tulla ei märka, jookseb väike Helen tulistjalu Tagaväljale, et sealt siis võidukalt koos Petsiga naasta: "Ta ise jooksis mulle järgi, täitsa ise!"

Muidugi pole kena koera küla pidi kondamist soodustada ning Pets tuleks armutult koju ajada... aga no kuidas sa siis raatsid :) Nii ongi meil enamiku ajast õue peal kaks koera.

Lisaks lastele on Petsil meie juures veel üks ahvatlus: Mummi ja Vanaisa lokkiskarvaline Ferri. Kes on juba üsna vana loom (aasta noorem kui Ode, seega 11-aastane!) ja eriti enam mängida ei taha. Aga no natuke ikka võib. Kui Pets liiga tüütavaks muutub, tõstab Ferri hoiatava urina. Ning Pets tõmbub viisakalt tagasi.

Tegelikult on vale, et meil on õue peal kaks koera. Koeri on lausa kolm! Sest igal hommikul lamab meie trepi peal keras Uustalu suur Roki - nii suur, et terve trepp on teda täis. Endal alandlik nägu ees, et teda minema ei aetaks. Ega me eriti ei ajagi (kuigi, jah, tuleb veel kord öelda, et poleks kena koera küla pidi kondamist soodustada). Ainult kui Memm välja tahab minna, ei jaksa ta oma vanu jalgu üle koeravolaski tõsta ning kõtitab Roki kepiga minema. Roki lähebki, sest oma üsna kurjale välimusele vaatamata on ta tegelikult leebus ise.

Rokist praegu pilti ei ole - pole ilmselt märganud teda kaamerasse püüda. On selline suur must koer, nelja silmaga - silmade kohal on kollakad laigud.

Minu lapse- ja noorpõlves oli heinaaeg üks igavene nuhtlus. Praktiliselt terve juulikuu möödus heinategemise tähe all - eriti ajal, mil niideti vikatiga ja loogu võeti rehadega. Hiljem, kui  vanaema majapidamisse lisandusid lisaks lambakarjale ka lehm ja noorloomad, soeta isa traktori, niiduki ja looreha. Aga ega siis tehnika tõttu kergemaks ei läinud! Lihtsalt heina tuli rohkem teha.

Muidugi oli selles teatav võlu - tagantjärele. Aga laul "Mäletan kui rehavarrest rakud pihku sain, nüüd heialõhn teeb meele nukraks vaid..." pole minus kunagi hingeliigutust tekitanud. Veel?

Praegu meil enam loomi pole, kuid et pajud tuppa ei kasvaks, laseb isa maja lähiümbruse heinamaad naaberküla traktoristil maha tõmata. Ning meie võime siis lusti pärast natuke riisuda, kuhjakest teha ja paar hangutäit laudalakka visata. Osa heina viib naabri-Hannes oma jänestele, enamik jääb niisama väetiseks vedelema.

Tänavu võtsime aktiivse heinategemise ette Ode ja Anna algatusel. Sest neil oli mõte õues heinakuhjas magada. Aga kui see ülekolmekümneste klubi poolt maha laideti (tänavune suvi on ju vihmasusega teada!), otsustati ümber laudalaka kasuks.

Piltidel ongi emotsioonid heinaajast AD 2007.

Meie põhjapoolne naabertalu on Pikka, lõunas Tagavälja ja Uustalu, idas Lillevälja ning läänes (või pigemini küll loodes) Laiaku. Ja see Laiaku, millest on järgi ainult võsasse kasvanud õunapuud, vundamendid risuks varisenud palkidega, kaev ja keldriauk, on nüüd kõigi oma maadega müügis. Hinnaks 1,1 miljonit krooni 7 hektari eest.

Oma varasemast lapsepõlvest mäletan ma veel Laiaku Artut - legendaarselt laiska vanameest, kes pigem lasi maja endale kaela kukkuda kui selle kõpitsemiseks kaks kõrt risti tõstis. Ajal, mil mina teda mäletan, oligi maja juba sisse varisenud ja Artu elas... ahjus. Või õigemini magas seal, sest päeval sai pooleldi sisselangenud katusega majas veel küllalt talitada.

Aegajalt käis ta meie pool. Istus pliidi kõrval toolil, levitas mustuse- ja nõelehka ning ajas vanaemaga juttu. Ja mõnikord magas meie heinaküünis vana vatiteki all, mis seal tema jaoks oli. Vist käis ka saunas, kui sauna tehti, sest kuskilt on meeles vanaema mure, et Artu sauna "täia täis" ajab.

Veidi metsapoole oli Artu ilmselt ka - igatahes ei saanud ta aru, kui temaga lõõbiti. Inimeste lemmikjututeema temaga oligi seepärast see, et kelle Artu võiks naiseks võtta. Isegi viieaastane mina sain aru, et teised tegid nalja, aga Artu oli tõsimeeli asja juures. Mäletan, et kui talle soovitati Uustalu Ellet, sai Artu alati pahaseks: sellist mina ei taha, see ju lapsega tüdruk! Minul oli siis hea meel, sest Elle oli mu sõbranna ema ning ma poleks mingil juhul soovinud Marjele niisugust kasuisa :)

Artu ahjualuse-elu lõppes aga sellega, et sugulased ostsid talle kokkulangenud Laiaku asemele küla kaugemasse ossa uue väikse maja ning vist hakkasid teda ka hooldama - igatahes muutus Artu mingil hetkel puhtamaks ja mittehaisvaks. Seal elas ta oma elupäevade lõpuni. Lapsi tal ei olnud, sest rohketest naisevõtuplaanidest hoolimata ta selles vallas tegudeni ei jõudnud.

Laiaku põllul kasvas kolhoosiajal kaera-herne segu, hilisematel aastatel jäi aga väike metsadevaheline põllulapp sööti ning külanaised, olles paar aastat julgust kogunud, lasksid sinna peale oma lehmad ja lambad. Loomade karjamaaks ta lõpuks jäigi.

Laiaku majaaseme ümbert tegime meie mõnel aastal ka heina. Siis, kui loomi oli nii palju, et oma heinamaadel kasvanust neile talveks poleks jätkunud. Poolmetsistunud õunapuudest sai igal sügisel tassitud korvidega lehmadele ninaesist - see on alati üks toredamaid sügistööde meenutusi. Laiaku keldriaugu ümber ja õuekohta tähistava vana leinakase all kasvasid veel mõned aastad tagasi magusad maasikad, kuni kelder poolenisti sisse varisedes suurema osa maasikanõlva kaasa viis.

Muidugi oleks tore, kui Laiakule taas kasvõi suviti elu tekiks. Aga ilmselt on seda raske müüa, sest talukohale puudub praegu korralik juurdepääsutee. Artu jalgrada viis läbi lepistiku ja meie õue või rattaga Abrami tanumat mööda (seda kasutasid küll teel karjamaale ka kolhoosilauda lehmad, nii et tanum oli pidevalt ebamugavale mudale sõtkutud). Need on nüüd aastakümnete pikkusest kasutamatusest umbe kasvanud või kasvamas, tänapäeval kasutatavad sõidetavad teed lõppevad aga Pikka või küla tagumise otsa talude õuedes... Mis muidugi pole ületamatu probleem, aga siiski taas üks lisatöö, mida majaehituse kõrval ette võtta.

Aga igal juhul peaks Laiaku ümbruses korra ära jalutama - kuni ta on veel selline nagu ta on.

Aga kui keegi huvi tunneb, siis ma usun, et maakler ei pahanda, kui kontakti hea tahte avaldusena siia üles panen: Hauston Kinnisvara, 6 482250, 5206476. Maa-Ameti kodulehe viide ka: seal kannab talu nime Laiaka - ju see siis on ametlikult õige, ehkki kohapeal ütlevad inimesed teistmoodi.

Kui selle vahenduse peale nüüd head ülemetsa-naabrid saame, on see piisav vahendustasu :)

Esmaspäeval, kui mina veel tööl olin, oli meie maakodu õues tunda kirbet suitsuvingu: põles mets Järvi järvede taga. Ehk siis meist tervelt 12,2km kaugusel, teisel pool suurt Peterburi maanteed ja haldusjaotuslikult mitte Lahemaal, vaid Põhja-Kõrvemaal. Aga meie paaditamisjärve lähedal...

Teisipäeval käisime põlenguala piiri uudistamas. Piiri sellepärast, et vastutustundlike inimestena ei hakanud me lindist "Päästetööd. Läbipääs keelatud." läbi trügima. Eks hiljem näeb kahjustuste suurust ka põlengualal.

Esialgu tuvastasime hulgaliselt tuletõrjeautosid, kes järvest vett imesid ja põlengualale järelkustutama sõitsid. Ja selle, et meie rand on puutumata jäänud. Teleuudistest nägime ära ka selle, et Suursoo laudtee - ja järelikult siis ka selle piirkonna soo ise - on täiesti põlenud.

Eespoolses põlemata metsas oli aga palju mustikaid ja mõned seened.