Get a life!

Tore, kui lund sajab.

Tore, kui avastad hommikul välja tulles oma auto paksu lumekuhja alt.

Tore, kui kõik see juhtub 21.novembril, mitte 21. märtsil :)

Eelmisel aastal tegime Odega esimese suusatamise 3.detsembril Kõrvemaal, teise (ja viimase) veebruaris Haanjas, kus seekord toimus Tartu Maratoni avatud raja sõit. Vahepeal oli must auk, st must maa. Ehk tänavu läheb paremini.

Sel aastal läks väga täpselt - just enne Tallinna esimest lund sai auto (siiski Mazda, mitte BMW) talvekummid alla. Ja need pole ka mitte uued, vaid lähevad kasutusse juba kolmandat talve.

Küll aga saab auto uued kummid kevadel, sest rehvivahetajad põrnitsesid mu suvekumme ja ütlesid, et neid küll pole enam mõtet hoiustama hakata. Eee... olid siledaks kulunud jah, ma lihtsalt polnud neid enne seal rattakoopa sees peidus olles uurinud. Isegi väga kulunud olid, ehkki kah ainult kolm suve sõitnud.

Kaks asja langes kokku: tüdrukute toa  6-7 aastat vanal ning igas mõttes ajastarust arvutil ütles üles võrgukaart ning müügile jõudis vist turu parima hinnaga laptop. Niisiis kraapisime kodus oma rahad kokku, sõlmisime ühiskondliku leppe kuu lõpuni kartulikoori süüa ning ostsime selle Samsungi ära.

Nii ongi meil nüüd uus elektrooniline pereliige. Ja ega seda kartulikoorte juttu ka liiga tõsiselt ei pea võtma :)

Komandeeringus käia on tore ja värskendav, eriti kui sealt ka tõepoolest kasulikku on kõrva taha panna. Aga tõeliselt masendav on järgmisel päeval avada oma meilboks ning tõdeda, et sinna laekunud kirjad pole end ise ära vastanud ning lahendamist ootavad probleemid pole lahendunud. (Jaa, ma tean - viimase saavutamiseks tuleks lihtsalt pikemalt ära olla :)

Nii ma siis vehkisin esmaspäeval kella üheksani tööl ning tegemist jätkub veel täna öösekski. Sest homme, jaa, olen ma jälle kontorist ära.

Viimastel päevadel on pikalt üleval olnud teema, et teismeline noormees laskis endale vanaisa püstolist kuuli pähe - kuna internetis kohatud "hispaanlanna" hakkas teda ähvardama. Ähvarduste aluseks siis lubadus avalikustada ja poisi tuttavatele saata veebikaamera salvestused, kus poiss kaamera ees erootiliste paljastustega esineb.

Kurb, väga kurb lugu. Ja samas - kohutav küll öelda - õpetlik.

Ma olen võibolla liiga tolerantne lapsevanem, jälgides lihtsalt valvsa leebusega, mida lapsed internetis teevad. Siiamaani pole sekkumise vajadust olnud, ehkki nn türgi porno juhtumid on ka meil teemaks olnud. Nojah, minu lapsed on küll praegu juba ka suuremad, oma seksuaalsuse esmaavastamine käib tänapäeval vist kuskil 12 aasta kandis ja meil on see juba õnnelikult läbitud etapp. Aga seksuaalsuse avastamisega käib tänapäeval kaasas ka igasugune veebimaterjal ja tegevus internetis - mis aga oma virtuaalsuse tõttu tekkinud petlikus ohutuses võib ootamatult pöörduda pärisellu ja osutuda vägagi ohtlikuks. Nagu selle poisi puhul juhtuski.

Ma saan väga, väga hästi aru, kui ahvatlev võib olla teismelisele teha internetisõbra või -sõbrannaga koos igasuguseid keelatud asju. Asju, mida päriselus ei teeks või ei julgeks teha. Või kus oleksid ees moraalsed tabud ja omaenda mõistlikkuse piir - ka teismelistel on see siiski täiesti olemas. Aga oma kodus arvuti ees istumine annab petliku kaitstuse ja turvatunde ning need piirid kaovad. Ja arvamus, et keegi ei saa kunagi teada...

Eks ta ole. Meie omal ajal krattisime varateismelistena "Avameelselt abielus" raamatut ning mõnel õnnelikul oli kodus tont-teab-kust saadud pornoajakirju, mida siis koos sõpradega erutusvärinal vaadati. Soome kanalilt tulev "Emmanuelle" oli suursündmus, mille vaatamiseks sõitis näiteks üks mu sõbranna kaugelt Tallinna, sest mujal ju Soomet ei näinud. Vaatasime seda filmi, muide, koos minu emaga, sest ega kodus ju mitut telekat polnud. Ja ma olen siiamaani uhke oma ema üle, kes on arukalt lasknud mul igasuguste põnevate asjadega kodus tutvust teha. Ka esimese veiniklaasi ja viinapitsi olen saanud ema-isa käest ning varasemas nooruses kui see üldiselt tavaks - aga see on juba teine jutt.

Tänapäeva paratamatus ongi see, et vastupidiselt raamatule, filmile ja pornoajakirjale on internet kahepoolne kanal. Laps, kes vaatab voodis teki all taskulambiga pornoajakirja, on siin ja praegu ja üleni ja turvaliselt kodus. Laps, kes leiab rate.ee-est, orkutist, jippiist või kasvõi mängukoopast jutukaaslase, on füüsiliselt küll kodus, tegelikult aga maailma tõmbetuultes. Meie enda silma all. Ja sageli paneb ta arvuti kiiresti kinni, kui keegi tuppa tuleb. Me ei mõtle alati - vähemalt mina ei mõtle-, et mida ta seal arvutis siis ikkagi teeb.

Samas ma ei arva, et lahendus oleks suhtlusportaalide või MSNi blokkimine arvutis, nende seadusega ära keelamine või muud repressiivset. Samuti ei aita ilmselt vanemapoolse kinnituse nõudmine mängu- või suhtlusportaali või MSNi konto loomiseks - suur hulk lapsi (just neid potentsiaalselt probleemikaid lapsi) ilmselt ei pöördu vanema poole, vaid leiavad kinnitajaks mõne mõistva sõbra. Või nende vanem ei viitsi süveneda ja teeb oma kliki ära või veel hullem, käsib lapsel ise oma asjadega tegelda... Nojah, "heade laste" peredes see sotsiaalset kontrolli muidugi tõhustaks - vanem teaks ennetavalt, et laps tahab kuhugi kontot luua, mitte ei kuule sellest lapselt tagantjärele...

Lapsevanemana hindan kõrgelt Kalev Pihli loengut turvalisest käitumisest internetis. Lühidalt kokku võttes oleks õpetus noortele, et ära tee internetis midagi sellist, mida sa ei teeks päriselus. Ja et internetis tehtud tegu, mis näib ohutu oma ebareaalsuse tõttu, võib alati pöörduda reaalsesse ellu ja osutuda vägagi ohtlikuks. Ja et kui meie, täiskasvanud, arvestame, et internetis ei tea keegi, et tegelikult oled sa koer (viide laialt levinud naljapildile, kus arvuti taga istuv koer kutsikat õpetab), siis noored seda endale ei teadvusta. Viimast kinnitas tänases Päevalehes ilmunud Andra Siibaku arvamuslugu, kus ta oma doktoritööle tuginedes välja tõi, et noored ehk "digitaalpärismaalased" ei erista päris- ja virtuaalelu ning kuna nad ise panevad oma andmed ja hobid internetti päriselu peegeldavana, ei eelda nad teisi teistmoodi talitavat. Nii nad usuvadki, et internetis leitud 13-aastane kutt või 15-aastane hispaanlanna ongi need,kes nad väidavad end olevat... Ja meie, lapsevanemad, digitaalimmigrandid nagu me oleme, ei oska seda mõttemalli oletadagi...

Ühesõnaga, ma ei oska pakkuda head lahendust. Kommunikatsiooniinimesena usun selgitustöö võimalustesse ja luban vähemalt sellega tegelema hakata.

Eile pärastlõunal ründas mind ootamatu peavalu- ja palavikuatakk. Tulin kella kolmest koju ja kukkusin voodisse.

Vastik-vastik-vastik oli muidugi see, et peavalu magades üle ei läinud. Paari tunni pärast ärgates oli ebamäärane tuim tagumine ikka veel alles. Jäin uuesti magama ja tegin seda - vahelduvate ärkamistega - õhtul kella kümmeni välja. Siis tuli vabastav iiveldushoog ning pärast kempsujooksmist sai und jätkata juba vaibuva peavalu saatel. Kass Tiffu, kes enne magas kõik need tunnilt truult minu teki peal mu jalgade kõveruses, otsustas ilmselt, et küllap on mul nüüd piisavalt hea, ning lahkus väärikalt.

Täna hommikul oli ikka veel veidi nõrk olemine, nii et jäin igaks juhuks voodisse. Homme on ees oluline Soome-komandeering, nii et parem ennast täna pigem rohkem kui vähem ravida.

Aga mida ma selle katkendliku, kokku 18 tundi kestnud talveune käigus unes nägin? Seda, et vean kliendipakkumise ühisprojekti Selveriga ning otsime koos sealse projektijuhiga sõltumatut kolmandat osapoolt, kelle juures klientide andmebaasid kõiki Andmekaitseseaduse nõudeid järgides kokku lasta. Väga action-unenägu oli, pidevalt jooksime igale poole ja igasuguseid kummalisi juhtumeid oli, kaasa arvatud Andmekaitseinspektsiooni eest põgenemine :) - nagu unenägudes ikka.

Kõige kummastavam, et päriselus ma Selveriga mingit ühisprojekti ei tee ja Andmekaitseinspektsiooniga pole kah ühtegi kana kitkuda. Tõesti ei tea, kuidas need teemad unenäo-alateadvuses pinnale ujusid :)

Juba kahel hommikul oleme Katiga kooli-tööle sõites näinud kino Kosmose juures inglikostüümis meest. Ingel astub hoogsal sammul Vabaduse platsi poole, nägu asjalik ja keskendunud.

Esimesel korral arvasime, et tegu on pikaleveninud poissmeesteõhtult kojuruttajaga. Aga kaks hommikut järjest - no nii pikk ei saa üks poissmeesteõhtu ometi olla :)

Üks kolleeg oli raadiost kuulnud, et tegu on inimesega, kel maailmale oma steitment väljendada. Kahjuks pole tal aga selgesõnalist plakatit käes nagu oli habemikul, kes varem aegajalt Vabaduse platsil piketeeris. Huvitav, mis temastki on saanud...?

Täna aasta tagasi suri meie Mäepealse Memm.

Viisime talle Loksa surnuaiale küünla ja lilled. Haua oli kellegi hoolitsev käsi juba enne ilusaks rehitsenud.

Ühtlasi korrastasime talviseks ka kõik teised hauad - isa oli toonud selleks metsast kaasa kuuseoksi ja sammalt. Ilm oli udune, nelja soojakraadiga, kuid ometi külm - selline tõeline surnuaiailm. Kes sügisel surnuaial käinud, teab, mida ma öelda tahan.

Ja mälestus Memmest on helge ja ilus. Kes Memme tundis, teab, mida ma öelda tahan.

Täna, isadepäeval, käisime lastega minu isa ehk Vanaisa juures. Veelgi täpsem on tema kohta öelda Vanaisa Ants, sest nimelise täpsustuse sai ta oma tiitli juurde siis, kui ka Anna ja Mart - kellele ta tegelikult on vanatädi mees - hakkasid teda minu laste eeskujul vanaisaks kutsuma. Ja siis viisimegi täpsustuse sisse, et oleks aru saada, millisest vanaisast Anna ja Mart parasjagu räägivad.

Aga mitte seda ei tahtnud ma rääkida. Kuigi, jah, ka see seik iseloomustab päris hästi mu isa tema omaksvõetavuses.

Minu lapsepõlvemälestustes on isal oluline koht. Ja üks mu väikeoleku suuremaid hirme oli, et isa sureb ära. Sellepärast, et paar korda oli teda kiirabiga haiglasse viidud ning alati, iga riideeseme taskus, olid tal väiksed tabletid, mida kriitilises olukorras keele alla tuli panna. Süda...

Südame tõttu vahetas isa ka töökoha rahulikuma vastu ning see mulle meeldis. Esiteks just see, et ema niimoodi ütleski: sai rahulikuma töö. Mul oli kah kohe rahulikum, ehkki tööde närvilisusest ja vastutuskoormast ei olnud väikesel minul tegelikkuses muidugi õrna aimugi. Teiseks - ja see oli märksa käegakatsutavam toredus - ei käinud isa pärast töökohavahetust enam pidevalt komandeeringutes.

Ja mingil ajal ta enam ei suitsetanud. Sellest oli mul tegelikult kahju, sest üks meie toredaid mänge isaga oli see, et kustutasime suures toas tule, isa pani põleva sigareti suhu, laskus käpuli ja hakkas mind taga ajama. Mina põgenesin, samuti käpuli, ja põhiline jälitustegevus käis ümber kahekorruselise diivanilaua. Just hõõguval sigaretiotsal oli kandev roll, see oli kohutava "koletise" ainus punane silm... Kui mul liiga hirmus hakkas, pugesin diivanilaua alumisele korrusele ning "koletis" mõmises abitult selle otsa juures ja ei mahtunud järgi... Armas isa, kas Sa ise veel mäletad seda ammust mängu...?

Isa õpetas mind ka kabet ja malet mängima ning selle käigus andis ta mulle veel ühe hindamatu oskuse: ta õpetas mind kaotama. Väikesel minul oli tohutu võidutahe ning kui meie lõpmata hea Tädi Juuli tegi mängudes minu meeleheaks alati nii, et mina võitsin, siis isa muidugi selleni ei laskunud. Ja kui mina siis vihahoos kabenupud või malendid laias kaares laualt minema pühkisin ja solvumispisaratesse puhkesin, ei lohutanud ta mind üldse, vaid käskis lihtsalt nupud kokku korjata. Ja mis mul siis üle jäi: ma ju tahtsin teinekordki isaga mängida...

Paras pedant oli mu isa ka, on siiamaani. Kõik nukukleidid, mis me tegime, pidid olema sirgete õmblustega, kõik vihikud korralikult joonitud ning maas vedelevaid asju ei tohtinud lükata silma alt ära voodi alla või niisama kappi toppida, vaid kõik tuli panna korralikult oma kohale. Isa enda asjad olid alati kenasti üles rivistatud ja kui tal midagi kadunud oli, siis lihtsalt hajameelsusest - siiamaani on tal komme panna asju käest täiesti ootamatutesse kohtadesse ja neid siis mitte enam leida.

Väga kõva sõna oli isa fotoharrastus. Kui ports filme sai täis, muutus meie vannituba pimikuks, kraanikausi kohale said paigaldatud aparaadid ning vanni peal olid rivis anumad ilmutite, kinnitite ja loputusvedelikega. Kemikaalide imalmagus lõhn oli imeline, veel enam muidugi see, kui ettevaatlikult tangidega nurgast hoitaval fotopaberil sündis vedelikus loksudes üha selgepiirilisemaks muutuv kujutis... See oli pidu, kui mina ja Karin võisime pesumasinal kükitades seda pealt vaadata ja ühtteist ka ise teha.

Kui mina ja Karin olime juba suuremad olime, käis isa mõnikord õhtuti meiega maailmaasju arutamas. Eriti siis, kui ta - ema väljendit kasutades - veidi svipsis oli. Karin läks temaga siis mõnigi kord väga tuliselt vaidlema, sest isal olid ja on mõnedki üsna kivisse raiutud mõtted ja Karin tahtis iga hinna eest oma tõde ja õigust jalule seada. Mina ei viitsinud vaielda ega tõestada, mina olin lihtsalt kindel, et mina tean niikuinii paremini :) Mis siis, et aja jooksul paistab minugi puhul üha enam tõeks saavat Mark Twaini tarkusetera: "Kui ma olin 15, tundus mu isa mulle täiesti rumala inimesena, kes mitte millestki õigesti aru ei saanud. 25-aastasena ei jõudnud ma aga ära imestada, kuidas see vana mees oli vahepealse kümne aastaga nii palju targemaks muutunud"...

Noh, ega mu isa muidugi täielik ingel kah ei ole. On teine oma heade omaduste kõrval ka üks vana armas toriseja, kellele ei meeldi mu lõhkised teksad ja üldse see, et ma seeliku asemel nii palju pükstega käin. No ja paras pujään on ta oma arvamustes mõnikord ka ja muidugi ei jäta ta neid oma arvamusi viimse instantsi tõe vürmis välja ütlemata. Ema on õppinud pikkade koosoldud aastate jooksul sellisel juhul lihtsalt armsalt turtsatama, Karin tikub ikka isaga vaidlema (mida aeg edasi, seda harvemini küll) ja mina arvan endiselt, et mina tean niikuinii paremini :) Eks samamoodi suhtub isa ka meie kolme neisse külgedesse, mis talle päris meele järele ei ole - laseb meil olla.

Ja see hoiabki meid koos. Isa, Sa oled meile armas ja eeskuju ka nüüd, kus me juba ise suured ja igas mõttes iseseisvad inimesed oleme...

"Läti moodi" on seiklusspordis selline natuke irooniline, aga üldiselt siiski väga positiivse värvinguga termin. "Läti moodi"- see tähendab ettearvamatut ja eeldatust raskemat võistlust. "Läti moodi" võib tähendada korraldajate apsakaid (vales kohas oleva punktini välja), mis aga alati neile suuremeelselt andeks antakse, sest nad ise võtavad seda nii loomulikult. Ühesõnaga: "Läti moodi" tähendab võistlust "on nagu on" põhimõttel.

Nüüd aga olen mina Eestiski nördinud (võistlejatest rääkimata), sest esikohtade jagamine "Läti moodi" tähendas eestlastele koti pähe tõmbamist reegliga, mis selgus alles võistluse järel. Estonian Adventure Team võitis pika puuga järgneva Läti võistkonna ees, kuid finishis selgus, et lätlased said LISAPUNKTI ja läksid juhtima. Lisapunkt anti ühe lisaülesande, sõjaväelise takistusraja, kõige kiiremini läbinud tiimile... Nagu öeldud, enne võistlust seda tingimust teada ei olnud...

Muidugi oli sisse antud nii ametlikke kui mitteametlikke proteste - eks näe, mis sellest lõpuks tuleb.

Eesti teistest tiimidest sai Tris punkti 5. ja Vaude 6. koha. Nii et üldiselt läks kõigil väga hästi, aga täielikult rõõmustamast segab see esikohtade jagamise üllatus.