Tänavune 36-tunni kestvusvõistlus toimus nagu neetult Eestimaa teises otsa, Kirikumäel. "Nagu neetult" sellepärast, et Leivo pidi pühapäeva varahommikul kell 6 olema Tallinna lennujaamas, et alustada lendu Amsterdami. Nii olimegi juba varakult kokku leppinud, et teeme seekord lühendatud rada.
Stardinumber oli meil seekord eriti edev - 1. Nii et liidrid :) Tegelikult küll sellepärast, et võistlusnumbreid jagati registreerimise järjekorras ja meie olime esimesed nobedad.
Kuna olime number 1 ja pidime ka esimestena lõpetama, pidime ka loomulikult kõige esimestena alustama. Või kuna korraldajate jäikus spetsiaalstarti ei võimaldanud, siis vähemat kõige varem kohale jõudma. Nii saimegi varakult Kirikumäel päevitada, enne veel Lõunakeskuses pannkooke süüa ja poes rattakummi, kohukesi ja multispordivõileiva materjale ostelda.
Stardi eel oli võimalik proovida üht potentsiaalset lisaülesannet: vesikirbu nimelise vehkega järvel sõitmist. Vesikirp on veesõiduk, kus sõitja hüppamisest ("hüpata tuleb nii, nagu purustaksid kandadega pähkleid," ütles instruktor) tekkiv jõud muudetakse edasiliikumiseks - selle väljamõtleja oli ilmselgelt olnud füüsikadoktor.
Instruktoril sujus sõit ladusalt, proovijatel aga mitte nii väga. See selgitas ka instruktori teist lauset: "Kõige raskem n pärast tagasi saada." Heiti tegi pikima sõidu, kuid selle tulemus oli, et pidi pooluppunud kirpu kaasas lohistades kõige pikema tee tagasi ujuma :) Ja juba oli kuulda korraldajate kõhklusi, kas üldse tasub seda lisaülesannet sisse jätta - aga tulemust ma isegi ei tea, jäi kirp siis sisse või mitte...
Start anti seekord ratastel ja kell 22 nagu ikka. Ja ehkki Siiri ütles ka võistlusjuhendi tutvustamisel traditsiooniliselt paar korda, et kõik on nagu ikka, lubas ta samas ka traditsioonide murdmist ja palju üllatusi.
Rattal me tavaliselt väga tugevad ei ole, eriti maastikul, kus mina kardan laskumistel kukkuda. Õnneks läks varsti pimedaks ja ma ei näinud, kui kõrged, järsud, kiviklibused ja liivased olid need Lõuna-Eesti mäed, millest pidime ülesalla sõitma. Ette rutates võib öelda, et järgmisel päeval valges tundusid nad sellepärast topelt kohutavad.
Üldiselt esimesle jalgrattaetapil erilisi üllatusi jatraditsioonide murdmist ei olnud - kui mitte arvestada üllatusena seda, et üks põllunurga punkt asus vales põllunurgas.
Täiendatud tulemuste selgumise järel: Suurim üllatus oli tagantjärele tegelikult see, et sõitsime rattaetapil välja üldarvestuses 8. (loe: kaheksanda!!!) etapiaja! Mis, ma olen ratturiks saanud vä?
See-eest jalgsietapp üllatas ülesandega joonistada ise punktid kaardile ning selle järel nad siis metsast üles leida. Nojah, rajameister oli ju orienteeruja, eks oligi tehnilisemaid ülesandeid oodata!
Üldiselt läks meil väga hästi. Isegi see, kui Leivo kord kompassi vist tagurpidi kaardile pani, tegi ainult kümmekond minutit viga. Mis oli tühiasi võrreldes sellega, et kaks punkti legendiga "Orvand" asusid kohtades, mis isegi väga suure üldistusvõime juures vähimalgi määral orvandit ei meenutanud ja mille leidmine oli rohkem õnneasi. Meie leidsime ühe näiteks lätikeelse kisa järgi - punkti leidnud lätlane hõikus oma hargnenud kaaslasi ja ehkki keelest aru ei saanud, oli intonatsioon reetlik :) Ent ilmselt selliste orvandite otsimise pärast jooksiski üks kiire ja tugev Soome tiim meist metsas peaaegu iga punkti järel uuesti ja uuesti mööda. "Tulite vist Helsingi kaudu?" püüdis Alar nende järjekordsel möödumisel viisakat soomekeelset vestlust arendada, aga põhjanaabrid olid kas nii keskendunud või siis meie taasnägemisest nii masendunud, et müdistasid sõna lausumata edasi.
Jalgsietapis me siiski langesime ja lõpetasime 13. kohal.
Ja siis oligi käes kanuuetapp. Kohe alguses oli näha, et siinkohal vedelebki raja kõrval üks murtud traditsioon: see, et kanuu kannab inimesi ja sellega sõidetakse vee peal. Seekord oli nii, et inimesed kandsid kanuud ja kanuuetapp toimus suures osas kuival maal. Sest see kirjeldamatu kraav küll kanuutamist ei kannatanud! Seal polnud mitte ainult vähe vett, vaid ka kõik piirkonnas kasvavad puud olid otsustanud nimme risti üle kraavi (OK, ametliku nimetusega oja) kukkuda. Ainus normaalne osa kanuuetapist oli järvelõik ja teatud mööndustega ka Piusa jõe tagumine osa.
Suuremas osas nägi aga kanuuetapp välja nii nagu näha ülaloleval pildil. Põrkumine vette langenud puudega. Sõitjad astuvad kanuust vette, tõstavad-sikutavad kanuu üle puude (ise sealjuures kuni vööni vees, sest puude ümber oli vett millegipärast peaaegu alati sügavalt). Ees on järsu silmuse kujuline kurv - ja silmuse taga on järgmised puud. Sõitjad astuvad välja, vahelduse mõttes tõstetakse-sikutatakse kanuu seekord järsust mudaste pervedega kaldast üles ja kantakse-lohistatakse mööda võpsikut, risu ja pokumättaid otse üle kuiva maa.
Puu. Kurv. Tassimine. Puu. Kurv. Tassimine. Nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Jõemuda oli riietes, tossudest rääkimata. Vee kohale ulatuvates madalates okstes oli ilmselt sajanditevanust peenikest sodi, mis kukkus krae vahele ja segunes paadipõhjas vee ja mudaga vastikuks lägaks.
Uskuge, ma olen traditsioone austav inimene - traditsiooniline kontseptsioon kanuusõidust meeldinuks mulle igatahes kordi rohkem kui see porno. Ja traditsioonide murdmine Matkaspordi moel teeb vähemalt mind edaspidi küll äärmiselt ettevaatlikuks: eeldada võib nii jalgrattaetappi Virtsu-Kuivastu liinil kui trekkingut pahkluudest kinni köidetud jalgadega...
Aga kõik on mööduv ja lõpuks sai läbi ka kanuuetapp. Kuulsime, et ka liidritel oli see läinud nii palju plaanitust kauem, et etappi lühendati: kõik said kanuust välaj plaanitust üks pikk punktivahe varem. Sest kui oli eeldatud, et esimesed jõuavad plaanitud kanuufinishisse kell 7 hommikul, siis olid nad 7.15 alles selles eelviimases. Jumal õnnistagu korraldajaid selle suurepärase otsuse eest seda kohutavat kanuuetappi lühendada...!
Uuesti trekkingule minnes tegime kohe ka oma isikliku esimese otsuse rajalühenduse kohta: kuna jalgsietapi lõpp oli teada (tavaliselt saab teada ainult järgmise punkti, kuhu minna), jalutasimegi jalgsietapi algusest otse lõppu. Seal oli lisaülesanne sõita kolmekesi ühes kajakis ja leida üles kolm järvekaldale paigutatud punkti - kuid minul oli värskelt meeles oleva kanuusõidu mõjul veelõbudest veel suhteliselt siiber ja nii veensin ma ka Leivot ja Alarit ka seda etappi vahele jätma. Eriti raske see veenmine ei olnud, sest eks oli neilgi kanuu maitse veel suus :)
Niisiis võtsime tõukerattad ja sõitsime legendi järgides rattavahetusala poole. Teel möödusid meist veel kord soomlased - sedakorda küll teenitult, sest nemad olid kõik osad ikka korralikult läbi teinud. Ja nüüd nad hõikasid meile ka väga sõbralikult hei :)
No ja kui juba kärpimiseks läks, siis hakkasin ma varsti ajama täiesti ebasportlikku juttu, et kui me niikuinii varem lõpetame, siis parem lõpetame varem varem, mitte hiljem. Et kuna rattarada viib läbi Vastseliina, siis sealt on Kirikumäele kiviga visata. Et saaks õigel ajal õhtule, Leivo puhanult lennukile ja nii edasi. Kuna täit tulemust nikuinii kirja ei saa, siis ju vahet pole.
Tuleb tunnistada, et seekord oli meeste veenmine juba raskem. Aga rattaga oli nii tüütu sõita, mäed nii liivased ja järsud, etappide vahelejätmise mõnu nii läbi proovitud - ma olin visa ja lõppkokkuvõttes sõitsimegi Vastseliinast otse finishisse.
Ehkki sügavalt ebasportlik, on mul selle üle siiski siiani hea meel :)
Teiste muljed: Alari traditsiooniline (jah, ei ole meist traditsioonide murdjaid :) fotoreportaazh, kust on võetud ka lisatud pildid.
Tulemused ja muu info võistluse kohta Matkaspordi lehel.