Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Värviline terror

Mulle väga meeldib, kui pikal pimeajal süüdatakse valgus, valgustatakse maju, puid ja aknaid. Aga millegipärast ei meeldi mulle kohe üldse, kui see valgus on värviline.

Kui raagus puude okstes on elektriküünlad tavaliste elektrivalguse-värvi pirnidega, on see ilus. Kui need küünlad on punased ja rohelised, ei ole. Nii nagu ei ole ilusad ka Estonia ees olevad sinised.

Veel hullem, kui elektripostide küljes on värvilist valgust kiirgavad kuused ja päkapikud. Samas tavalise valguse värvi täht on kena.

Purskkaevud sumedal suveõhtul on valgustatuna elegantsed ja kaunid. Kui see valgus on värviline, siis pigem labased.

Kui maja fassaadile heidavad peidetud lambid valget valgust, on see ilus. Roosa, punane, sinine või roheline valgus ei ole.

Minu meelest.

Linnakujundajad arvavad teistmoodi.

 

Oma nime pühak

Ode Liis käis eile isal külas ning muu hulgas oli isa talle rääkinud, et nii tema kui Jüri on oma nime saanud pühakute järgi ning ainult Katil pole oma pühakut. See kõlab nii, nagu oleksime lastele nimesid otsides andunult pühakute elulugusid sirvinud :) Seda me muidugi ei teinud - nii et küllap oli jutt lihtsalt sellest, et Jüril ja Ode Liisil on omanimelised pühakud. Katil on tegelikult ka, pean küll täiendama. Ja kuna see pühakute-teema Odet huvitama oli hakanud, otsisin üles kõigi laste nimede taga peituvad pühakud (jah, ka pühakuid saab googeldada!) ning tegin nende elulugudest lühikokkuvõtte, mille neile edasiseks siia panen. Et las nad siis ise mõtlevad, kas tahavad ennast oma nime-pühakutega seostada või mitte. Mina igatahes ei taha ega seosta. Ja tegelikult ma lausa kardan selliseid asju.

Ode Liis: Püha Jevdokia ja Püha Eliisabet

Imeilus Jevdokia elas teise sajandi paiku Heliopolises ja rikastus armukeste abil. Naabermajas peatuva munga jutluse mõjul kutsus ta munga enda poole, palvetas nädal aega üksinduses ja sai ilmutuse, mille järel lasi end kohe ristida. Kolmekümneaastasena ehitas ta Baalbecki linna lähedale kloostri ja kulutas kogu oma varanduse heategevuseks. Klooster kujunes väga mõjukaks ja tõmbas ligi tuhandeid inimesi. Pidev edukas kristlusse pööramine ajas Süüria ametnikud vihale ja Jevdokia lasti hukata.

 

Püha Jevdokia mälestuspäev on 1. märtsil. Kõige sagedamini seostatakse seda päeva lindude saabumisega, neile visatakse toitu.

 

Eliisabet oli Ristija Johannese ema ning Neitsi Maarja sugulane. Ta elas En Keremis (praegu Ain Karim) Jeruusalemma lähedal. Koos abikaasa Sakariasega elasid nad laitmatut elu, kuid olid kõrge eani lasteta. Siis aga ilmutas Sakariasele end jumal ning nad said Eliisabeti raugaeas endale poja.

 

Kui Heroodes käskis Petlemma lapsed tappa, peitis Eliisabet end pojaga kõrbemägedesse Surnumere lähedal. Kui tulid jälitajad, avanes mägi ning varjas ema ja poja. Heroodes saatis sulased Sakariase juurde, püüdes temalt poja asukohta teada saada, kuid Sakarias ei öelnud midagi ja ta tapeti. Eliisabet jäi pojaga ühte koopasse, kuid suri varsti  pärast Sakariast ning Johannese kasvatasid kõrbes üles inglid.

 

Õigeusu kirik austab Eliisabeti 5. septembril ja 24. juunil. Katoliku kirikus on püha Eliisabeti mälestuspäev 5. november (23. september). Püha Eliisabet on laualõikajate kaitsepühak.

 

Jüri – Püha Jüri ( ka Georgios, Georg)

 

Püha Jüri oli Kapadookiast pärit ohvitser. Ta on sõjameeste, rüütlite ning talupoegade kaitsepühak. Veel on tema kaitse all talusulased, püttsepad, turvisevalmistajad ja sadulsepad. Püha Jüri kutsutakse appi maohammustuste, süüfilise, katku ja leepra puhul. Samuti on ta ka huntide pühak (hunt = Püha Jüri kutsikas), toites neid taevast visatava toiduga – seepärast on Jüri ka karja kaitsja, hoides oma toiduga hundid karjast eemal.

 

Püha Jüri sümbol on Püha Jüri rist, punane rist valgel taustal.

 

Legendi järgi tappis Püha Jüri Liibüas lohe, kes nõudis oma suure isu rahuldamiseks algul kaht lammast, hiljem aga juba inimliha. Lohe ohvreid valiti liisuga ning kui Jüri linna jõudis, oli just kuningatütre kord. Mõrsjarüüs printsess oli linna taga kalju külge aheldatud ja ootas oma saatust. Jüri haaras oda ja astus koletisele vastu. Ta taltsutas lohe ja tõi selle printsessi vöö otsas linna, lubades eluka tappa, kui linnarahvas ristiusu vastu võtab. Seda 15 000 linlast kähku tegidki ning Jüri palus kuningal kirikuid ülal pidada, preestreid austada ja vaeseid aidata.

 

Kati – Püha Katariina

 

Püha Katariinasid on tegelikult lausa kaks: Aleksandria Katariina ja Siena Katariina.

 

Aleksandrias 3. või 4. sajandil elanud Katariina oli väga ilus ja väga tark neiu, kes olevat avalikus vaidluses 50 paganliku filosoofiga väideldes nad ristiusku pööranud. Selline avalik võit ei meeldinud Rooma keisrile Maximinus IIle (või tema pojale Maxentiusele) ning 18-aastane Katariina saadeti märtrisurma. Neiu tõmmati piinarattale (sellepärast ongi püha Katariina sümbol ratas), kuid taevaste vägede vahelesegamise tõttu ratas lagunes ja piinamine nurjus. Siis mõisteti Katariina surma pea maharaiumise läbi. See viidi ka täide, kuid vere asemel olevat tema kehast voolanud piima.

 

See Püha Katariina on üks armastatumaid katoliku pühakuid ning on arvatud 14 hädas aitaja hulka.

 

Siena Katariina (ajalooline, tõepoolest olemas olnud isik, elas aastail 1347-1380) oli kaunis, elav ja tahtejõuline tütarlaps, kes juba lapsepõlves oli igatsenud Jumala teenimise järele. Neiuna sai temast dominiiklaste ordu tertsiaarnunn, kuna see oli kõige raskem ike, mida üks naisterahvas võis endale Issanda teenimiseks võtta. Ta veetis kolm aastat üksinduses ja palves ning edaspidi tegeles haigete põetamise, inimeste usupööramise ja hiljem ka poliitikaga.


Sageli äratasid tema vagadus ja üleloomulikud võimed kadedust ja kahtlusi. Kolm korda pidi ta isegi Firenze dominiiklaste kapiitlile aru andma.

 

Katariina pärandusena on säilinud müstiline raamat "Dialoogid" ning tema kirjad oma vaimse perekonna liikmetele ja paljudele ühiskondlik-poliitiliselt tähtsatele isikutele. Katariina õpilaste poolt on kirja pandud ka tema 26 palvet. Kõik Katariina teosed on dikteeritud, sest ta ei omanud mingit haridust ega osanud kirjutada.


1375. aastal hakkas Katariina aktiivselt osalema poliitikas. Ta püüdis veenda paavst Gregorius XI Avignonist Rooma naasma ning sobitas rahu Firenze ja paavsti vahel. Järgmine paavst, Urbanus VI, oli veendunud Katariina arukuses ning kutsus ta Rooma.


21. aprillil 1380 tabas äärmiselt kurnatud Katariinat halvatushoog ja kaheksa päeva pärast ta suri, olles vaid kolmkümmend kolm aastat vana. Surma oodates muutusid selgelt nähtavateks Kristuse haavad tema kätel.

 

1461 kuulutas paavst Pius II Katariina pühakuks. Tema põrm on Santa Maria Sopra Minerva Kirikus Roomas.

Siena Püha Katariina on muide ka Euroopa kaitsepühak ning Karl Ristikivi on kirjutanud temast romaani „Mõrsjalinik”. Otsisin selle kodus riiulist üles, et ka ise mäluvärskenduseks uuesti üle lugeda.

Näitleja rolli kõrval

Käisime Leivoga Draamateatris ja vaatasime "Juliat". Väga-väga-väga oli. Igas mõttes. Kõige kokkuvõtlikumalt võtaks saadud emotsiooni kokku ehk iseloomustus, et laval olnuks näitleja nagu oma rolli kõrval ja seletaks seda lahti - aga ühel hekel lähevad need kaks liini muidugi lootusetult sassi. Ja bänd oli lihtsalt võrratu! Tagasiteel läbi vanalinna rokkis Leivo näiteks kogu aeg üht nende laului: "Ja tvoja loshad, tõ moi kauboi!" :)

Pärast lugesime, et "Julia" on saanud Draama 2005 parima lavastuse auhinna. Ja leidsin internetist ka armuavalduse Juliale - teksti, mis laval nii umbes ühe hingetõmbega ette kantuna saalis spontaanse aplausi vallandas.

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.
Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu

ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Orienteerumisalane isetegevus

Laupäevane Tallinna Sprint oli seekord valikorienteerumine: 35 minuti jooksul leida üles võimalikult palju Harku metsa peidetud punkte. Mina tegin aga ülesandepüstituse enda jaoks ringi: ajast sõltumata leida üles kõik metsa peidetud punktid. Sest kuna mul oli paar päeva olnud väike hiiliv palavik, ei tahtnud ma jooksuga nahka märjaks saada ja seisma jäädes uue tuuletõmbusega riskida.

Nii kulgesin rahulikult - itte just päris jalutades, aga üliaeglasel sörgil. Sellsega, mis põsed punaseks võtab, aga higistama veel ei aja. Kuna Harku mets on jooksmaskäikudest üpris tuttav ning punktide ümber kulgevaid teid-radu tihedalt, võttis minusugune superorienteeruja :) kompassi küll kaasa, kuid hoidis seda suurema osa taskus. Mis muidugi oli viga, sest kohe üsna alguses punktist 37 punkti 40 minnes ja niiöelda silma järgi suunda võttes marssisin punktist temast uhkelt mööda.  

Väga tore käik oli. Lõpuks otsustasin ikka joosta ka. Punktist 34 punkti 35 ja sealt osaliselt kaardivälisele ringile nende vanglate-või-ma ei-tea-mis tarastatud objektide kõrvalt raudteeni ning siis mööda suusaraja lõiku autoparklasse tagasi. Sest siis sai kohe autosse maanduda ja pluusi ära vahetada. SI-pulka mul niikuinii ei olnud, nii et finishipunkti võis rahulikult läbimata jätta.

Sulle on lõhn!

Ma küll püüan töö- ja eraelu mitte ära segada ning siin ainult eraasjadest rääkida. Aga nüüd on mul väga suur töine rõõm ühe laheda reklaamiklipi üle ja lihtsalt ei saa seda märkimata jätta.

EMT-on nüüd uus telereklaam, mis ütleb, et kui lõhna edastamine mobiiltelefonis muutub võimalikuks, on EMT klient kindlasti esimene, kes seda kasutada saab. See on samm edasi eelmisest imagofilmist "Meiega oled esimene!", kus telefoniga räägiti lennukis ja maa all kaevanduses. (Seda, tänavu suvel valminud klippi polegi vast paljud näinud, sest see sai eetris olla ainult loetud päevad. Klipis astus näitlejana üles Mati Jostov - ning tema traagilise avarii järel oleks edasine klipinäitamine olnud pehmelt öeldes sobimatu.)

Lennukis ja maa all rääkimine hakkab vähehaaval reaalsuseks saama. Araabia Ühendemiraatide lennufirmast Emirates saab ilmselt esimene lennukompanii, mis lubab oma klientidel lennu ajal mobiiliga rääkida ning Ryanair on teatanud, et nende pardal saab mobiile kasutada 2007. aasta keskpaigas.

Ja tegelikult on täiesti võimalik ka lõhna kodeerida ja edastada. Iseküsimus muidugi, millal see mobiili jõuab :)

Pikka klippi saab näha siin ja lühikest jätkuklippi (minu erilist lemmikut) siin. (NB! IE 6.0-ga võib pika klipi vaatamisel probleeme olla).

Magas kui mauk

Täna hommikul magasime sisse: mobiili aku sai öösel tühjaks ja telefon ei äratanud. Kell oli 7:45, kui Jüri silmad lahti lõi ja akna taga kahtlaselt helendavat taevast nägi. Täpselt tund aega tavalisest hiljem.

Ode sai nelja minutiga näo pestud, riidesse ja uksest välja. Tunnid algavad kell kaheksa, aga meie juurest on kooli kuue-seitsme minuti tee, küll ta jõuab. Kati ja Jüri, vanemad ja blaseerunud koolikad, võtsid rahulikult ja otsustasid esimese tunni sissemagamise puhul hoopis vahele jätta.

Liiklus oli kella kaheksa ajal ootamatult tihe, terve Endla tänav katkematus ummikus. Nii jõudsin mina tööle 8:35, seega 5 minutit hilinedes. Meil algab kontoritöötajate tööpäev vahemikus 7:30-8:30 ja äraminekut tuleb reguleerida vastavalt saabumise ajale.

Aga ei ole hea sisse magada. Silmad ikka und täis ja selline ülesehmatatud, korralikult ärkamata tunne on.

Kaks asja, mis mulle ei meeldi liikluses

Ristmikul vaheletrügijad. Autod, mis vuhisevad mööda kõrvalrida üle ristmiku ning trügivad siis minu ritta. Kui neid on üks, pole hullu. Aga kui selliseid on mitu tükki järjest ning lähedal järgmine valgusfoor, läheb jamaks. Järgmine foor läheb punaseks, autodevool peatub ning rahulikult oma rajal sõitnud autod jäävad keset ristmikku toppama. Sest nad on sõitnud ristmikule rohelise tulega ja mõistlikult eeldades, et liiguvad sealt üle. Aga ei saa, sest eespool trügib vahele neli-viis-kuus autot. Järgmine foor peatab liikluse ning vaheletulijate tõttu ootamatult pikenenud autorivi ots jääb ristmikku ummistama.

Tüüpnäide: Gonsiori-Pronksi ristmik kesklinna poole sõites. Olen seal pidevalt ristmikule seisma sunnitud, eriti kui eespool juhtub olema liiga vastutulelik autojuht, kes kõrvalrealt kõik enda ette laseb. Või mis liiga vastutulelik, tegelikult normaalne ja viisakas autojuht, keda trügijad lihtsalt ära kasutavad.

Hiilivad jalakäijad. Pimedas kodu poole sõites olen mitmel korral peaaegu ataki saanud, kui täiesti ootamatus kohas astub teele end seni oskuslikult varjanud jalakäija.

Tüüpnäide: Kristiine keskuse ees ninaga Mustamäe poole seisatab rida autosid, jäädes ootama Koskla tänavasse vasakpööret lubava fooritule süttimist. Otse Sõpruse puiesteele ja paremale Endla tänavale sõitmiseks on samal ajal roheline tuli, aga liiklusvoo peatumist varitsenud teeületaja ei suvatse seda teada. Juhust kasutades lipsab ta pöördereal peatunud autode vahele - reeglina just mõne suurema auto ette, mis teda kõrvalrealt tulijate eest kenasti ära varjab - ning sealt edasi juba liikuvate autode rajale. Pidurite krigin, mõlemapoolne ränk ehmatus. Saan muidugi aru, et suure ristmiku foorid on mõnevõrra kaugel ja tülikalt pikkade vahemikega jalakäijate jaoks, aga pisut paremal on ju väga normaalne fooriga ülekäigurada???

 

Eestlaste invasioon Kilimanjarole

Sel nädalal stardib Tansaaniasse Fixidee grupp "Tippu Eesti eest!", mis esialgsete plaanide kohaselt pidi viima Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro (5895m) otsa sada eestlast. Isegi kui neid on kokku saanud vähem kui sada, on ilmselgelt tegu eestlaste ulatuslikuima invasiooniga Kilimanjarole.

Esimesed eestlased olid Kilimanjaro tipus 1994. aastal, kui Jaan Künnap ja Vladimir Vladimirov-Meema viisid üles 15 inimest. Samal aastal kuu aega hiljem tõusis Kilimanjarole teinegi, sedapuhku 11-liikmeline eestlaste grupp Urmas Graueni juhtimisel. Pärast seda oli minu teada seitse aastat vahet (parandatagu mind, kui eksin), kuni 2001.aasta detsembris tõusime mööda Machame Route´i tippu mina (pildil) ja Raul Vahisalu ning umbes kuu aega hiljem, aastanumbri järgi küll siis juba aastal 2002, Tõivo Sarmeti grupp (ei mäleta enam kahjuks, palju seal täpselt inimesi oli, vist 5). Edaspidi on mäel käinud veel mitu eesti gruppi, kuid kindlasti mitte nii suurearvuliselt kui see praegune.

Mida Kilimanjaro kohta öelda? Kõigepealt, ta on ikka tõeline kommertsmägi. Kuna ta on piirkonna elatusallikas, siis omal käel sinna otsa minna ei tohi. Tuleb palgata giid, abigiid, kandjad, abikandjad, kokk ja abikokk. Noh, neid abisid ametlikult küll vaja ei ole, aga see lihtsalt kukub nii välja - iga palgatud must toob mõne oma sõbra või sugulase kaasa, nii et lõpuks saadab mägironijaid vähemalt pool suguharu. Kellele kõigile on muidugi vaja pärast tippi anda. Samas on see väga mugav: ise kannad ainult väikest kotikest shokolaadi ja joogipudeliga, ei pea süüa tegema ega telki püstitama.

Võimas on Kilimanjaro kindlasti ka. Kerkib kuidagi väga ootamatult keset lauget savanni, esimesel nägemisel ikka hirmuäratavalt suur.

Radadest. Machame Route on keskmise raskusastmega rada, kus kasse ja kirkasid vaja ei lähe ning ööbimine on telkides. Kergeim ja enimkasutatav on Marangu Route, kus ööbimiseks on isegi kämpingud. Keerulisematel radadel (Umbwe Route) läheb väidetavalt vaja ka jääronimisvahendeid - või ma ei tea, kas enam läheb: Kilimanjaro lumemüts ja liustikud olevat tänavu esimest korda 11 000 aasta jooksul ära sulanud. Aastal 2001 oli liustik veel täiesti alles, aga Machame raja üle-liustiku-lõik oli käidav ka ilma kassideta.

Kuigi Kilimanjaro on Elbrusest paarsada meetrit kõrgem, on tõus Kilimanjarole oluliselt lihtsam kui Elbrusele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Võtmekoht on tipust umbes kahe tunni ja kahesaja meetri kaugusel asuv Stella Point: kes tagasi läheb, annab alla enamasti just seal. Enamik puhkab pisut ja läheb edasi. Sellest, et murdepunkt pole väga kriitiline, annab märku näiteks see, et Raul võttis edasi liikuma hakates valjult üles armastatud eesti lauluviisi "Hakkame, mehed, minema..." :)

Aga igatahes pean pöialt. Et see invasioon ikka kõigil osalejatel õnnestuks. Tervitatagu siis Kilimanjarot ka minu poolt, palun.

Ah jaa, Kilimanjaro on nüüdseks kaetud mobiilsidega. Teenust pakub Vodacom Tanzania ning kuna EMT-l on avatud temaga roaming, peaks tipust saama koju helistada. 44 krooni minut.

Full Monty Eesti moodi

Karin kinkis mulle sünnipäevaks teatripileti ja võimaluse koos temaga teatrisse minna, sest tal endal oli teine samasugune. Etenduseks oli Rakvere Teatri "Täismäng" - tegelikult juba kolm aastat laval olnud tükk, mis nüüd taas kord Tallinna jõudis. Lisaboonusena Vene Teatrisse, kus ma polnudki pärast remonti veel käinud.

Etendus oli ehe ja eestimaine. Ma pole ammu nii palju naernud.

Mis siis, et tegelikult pidanuks komöödia taga olema ka mõtlemapanev lugu inimsuhetest, sotsiaalsetest klassidest, töötusest ja meeleheitest.

"Käis ringi surrrm sel ööl..."

Kairi tütar Anna sai pühapäeval 11. Mina, Karin + meie lapsed tegime tavapärase külastusvisiidi - ning Karinil oli autos mänginud CD lauluga "Isa oli mul politseinik Chicagos".

Mis tähendas, et kaks kohaloldud tundi üürgas Martin (6) või Helen (4) või veidi paigast ära stereona mõlemad koos: "Käis ringi surrrm sel ööl, nanaa-nanaannana-nannaa". Millele muidugi siis sekundeerisid ka suuremad. Ja väga vaikse häälega pole neist just keegi.

Loodetavasti ei otsustanud kohal olnud noored lastetud, et nemad nüüd kunagi lapsi ei taha. Lapsevanemateks saanutel oli igatahes lõbus.