Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kati ja mina

Täidan Katile antud lubaduse ning kirjutan võrdlevalt endast ja temast, emast ja tütrest siis.

Kõnemaneer. Suurimaks sarnasuseks mei vahel nimetavad inimesed ikka ja alati kõnemaneeri. Me rääkivat Katiga ühtemoodi: ühesuguse intonatsiooniga, ühesuguses stiilis, ühesuguse lauseehituse ja sõnakasutusega, isegi ühesuguse häälega. Ainult et Kati ei põrista r-tähte nagu mina.

Ilmselt on meie rääkimisviis siis tõesti sarnane - endal on muidugi seda raske hinnata. Küll aga oskab ise hinnata rääkimise muid aspekte ja siin on küll pigem rohkem erinevusi. Katil on vali ja kõlav hääl (mille valjusele on aluse pannud ilmselt enesekehtestamisvajadus suurearvulises ja lärmakas lasteaiarühmas ning kõlavust lihvinud viis aastat Ellerheinas), mina räägin pigem vaikselt.

Kati on jutukas ja jutuhimuline, nii et mina, kes ma kah pole just suu peale kukkunud ja tummahammas, tundun tema kõrval pigem vaikne. Suhe on selline, et kui mina seltkonnas (üldistatult) 2/3 kuulan ja 1/3 räägin, siis Katil on need proportsioonid vastupidised. Ja pigem meenutab ta mulle selles osas üht minu lemmikkolleegi Leittit, kes oma värvika, valjuhäälse ja natuke noriva jutuga on alati keskkonna tulipunktis. Noh, Kati ütleb ka, et Leitti on lahe, nii et küllap see sarnasus mõjub :)

Välimus. Üldiselt me ei ole Katiga ühte nägu, aga mida aeg edasi, seda enam mingit sarnasust siiski sisse lipsab. Ma isegi ei tea, mida ja kuhu nimelt - küllap just ilmetesse, zhestidesse, olekusse ja hoiakusse, sest kõik näo- ja kehaosad üksikult võttes meil sarnased ei ole.

Nagu kõnemaneerilt, nii ona Kati ka välimuselt väljapaistvam kui mina. Ta on särav ja kuidagi silmahakkav tüdruk olnud päris väiksest peale. Tal on ülimalt ilusad silmad - tumepruunid, kauni kuju ja pikkade kaardus ripsmetega. Ning tihedad lokkis juuksed minu süvasirgete asemel (mitte et sirged juuksed koledamad oleksid, seda kindlasti mitte, kuid lokid on just nimelt väljapaistvamad).

Kati on ka suurem kui mina - 170cm minu 164 vastu ning ka figuurilt volüümikam. Ilus suur tüdruk igas mõttes. Ma aegajalt võtan sõna, et hakkan nüüd emaks, kes tütres alaväärsuskompleksi arendab ja ütleb, et ta võiks näiteks suveks mõne kilo alla võtta. Kati naerab selle peale tavaliselt, et tal on minutagi madal enesehinnang, enesetapumõtted ja algav anoreksia. Milledest muidugi  on ta lausa valgusaastate kaugusel :) Ja tegelikult see vormikus sobib talle, isegi väga. Aga mina-perfektsionist pean vist ikka mõtlema, et äkki oleks ta mingi muutuse järel veel kaunim...

Iseloom. Nüüd jõuamegi peamise ehk iseloom juurde. Siin oleme Katiga ikka väga sarnased.

Kõigepealt selles, et meil mõlemal on tugev vaim. Juba väikestes asjades on näha, et Kati suudab end sundida asju tegema. Ta ei jäta vajalikke koolitöid tegemata sellepärast, et on väsinud või et on juba kaks tundi õppinud. Kui ta peaks sattuma füüsiliselt või vaimselt ekstreemsesse situatsiooni, ei annaks ta alla.

Viimase iseloomustamiseks sobib näide, kuidas kah tollal vist 17-aastane Karin maal koos oma sõbrannaga murakale läks ja metsa ära eksis. Kuidas nad siis olid muudkui kõndinud ja kõndinud ja kõndinud, püüdes võimalikult ühte suunda hoida. Ja kuidas sõbranna oli vahepeal maha istunud ja nutnud, et tema enam ei jaksa ja jõua ja jäägu nad sinnasamasse, nii et Karin oli pidanud teda sundima püsti tõusma ja edasi kõndima. Nii mitmeidkümneid kilomeetreid, teadmata, kas valitud suund ikka viib metsast välja või just sügavamale metsa. Mobiiltelefone tollal ju kah ei olnud, ning keegi ei teadnud, kuhu tüdrukud läksid, nii et nad said loota ainult endale. Ma tean, et kui Kati sellisesse olukorda satub, on ka tema see edasiminekule sundija, mitte meelt heites mahaistuja. See on tegelikult meil kõigi suguvõsa naiste viga.

Viga? Jah, mõnes mõttes on see alati ise hakkama saamine ja vastutuse võtmine viga. Teeb elu keerulisemaks. Ja tekitab tunde, et kui sa seni oled olnud nii vastutusvõimeline ja tubli, siis ei tohi sa eksida. Ka mitte väikestes asjades. Näiteks kallas Kati minu arvuti klaviatuurile kokakoolat ja ei julgenud seda mitu päeva öelda, kartes mulle endas pettumist valmistada... Oh, tütar, see tunne on ni tuttav, nii tuttav...! Ka mina tahan olla tubli ja täiuslik, aga vähemalt seda olen ma oma pika elu jooksul juba õppinud, et eksimused on inimlikud ja vead andestatavad. Küllap õpib seda Katigi, isegi kui sisemine perfektsusevajadus jääb - iseloomu ju ei muuda...

Mis aga Kati iseloomus suurepärast, on tema rõõmsameelsus ja avatus. Ja inimestest hoolimine. Ta on hea ja väga empaatiline, isegi kui viimast veel teismeea üleolevuse taha peidab. Seltskonnas on Kati tavaliselt see tasakaalustav jõud. Ka kodus, kus ta peab olema vahemaandajaks Ode ja Jür teeseldud või tõeliste tülide vahel.

Ja peamine - Kati on väga tark. Mina pole kah just vähe nutikas, aga Kati mõistus on kuidagi eriti lahtine ja asju lennult haarav. Nii reaalis kui humanitaaris, mis teeb tal elukutsevaliku päris keeruliseks. Nagu tegelikult ka minul: kõik testid näitasid mulle karjääri analüütiku või muu numbritega tegelejana, aga mina valisin hoopis sotsiaalvaldkonna ehk ajakirjanduse...

Ühesõnaga - mul on tütar, kelle üle ma väga uhke olen. Nii selles osas, kus ta minuga sarnaneb, kui ka erinevustes. Kui ma talle midagi soovin, siis sihikindluse arendamist ja julgust vigu teha. Kõik muu on tal olemas ja rohkemgi veel.

 

Kati, tänasest 17-aastane

Kati 17

Täna hommikul kell 10:10 sai Kati 17-aastaseks. Palju õnne!!!

Selleks ajaks jõudsime tamaga ka ilusti koju - eile õhtul tähistasid Kati ja tema sõbranna Loora ühiselt oma sünnipäeva. Pidu toimus Loora Saku-kodus ja hommikul tõin mina Kati ja osad ööbima jäänud külalised Tallinna tagasi.

Kui ma Katilt küsisin, mida tema sünnipäeva puhul temast blogisse kirjutada - väiksest Katist olen kirjutanud, peaaegu-suurest ka, samuti on põgusalt kirjas sünnipäev kolme aasta tagant - siis soovis Kati, et võrdleksin teda ja ennast. Päris raske ülesanne - aga püüan selle siis päeva jooksul välja mõelda.

Tänavu kevadel me aknaid ei pese

Igakevadine akende lahtikruvimine ja mõlema klaasi kahelt poolt pesemine jääb tänavu ära, sest tellisime korterile pakettaknad. Kuna isa on teinud mulle aastaid ajupesu puitakna eelistest, lõin kaasa Glaskeki veebruarialguse kampaanias "Puitaken plastakna hinnaga" (kas ma juba märkisin, et mulle meeldivad igasugused kampaaniad?) ja tellisin aknad ära. Nojah, paneelmaja korteris poleks muidugi olemuslikku vahet olnud ning ka plastaken oleks suurepäraselt sobinud, aga eks isa sõna peab kuulama :)

Eile said aknad paika. Kuna Glaskekist helistati kolmapäeva pärastlõunal välkküsimusega, kas saaks juba homme paigaldama tulla, polnud minul mingit võimalust oma järgmist päeva kiirkorras ümber mängida. Ja nii oli Kati see kangelane, kes terve päeva töömeeste seltsis veeetis ning pärast ka esmase koristuse tegi. Mina kraamisin-kraamisin-kraamisin õhtul ka, aga peent tsemenditolmu ja tillukesi vahtplastitükikesi on varjatumates sopikestes ilmselt veel hulgaks ajaks.

Kassi taipasime eelmisel õhtul õnneks Karini juurde pakku viia. Õnneks sellepärast, et töömehed üllatasid sellega, et KÕIK korteri aknad võeti korraga eest ära ja alles siis hakati uusi panema. Meie olime enne lihtsameelselt arutanud, et võiks ju Kistit niikaua ühes toas hoida, kuni teistes tegutsetakse ja pärast kiisu mõnda valmissaanud ruumi üle kolida... Aga viisime siiski ära ja hea oligi.

Hea ei olnud aga see, et Katil on praegu kõrvapõletik. Nii et läbituhiseva tuulega korterist kuuldes hakkasin ma tema pärast juba tõeliselt muretsema. Paistab aga, et Kati on visa hingega ja midagi hullu see töömeestega tuuletõmbuses tsillimine talle ei teinud.

Nüüd tuleb veel oodata aknapõskede viimistlejaid ja saabki hakata asju vanadele kohtadele tagasi paigutama. Seniks elab näiteks draakonipuu vannitoas.

Lojaalsus 30 kleepsu eest

Rimi kleepsukogumiskampaaniast on arvatud küll nii ja naa, aga mina igatahes olen taas kord valmis vahetama oma Selveri-lojaalsust Rimi 30 kleepsu vastu.

Eelmises taldrikukampaanias tegutsesin eeskätt küll oma õe huvides, kes äsja iseseisvat majapidamist alustanuna uusi taldrikuid vajas. Nüüd aga leidis Ode endale trükisest nii ahvatleva noa kui ka lusikakomplekti - ja mina hakkan kampaaniaperioodil oma oste tegema Rimis.

Ja eks ole - Selveri püsikliendi loosikampaanites pole ma niikuinii ühtegi reisi võitnud. Mitte ühtegi. Mitte kunagi. Absoluuutselt.

Etleja Helen

Helen (6-aastane) lööb laineid Olivia Saare naerulohkude luuletuse ilmeka ja ettelugemisega. Ehk nagu tema suur tark vend Martin ühe hingetõmbega raporteeris: "Kõigepealt võitis Helen oma rühmas ja siis, mõtle, terves lasteaias ja siis veel kino Kajas ja nüüd läheb Estonias lavale." Kino Kajas (kus küll kino vist enam ammu ei ole) toimus Mustamäe linnaosa voor, aga Martini jaoks oli võit terves lasteaias ilmselgelt olulisem :)

Helen küll keeldus kodus meie ees oma luuletust ette lugemast - luges selle eest kõigi teiste lasteaiakaaslaste omad -, kuid natuke ikka kuulsime. Sest ka Karinile oli luuletus osaliselt pähe jäänud ja kui taem seda meile ette lugema hakkas, siis Helen aitas ja parandas.

Kõlas tõesti armsalt. Ja Helen on üldse selline nunnu, et teda on ka ilma luuletuseta armas vaadata.

14.märtsil, emakeelepäeval, on siis ülesastumine Estonias. Ole tubli, Jänkupreili!

Tonniste kanuudega Kasari jõel

Naistepäeval, 8.märtsil, tähistasid kaks meest – Leivo ja Heiti – oma sünnipäeva. Ja muidugi seiklussportlastele kohasel moel: hiigelkanuude sõiduga Kasari  jõel. Hiigelkanuu (või tiimikanuu) mahutab kuni 12 inimest, kaalub tühjana 150kg ja seltskonnastatuna üle tonni. Mis seab olulise piirangu veekogule, kus temaga sõidetakse: vett peab olema piisavalt. Mida Kasaris ka oli, lõpu eel isegi ülemäära, nii et voolgi kippus selles laias-laias veekogus kaduma.

Ilm, tuleb kohe öelda, oli - nagu tellitult- ainult hulludele. Sadas nii vihma kui lörtsi, kuid isegi kui oleks seda ette teadnud, poleks seltskond end sellest ilmselt heidutada lasknud.

„Hea, et vähemalt ilm ilus oli,” ütles Minn lõpetades läbi huumoriprisma. „Kui ikka oleks mingit läga taevast alla tulnud, oleks palju hullem olnud.”

Siinkohal ei saa märkimata jätta, et Minn sai kaasa meelitatud argumendiga: sa mõtle, kui SEE pill ümber läheb, siis on korraga ju tervelt 10 inimest vees! J Seepärast oligi Minn poole sõidu peal peamine agitaator, et hädasti oleks vaja tiimikanuuga Laastre paisust (vaata allolevat pilti) alla sõita – aga seltskonnas oli siiski rohkem inimesi, kes kivide vahel kiires voolus ümber minna ei soovinud. Nii said kanuukolakad paisust siiski korralikult ümber tassitud.

Aga nüüd kõigest järjekorras.

Algus oli paljutõotav. Karu suure autoga (buss ei tohtinud öelda J) sõitsime Tabasallu 360 kraadi (Seiklejad ei tohi pärast firma nimevahetust enam öelda J) laoplatsile. Just äsja oli valmis saanud ka kahe hiigelkanuu vedamiseks ehitatud käru, nii et saime laenutatavad veesõidukid ühe auto taga ära veetud.

Chrysleri kütusekulu lendas sellise sabaga muidugi lakke:  9 liitrilt 17-le, viimast õnneks küll ainult tõusul. Ja kui oli vaja tagurdada, tõlgendas andur käru muidugi kui takistust ja kukkus hoiatavalt piiksuma. Ja igal vasakpöördel tuli arvestada, et vastutulijate eest ei lipsa läbi mitte ainult auto, vaid ka selle taga olev neljameetrine haagis. Aga Karu roolis kogu seda kupatust täiesti perfektselt, nii et isegi autos resideeriv kolmest naisest koosnev paanikaosakond ei näinud kordagi põhjust häiret tõsta.

Omaette elamus oli kanuude mahatõstmine ja jõkkekandmine Teenuse silla juures. Osutus, et 150 kilo on ikka üllatavalt raske J

Seltskonna logistika oli kujundatud nii, et kaks autot sõitsid ette finišisse ning pärast kanuude mahatõstmist kulges sinna ka Karu oma auto ja tühja haagisega. Kogu finishiseltskond sõitis siis ühe sõiduautoga starti tagasi ja pärastiseks oli meil lootus mahutada kogu 18-inimeseline seltskond kahte masinasse (muidugi keskmisest sõiduautost suuremasse, ärge valesti aru saage). Mahtusid ka!

Finishirahvast oodates said stardis avatud esimesed veinid ja oli igati lõbus. Ligitikkuva jaheduse vastu kaitseks riietusime juba kaldal päästevestidesse, meeleolu aitas üleval hoida sillalähedase talu valge noor koer.

Ja juba olidki kõik kohal. Jagunesime paatidesse ja läks lahti. Ehkki ürituse eesmärk oli meelelahutus ja seltskondlik sünnipäevapidu, ei oleks kohalolnud seltskond seiklussportlaste nime vääriline, kui ikka väikest võistlusmomenti poleks sisse kootud: eesmärgiks võeti ületada Seiklejate (vabandust, 360kate) testsõidu kiirusrekord 11,5km/h.

Vahemärkus: "Seikleja" nime vahetamine "360 kraadi" vastu on minu meelest üks ebaõnnestunumaid nimevahetusi üldse. Paraku. „Seiklejad” oli nii mugav ja suupärane ja ütles kõik ka teenust pakkuva firma visiooni ja missiooni ja muu seesuguse kohta. „360 kraadi seiklust” on pikk ja lohisev ning üldse jäävad enamikule inimestele numbrid halvemini meelde kui sõnad. Ja kuidas neist nüüd kui isikutest rääkida…? Aga noh, eks ma püüan kohaneda.

Kiiruserekord sai igatahes löödud kohe üsna algul, kus kiirema vooluga kohas tuli üsna kerge vaevaga paari minuti jooksul 12 km/h. Ja hiljem mõneks ajaks lausa 13,8km/h. Ilmselt mõõtsid paadiperemehed oma kiirust lõpupoole vaiksema vooluga kohas – seal, tõesti, tuli isegi 11km/h saavutamiseks kõvasti pingutada.

Igatahes ootab see 13,8 km/h nüüd järgmiste sõitjate poolt ülelöömist! J

Algul selge ja kergetes miinuskraadides ilm pööras kohe sõidu algul pilviseks ja sajuseks. Algul tuli taevast lörtsi, pärast juba lausa vihma. Ja lisaks tuli muidugi naaberkanuu seltskonnale mõladega vett pritsida.

Paatkondade meeleolu hoidsid kõrgel ka rütmilugejad-tüürimehed, meie paatkonnas siis Karu. „Ilu-sad tüd-rukud!” „Tubli! Tubli!” „Jaksad! Jaksad!” olid peamised hõiked. Nagu ka enesesisenduslik: „Päike! Suvi! Soe! Ei saja!” Ja muidugi: „Vii-na! Vii-na!” , mis eriti lõpu eel populaarseks muutus.

Disclaimer: Alkoholi tarvitamine sportlikel üritustel on muidugi täiesti taunitav. Aga seda olukorras, kus inimesed ei oska piiri pidada.

Nojah. Kui üritust plaanides olid Leivo ja Heiti silmade põledes arutanud, et peaks ikka oma 40km ära sõitma ja et kuna lindude pesitsusaeg pole veel alanud, võiks ju kanuudega Kasari silla alt läbi sõita ja pärast vastuvoolu tagasi tõmmata… siis tegelikkuses oli see Kasari sild just paraja koha peal. Või pisut kaugemal. Sest hõisked, mis lõpuks – pika ootamise ja korduva pettumuse (Karu: „Kohe! Paistab! Sild! Tõmba!”) järel silla silmapiirile ilmudes paatidest vallandusid, olid muljetavaldavad.

Kanuude kärule tõstmise, päästevestide kottipakkimise jm sebimise taustal sai taas kord mängitud eestlaste rahvusmängu „Kuradi külm on” (loe: lõdisetud), nii et algul autodesse ja pärast Maare-Heiti sauna pääsemine oli sünnipäevale suurepärane punkt.

Teiste muljed: Sünnipäevalaps Heiti. Tema juurest, muide, leiab ka GPSi träki ja rohkem pilte.

Minu päris oma SI

Nii, nüüd on ta m ul käes: minu päris enda oma SI-pulk. SI-9 numbriga 1302603 (kirjutan selle siia üles sellepärast, et aegajalt on vaja seda öelda või registreerimisel kirja panna). Aitäh Peep O-le müügi korraldamise eest!

SI-9 mälu on 50 kontrollpunkti jaoks, nii et XDreamil hakkab seda pulka kandma ilmselt Leivo kui meie tiimi kanuupunktide võtja. 

Spinning ei sobi istuva töö tegijale

Käisin eile elu esimeses spinningutrennis. Väga äge oli, jään edasi käima vähemalt terveks märtsikuuks. Aitäh Maarele, kes mu sinna meelitas!

Asja varjupool on, et täna on praktiliselt võimatu istuvat asendit sisse võtta. Isegi pehmel toolil. Nii haige pole mu kann olnud ilmselt aastast 2002, mil sõitsin läbi oma esimese Elion Cupi Mulgimaal - ja seda teksapükstes.

Minu mustikakarva kissell

Suvi 2007 oli mustikarohke ning nii kühveldasime Kemba nõmmest kümnete liitrite kaupa mustikaid kokku. Sest mustikad, ükskõik millisel kujul, on ühed minu lemmikmarjad.

Nii ongi, et lisaks mustika toormoosile, mida sööme nii pannkookidega kui lihtsalt niisama, keedan ma pidevalt ka mustikakisselli. Minu lapsepõlves käisid sinna sisse veel kuivanud saia kuubikud ja asja nimi oli mustikasupp, kuid nüüd meil saia massiliselt kuivama ei jää ja teeme ilma selleta.

Variant oleks ka mustikapirukas pärmitaignaga, aga seda pole ma lihtsalt viitsinud küpsetama hakata. Kissell niigi hea.

Palun saatke oma digiallkiri faksiga

Mina kui tellija ajan praegu asju suure firmaga, kelle kontor asub paraku minu jaoks kauges ja ebamugavas kohas. Nii et kui läks lepingu sõlmimiseks, küsisin igaks juhuks, et kas nad võtavad vastu ka digiallkirjastatud lepinguid. 

Võib küll ka digiallkirjastada, meilis mu lepingupartner-müügimees minu suureks heameeleks. Andsin kohe oma digiallkirja ära (loomulikult Mobiil-ID-ga :) ja saatsin lepingu teele.

Mõne aja pärast saabus aga õnnetu vastus: palun, kas saaksite saata selle digiallkirja meile ka faksiga...

Pärast mõningat meilivahetust sai siiski selgeks, et pole vaja püüda digiallkirja faksima hakata. Ja sain jätkuvalt kinnituse, et digiallkirjastatud leping sobib ja et ka teine pool annab sinna oma digiallkirja.

Aga lisaks digiallkirjastatud lepingule vahetame siiski posti teel ka paberlepinguid. Ilmselt igaks juhuks.

Moraal: Ma meelega ei nimeta selle firma nime, sest pole mingit põhjust nimelt neid letti tirida - usutavasti saanuks sama tulemuse vähemalt 90% mujal. Aga mina otsustasin, et e-asjaajamise edendamiseks küsin nüüd teiselt osapoolelt alati, et kas digiallkirjastamine sobib. Las nad harjuvad vähemalt seda sõna kuulma J Ja mida rohkem neid selliseid küsijaid on, seda suurema tõenäosusega võtavad organisatsioonid ette digiallkirja teemaga tegelda. Ja kokkuvõttes on kõigil parem.

Sest tõesti muutuks elu palju lihtsamaks ja mitmed protsessid kiiremaks, kui ei peaks (eelnevalt niikuinii e-teel kooskõlastatud) paberitele käe alla panemiseks oma füüsist kuhugi paarikümne või rohkema kilomeetri taha kohale vedama. Või viivitama asjadega paari päeva võrra, kuni lepingud postis edasitagasi kulgevad...