Get a life!

Kell 4:24 hommikul teatas Tris Punkti, et neil on proloog - kokku 150 km - läbi ja algab põhivõistlus. See on palju lühem kui proloog - niisugust huvitavat formaati võistlus lihtsalt :)

Juhtimas oli Estonian Adventure Team (jess!), Vaude ja Tris Punkti 5.-6 kohal.

Vahereportaazh Läti 24-tunni-võistluse Bike Adveture Raid rajalt. "Tris Punkti (Leivo, Elo, Tiit, Margus) annab teada, et nad on veel võistlemas proloogil ja läbitud on 101 km. Algul (kui ma õigesti aru sain) olid nad olnud kaua juhtimas, aga siis tehti Leivo sõnul "väike trikk", mille tulemusel möödus neist nii Estonian Adventure Team (vähemalt omad) kui ka kolm-neli Läti võistkonda (mis on loomulikult kuritegelik). Kolmas eesti tiim Vaude on kümmekond minutit tagapool.

Ilmaolud Lätis on talvised ja veetakistused jää all- kahjuks sellise jää all, mis kaugeltki ei kanna. Paaris kohas olevat tehtud jäälõhkujat põlvini jäätunud vees solberdades.

Üks SI-pulk otsustati korrladjate poolt panna tiimi naislikme randme külge ja teine ... rattale. Nii et naised peavad igale poole, kaasa arvatud ka torni otsa, ratta kaasa vedama. Ühes kohas tuli Elol tornist laskuda ja poole torni pikkusel punkti juures ootama jääda, kuni mehed teise köie otsas ratta üles tema juurde vinnasid - siis said Elo ja ratas punkti võtta :)

Laskutud on raketishahtides ja otsitud punkte mingites viljakuivatitünnide moodi asjades.

39 on maagiline number, esimene number korrutatuna iseendaga annab teise. Või siis 3x13, kõlab kah hästi :)

Hommik algas Kati sebimisega. Ma hoidsin silmi korralikult kinni, kui ta kööki läks, kuulsin, kuidas ta kohvi üles pani... ja siis millegipärast välja läks. Juurdlesin selle üle hulk aega - lehte ju nii vara postkastis pole...? kas tõesti tellis kulleriga lilled või tordi ja läheb nüüd vastu...? Kuulsin, kui ta üles tagasi tuli ja jälle köögis askeldama hakkas.

Tõde oli aga see, et koos temaga hiilis sisse ka Leivo, aga tegi seda nii vaikselt, et ma üldse ei kuulnud :) Ja nii nad siis tulidki mulle neljakesi voodi ette sünnipäevalaulu laulma ja kinke üle andma.

Ja siis helistas emme.

Ja siis saatis Karin luikedepildiga MMSi, mille sisu väärib täielikku äratoomist:

"Ooo, mu õde kes Sa oled Mauk, oo piirita Mauk!
Aasta ees või taga, õige eit ei iial maga.
Ründa ikka elu rõõmul, õnne maitse igal sõõmul!"

(Martin nimelt laulis maal terve tänavuse suve meile "Jääaja" lindude söögilaulu "Söök! Võrratu söök!" viisil: "Mauk! Piirita Mauk!"

Ja siis igasugused muud õnnitlus-SMSid, Orkuti õnnesoovid, e-õnnitlused  ja kolleegide hommikused kallistused. Sünnipäevahommikute traditsiooniks on aastate jooksul saanud näiteks ka kolleeg Jani telegrammsõnum "Mõista-mõista, mis see on: peal on kilp ja all on konn?", mis mu meele alati ütlemata heaks teeb :)

Nii et on olnud üks suurepärane hommik. Küllap tuleb siis suurepärane aasta!

Karin, minu väike armas õde, lühidalt Mauk (õigluse nimel olgu kohe öeldud, et mina ja Kairi oleme kah maugud ja Kati juba peaaegu ka, ehkki tema on muidugi selleks auks ilmselgelt liiga noor) saab täna 35.

Sünnipäeva tähistamine toimub laupäeval ja Karin mainis kord, et plaanib endale sünnipäevaks võibolla juuksepikendused panna. Näis, näis - pikkade juustega Karinit pole ma igatahes näinud sellest ajast, kui ta oli praegusest nii umbes poole noorem. Ja ka siis oli ta pikajuukseline vist ainult selle tõttu, et mägimatkal juuksed lihtsalt kasvasid ja enne seda polnud kah olnud pikemat aega mahti lõigata :)

Aga olgu nende juustega kuidas on, igal juhul on tohutult vedanud, et mul on just niisugune õde nagu Karin.

Palju õnne!

USA presidendivalimised võitis ülekaalukalt Barack Obama. Kes on mustanahaline (ma ütleks küll, et pigem pruun :), emigrantide järeltulija, noor ja mida kõike veel. Ja kelle Kenya hütis elav vanaema oli reporteritele tõeline maiuspala oma ehtsa aafriklaseeluga.

Mina USA presidendivalimistesse tõttöelda sisuliselt ei süvenenud. Ei viitsinud lugeda ei ühe ega teise kandidaadi valimisplatvorme ja veendumusi, nii et ma tõesti ei oska öelda, kumb neist oleks olnud parem Eestile ja kumb maailmale. Tean lihtsalt, et Obama oli mulle sümpaatsem, nii et igal juhul on mul tema võidu üle hea meel.

Ja mulle hirmsasti meeldis see, kuidas USA inimesed teda toetasid. Leivo sugulane Juho tõstis oma Laguna Beachi imelise ookeanivaatega maja ette igal hommikul reklaamtahvli "Vote for Obama", samasuguseid kleepse kleepisid inimesed oma autodele ja naised kandsid sama sõnumiga helkurribasid ümber oma käekoti sanga. Isegi Camp4-s oli üks matkasell installeerinud oma telginööri külge Obamat toetava lipu. Ja samal ajal ei näinud me läbi kuue osariigi sõites MITTE ÜHTEGI samasugust kodanikualgatuslikku toetusavaldust McCainile, ei rikastes eliitlinnaosades, ei lihtsates rantshodes, ei matkasellide-vagabundide juures. Ning Leivo ema ehk Mumm, kes praegu Floridas elab, kirjutab sealt samuti, et kui tema vana-vana sugulane end mõnel päeval väga kehvasti tunneb, soovib ta ikka valimisteni elada, et näha, kas Obama ikka presidendiks saab... Nii et sellises taustsüsteemis polnud minu jaoks Obama ülekaalukas võit üllatav, pigem üllatas, et McCain üldse nii palju hääli sai.

Obamal on nüüd muidugi tohutu vastutusekoorem. Ootused on kõrgeks aetud ja ehkki tema optimistlik "Jah, me suudame!" praegu rahvast innustab, saab tal ilmselt raske olema. Pean pöialt.

Keegi naabritest oli viinud õue prügikasti kõrvale hiigelsuure sõnajala. Mul hakkas taimest kahju ning tassisin ta üles, mõttega viia ta järgmisel päeval tööle vabale kapinurgale. Kodus meil sellise laialt laotuva taimolendi jaoks vaba pinda ei ole.

Tõstsime sõnajalapoti kodus ajutiselt põrandale, täpselt elutoa ja köögi vahelisele käiguteele, kus ta pool sellest ruumist ära võtab. Ning silmapilk tegi Tiffu endale sõnajala lopsakate maaniulatuvate lehtede alla pesa. Pikutab seal ning aegajalt hüppab varitsusest möödujatele jalgu. Või sabistab käppadega sõnajalalehtedes, mis oma paindlikus paabulinnulisuses ohjeldamatuid mänguvõimalusi pakuvad.

Nii et ma pole juba nädal aega raatsinud seda sõnajalga Tiffult ära võtta ja tööle viia. Vastupidi, panin sõnajalalehtede alla vana T-särgi, et kassil oleks mugavam seal pikutada.

Palju tööd. Tänavune aastalõpp on tõesti kiire. Õhtuks olen peast täiesti väsinud ega jaksa enam midagi teha ega mõelda. Ehkki mõnikord peab.

Koolivaheaeg. Lastel on sügisene vaba nädal kahe veerandi vahel. Tunnistused olid Odel ja Jüril head nagu ikka, Kati nagu ikka tunnistust ei saanud (tal on kursustepõhine õpe). Aga hinded on temalgi head. Ma kogu aeg tuletan endale meelde, et seda ei tohi võtta nagu loomulikku asja, vaid tuleb osata hinnata.

Halloween. Ode käis oma sõbrannadega Halloweeni tähistamas - kostümeerisid end meie pool ära ja käisid siis ukselt uksele. Ilmselt tundub kõrvitsapüha selles vanuses lahedam kui teada-tuntud mardi- või kadripäev. Aga kostüümid olid ägedad - neist said vampiirid ja muud seesugused olendid. See on küll ilmne eelis kohaliku rahvatraditsiooni ees, kus mardid ja kadrid ennast üldjuhul lihtsalt kontsakateks riietuvad.

Sõnamäng. Ode ostis koju uue lauamängu. Sõnamängust olin enne ainult raamatutest lugenud ja Ameerika filmidest näinud, nüüd on see siis ka eesti keeles olemas. Vahva mäng on, lauamängusõbrad võivad poodi tormata. Mina muidugi sain esimeses mängus pähe, sest ei osanud hästi kasutada nurkade (kahe sõnaga korraga) muutmise võimalusi.

Kreete sünnipäev. Kreete sai eile 13 ja kuna tema ja Laura olid koolivaheajal tädi Hilja juures maal, käisime Leivoga eile seal (ja ühtlasi ka tüdrukuid linna tagasi toomas, esmaspäeval algab ju neil jälle kool). Kreete on kah suve jooksul lapsest välja kasvanud (see käib kuidagi väga äkki) ning nii saigi ta tänavu juba suurte-kingitusi: kui eelmisel aastal kinkisime talle meie poolt suure valge karvase kaisukassi, siis tänavu täiskasvanulikud aeroobikapüksid.

Veel paar pruutpaaridesalongi. Laupäeva ennelõunal käisime Leivoga Salocentris ja Pärlis. Esimeses - hea, et me karmilt müüjalt lausa pahandada ei saand, kui kohe trepist üles pääsu takistava keti ees öelda ei osanud, mida me täpselt tahame. Joped ja kotid tuli enne pühapaika - kleidistangede vahele - sisenemist toolile panna (see oleks põhimõtteliselt arusaadav soov, kui seda ka arusaadaval moel serveeritaks, mitte ei öeldaks "Ei-ei, üleriietega nüüd küll ei lähe!") Väga lõbus oli, nägime pidevalt vaeva, et range müüja ees mitte ebasündsalt itsitada. Üks ilus kleit oli ka, aga number 34. Argumendiga "Mina olen siin nii kaua töötanud!" arvas müüja seda mulle siiski selgasobivaks. Pihast oligi kleit paras, nii et olin juba valmis üllatusega uskuma, et see pealtnäha imekitsas kleit lähebki vastu ootusi mulle selga - aga nöörimisega ülespoole ribideni jõudes paraku siiski enam kinni ei läinud. "Liiga väikse võtsite!" nentis müüja toonil, nagu oleksin mina ise end hapraks pajuvitsaks soovkujutlenud ja laialdase numbrivaliku õigemad võimalused kasutamata jätnud... Isver-susver, tõesti hea, et päris pahandada ei saanud :) Valgeid ülikondi oli seal ka, aga väga koledate nööpidega, mõnel valgel siidülikonnal olid varrukanööbid koguni määrdunudroosakat tooni.

Pärli salong oli aga armas ja sõbraliku teenindusega. Kleite oli kah lausa mitu, millele pilk pidama jäi, minu veebist leitud lemmikut küll mitte. Hinnaklass oli küll kah vastavalt sellele kõrgem kui Salocentris ja meesteülikondi nad enam ei paku.

Pügatud kass. Kisti on praeguseks nädala kodus tagasi olnud ning ei näegi enam välja nagu Buchenwald: on kerele juba kenasti ümarust kogunud. See paistab hästi välja, sest Ode rohkem, mina vähem, oleme ta maniküürikääride abil puudliks püganud -kere on keskelt üleni paljas. Või raisakulliks, sest ka kael on osaliselt paljas. Tegutseme ettevaatlikult kõveraotsaliste maniküürikääridaga, lükates need tasakesi kassi naha ja ligi sentimeetripaksuse vildikihi vahele ja nakitseme vildikihti vähehaaval kassi küljest lahti. Alternatiiv oli viia Kisti järgmisel nädalal loomakliinikusse, kus ta uinutatakse ja siis masinaga paljaks pügatakse. Aga parem ikka, kui narkoosita ja kassi vintsutamata saab, ja nii me teda millimeeterhaaval tema magamise ajal pügame - kuni Kistil kannatust jätkub. Tiffu tundub Kisti kõrval praegu nii suur, uhke sabaga ja läikiv - eks ta olegi ilus kass, aga praegu paistab see eriti silma.

Uuest aastast muutub pensioni kojukanne tasuliseks ning nii võtsime meiegi ette protsessi, et lasta edaspidi Memme pension pangakontole kanda. Siiamaani tõi seda talle koju kätte meie küla postiljon Tarmo.

Nüüd aga siis tuli pangateenusele üle minna, sest äärmiselt ülekohtune tundub mulle see 70-kroonine teenustasu vanade inimeste mugavuse arvelt. Meie Memm pole siinkohal muidugi näide, talle suutnuks sama mugavuse tagada juba ammu ka meie - võtta Memme kaardiga pangaautomaadist raha välja ja talle koju viia-, aga paljudel ju sellist võimalust pole... Aga olgu, ma ei hakka riiki süüdistama.

Konto Swedbankis on Memmel olemas, aga pangakaart osutus aegunuks juba kolm aastat tagasi - pole lihtsalt vaja läinud. Kuna mina olen Memme volitatud esindaja pangas, sai uus kaart tellitud probleemideta ning jõudis kenasti ka minu valitud Tallinna kontorisse, ehkki Memme kodukontor on Loksal. Küll aga tekkis probleem Memme pensioni pangakontole kandmise avaldusega.

"Kahjuks peab selle jaoks inimene ise kontorisse tulema," vabandas viisakas pangatöötaja. Ja soovitas Memme aadressi vaadates teda mitte Tallinna tuua, vaid viia lähimasse kohta Loksale. Vaatas siis Memme sünniaastat ja soovitas - justkui piinlikkust tundes, ehkki tema selles vähimalgi määral süüdi ei olnud -, et kui ei taha vanainimest  kodust välja viimisega vintsutada, siis Sotsiaalametis saab asja korda ajada lihtsalt tema poolt allkirjastatud avaldusega.

Hakkasin mina siis internetist Sotsiaalametit otsima, et vajalikku blanketti kätte saada. Tipin ootuspäraselt www.sotsiaalamet.ee - ei sobi. Proovin www.penisoniamet.ee - ei sobi. Proovin erinevaid otsinguvariante - no ei leia!  Lõpuks taipasin vaadata Sotsiaalministeeriumi haldusalasse - ja bingo! Tegu on hoopis SotsiaalKINDLUSTUSametiga, kodulehe aadressiga www.ensib.ee. No ma tõesti ei tea, kuidas leiab selle vajaliku teenuse veebis võibolla esimesi arglikke samme tegev pensionär, kes on tulnud üle kurikuulsa digitaalse lõhe ning nüüd internetist talle vajalikku infot otsib... Või on pensionärid sotsiaalvaldkonnas nii kogenud, et oskavad otsida sotsiaalkindlustust ja tulevad ensib-lühendi peale...?

Igatahes blankett oli kenasti olemas, printisin välja, täitsime ära ja Memme allkiri sai alla. Korra oli mul küll kiusatus allkirjastada dokument digitaalselt (Memmel on olemas ID-kaart, koodid ja sertifikaadid) ja panna Sotsiaalkindlsutusameti e-valmisolek proovile... aga ma siiski ei teinud seda. Esiteks poleks keegi ilmselt uskunud, et 92-aastaseks saav vanainimene ise digiallkirjastamisega toime tuleb, teiseks teen ma digiteste ainult siis, kui tulemus pole ajakriitiline ning on aega järeljahmerdada, kui e-asi mingil põhjusel ei edene. Nii et näpistasin seekord siis tööpäeva lõpust pool tunnikest ning viisin paberi kenasti Pronksi 12 kohale. Isiklikult.

Ja alates detsembrist hakkab Memm saama pensioni panka nagu moodne inimene.

Laupäeval kihasid Vihasoo ümbruse metsad kaardi ja kompassiga ringi jooksvatest inimestest: toimus seiklusorienteerumise "Libahundi jälg" teine osavõistlus. Esimene oli maikuus Märjamaal, aga seal me ei osalenud. Nüüd aga oli rajameistriks Mairolt, meie vana hea seiklusspordi- ja orienteerumissõber oma tuntud headuses.

Tuleb ka Mairolti turundustegevusele au anda, sest ilmselt oli just see tema poolt enne teist etappi  tehtud promo küll Xdreami foorumis, küll Leppoja etapi järel autokojameeste all see, mis palju seiklussportlasi sellele varasemalt "lasteka" mainega võistlusele meelitas. Võrredes esimese etapiga oli võistkondade arv lausa kolmekordistunud! Ja nimekirjas, kui seda nädal enne võistlust vaatasime, oli üllatavalt palju tuttavaid nimesid. Kohe panime muidugi siis ka ennast kirja :)

Võistlust soosis ka ilmataat, sest kui öösel sadas vihma, siis hommikuks klaaris taeva enamvähem ära ning keskhommikuks oli juba päikegi väljas. Ja jäi sinna õhtuni - oli lihtsalt imeilus sügisilm! Lahemaa imeilus loodus niikuinii.

Tavalisest rogainist eristus "Libahundi jälg" seikluslike lisaülesannetega seitsmestes punktides. Küll tuli paralleelköitel ületada Joaveski juga, küll trossi mööda sõita üle Nõmmeveski joa, küll Tammispea kivi ümbermõõtu ja kõrgust määrata, küll kipakate kanuudega mälu järgi sopilisest jõest paar punkti leida. Humoorikama poole pealt pidi tõstma svammidega vett ühest ämbrist teise, pumpama ja tühjaks laskma järelhaagise kummi ning lõpuks leidma liiva seest asimuudi järgi aarde. Viimane meil, muide, ei õnnestunudki. Nagu ka paljudel teistel: aardeleidmise protsent oli jäänud kuhugi kolmekümne kanti. Vähemalt niipalju vedas, et see oli meil viimane punkt ja me seal ajapuudusel liiga kaua ei tuuseldanud Mõned olid aga oma pool tundi sinna akrjääri matnud, kusjuures aare oli mõnelgi ka selle peale leidmata jäänud...

Viienda tunni lõpus sai meie tiimil välja võetud ka "veniv abieluside" ehk vedamiskumm. Teed olid suurepärased ja ka metsaalused joostavad, nii et sel moel saime oma jooksutempot tõsta (ja Leivo kätte vajaliku koormuse :).

Taas oli meil Soosambla Suusaklubiga suhteliselt sama teekond plaanitud, aga ma hakkan sellega vist harjuma ja enam väga ei ehmunudki :) Aga muidugi: hoolimata sellest, et Viivi üsna alguses koos kindaga SI-pulga käest tõmbas ja selle ülesleidmiseks paarikilomeetrise lisajooksu tegi; et nad 20 minutit enne kontrollaega finishisse saabusid ja et Viivi polnud end üldse jooksuvormis tundnud, said nad segavõistkondadest esimese koha. Mille üle on mul peaaegu sama hea meel kui meie enda neljanda koha üle, sest see oli kohaletulnute seltskonda arvestades ikka kõva saavutus.

Ja kahe etapi kokkuvõttes sai segavõistkondadest esikoha tiim, kus seekord lõi kaasa ka mu kolleeg Paavo. Ise oli ta pärast väga rahul, et tuleb ikka osata strateegiliselt võistlussarja valida, kus on lootust kokkuvõttes poodiumikohta saada :)

Kokkuvõttes oli üks tore päev. Ehkki jalad, üllatus-üllatus, olid selle kuue tunni järel lihastest ja sääremarjadest valusamad kui kaheksatunnise Laanemetsa rogaini järel.

Leivo kirjutas eriti lustaka loo libahundi jälgede ajamisest .

Tänahommikune SMS Nepaalist:

"Mäe otsas käidud. Oli jahe, -20 kraadi. Ja sigaraske".

"Mägi" on siis Tharpu Chuli (5663m). Ja kommentaariks niipalju, et ma olen äärmiselt harva kuulnud, et Minn mingi asja kohta "sigaraske" ütleb.