Viimasel ajal räägitakse üha rohkem unehäiretest ning nende mõjust inimese elule. Nii et igati popp haigus, et öelda: minul on ka! :) Tõsi, õnneks mitte pidevalt.
Viimase nädala jooksul olen ma pidevalt ärganud öösel kella 3-4 paiku. Lihtsalt ärganud, ilma et miski mind ärataks. Leban ärkvel voodis, kuulan öö hääli ja mõtlen oma mõtteid. Umbes tunni aja pärast õnnestub uuesti magama jääda.
Eriti veider, et sama lugu oli eelmise aasta aprillis. Viidatud sissekanne tähistab küll ühtainsat ööd, kuid neid oli edaspidi nädalajagu veel, ilma mingi silmnähtava põhjuseta.
Nii et võibolla polegi tegu mitte une- vaid hoopis kevadhäirega?
Sportlikule nädalavahetusele väärika punkt panemiseks tegime Leivoga ka rulluisutiiru. Plaanisime minna Sakku, aga teel tuli Leivole mõte vaadata üle ka Tabasalu uus rulluisutee. Pöörasimegi autonina Järve Selveri juurest hoopis Tabasalu poole.
Leivo sõitis 16km (kebabirestorani juurest tee lõpuni), mina ca 11: pöörasin tagasi siis, kui Leivo teiselt poolt juba vastu tuli. Tagasi sõitsime koos ja Leivo mõõtis GPSiga kiirust. Minu isiklik rekord on nüüd 20km/h :)
Rada oli väga hea, ehkki saaks veel paremaks, kui paar kohta veel liivast ja kivikestest puhastada. Mulle muidugi ei meeldinud paar ristumist autoteega, aga see on minu isiklik kiire T-pidurdamisoskamatuse probleem.
Pühapäeval tegime koos Leivoga läbi Jõelähtme rattamaratoni pooldistantsi. Noh, et ma ikka valmistuks Xdreamiks :)
Kohe üsna alguses algasid vinkavonka ülesalla sõidud. See oli minu meelest sõidu toredaim osa! Võibolla aga pingutasin seal liiga õhinal üle, igatahes rabas mind distantsi viimases osas väsimus nagu kott. Seal, kus tuli sõita mõnisada meetrit üle suurte killustikutükkide, liikusin uimaselt ja nägin kõike nagu aegluubis. Küllap liikusin samamoodi :) Leivo sheeris minuga kaasavõetud banaane - ja olemine läks kohe palju paremaks.
Aga suuri killustikutükke ei taha ma pärast seda siiski hulk aega näha, arvan ma :)
Ka Kreete tegi taas väga tubli sõidu, seekord koos oma trennikaaslastega.
Leivole oli aga sellest ca 38km rattajalutamisest vähe, nii et tema sõitis pärast rattaga koju. Mina ja Kreete mõnulesime autos ja poleks küll mõeldagi tahtnud, et peaks ratta seljas ka Tallinna väntama.
Muide, selle maratoni raja kirjeldus oli selline, et ajas mulle tõelise hirmu nahka. Kui kirjelduses domineerivad sõnad "single-track", "ohtlik laskumine", "muda", "läbimatu kraav", "NB! liiv!" jne, siis endas vähem kindlad ratturid (loe: mina) tunnevad kõhedust. Leivol kulus hulk aega, et mind veenda, et Xdreamidel olen ma selliseid "ohtlikke laskumisi" ja "muda-alasid" küll ja küll teinud, einult et siis pole keegi enne foorumis ja rajalegendis hoiatanud, et ohtlik on :)
Ööl vastu pühapäeva kostis kõrbehamstri puurist pidevat vaikset piiksumist.
"Tilluke igatseb vist Pisikest taga, terve öö muudkui piuksus," ütlesin ma hommikul Jürile. "Mitte kunagi varem pole ta ju niimoodi teinud. Peame talle kiiresti uue kaaslase tooma."
Põhjuseks oli aga tõeline kõrbehamstri-ime: Tillukesel oli pesas neli pisikest karvutut poega!!!
Nüüd, viis päeva pärast Pisikese surma. Terve aasta elasid nad enne koos poegi saamata.
Ma olin nii õnnelik ja liigutatud, et võib liialdamata öelda: pisar tuli silmanurka.
Lisan siia copy-paste ka Ode kirjutise oma hamstrikestest:
Eelmine teisipäev, 15. aprill, suri minu väga armas kääbuskõrbehamster Pisike. Ma avastasin selle kella 6 paiku õhtul, kui vaatasin nende puuri ja nägin Pisikese elutut keha. Ma hakkasin kohe nutma, sest ta oli mul olnud peaaegu kaks aastat ja ta oli mulle väga armsaks saanud. Kui Emme koju tuli, rääkisin tallegi seda ja ta hakkas nutma. Emme pakkus välja, et sõidame maale ja matame ta maha. Tegimegi seda. Maal matsime ta Emme merisea haua lähedale. Olin veel väga kurb.
20. aprill, pühapäev, helistab mulle Jüri ja ütleb, et Tillukesel on 4 poega! Olin väga rõõmus ja mõtlesin veel samal ajal, et nende pojakeste isa suri natuke enne nende sündi ja, et pojakesed ei näe kunagi teda. Kui Issi ja Margoti juurest koju jõudsin, siis vaatasin kohe neid pisikesi, armsaid, roosasid olevusi, kes piiksusid valjult. Nad siplesid hirmsasti ja imesid samal ajal piima. Nad on hirmus armsad!!!
Pärast seda, kui käisime Odega maal Pisikest matmas, olen ma kibelenud nagu sütel: tahan maale! Sest seal oli nii uskumatult ilus ja hea.
See oli juba üsna hiline õhtu. Hakks hämarduma ja jahenema ja päeva jooksul päikesest soojenenud maa auras kergelt. Kõik lõhnas, põõsaalused olid kaetud sinetavate siniliiliatega ning kuldtähtede õrnroheliste lehtedega. Imeilus.
Laupäeval, pärast Aegviidu rattasõitu, läksimegi koos Katiga maale. Lihtsalt niisama.
Riisusin õue puhtaks vanast kulust, oksarisust ja eelmise sügise lehtedest. Päike paistis, maa lõhnas, lõokesed lõõritasid kuskil seal sinises taevas.
Pärast oli tunne, nagu oleks kätte saanud mingi väga vajaliku doosi. Õnnis rahulolu.
Hilisõhtusel tagasiteel jooksis auto eest üle tee metskits. Nii kaugelt, et ka see oli lihtsalt ilus - kaunis graatsiline loom vastu õhtutaevast pikkade hüpetega teed ületamas.
Sõitsime koos Leivoga Kreete saatjatena läbi Aegviidu rattamaratoni pooldistantsi 24 km.
Kreete oli uskumatult tubli. Sõitis üles ja alla praktiliselt kõik sealsed rasked mäed ja tegi seda kiiresti. Meie väike vapper rattatüdruk!
Ilm oli uskumatult ilus. Lausa suvi valitses seal Kõrvemaa metsade tuulevaikuses ja liivaste mägede vahel. Muidugi olime (eriti mina) end liiga soojalt riidesse pannud, nii et higistada sai tublisti.
Kõik me nägime kollast liblikat. Isegi mitut. Isegi väga paljusid. Tuleb kuldne suvi.
Kaks ülimalt toredalt veedetud tundi oli.
Täna on viimane päev, mil soovituse alusel sõlmitud lepingud võistlusel arvesse lähevad. Nii et kes täna veel Mobiil-ID lepingu sõlmib ning oma nime ja numbri aadressile kaja.pino@eesti.ee teada annab, saab mind veel toetada minu auahnes plaanis see võistlus ära võita.
Üldsielt on mul närvid täitsa läbi, sest viimane info edetabelist pärineb 13.aprillist ning siis olin esikohast kahe lepinguga maas. Vahepealse suurema kaotusseisu tasategemine oli muide suuresti tänu blogile - muidu võrdse aktiivsuse ja tegutsemisvõimaluste juures aitasid mul vahet vähendada just blogi vahendusel tulnud lepingud. Aitähhh kõigile!
Olen püüdnud nüüd viimasel nädalal igasuguseid võimalusi lõpuspurdiks ning ka Leivo ja Maare on osutanud hindamatut abi, aga ma tean, et ka teised, eriti Tiit, liiguvad neil loetud päevil penikoormasaabastega.
Tulemused teatatakse 24.aprillil. Tänane päev veel tegutsemiseks ja siis pea nädal praadimiseks :)
Praegu käib blogides mäng, kus arutletakse, mida oleks (tagantjärele targana) pidanud 16-aastaselt teisiti tegema.
Mina olen üldiselt oma 16-aastase mina tegemistega rahul. Aga ühtteist on tollal tehtust kõrva taha panna küll ja kindlasti saanuks paljutki teistmoodi teha. Kas ka paremini, ei saa öelda: ei saa ju elada teist korda, aga õige-vale suhe ilmneb alati alles tagasivaates ja läbi Aja kullaproovi.
Aga siiski:
1. Usu endas ähmaselt kujunema hakkavat tunnet, et targad ja igavalt head tüdrukud skoorivad pikas perspektiivis rohkem kui põnevalt pahad. Sa ei pea püüdma iga hinna eest suitsetama õppida (ehkki Sul veab ja see hoolimata kuudepikkusest pingutusest sõltuvuseks ei saa). Ja lõpeta huulte erkroosaks võõpamine! Olgu, vaevu üle tagumiku ulatuvate seelikutega võid ju Mängudes pidudel edasi käia, kui tahad - ehkki ka see Sulle tuleviku mõistes midagi juurde ei anna, pigem pidurdab.
2. Allapoole vööd ulatuvate juuste äralõikamine oli 14-aastaselt rumal tegu. Miks Sa seda siis 16-aastaselt jätkad, juukseid aina nõmedamaks (OK, enda meelest moodsamaks) eksperimenteerides? Sa ei tea veel, aga ainsad, kes 20 aasta pärast vaadates klassipiltidel veidra soenguga ei tundu, on klassikalise sirge juukselõikusega tüdrukud.
3. Võibolla oleks olnud kasuks, kui käinuksid läbi erinevamate inimestega.
4. Koolist võinuks Sa kindlasti rohkem võtta kui võtsid. Miks Sa arvasid, et kool on üks nõme koht, millele tuleb pühenduda ainult nii vähe kui võimalik, st ainult kohustuslikuks tundide ajaks? Su koolikaaslased on jumala toredad inimesed, avastad ju hiljem. Ei olnud nad ka kooliajal lapsikumad kui Sina või Su koolivälised sõbrad, hoopis Sa ise olid liiga kriitiline.
5. Tead, tegelikult olid Sa ikka väga mõistlik 16-aastane. Päris hästi tuli välja, isegi tagasi vaadates.
Eile õhtul ja täna hommikul lahendasime üht ajakirjandusse läinud juhtumit, kus klient (peab kahjuks ütlema, et enda rumalusest) endale suure arve tekitas. Iseenesest tavapärane töö - alati otsime sellisel puhul üles kliendi pöördumised (kui neid on) ning taastame omalt poolt juhtunu üksikasjad nii palju kui võimalik. Paratamatult võtab see ka aega, ehkki mõistan, et ajakirjanikel on tavaliselt kiire. Täna lisandus veel meiliprobleem, nii et esimene kiri lihtsalt ei jõudnud kohale. Ja mina läksin seda teadmata pärast Send nupu vajutamist pikale koosolekule.
Mis mind aga tõsiselt rabas, oli selle ajakirjaniku kannatlikkus ja süvenemine. Kui ta mind pärast mammutkoosoleku lõppu kätte sai, ei valanudki ta mind viivituse pärast nördimusega üle. Vahepealset aega oli ta kasutanud hoopis enda põhjalikuks kurssiviimiseks selle teema nüanssidega, nii et põhimõtteliselt oli tal nüüd vaja ainult paar minu lauset lisada. Ning kogu tema suhtumine oli meeldivalt asjalik ja neutraalne. Pean silmas seda, et sageli on ajakirjanikud teise osapoole kommentaari küsides ta juba ette süüdi mõistnud. "Millega te end õigustate?" sõnastas näiteks retoorilise küsimuse üks ajakirjanik, kes, nagu hiljem selgus, pöördus sellega hoopis vale firma poole... Seekord aga - ei mingit minuni kumavat eelhäälestust ega soovi loost iga hinna eest skandaali välja pigistada.
"Meil on lihtsalt rohkem aega ja veidi teine suunitlus kui suurtel lehtedel," ütles mu vestluskaaslane leebelt, kui teda põhjaliku eeltöö ja mõistva suhtumise eest tänasin.
Nojah, tegu oli piirkondliku väljaandega.
Üldiselt pean ma küll veelkord ütlema, et enamasti on mul oma meediapartneritega vedanud - tehnoloogiast, majandusest ja viimasel ajal ka tarbijakaitsest kirjutavad asjalikud inimesed. Aga üha rohkem hakkab siiski sekka viskama ka pealiskaudseid lahmijaid, kahjuks. Kes asjast midagi ei tea ega tahagi teada, kuid loo viskavad kokku nii nagu neile tõlgendus.
Sellepärast vist ongi nii jahmatav, kui vahelduseks tuleb (minu jaoks) uue ajakirjanikuga suheldes nii positiivne kogemus nagu täna.
Eile õhtul oli meie kaheaastane kõrbe-kääbushamster Pisike puuris surnud. Mina jõudsin koju, Kati ja Ode nutavad. Pisike oli juba paigutatud saepuru ja sulgedega kaetud voodile tühjas karbikeses, salvrätt surilinaks peal.
Sõitsime Odega maale ja matsime Pisikese õuel kivi juurde, kus juba üle kolmekümne aasta puhkab ka minu kunagine hamster Kiki. Teine väikeloomade surnuaed on meil kunagi krundi ääres kasvanud vana leinakase all. Nüüd on kasest järgi jäänud ainult känd, kuid selle juurte all magavad endiselt oma pikka igavest und näiteks Karini ja Kairi kunagised rotid.
Nüüd on meil kõrbe-kääbushamstritest ainult Tilluke, kes sai soetatud eelmise aasta juunis, seega kah juba peaaegu aasta vana.
Väikeste loomakeste pidamise juures ongi kõige kurvem nende äärmiselt lühike eluiga.