Get a life!

Täna tähistas sünnipäeva Rakveres elaval kolleeg, kes oli selleks puhuks küpsetanud töökaaslastele imemaitsvaid lehttaigna-plaadikooke. Muidugi tahtsid kõik teada, kuidas ta neid tegi.

Mina: "Kas sa seda tainast vaalisid ka või panid sama paksult plaadile, kui pakist võetud?"

Sünnipäevalaps: "Ikka vaalisin, täitsa õhukeseks kohe."

Kõik mitte-viru-murrakulised: "MISASJA sa tegid??? Misasja sa küsisid???"

Kusjuures, ma üldse ei plaaninud mingit omavahelist keelt rääkima hakata, lihtsalt küsisin nagu küsimus pähe tuli. Ja kuna sünnipäevalaps sai aru, siis ta ka vastas sama enesestmõistetavalt.

Arutasime siis laua ümber jupp aega Suur-Eesti erinevate keelekasutuste üle. Näiteks tõdesime , et mina ja sünnipäevalaps paneme ka pesu lappesse, aga teised lihtsalt voldivad kokku :)

Emadepäeva hommikul kallistas Ode mind rattaretkel.

Koju jõudes ootas ees üllatus - Jüri küpsetatud imemaitsev shokolaadikook. Ning laste kingitus: puust juuksehari (millist ma olin ammu endale soovinud), tulbid ja karp Rafaellot.

Õhtul käisin kiirkorras oma emmet kallistamas. Kiirkorras sellepärast, et läksin kohe Karinile-Toomasele lennujaama vastu, et nad Barcelona-reisi lõpetuselt koju transada. Ja siis sõime juba koos ema-isa juures torti.

Tõesti - ma ise olen emana väga õnnelik ja olen väga õnnelik ka oma ema üle.

Ah jaa -ema ja isa olid käinud ka Loksal Memmede, oma emade haudadel.

Karin ja Toomas käisid linnanädalavahetusel Barcelonas ning Helen ja Martin olid siis Mummi ja Vanaisaga maal.

Ma olen mitu korda mõelnud, et Helen (7) on füüsilisest hirmutundest ilma jäetud. Kui ta rulluiskudega (ise ei oska õieti sõitagi) nii järsust mäest alla ajama paneb, et mina ainult ahhetan ja mõtlen, kas üldse julgen järgi minna. Kui ta rattaga kukkumist kartmata sõitma õppis. Ja mitmel-mitmel puhul veel.

Nüüd ronisid Helen ja Martin maal Ennu vana garaazhi katusele. See ronimine ise pole teab mis julgustükk, sinna saab päris kergesti. Aga kui Vanaisa nendega pahandama hakkas ja käskis kohe alla tulla (sest vanal puitsõrestikul eterniidist lamekatus pole just turvaline koht trampimiseks), siis... Helen lihtsalt hüppas sealt alla.

Kahe ja poole meetri kõrguselt.

Silmagi pilgutamata.

Kahe punupatsi lehvides.

Nagu kass.

Ja muidugi ei saanud siis muidu pigem ettevaatliku loomuga Martingi väiksest õest maha jääda, nii et enne kui Vanaisa esimesest ehmatusest toibudagi jõudis, hüppas ka Matu Helenile järele.  

Mõlemad jäid õnnelikult terveks. Ent Vanaisa vangutas veel linnaski pead: kui tema omal ajal parashütistide kursustel kolme meetri kõrguselt ilma langevarjuta treeninghüppeid tegi, tundunud see talle ikka kohutavalt kõrgena...

Tänavune Roheliste Rattaretk (minu jaoks kuues) oli kõige vihmasem ja külmem läbi minu rattaretkede ajaloo. Leivo, kes käinud seal enamvähem aegade algusest peale, mäletab muidugi aegu, kus hommikul olla teevesi kruusides jäätunud, sõites tulnud villased sokid kinnaste peale kätte tõmmata ja rattaretk ise kestnud praeguse kolme päeva asemel tervelt neli.

Aga tühja sest vihmast ja tuulest, tore oli ikka. Tänavuse aasta märksõnad:

Tandem - positiivne näide jagatud vastutuse kasutegurist. Olime Leivoga sõitmas tandemiga. Kui ma sellest ebakindlsusest, et tagaistujana ise juhtida ei saa, üle sain, oli väga tore. Õnneks ma usaldan Leivot niiväga palju, nii et hirmust ülesaamine ei võtnud üldse kaua aega. Ja muidugi oli usaldusel taas kord alust: Leivo juhtis meid kindla käega läbi muda, liiva, järskude kurvide, kiirete laskumiste ning kiviste, kumerate rööpmetega kruusateede. Ilmselt kindlamini kui mina ise üksikrattaga oleksin teinud :)

Tandem on uskumatult kiire sõiduvahend heal asfaltteel, kus 1+1 pingutus võrdub küll vähemat 3. Ehk nagu Leivo ütles: hea näide sellest, kuidas jagatud vastutus (antud juhul siis väntamise osas) kasulik on. Muudes eluvaldkondades võib jagatud vastutuse kasulikkusest muidugi ka vastupidiseid näiteid tuua, kuid tandemil - vähemalt meie koosluses - oli küll mõlemal tunne, et eriti pingutama ei pea, aga ratas muudkui läheb. Üksik-ratturid püüdsid aegajalt tuulde võtta, aga see peab ikka rattal tegija olema, kes tandemi tuules sõitajaksab :)

Kitsastel, mudastel ja liivastel metsateedel tandemi eelis muidugi kadus ning üksikratturid said kaotatud vahemaa tasa teha. Sest sellel tandemil on all kitsad ja siledad maanteekummid, millega rasketes oludes on sõita... ütleme lihtsalt, et raske. Tagumine ots kippus rööpasse vajuma, ratas (ikka tagumine) käis poris ja liivas all ringi - rassisime seal ikka hullumoodi.

Kolm kummiparandust. Esimene pauk oli teisel päeval Iklas, kus sõitsime tandemiga üle äärekivi ja saime kummi maohammustuse kujulise kahjustuse: kaks sümmeetrilist augukest läbilöögist. Õnneks oli lähedal meie tugibuss, kus ka suur pump sees. Kummile sai paik peale, suure pumbaga kiiresti rõhk sisse ja edasi. Ah jaa, enne tuli veel ratast ja kummi jões pesta, et suurt soppa maha saada - aga õnneks oli ka jõgi lähedal.

Teine pauk oli kolmandal päeval kivistel metsateedel. Pauk sõna otseses mõttes - kumm läka sellise laksuga, nagu oleks püssist tulistatud :) Nüüd oli juba kõvasti mässamist: üks suur auk sai paigatud, aga kui Leivo kummi suruõhuballoonist täis laskis, vusises see kiiresti uuesti tühjaks. Nüüd oli jama, sest teist ballooni enam polnud ning mööduvatel kaas-rattaretkelistel sellised pumbad, millega võiks kummi pumopama jäädagi. Ent mööda sõitis Karu, kel ratta peal tõhus käsipump ja heas südames abivalmidus - tema pumba abil tuvastas Leivo kummis veel kaks maohammustuse-kujulist auku ning paikas ka need. Ja sai ka kummi sisse vajaliku rõhu. Ent seekord oli kahjustada saanud ka väliskumm, mistõttu edasi pidime sõitma ettevaatlikult ja aeglaselt.Ja sisekumm muudkui tahtis väliskummi kahjustusest välja pungitada.

Kruusatee maanteega ristudes kohtasime taas oma tugibussi. Suure pumba lähedusest innustust saanuna arvas Leivo, et peaks tandemil vahetama esimese ja tagumise ratta kummi - esirattal on väiksem koormus ja nii jõuame oma rattaga ehk isegi finishisse sel moel, et ei pea uuesti ja lõplikult purunenud kummiga tandemit käekõrval lükkama. Nii sündiski - ja kuna sõitsime lõpus rajaks plaanitud kruusatee asemel igaks juhuks mööda siledat maanteed, siis ka finishisse jõudsime.

Iseseisvad lapsed. Meil moodustus kolm sõitjatepaari: mina ja Leivo (tandemi peal olnuks meil muidugi ka raske teineteisest eralduda :), Ode ja Kreete ning Laura ja Ramses. Kõik grupid said suurepäraselt hakkama - isegi vihmasel ja päeva esimese poole mudaste raskete teedega laupäeval. Odet ja Kreetet nägimegi valdavalt ainult hommikul ja õhtul laagris, välja arvatud teisel päeval, mil nad olid oma söögi enda kätte võtmata unustanud ja pidid seepärast meid lõuna ajal järgi ootama.

Vihm ja külm. Nagu juba korduvalt mainisin, sadas laupäeva esimesel poolel vihma. Ja mitte aegajalt piserdavat, vaid ikka korralikku lausvihma. Olime kõik läbimärjad. Õnneks lõunaks sadu lakkas ning lõunapausi ajal piilus taevast isegi päike. Ent külm oli ikka - eriti said külmetada kõige enne laagrisse jõudnud Ode ja Kreete, kes meid ja pakkide autot oodates rohkem kui tund aega külmetada kügelesid. Sest kui sõites on liikumisest veel pisutki soe, siis paigale jäädes tuleb kontidesse jõudnud külm kohe kallale... Aga telgis said kõik sooja ning laupäeva õhtul käisime kõik isegi Justamenti kuulamas - hoolimata raskest, külmast ja pikast (90km) sõidupäevast.

Aga ujuma sel rattaretkel ei saanudki - tavaliselt on rattaretk olnud paljudele meist esimene suplus. Nüüd on meist avavees ujumas käinud ainult Ode, kes suples 5.mail koos sõbrannaga Kakumäe rannas. Ja ka jäätist praktiliselt ei kulunud sel retkel...

Maja-telk. "Ja mina veel arvasin, et meil on suur telk - aga siin on lausa purskkaevu ja mullivanniga villa püsti pandud." Niisuguseid kommentaare kukkus iga teise-kolmanda meie telgist mööduja suust. Kahe meetri kõrgune, 3x7m, kolme eraldatud ruumiga 8-kohaline Coleman Canyon 8  oli ikka tõeline maja :) Soetasime ta mõningate kõhklustega, aga kuna tema hind oli Matkaspordi kesklinna poe tühjendusmüügi ajal ülisoodne (hoopis-hoopis teine kui viidatud lingis toodud soodushind), siis otsustasime proovida. Praegu ei kahetse, vaid oleme väga rahul - on ruumi, on võimalust telgisiseseks seltskonnaeluks... Ehkki, jah, tuule ja vihmaga pole teda püstitada proovinud (loodame, et seda vajadust ei tulegi :) ja nagu Leivo ütles, kaaluvad ainuüksi selle telgi vaiad samapalju kui kui tavaline väiketelk in corpore... Ent hulgakesi autoga reisides ning soojal suveajal on ta suurepärane maja.

Mis rattaretkelt veel meelde jäi? Väikese perenaise ratta külge kinnitatud korvis sõitev koerake Lasse. Sõiduriist, millel väntas kuus rõõmsat ringikujuliselt istuvat noort - muidugi ei trüginud see pill metsa vahele mudateedele, vaid oli muidu äge :) Esimeses laagris parkis ta meie telgi kõrval ja siis kõik muidugi arvasid, et meie sõidame sellega - et nii suur telk ja nii suur ratas :) Lamavas asendis vändatav jalgratas. Samasugune, kuid kahekesi sõidetav - nägi välja nagu kaarik. Veel üks tandem - ise kahest rattast kokku keevitatud. Oranzhides "Kolm päeva rõõmu hingele ja põrgut persele" kirjaga särkides suur grupp, keda oli juba kaugelt rõõm näha - nagu sülem mesimumme teel :) Jalgrattad numbrimärkidega "OH" ja "AH" - esimest korda nägime neid juba Pärnus poe ees parklas, hiljem ka rajal. Suur Tallinna Matkaklubi lipp ja selle sõidutaja - igal aastal kohal nagu raudnael. Vahva jäätisemüüja, kes hoolimata sellest, et saatus (külm ilm) tema tegevust ei soosinud, vaimukate hõigetega rahvast enda juurde meelitas (ja kindlsti sel moel ka kordades rohkem jäätist müüs kui niisama leti taga passides müünuks). Me soovitasime tal kutsuda rahvast kokku kuuma jäätise lubadusega, aga ta arvas, et see vast oleks siiski liig :)

Ja kindlasti veel igasuguseid asju, mis meenuvad alles hiljem.

Tore retk oli.

Tegelikult juba vana uudis aprilli lõpust, aga oleme nüüd meiegi Digi-TV kasutajad.

Ja kuna Kodulahenduse kuutasu sellest ei muutunud, et me nüüd ka Digi-TV-d kasutama hakkasime ning ka seadmed sai kaheaastase kasutamiskhustuse võtmisel tasuta, siis tähendab see säästuajale sobilikku 169-kroonist kokkuhoidu iga kuu. Nii palju maksis nimelt meie Starmani kaabeltelevisiooni pakett.

Ja erilise lisaboonusena on meil nüüd rull kokkukeritud kaablit, sest Starman seda endale tagasi ei tahtnud :)

Leivo kodus on neli tulekollet - ahju, pliiti/soemüüri -, millest kahte pole ta minu teada kunagi kasutanud. Ja nii saigi pulmades ühes mängus loositud külaliste vahel välja erinevaid võimalusi ja kohustusi, millest üks kohustus oligi osaleda köögis oleva pliidi ja soemüüri lammutamisel. Sest plaanitava köögiremondi eelduseks on kõigepealt selle ruumiröövli välja saamine.

Aga Leivo vist arvas, et enne ühislammutamist on vaja ikka trenni või lammutamise peaproovi teha :)

Nii saatiski ta mulle õhtul kavala SMSi: "Tule ja vaata, muidu jääb sul mõni asi nägemata."

Nägemata oleks jäänud see, et ta oli testi mõttes lammutanud maha esiku ja väikese toa vahel oleva suure rohelise ahju koos suitsulõõriga!

Vahelduseks eraelulistele rõõmudele ka üks rõõm töises plaanis: ma olen hästi uhke oma kolleegide üle, kes on välja töötanud uue hinnastusmudeli, kus iga klient saab endale valida oma paketi vastavalt kasutatavale teenustehulgale. Idee muidugi on ennegi mitmel pool kasutatud, aga uhke olen ma just sellepärast, et üle hulga aja on ka endal siiras heameel seda lahendust soovitada. Viimati olin ma nii rõõmus vist Mobiil-ID puhul :)

Sest kuna mobiilsides on viimasel ajal olnud kombeks rohkelt "tärne" pealtnäha hea pakkumise juures - kõnealustustasu, erinev kõneaja arvestussamm jne, siis siin ei ole.

"See paistab liiga hea, et tõsi olla," ütles üks inimene pärast pikka uurimist peidetud konksude ja knihvide kohta :)

Nädalavahetusel, kus "Minu Eesti" raames kutsusti inimesi mõttekodadesse mõttetalguid pidama, tuli külavanema kutsel kokku ka meie küla. Mitte küll mõttekojana (kassidki naernuks vist, kui üritusele oleks eelnenud külarahva kolmekaupa internetis registreerimine), aga igatahes oli meie mõttekoda või külakoosolek väga tulemuslik. Suuri riiklikke mõtteid me küll ei mõelnud, kohalikke algatusi aga seda enam.

Üldiselt tundub mulle, et see oli üks õnnelik hetk Vanaküla jaoks, kui vana müügis olnud talukoht meie nüüdse külavanema Triinu perele nii hinge läks, et nad otsustasid selle ära osta ja siia kolida. Külaelu on liikuma hakanud, iga kandi pealt!

Mida me küla koosolekul siis arutasime?

1. Küla arengukava. Otsustasime, et külale tuleb teha arengukava. Loodan, et siin saan minagi abiks olla. Triin on juba välja otsinud väikeste külade arengukavasid, aga kui keegi lugejatest omab mõnda sellist dokumenti või teab sellele viidata, oleme näidiste eest tänulikud (saata võib näiteks aadressile kaja.sepp.2@eesti.ee ). Arengukava on vaja selleks, et püüda külale erinevatest fondidest vajalikke toetusi saada - ja loomulikult ka enda jaoks, et kuhu me siis nüüd teel oleme ja mida saavutada tahame.

2. Tuletõrje veevõtukoht. Pakilisim mure, sest lähim veevõtukoht asub Nõmmeveskil, aga kõik meie kolm ligistikku asuvat küla - Valgejõe, Vanaküla, Parksi - elavad pidevas tulehirmus. Kolm aastat tagasi jõudsid meieni märgid suurest metsatulekahjust Mähustes, üle-eelmisel aastal põles mets Kemba küla taga, tänavu alles hiljuti Pala küla juures. Olgu, need on kaugemal ja teisel pool suurt Peterburi maanteed - aga kolm aastat tagasi oli kulupõletamise lõkkest alguse saanud põleng ka siinsamas, otse keskmise küla südames... Vana veevõtukoht Lahja lähistel otsustati taas korda teha ja tuletõrjeautodele ligipääsetavaks muuta.

3. Maavärvide keetmine. Idee korraldada külas maavärvide (nn rootsipunase ja teiste) keetmine. Soovijad peavad värvi ja soovitud kogused järgmiseks kuuks teada andma. See tundus päris huvitav, pean lähemalt uurima ning siis koos hindadega sellest isale rääkima. Maja värvimine meil ju niikuinii plaanis, miks siis mitte maavärvidest sinepikollane.

4. Külaplats. On soov korrastada Lihuniti (ametlikus keeles vist Lihuniidu) äärne jõekäär, kus kunagi on külaplats olnud. Praegu kuulub see maa rootslatele, külavanem ajab asju, et neilt võsa maharaiumiseks ja maa-ala kasutamiseks luba saada. Oma praeguse koosoleku igatahes juba pidasime seal :) Kui läks jutt sellele, et korrastada võiks siis ka liivakalda aluses käärus oleva ujumiskoha (vettemineku sild jm), siis hakkasid vanemad külaelanikud küll protestima: seda küll mitte, seal hauakoha keerises on mitu inimest ära uppunud, seal ei tohi ujumas käia! (Me siis hoidsime targu suu kinni, et niikuinii käime seal ujumas, ka kordategemata olekus :)

5. Külateede korrastamine. Meie külas on enamik teid erateid, aga külavanem on juba uurinud, kuidas saaks nende korrastamiseks raha taotleda. Leppisime kokku, et kõik soovijad täidavad taotlused ja need saab siis koos valda viidud. Ei saa raha, siis ei saa, aga vähemalt proovisime :) Ma peangi isaga arutama, et meie tanuma kohta tuleks meie maa piires samuti taotlus teha. Ja Tagavälja võiks teha oma maadesse jääva osa eest ning Lillevälja oli samuti valmis oma maa ulatuses tegema.

6. Jõekallaste puhastamine. Suur hulk tööd on kaldamaade omanikud juba ära teinud - jõgi paistab maaliliselt teele. (Ja varasemad varjatud ujumiskohad muidugi siis ka :)

7. Naabrivalve. Meie külla tuleb Naabrivalve sektor! Muidugi, naabrivalve oma olemuslikul kujul on toiminud siiani ja ega ta edaspidi vingemaks ei muutu - kes on naabrite palvel nende varal silma peal hoidnud, teeb seda samamoodi edaspidi -, aga minu meelest on see positiivne väline märk küla ühistegevusest. Ja sildid "Naabrivalve" meeldivadki mulle just selle ühise vaimsuse illustreerimise pärast.

8. Vanaraua korjamine küla raha saamiseks. Seda me tegelikult koosolekul arutada ei jõudnud, aga see oli Lillevälja Kaire eelmise päeva mõte, mille pärast koosolekut (kui mul ühel hetkel meelde tuli) Triinule edasi rääkisin. Minu meelest on ideel väga jumet - kõigil vedeleb ju kuskil kuuri taga oma kaks tünni ja kümme ämbrit, mida ise ei viitsi kokkuostu viia. Mina oleksin väga õnnelik meie kuuritagustest koludest sel moel lahti saades (aga muidugi peab seda enne ema-isaga arutama, mis nemad arvavad).

Ja asi, mis mul alles hiljem pähe tuli, aga mille võiks kasvõi arengukavasse kirja panna:

Tanumaäärsete kiviaedade korrastamine. Meie küla on täis lagunenud, maassevajunud ja rohtunud kiviaedu, mis koosnevad põhiliselt suurtest raudkividest. Kui need puhastada ja korralikult üles laduda, oleks see unikaalselt ilus. Nagu näha kasvõi nende väikeste juppide pealt, mis meie tanumas on hästi säilinud...

Juba neljapäeva õhtul sõitsin koos Ode, Anna ja Mardiga maale. Kati jäi linna, sest tal oli pühade ajal Olde Hansas proovitööpäev. Ning Jüri sõitis oma radu koos Vanaisaga - nemad tõid töökojast ära ja paigaldasid Väljaotsa Memme hauale Loksa kalmistul hauakivi. Järgmisel päeval liitus meiega Kairi ning laupäeva õhtul Leivo, Kreete ja Ramses.

Mis me siis maal tegime?

Kaevasime läbi ümmargused lillepeenrad.

Istutasime maha roomava kadaka, mille Mummi linnast saatis, ning rohkelt suvelilli. Uue köögi ees traktorikummis ning vana vahtra kännus on mungalilled, kivi juures clarkiad (ma ei tea, kuidas nende eestikeelne nimi on) nagu eelmiselgi aastal, teises autokummis lillherned ning teises ümmarguses peenras veel mingid ilutaimed, mille nimi enam meelde ei tule (õnneks pistsin pakisildid iga peenra äärde, saab hiljem järgi vaadata). Lisaks puistasin mitmele poole üle-eelmisel aastal korjatud lilleseemneid - nendelt lilledelt, mis praegu kasvavad rohuaias. Näis, kas lähevad veel kasvama -eelmisel aastal lihtsalt unustasin nad.

Lisaks on mul kodus rõdukasties eelkasvatamisel mitmeid sibullilli ja külvikuid. Need saab kasvukohale istutada, kui öökülmaoht möödas.

Tassisime keldrist välja kartulid. Need nüüd soojenevad kastidega köögis, kuhu soe õhtupäike sisse paistab.

Veetsime Kairiga poolpäeva maasikavagude vahel, võideldes pealetükkiva orasheina ja võilillega.

Puhastasime sügavkülmiku, mis oli sügavkülmetamisest loobunud.

Ning kuna külmik oli sahvripõranda üle ujutanud, tassisid Ode ja Anna põrandavaibad jõkke ning lasid neil seal liguneda. Üllatavalt puhtaks läksid (nii puhtaks, kui ühed mitukümmend aastat vanad kaltsuvaibad üldse minna saavad) ning kuivasid päevaga aia peal ära kah.

Koorisime üüratu koguse tillukesi kartuleid (suured jäid seemneks, eelmisel aastal oli ju vilets kartulisaak) kartulipudru jaoks.

Grillisime.

Mina ja Leivo käisime jooksmas (Nõmmeveski sillalt üle jõe ja Valgejõe silla kaudu tagasi).

Kairi koristas tube.

Tüdrukud (Ode, Anna ja Kreete) käisid Teeotsa jõesaarel piknikku pidamas ja päevitamas. Jõe ääred, muide, on tee ääres suuremas ulatuses võsast puhastatud - ilus on küll ja jõgi paistab maaliliselt teele, aga näiteks seesama Teeotsa varem ni varjuline ujumiskoht on nüüd kah nagu peo peal :)

Käisime külakoosolekul.

Ja nii edasi.

Ja kuidagi ei tahaks homme kontorisse minna - oleks aga maal edasi veel ja veel ja veel...

Mõningase üllatusega sain hiljuti teada, et auto tulekustuteid tuleb käia Kiddes (või mujal sellega tegelevates firmades) kontrollimas kord aastas. Pean tunnistama, et ma pole kogu oma autojuhielu jooksul mitte kunagi mitte ühegi kustutiga kontrollis käinud...

Nüüd õnneks korraldati meil töö juurde Kidde visiit. Soovijad said auto pulberkustuteid kontrollida ning igasugust vajalikku varustust osta - autoapteekidest koduste suitsuanduriteni, ning seda mugavat võimalust kasutades lasksin minagi oma auto pulberkustuti üle kontrollida.

Kontroll käis lahedalt: suure haamriga koputas mees vastu kustutit, raputas pisut, kuulatas ning kleepis kustuti küljele kleepsu "Järgmine kontroll 05.2010". Kui ma uudishimulikult küsisin, et mismoodi reageerib mitte-töökorras kustuti, kas plahvatab selle koputamise ja raputamise peale, siis ei - rikkis asi ei tee midagi. Töökorras kustutis peab pulber sees liikuma ja seda ongi koputamise-raputamise käigus tunda.

Nii et nüüd on mul siis aasta muretu - isegi kui politsei peaks millegipärast tahtma otsida põhjust trahvi teha, siis vähemalt tulekustuti põhjust ei anna, sest on korralise kontrolli läbinud :)

Kunagi, kui mul oli minu esimene auto, suhtusin küll tulekustutisse tõsisemalt kui praegu. Sel Musi nime kandval Civicul, mille ostsin 11 aasta vanuses ja millega sõitsin kaks aastat, oli nimelt elektrisüsteemis kala. Täiesti suvalistel hetkedel tekkis ülepinge ja kõrvetas läbi väikse kahe otsaga kahvli kujulise kaitsme, mille peale auto elektrisüsteem täielikult seiskus. Ma omandasin kiiresti vilumuse seda kaitset vahetada või traadijupiga asendada, kui varukaitsmed olid autosahtlist otsa saanud, aga muidugi tegid kogu see jama ja eriti selle traadijupi-projektiga sõitmise hetked mind murelikuks auto võimaliku põlemamineku osas. Nii oligi mul käeulatuses istme all suur pulberkustuti ja loomulikult olin ma endale selgeks teinud tema kasutamise.

See oli aastal 1996.

Praegu, aastal 2009, on uute autode turvalisus mu valvsuse uinutanud. Nii on praegune kustuti mul küll täiesti vales kohas, kui tema kiirele kättesaamisele mõelda. Auto pakiruumis. Põhja all. Ohutuskoti sees. Ja ilmselt peaksin ma teda ka mitu korda käes keerutama, enne kui kasutada oskan - eriti paanikaolukorras.

Mõtlemise koht.