Get a life!

Minu blogisse hakkas eile tulema tuhandete kaupa spämmi ja selle vastu võitlemine tundus täna hommikuks lootusetu: tunnistasin kommentaare 50 kaupa spämmiks, kuid sel ajal kui see protsess toimus, tuli igas minutis 5-6 jooksvalt juurde. Kommentaarides on üll reegel, et kui selle IP-aadressi üks kommentaar on spämmiks tunnistatud, siis enam sellelt IP-aadressilt kommenteerida ei saa, kuid ühe nimega kommentaaride IP-aadresside variatsioon oli lõputu.

Kuna inimene roboti vastu ei saa, panin kommenteerimise niikauaks kinni, kuni Leivo tagasi jõuab ja mind aitab. Seniks lükkan tagasi ja kustutan blogisse vahepeal tekkinud läbu.

Veetsime emaga maal ühe toreda töise kevadise laupäeva. Riisusime õue, koristasime põõsad mullusest risust ja põletasime kogu prahi põlluservas lõkkes ära kah. Alloleval pildi ongi Mummi tööhoos.

Lumi on isegi maal praktiliselt sulanud. Tanumas on küll mõnes kohas veel põlvini sulalumehang, aga põld (tegelikult heinamaa mõne kunagise rohtunud künnivaoga) oli nii kuiv, et sealtkaudu sai maastikuautot mängides lausa väravasse sõita.

Krookused ja lumikellukesed õitsesid. Varakevadised lilled on kuidagi nii hingeliigutavad, kui nad keset kuluhallust äkki väljas on… Pildistasin neid küll koos Mummiga, küll ilma.

Meie kartulipõld (vasak pilt) oli niisuguse vee all nagu Vargamäe Andresel siis, kui Pearu piirikraavile tammi ette tegi. Aga et kartul maha panemata ei jääks, olid mutid vaeva näinud ja praktiliselt terve õue vagudesse ajanud (paremal – ja tegelikult on muttide hävitustöö näha ka ülemisel kõige suuremal fotol)). Ma ei saa aru, miks ei kaeva nad heinamaal, vaid just õues ukse all? Grr, ma ei armasta mutte… Kes teab, mida nende vastu ette võtta? Lõksud ja mürk on proovitud variant, aga mutte on nende jaoks vist liiga palju…

Ka meie karjamaakraav, mida me lapsepõlves Laaverskiks nimetasime, oli vett pilgeni – isegi see haru, mis meie õue poolt sinna sisse jookseb.

Kevad!!!!

Taas on põhjust hakata igal vabal hetkel pesakaamerat piiluma: Tallinna loomaaia lumeleopardil Darlal sündisid täna hommikul taas pojad. Seekord kahjuks üks surnult.

Inimesel on nii kahju vaadata seda väikest eemaletõugatud kiisut, kuid loom on ratsionaalne: surnu on surnu, ema tähelepanu keskendub elava eest hoolitsemisele. Aga tsiviliseerituma hingeeluga inimestel, kel looduse halastamatusega raske leppida, on parem vaadata pesakaamerat siis, kui talitajad juba puuri pääsenud ja väikese laiba kõrvaldanud…

Keegi ei suuda uskuda, et selline firmatraditsioon tõepoolest eksisteerib – aga tõesti, meil on Teatrifestival ning tänavu toimus see juba kümnendat (!) korda.

Teatrifestivalid on alati koht, kus südamest naerda saab, ükspuha, oled sa ettevalmistajate, lavastajate-näitlejate või lihtsalt publiku seas. Tänavusel juubelifestivalil oli nimeks “EMT ballaadid” ning kogu firma 20-aastase ajaloo draama, traagika ja koomika sai lavalaudadelt läbi kantud. Olgu siis tegu Tõnu 40.sünnipäeva tähistamisega (mis läks ajalukku suurima võrgurikke päevana), jõulupakke saavate laste vanuse piiramisega (mille taga kunstilises tõlgenduses oli Aime ja Peetri nurin selle üle, et nende juba kolmekümnendatesse jõudnud pisi-Ando ja pisi-Priit pakist ilma jäid), tippjuhtide vahetuse tegelikud tagamaad, Rootsi komandeeringud peast Pipistumiseni välja, maatriksjuhtimise võlud, pakettide koostamise võlu ja valu ja palju-palju muud. “Küll siin on ikka hea töötada!” oli läbiv niit kõikides stseenides, muundudes ainult Yariste loosimise eest vastutaja suus “Küll siin ikka oli hea töötada!”-ks Ja ballaadide lõpetuseks saatis peadirektor kõiki heroiliselt kosmosesse…

Mina olin kah “laulu sisse pandud”. IT-osakonna koosolekul (mis toimus saunalaval) arutati turunduse tüütut soovi saada paberil jagatavate infolehtede asemel siseportaal. “Mul mingi pakkumine on, üks kutt Zukerman või midagi sellist USAst pakub oma nägudeportaali 8 milliga,” rääkis IT-juht leili vahele. “Aga Kaja on leidnud mingi sepa Vändrast, kes teeb sama hinnaga, ja tahab temalt tellida.” – “Ah, võtame siis pealegi sealt, raha jääb Eestisse,” lõid teised käega. Nii et minule on siis omistatud selline saatuslik ja kindlasti kogu firma käekäiku mõjutanud viga Ajaloolise tõe huvides olgu küll siinkohal märgitud, et tegelikult leidis meie siseportaali tegeva firma lugupeetud IT-juht ise – aga et tänu temale ja tema tehtud valikule ma Leivoga tutvusin, las siis olla seekord pealegi sedasi

Ja ma väga loodan, et Teatrifestivalid on midagi, mis alatiseks jäävad. Nad on seda väärt.

Aina harvem tuleb ette seda õnne, et kui on vaja tuua poest suurem ports erinevat toidukaupa, saad selle kõik kätte ühest kauplusest. Ühelt poolt on muidugi tore, et poeketid püüavad sortimendilt eristuda, aga kui minu maitse on selline, et jaotub laiali kõikides poekettides pakutava vahel, on see lihtsalt tüütu. Ja ajakulukas.

Prismas ja Rimis on puuviljadel hea valik ja keskmisest soodsamad hinnad, aga mõlemas on lihalett kesine. Prismas, õigemini, pole kaaluga müüdavat liha üldse ja ma vihkan suurte koguste ostmist väikestes plastmasskarpides.

Üldiselt tundub, et kõige enam mulle vajalikku kaupa on Selveris. Seal on ka  parim kartulisalat (ja üldse parim köök) - aga viimati üllatasid nad mind ebameeldivalt sellega, et lihaletis pole enam Rakvere Lihatööstuse kaupa, ainult Saaremaa oma. Ega mul pole otseselt midagi Saaremaa lihatööstuse vastu, aga eelistaksin siiski Rakveret. Võibolla lihtsalt harjumuse tõttu, aga mulle ei meeldi, kui poekett algatab minu harjumuste ümberkujundamist.

Meie lemmikuid Wurzeneri maisihelbeid müüakse viimasel ajal ainult Rimis.

Aga Ode lemmikuid Tere mustikakohukesi Rimis ei ole. Vähemalt mitte neis Rimides, kus mina käin. Ja vahepeal oli pikk periood, kus Nordea Rimi, mis jääb Leivo kodusõiduteele, ei müünud Leivo lemmikut Kirde saia (nüüd õnneks jälle müüb). Samuti pole alati saada Karumsi vanillikohukesi.

Fizz Natural Apple (minu viimase aja lemmik-tehissiidri) ostmine on üldse nagu õnneasi – ma polegi areu saanud, kus ja millal teda on ning kus ja millal pole. Kui pole, ostan asendustootena Kopparbergsi, seda on õnneks olnud igal pool (isegi Maximas, mis on minu jaoks üks tundmatute ja enamasti mittemaitsvate kaubamärkide taimelava) ja alati.

Suhkrust ma parem ei räägigi. Pärast seda, kui ostsin õnnetul kombel mingit pulbristatud suhkruollust, julgen osta suhkrut ainult plastpakis, millest terade suurust läbi näen. Aga ma ei ole veel aru saanud, kust poest võiks alati sellist suhkrut saada –  vist Maximast, vähemalt olen sealt saanud seda kõige sagedamini.

Üks igavene tüütus ühesõnaga. Ja ärge hakake ütlema, et meenutagu ma oma lapsepõlve, kui poodides üldse midagi saada ei olnud ning eraldi olid leiva- ja lihapäevad...

Selleks, et tööelu enda jaoks huvitavamaks teha ja millegi nimel pingutada, seadsin endale eesmärgiks olla kahe aasta pärast parim töötaja meie riikideüleses mobiilivaldkonna kommunikatsioonitiimis.

Selle tulemus on küll raskesti mõõdetav, sest ametlikult parimat töötajat ei valita ja mingeid otseseid kriteeriume ei ole… aga suuresti on see ju tunnetuslikult tunda. Vähemalt praegu saan küll selgelt aru, kes on meie tiimis hinnatuimad ja kelle sõnal on kaalu. Nii ongi minu ülesanne see, et pean saama iseendale öelda, et ma olen parim.

See on tegelikult väga raske ülesanne, sest igal maal on mul palju tarku ja ambitsioonikaid kolleege. Aga ma olen juba aru saanud, et ka mina ei ole neist tegelikult rumalam, vaid pean lihtsalt omandama suures rahvusvahelises organisatsioonis töötamise kogemust – kuidas õppida eraldama selles tohutus voos terasid sõkaldest ja kuidas ajada oma maa asja võimalikult tulemuslikult. Õnneks teemasid, mida jagada, on Eestil tõesti kuhjaga… Ja muidugi pean kõigepealt parandama ja  lihvima oma inglise keelt – aga sellekski annab uus eesmärk nüüd täiendava motivatsiooni.

Milleks mul seda vaja on? Ma tõesti ei tea – aga nii tundub kuidagi huvitavam ja põnevam tööl käia. Isegi tüütud väliskomandeeringud omandasid hoopis toredama värvi, kui olin endale selle missiooni välja mõelnud.

Ma kahtlustan, et see võis olla 28.kuupäeval, kui Leivole pakuti ühel üritusel võimalust lasta teha kaks tasuta T-särki, kuhu rinnale kirjutati kandja nimi. Kuna see oli välismaal võõrkeelses keskkonnas, ei mõelnud Leivo pikalt, vaid laskis pluusidele kirjutada “Kallis” ja “Armas” – hellitusnimed, millega me teineteise poole pöördume. (Ärge kartke, me ei tee seda seltskonnas: saame aru küll, et armastajate vastastikune nunnutamine-mõmmitamine tundub absoluutselt kogu muule maailmale naeruväärne. Aga isekeskis on see tore ja suhtele iseloomulik.)

Oma pulmakuupäevaks valisime 28.märtsi. Me teadlikult ei tahtnud valida suve, sest meil oli tahtmine teha üks tore pidu, aga suvel jääb see paratamatult konkureerima muude rohkete üritustega. Pealegi on varakevad minu lemmikaastaaeg. Nojah, mitte küll päris selline varakevad nagu praegu – tavaliselt on märtsi lõpus ikka lumikellukesed õitsemas, lume alt välja sulanud kõrgemad künkad lõhnavad ja päike meelitab enda poole pööratud ninaotsa ketendama…. Nii et 28.märts tundus päris sobiv kuupäev – ehkki kui pakkusin meie lilleseadjale välja idee, et meie lauakaunistused võiksid olla lumikellukestega, laitis ta selle maha põhjusel, et nii palju lumikellukesi ikka kokku ei korja, sest neid ju keegi tööstuslikult ei kasvata.

Kui aga vaatasime ühel hetkel kalendrisse, kus iga päeva juures ka nimepäevade loetelu, osutus, et 28.märtsil on nimepäev neil, kel nimedeks Kallis ja Armas. Milline tore kokkusattumus!

2010.aasta novembris astusime Leivoga järgmise sammu õigete eestlaste ridadesse: võtsime eluasemelaenu ja ostsime korteri. Selleks, et laste suurekssaamisel oleks meil koht, kus me kahekesi elame – ja Leivo majas, sest tema lapsed on nooremad ja vajavad seetõttu kauem vanema lähedaolekut. Ühtlasi oli meil kokkulepe, et märtsi lõpuni elab eelmine omanik oma perega korteris edasi, kuni nad oma uues kodus remonti teevad. Ja täiesti juhuslikult kujunes “märtsi lõpp” selliseks, et võtmed saime enda kätte just 28.kuupäeval.

Meie pulma-aastapäevade traditsiooniks (kui kahe aastapäeva järel juba võib nii öelda) on saanud see, et mina panen koduseks tähistamiseks selga oma pulmakleidi. Ja nii läks seekordsel pulma-aastapäeval sedasi, et Leivo võttis pulmakleidis minu sülle ja kandis üle koridori meie tulevasse koju…

Ja esimeseks asjaks, mille me sinna sisse kolisime, sai väike valgest portselanist  mehe-naise kuju, mille Leivo mulle juba mitu aastat tagasi sünnipäevaks kinkis. Oma elegantses lihtsuses oli see ka meie pulmatordi tipuks – ja ma kahtlustan, et kui Leivo ta kunagi oktoobri lõpus väliskomandeeringus olles ostis, toimus ka see just nimelt 28.kuupäeval. Teisiti ei saa see lihtsalt olla

Mul on vahepeal olnud nii palju kirjutada, aga pole suutnud selleks arvutit välja võtta. Lihtsalt. Kui kogu aeg istud arvuti taga, siis oma väheseid vabasid hetki ei taha seal enam veeta. Isegi tööl, kus ju ikka kümnekonna minutilisi pause tuleb (mõne koosoleku algus või külaline hilineb vms), mida ma varem täitsin blogisse väikeste sissekannete tegemisega, siis praegu pigem lobisen sel ajal kolleegidega või istun lihtsalt niisama.

Tegelikult on sellest kahju. Nii palju väikeseid mälestust ja hilisemat ülelugemist väärivaid seiku on jäänud kirja panemata. Luban end selles osas tõsiselt käsile võtta - iseenese ajaloo hüvanguks :)

Märtsis on sünnipäev paljudel mulle olulistel inimestel. Jaanikuulastel, kes sünnivad keset lörtsi ja kevadepori.

Leivo 39. Ma ei väsi siiamaani üllatumast, kuidas saab inimene pea kümneaastase suhte järel ikka olla nii uudne ja positiivses mõtte süllatusi valmistav… Leivo sünnipäevatähistamised on meil küll rohkem sõbrasünnipäevalaadi. Need on alati väga toredad – asi, mille korraldamiseks jälle minul kahjuks väga harva jõudu jätkub…

Mall 75. Tädi Mall on inimene, kes kõige paremas mõttes meie suguvõsa koos hoiab. tema seekordsel juubelisünnipäeval Šoti Klubis  rääkisime taas kord palju vanadest asjadest. Mina küll rohkem kuulasin – aga oskan väga hinnata, et sugulasel Priidul on süda õige koha peal ning olen uhke oma isa üle, kes oskab – kui tahab - õiges kohas õigeid asju öelda. Ja mul on tõesti heameel näha aegajalt ära ka järgmise põlvkonna noored sugulased - või vähemalt kuulda, et üks neist elab praegu Austraalias ja on seal endale töögi leidnud, ja kõike muud sellist.

Kati 20. Minu armas esiklaps. Uskumatu, et ta on juba 20-aastane… Eks ole, alles see oli, kui temaga sünnitusmajast koju sõitsime, nõuka-aegses takso –Žigulis, saabudes kodukeskkonda, kus marlimähkmeid tuli pesta Riga pesumasinaga.. Katist tahan ma kindlasti veel pikemalt kirjutada.

Enn 67. Onu Ennu sünnipäevale tänavu kahjuks ei jõudnudki, aga seegi on tavaliselt olnud üks olulisi märtsisünnipäevi.

Täna oli vaja ära tuua töömajas olev auto. Talvetingimustes oleksin palunud Leivol mind teise autoga töö juurde visata, kevadel aga panin jooksuriided selga (järeleandmisena talvele k��ll veel jalga matkasaapad) ning lippasin jalgsi läbi linna. 7,5 km.

+5 kraadi on ikka väga soe. Tänavatel vulisesid lustakad kevadveed, Kadriorus, veidi enne KUMU, nägin ka esimest (minu jaoks esimest) kuldnokka. Ja KUMU treppidel võttis kevad hinge kinni – just nimelt kevad oma ilus, mitte pingutus, sest trepid oli ainus koht, kus ma kõndisin - või tegelikult isegi jalutasin ja vahepeal lausa seisin ja vaatasin. Sest tõesti, lihtsalt NII ilus oli.

Ja lisaks olin positiivselt üllatatud sellest, kui kergesti see esimene jooks tuli. Tavaliselt ei jaksa ma pärast talve üle paari kilomeetri järjest lipata, nüüd aga ei pannud nagu õieti tähelegi. Ilmselgelt talvise ventti ja spinningu positiivne mõju – hoolimata isegi sellest, et viimased viis nädalat polnud liigutamiseks aega saanud.